Eks mälupilt kunagisest soojast aprillipäevast Moskvas taaselustab suure hulga avatud aknaid ja siira imestuse, kui paljudest neist kõlas Võssotski laul. Õigupoolest muidugi erinevad laulud, aga seejuures mingit kakofoonia. Piltlikult öeldes võis iga mööduja valida, millise akna all seisma ja kuulama jääda. Mõni tegigi, nii siinkõneleja kaasa arvatud ja kogu mu tähelepanu oli koondunud just samale loole, millega käesolev saaregi algas. Vladimir Võssotski legendide legend oleks tänavu jaanuaris saanud täpselt 70 ja seeria pinevani tegutsema. Otsustasin maksku mis maksab, üles otsida kuulsa pardipoja Nikita kes on teadupärast isale pühendatud muuseumi direktor ning näitleja, samuti seega vast õige inimene, rääkima oma lapsevanemast ja ühtlasi miljonite lemmikust lemmikust, kes oma jõuliste muusika sõnumit tega balansseerida pidevalt tollase lubatavuse piiril ületades sedasama salailme mõistagi võimudele vastuvõtmatus suunas. Seevastu kõik need, kellest ta laulis, pidasid teda absoluutselt omaks alustades kaugsõidus ohvrit, testi alpinistidest ja lõpetades või kriminaalidega sest niivõrd elutruud olid Võssotski laulud. Biograafid on fikseerinud, et aastal 1000 961964 olid Vladimir Võssotski jaoks epohhiloovad tähistades vastavalt tema esimeste laulude ilmumist ning tööleasumist mainekas seda kanka teatrisse. 1971. aastal esietendunud Hamlet on seejuures jäänud ühe olulisema tähisena viimati mainitu ajalukku. Tohutu hulk värsse ja neist sündinud laule, hingeminevaid rolle, avalik ning salajasi kontserte. See kõik sai tänase saate kangelase elu sisuks, millega ta tegeles ala ilmanni. Kui päeval ja ennast säästmata siis Nikita Võssotski ka kohtumine sai teoks ja kes mäletab, kuidas isa Vladimir välja nägi? See mõistab ka öelda, et nagu isa suust kukkunud ainult mõnevõrra pikem, samas jälle äravahetamiseni sarnane hääl. Nõnda siis rääkisimegi 43 aastase Nikita Võssotski, iga Vladimir Võssotskist ja väike osa unustamatuks lauldud lauludest kõlab ka tänases saates. Keskööprogrammi toob teieni Haldi Normet-Saarna head kuulamist. Trast võti Nikita Võssotski. Kas Nikita Võssotski on ühes intervjuus öelnud, et Vladimir Võssotski tegelikku väärtust tajusid inimesed alles tema lahkumise päeval küsisingi sissejuhatuseks, mida mu vestluskaaslane sellega õieti öelda tahtis? Tahtsin öelda seda, et kuigi minu isa ümbritsesid inimesed, kes teda hindasid ja armastasid ei tajunud nad ikka päriselt Võssotski tohutut ja üldrahvalikku mõjujõudu, mis tema matusepäeval endast äkki lausa plahvatuslikult märku andis. Olime seal ise juures, nii et nägin ja tundsin seda kõike, millest praegu räägin, toonitas laulva näitleja poeg Nikita oma vaiksel ja pisut ka seesugusel süngevõitu moel. Ta Kõnka väljakule kogunenud inimeste hulk oli ära arvama ja seda vaatamata juulikuule. Nil rahvas oli üldse massiliselt ära ja ametlik informatsioon isa surma kohta sama hästi kui puudus. Üksnes teatripiletikassa kohal rippus väike teade seoses näitleja Vladimir Võssotski. Surmaga jääb õhtune etendus ära, piletid ostetakse tagasi. Mitte keegi ei tulnud muide pakkuma neid hoiti mälestuseks nagu reliikviad. Aga jah, masendav uudis liikus kõigele vaatamata kulutulena ja nagu juba öeldud, matusepäeval oli teatri väljakul tõeline inimmeri. Õhus oli sellisel määral leina, et see oli sõna otseses mõttes käega katsutav. Kõik kohalolijad tundsid, et ühtäkki on nad saanud suure kaotuse osaliseks. Kõik lähedased, olgu siis sõbrad või sugulased kes pidanuks isa justkui eriti hästi tundma, ei tulnud ikkagi tema eluajal selle peale, kui pöörane mõju on Vladimir Võssotski. Võib-olla mõni aimas, aga samas, kui sa näed päevast päevaga inimese nõrk, kui siia suhtled temaga kui enam-vähem iga teisegi lihtsureliku ka siis võib nii öelda maagilise pool temast lihtsalt varju jääda. Ja avaneda siis, kui tajud korraga miljonite inimeste kurbust. Vaat seda ma pidasingi silmas, öeldes, et isa tegelik väärtus avanes paljudel alles temaga hüvastijätuhetkel. Ja isa Vladimir Võssotski, ka nii väga ühte nägu. Nikita Võssotski jäi uut küsimust ootama. Seaga puudutas pisukest numbri maagiat, mis siinkõnelejale silma oli jäänud ja nimelt ebajumal. Vladimir Võssotski sündis 25. jaanuaril ja suri 25. juulil. Mida sellest arvata ja kas üldse midagi arvata? Seda teab, ei sattunud Nikita erilisse õhinasse. Jah, 25. jaanuaril mälestatakse Võssotski ja 25. juulil samuti. Mina ei ole astroloog, aga mõistagi on inimesi, kes selle taga mingeid tähendusi näevad. Samas rääkimata jätta, et 25.-st jaanuarist 25. juulini on pool aastat ja ühe sisa laulus on ka sõnad et ei möödu poolt aastatki, kui ilmus taas. Nii et mine võta kinni, eks naeratas nii kiita üsna vaevu märgata. Legendaarse Vladimir Võssotski lahkumisest saab sel suvel juba 28 aastat. Küsisin, kas poeg nii kiita meelest on nii pika aja jooksul üha paremini hakatud aru saama kuulsa pardi tähendusest või vastupidi. Miljonite ebajumal hakkab hoopis tasapisi unustusse vajuma. Nii ja naa, õigupoolest ongi tegu kahe paralleelselt kulgeva protsessiga. Ühest küljest õpitakse teda jätkuvalt tundma, uuritakse pärandit, kirjutatakse Võssotski teemalisi diplomitöid, kaitstakse magistrikraade. Teisest küljest jälle aeg läheb kiiresti ja muutub samuti. Pärast isa lahkumist on tekkinud uued põlvkonnad koos oma iidolite ka. Nii et Vladimir Võssotski populaarsus pole täna enam see, mis kuue-seitsmekümnendatel nende inimeste hulk, kelle kaasaegne ta oli. Aga selline see elu kord on ja lisaks isale kipub tänapäeva noorus unustama või üldse mitte teadma paljusid omaaegseid klassikuid. Räägitud on isegi teatrikooli tudengite jahmatama tavalist harimatusest. Sellist harrast suhtumist kirjandusse, luuletundmist näiteks nagu oli minu nooruses täna enam ei kohta oli poeg igita nukker. Ent samas pidas veel kord vajalikuks rõhutada, et teistsugune suhtumine ja omaaegsete suurkujude austamine ning tundmaõppimine pole maa pealt siiski kadunud. Kõik toimub, ehkki väiksemas mahus staabis, kui võiks. Edasi uurisin, mida arvab nii kiita seesugusest asjast, mis nii siin kõnelejat kui paljusid teisi Vladimir Võssotski fänne on pärast iidoli surma vaevanud ja nimel miks ta end ikka sedavõrd kiiresti läbi põletas. 42 pole ju mingi iga ja ebajumal Volodja teadis suurepäraselt, mida ta inimestele tähendab. See küsimus paniini kiita mõistagi kukalt kratsima. Üsna keeruline küsimus, loomulikult. Pealegi võin siin välja käia üksnes isiklikke oletusi. Lõplik tõde on läinud koos inimese endaga. Niisiis mõistagi elasta kogu oma tundlikkuse juures erakordselt emotsionaalset elu. Kulutas ennast ja tõepoolest põles, põles ereda leegiga. Noja, ta oli ju lihast ja luust inimene, tükkis kõigi oma puuduste voorustega. Vahetevahel lülitas aega maha võtta, et ennast pisut turgutada ja ravida. Samas ma arvan, et mitte inimlikud nõrkused polnud need, mis ta hauda viisid. Jõi palju, tarvitas jumal teab mida veel. Ei, loomulikult polnud see nii ja ammugi mitte peamine, vaid hoopis tema töö tegemise viis kui selline isa looming sündis päevast päeva Ma ikka üsna suurte läbielamisega. Ta piinles absoluutselt enne iga esinemist, ehkki poleks pruukinud. Aga nii oli ta tehtud ja teisiti polnud võimalik. Loomulikult tajus ta eriti elu teises pooles ka oma missiooni ulatust, tähendust inimestele. Aga teha polnud midagi, ma võiksin võrrelda isa esinemisi näiteks eksamis Essiga kus pärast järjekordset otsustavat vastamist pole sul võimalik end välja puhata, vaid ees. Kohe järgmine katsumus. Ise ei suutnud alailma uinuda, ta ei suutnud ennast välja lülitada pärast etendusi oma taganka teatrist. Ta kirjutas siis öösiti laule ja hommikul pidi jälle rivis olema, näiteks proovi tormata. Tema loomenatuur oli selline, et ta pidi end vahetpidamata Ta tagant piitsutama, justkui tundes, et talent kohustab. Ja seesugustel puhkudel ei tulnud mingi hingetõmbamine muidugi kõne allagi. Oma esimese laulu kirjutas isa 1961. aastal. 80. ta lahkus meie seast, 19 eluaasta jooksul sündis ühtekokku 412 laulu mis kõik said ka esitatud. Tema arvel on 40 filmirolli, kümned peaosad teatris. Nii et nagu öeldud, kõik äsja mainitu pluss suunas oletuslikud kontserttuurid ja ringreisid teatriga. Kõik see mahtus tema viimasesse elu poolde. Ja alailma kukkus välja nii et ka ühe päeva sisse sattus mitu tõsist ülesastumist. Mäletan, kuidas me läksime vanaemaga isa poole olümpiamängude avamist vaatama. Vanaema nimelt nägi palju vaeva, et mina ja Venderkaadiga pärast vanemate lahutust tulemust ikka ei saa ka edasi suhtleksime ja võimalikult tihti oli siis seesama 80. aasta suvi ja isa pilk oli tõesti eriliselt teemal viibiv. Tal ei sobinud tol hetkel üldse see vanaema peale mitut visiit. Ta pidi kuskile minema ja naeratas meile vennaga ukse juurest üpris piinatult. Ja see oli ühtlasi meie viimane kohtumine. Baieri. Kaavscanadoni teed ja. Ella Ko. Premium gold oli sülasti. Tassi ei. Iial. Carroni. Taadi võrradagi rada, veetee, mõni ebanagu. AvaKaali õppijad, anakoor ja. Annal. Roni. Leela. On päevi ÜRO maju reagi. Kohalepaati jaa. Radari Eemineva nagu. Edasi uurisin, kuidas Nikita Vladimiri poeg Võssotski oma erinevate ametite nii ülev ja jõudnud on. Tänandav skymuuseumi direktor, aga sellele eelnes ju täisvereline teatrielu. Eks see ole ka normaalne, kui näitlejate perest tulnud lapsed kah lavale kipuvad, sest minu ema Ljudmilla praamava on ju näitlejal. Olen pärast khatistuudio lõpetamist töötanud erinevates teatrites nii Sauni männikus kui ka oma isiklikus teatritrupis nimega Moskva väike teater. Mul olid ka filmirollid, teisisõnu kõik sujus. Aga suguvõsa ja sõbrad hakkasid tasapisi ikka rohkem ja rohkem pinda käima, et nui neljaks, aga ma pean selle muuseumi üle võtma. Juriidiliselt oli asi olemas, faktiliselt mitte, polnud kvalifitseeritud spetsialiste, normaalseid Ruuime puudus metoodika ja ühtne lähtealus, muuseumid üle, kõik tirisid vankrit ise suunas nagu luik, haug ja vähk. Ühe sõnaga kaos oli totaalne. Pigem oli see jah, selline paigake, kus lisaks eelmainitule kogunesid ka mingit fanatid, et siis Võssotski pildi all vabandust, väga õlut juua. Ja kuigi ma olin 80.-te lõpus muuseumi loomise aegu mingist emotsionaalsest seisundist tingituna üleüldse selle vastane selles vaimus, et mingi muuseum ju, Vladimir Võssotski ei asenda muutsin lõpuks mõistagi meelt ja 1996. aastal ei pidanud enam, palun survele vastu ning asusin selle etteotsa. Ning hakkasin likvideerima kaost, mida oli tekitanud arvamuste paljusus ja asjalike tegude vähesus. Et mitte öelda olematu üldse. Ma ei pea end, jumal hoidku, mingiks ainuisik kuliseks messias, eks minu kõrval on praegu fantastiliselt tublid ja professionaalsed inimesed, kes kõik seda vankrit vedada aitavad suheldes muuhulgas ka inimestega, kel muuseumile üht-teist pakkuda on. Viimaseid muide leidub ikka veel, ehkki suurem buum on aastate taha jäänud, aga jah, samas helistatakse ja pakutakse mingeid kunagisi salvestusi, mõnelt esinemiselt, fotosid ja muud taolist. Meil on tänase seisuga 60000 eksponaati ja päris kõlav nimetus. Vladimir Võssotski riiklik muuseum, kultuurikeskus ja siia tagant ka teatrimaja taha, kus me asume, tullakse tõesti massiliselt, me teeme tõsist teaduslikku tööd, korraldame näitusi. Isa 70. sünniaastapäev oli tohutu ettevõtmine ja selles majas annavad erinevad teatritrupid ka aeg-ajalt etendusi. Nii et elu keeb. Ja võib-olla tõesti, kui ma 12 aastat tagasi muuseum etteotsa tulin, see kõik siin ka elavnes ja korrastama hakkas. Sest mulle öeldi kohe, et kui Vladimir Võssotski lihane poeg ikka ise härjal sarvist võtab, siis teda ka usaldatakse ning osutatakse märksa meelsamini kõikvõimalikku abi, naeratas Nikita Võssotski. Ja lisas, et õnneks pole ta ennast ka näitlejana päris maha kandnud. Review lõppedes tuleb kiirustada sõbrimenniku teatrisse proovi kevadel esietenduvas platoonovi tükis. Šarmanca on tal mängida peaosa. Aeg-ajalt on ette tulnud lavastajatööd mõni filmiroll. Kui kõiki neid kohustusi omavahel sobitada, on elu põnev ja tihe ning mitte tapvalt kurnav. Kuulakem nüüd taas. Kuidas laulab Nikita Võssotski isa Vladimir ning arvestades nende mõlema ülimalt liikuvat eluviisi sobiksiievist, mängida omaaegset hitti Moskva, Odessa? Nagu mainitud, sai Nikita sotskilga vanem vend Arkadi taan tunnustatud stsenarist ja suure pere isa ning pole kunagi ennast muuseumitöötajana ette kujutanud. Seega Vladimir Võssotski muuseum, poeg nii kiita õlul nii kaua kui võimalik, nii kaua, kui pole tekkinud võimekat inimest, kes seda missiooni suudaks ja tahaks jätkata. Mis aga muus osas vendade vahelise suhtlemise puutub, siis oli just kadunud vanaema isa ema see, kes omal ajal suguvõsa koos hoidis. Vilksamisi oli sellest eelpool kirjutanud, ent lähemalt räägib Nikita nüüd. Mis tõsi, see tõsi, tal oli selja taga väga raske kaotusterohke elu. Juba noore tüdrukuna jäi ta ilma oma vanemale sellest ka abielu ei õnnestunud, sest ühel hetkel läksid nende teed vanaisaga lahku. 1980. aastal matistama ainsa poja Vladimiri pärast seesuguseid katsumusi võib juhtuda, et inimene sulgub endasse, kibestub isegi õelaks, võib kätte minna. Ja kui oleks ka mõistetav midagi, kus ta ka meie vanaemaga juhtunud. Otse vastupidi, ta muutus järjest enam selleks heaks ingliks, kes tegi kõik, et me üksteisest ei võõrduks. Regulaarselt käisime koos vend Arkadi oma lastega tal külas laste emad kaasa arvatud, sest mis seal salata, ka Võssotski poegade ja Niina maksiimovna pojapoegade pereelu sattus olema konarlik. Seda enam tegi vanaema Niina kõik, mis suutis, et tunneksime end ühtse tervikuna oma tena omade seas. Ta teadis, et see oli tema missioon. Nõnda rääkis Nikita Võssotski ja siinkõneleja viis seejärel jutt vanaemalt jälle isale. Täpsemalt küll isa ja pojavahelistele nähtavatele nähtamatutele, seostele. Nägemata vendarkaadit võisin väita, et Nikita oli justkui isa suust kukkunud, kunud hääl nagu ilmselt ka liigutused. Erinevus oli ilmselt ainult kasus, ehk siis teisisõnu poeg oli osanud pikemaks kasvada. Küsisin vestluskaaslaselt, kas ta tajub ka sisemist sarnasust oma kuulsa isaga. Mõistagi on see täitsa loomulik, et lapsed on vanematega ühte nägu, aga isiksuslikud oleme ikka üsnagi erinevad küll. Mul on teistsugused nii iseloom kui temperament, minu elu on kulgenud teisiti. Aga samas on jälle midagi ununes, ikkagi kipub kattuma, võtame või fakti, et kui olin päris noor näitleja, siis tuli mõningaid esinemisi taga, on ka teatris seda küll teiste teatrit Ta koosseisus ja lihtsalt mängisime nende laval. Siis tuli aga viimovil mõte, et ta võtaks mu tagankale noh, nii-öelda isa mantlipärijaks. Aga see asi jäi ka paljudel põhjustel sinnapaika. Või siis minu näitlejaõpingud sealsamas kunstiteatri stuudios, mille kunagi lõpetas isa ja nii mõnedki pajud, sattusid meil olema samad. No mis veel, isa lahutas ja mina lahutasin kahjuks. Nii, et kuidas võtta, ühest küljest on meie elulugudes sarnaseid lehekülgi, teisest küljest on neil sarnasustelgi jälle oma nüansid. Ja siinkohal ongi vast õige aeg meenutada, mida nii ema kui isa mõlemad mulle omal ajal rõhutasid. Tähtis pole mitte otsida seda, mille poolest sa teistega sarnaned, vaid hoopis seda, mis sind inimestest eristab ja ainulaadseks teeb. Ja. Edasi viisin jutu ühe pealtnäha kõige sädelevamat perioodi juurde Vladimir Võssotski elus pidades silmas abielu prantsuse filmitähe Marina plaadiga. Nimetatud juhtum mõjus ju omaaegses Nõukogude liidus välgu löögina. Poeg Nikita noogutas. Mis tõsi, see tõsi, teisest küljest võib öelda, et see glamuurne stoori balanseeris nii-öelda võimatuse piirimail. Kui vene juurtega Marina Moskvas käima hakkas, tekkis tal palju kavalere, nende hulgas tollase võimuga lojaalseid tegelasi, kes oleksid liidust Marina plaadiga kõvasti võitnud. Eile oleks avanenud täiesti vaba pääs läände. Minu isa selliste hulka mõista ei kuulunud ja välja teda ei lastud. Kui nad plaadiga kolmeaastase tutvuse järel 1970. aastal seal abiellusid, arenes sellest tegelikult välja üpris dramaatiline külalisabielu. Võite ette kujutada, kui valuline see suure armastuse puhul on, naeratas Nikita ja jätkas. Aga noh, otseselt või kaudselt oli võluv Marina tema kõrval ühtekokku 12 aastat. Ja tegi kõik, mis suutis, et Volodja Võssotski pöörast elutempot natukenegi aeglustada. Aastate möödudes tõmmati ka isa jaoks raudne eesriie pisut kõrvale, nii et võis temagi aeg-ajalt oma naise juurde Pariisi sõita. Tänase päeva seisuga suhtlemine marinaga harva jätkas Nikita asjalikult. Taan pühendanud isale paar raamatut, näiteks minu kirsiaed on päris hästi. Marino on kurjalt kritiseerinud isa hauaplatsid kujundust, vagankovski kalmistul ja mõistagi on see tekitanud lähedastest nördimust, pingeid ning võõristust. Siiski mina olen plaadiga diplomaatilised suhted säilitanud kasvõi seetõttu, et oleneb sotski muuseumi eesotsas ja vahel lihtsalt on vaja mõningaid asju arutada. Ning seejuures pean tast lugu, kui oma isa abikaasast lõpetas Nikita selle omalajal nii särava liigutava ja jõulise armastus loomingut. Tamise järgneva laulu pealkiri on aga null seitse, mis tähendab omaaegset kaugekõnede tellimise numbrit ja nagu Marina Vlaadi oma raamatus katkenud lend kirjutab on see lugu muuhulgas pühendatud ka südamlikule ja osavõtlikule telefoni neiule, juusiale, kellest sai põhiline abikaasade vaheline sidepidaja. Nüüd uurisin, kas seesugust juhust pole ka olnud, et mõni endine võimu isik on, ütleme nii kiitele ühel või teisel moel kahetsust avaldanud. Näete, ei osanud me omal ajal Vladimir Võssotski hinnata, vähe sellest takistusi, tegime talle lausa tava, kiusasime Ohmeid nurjata töid ja pimedusega löödud. Noh, tavaline on see, kui öeldakse, et küll nemad ikka käitusid, rumalasti olid argpüksid ja tallalakkujad, Nemad, aga mitte mina. Ent samas ma pole sedagi eriti kuulnud. Võib-olla kuskil keegi midagi on rääkinud, ei tea, minuni pole see jõudnud, aga vaat, mis ma teile eelmainitu-ga seoses öelda tahan. On väga ekslik arvata, et kui parteinomenklatuur välja arvata, siis kõik ülejäänud jumaldasid Võssotski kaugeltki mitte terve hulk näitlejaid, literaate, muusikuid, estraadiartist ei armastanud teda mitte üks raas. Kohe südamest mitte. Polnud harvad juhtumid, kus kunstinõukogu otsusega võeti isa ühest või teisest rollist kankal maha sest leiti, et ta lihtsalt ei saa sellega hakkama. Siin võis olla kübeke kadedust, ent samas olen kindel, et reaalsuse taju oli ikkagi põhiline. Vladimir Võssotski pidanudki kõigile meeldima. Puht inimlikus plaanis võis ta muidugi teinekord Erkiga üpris tahumatult käituda. Nii et kõigile meeldimise soov puudus ka temas eneses. Irooniline on see, paljud näitlejad tavatsesid rääkida, et Võssotski on suuremad varane poeet, ent kahjuks vilets näitleja. Samastan kirjutavaid inimesi, kes on väitnud täpselt vastupidist. Tegemist on suurepärase näitleja, kuid viletsa kirjamehega. Nii et palun väga, aga lõppkokkuvõttes see kõik muidugi isa fenomeni kuskilt otsast kõigutanud pole. Ja loomulikult mõtlen alati suure tunda ka neile, kes teda mitte üksnes ei armastanud, vaid ka aitasid tagant. Ka teatril on alati olnud toetajaid, kes rasketel aegadel on õla alla pannud isal täpselt samuti leidus häid ja mõjukaid inimesi, kes aitasid teda nii mõnegi väljasõidu või kriminaalasja lõpetamisega. Näiteks noid viimaseid. Ja siis see siis aeg-ajalt isegi mõni nomenklatuur kodanik tema eest, nii et taolisi asju juhtus küll. Missugune võiks olla legendaarne Vladimir Võssotski täna 70 aastasena, Nikita Võssotski arvas nii, kuidas. Kui ta oleks üldjoontes endine, ses mõttes ütles, et isepäine ja alati oma põhimõtete ja loominguga kellelgi jalus, sõltumata riigikorrast, naeratas Ligi. Vähemalt Venemaal oleks ta raudselt jäänud lootusetuks dist sidendiks. No ja mis siis veel, tal oli terve hulk plaane, mis oma aega ootasid, tahtis lavastada, kirjutada lisaks värssidele ka proosat, saada maha mõne filmi stsenaariumiga, aga läks nagu läks, ja ma arvan ka selle lühikese, 42 aastat kestnud elu jooksul jõudis isa end väga jõuliselt realiseerida ja oma missiooni täita. Missuguse lauluga tuleks saade lõpetada, küsisin Nikita sotskilt hüvastijätuks. Olen Vladimir Võssotski talendi austaja ja minu lemmiklauludest saaks väga pika nimekirja. Aga arvestades tänast jutuajamist, leian, et parim valik on üks tema kuulsamaid lugusid tujukatest hobustest sest sealt kõlab täiesti eriliselt läbise elamise meeletus ja pidev kuristiku serval turnimine, mis oli nii omane minu isale Vladimir Võssotski-le. Legendaarse Vladimir Võssotski poja Nikita sotskiga kohtus Moskvas Haldi Normet-Saarna helioperaator oli Maristamba kuulmiseni. Rabaraal joon. Vana. Nii ju? Jaa, Anieri.