Tere, kuulajad. Tere, rändaja. Tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Noo, jõudsime Norrasse ja on uue hooaja kolmas saade. Ja täna nii imelik kui see ka ei tundu, aga meie ronime norra katusele ja kõige kõrgemate Norra mägede juurde. Moody kummaline lugu on mängitud hardangeri viiulil, see on üks kuulsamaid norra rahvapill nagu viiul, aga seal on veel neli, viis keelt. Lisaks. Ja siis ta teeb niisugust omamoodi häält ja see lugu kannab nime mägede viis ja ta on algselt pärit 12.-st sajandist ja ta niukene kummaline lugu, et kui teda pakki mängiti, siis need rahvamuusikud ütlevad, et see on niisugune lugu, et sealt ei saa enam välja, et kui hakkad mängima, siis jäädki mängima. Ja vahel lihtsalt rebiti selle mängija käest see hardangeri viiul kui ta liiga kaua mängis ja kui selle saatelt tantsima hakatis olevat olnud sama moodi, et enam ei saa tantsu pidama. Tantsijaid lõpuks lükati tantsuplatsilt ära, minge magama siia või nõrkesid lihtsalt või tuli hommik kätte. Samamoodi on võib-olla ka nende norra mägedega, et nendes on omamoodi lumm ja õieti see lugu, mis nüüd tuleb, see on ka omamoodi natukene niisugune, ausalt öeldes niukene painav lugu, aga kõik järjekorras noh, norra katuseks nimetatakse sageli erinevaid paiku Norras, sest seal on kõikjal mäed. Aga noh, kõige õigemaks. On nimetada ikka seda kanti, kus siis need mäed ongi kõrgemad Norras. Ja see käik sai alguse sedamoodi, et kord viis aastat tagasi mõtlesin minna oma kahe pojaga tõelistesse mägedesse ja siis sai mõeldud, et kus võiks olla ja ja noh, mis on tõelised mäed, tõelised mäed on puht teaduslikult geograafiliselt nisukesed mäed, mille jalamis tipuni on vähemalt 300 meetrit. Noh, Eestis niisugusi mägesid ei ole tegelikult aga kõige lähem paik üldse Eestile, kus nisukesi mägesid on lõputult, ongi Norra. Ja siis sain mõeldud, et lähme Norras, aga aga kuhu, Norrasse ja siin oli jälle hea vihje. Ükskord hakkasin nutma toyama ühe hea tuttavaga taanlasega, kes tunneb Skandinaavia loodus suurepäraselt ja ta ütles, niisuguse võlusõna. Jotum, aiman. Ja, ja siis ta ütles veel, et sa norra katus, jutuna Emen on trollide kodu. Ja see mõjus mulle niimoodi, et ma hakkasingi uurima, et mis asi see on ja ja saingi siis nagu uurides selgeks, et, et see on tõesti hiiglaste kodu, tõlk, kes jutun Haymen ja Ta on selle nime on talle andnud üks norralaste hulgas. Õige tuntud poeet Asmontolawson Winjee 119. sajandil ja tema mõtles selle nime all õieti kahte asja. Esiteks on sealkandis kõige hiiglaslikumad mäed Norras aga teistpidi ta tõesti lähtus ka norra mütoloogiast, sest sealsed, et rahvajuttude põhjal elavad seal siis hiigelsuured mägede trollid sealkandis. Ja siis, kui ma asja veel edasi uurisin, siis ma sain selgeks, et tõesti seal asuvad mitte ainult Norra, vaid ka kogu Põhja-Euroopa kõige kõrgemad mäetipud. Need on siis kaldpingel, see on 2490 meetrit ja klite rinn saan 2465 meetrit ja see liite rinny tipus on liustik kätt liustik kannatale veel 10 meetrit otsa. Nii et peaaegu ühekõrgused mäed, noh, kui mõelda juba väga laialt maailmas, siis kaks ja pool kilomeetrit. Himaalaja kõrval ei ole suurt midagi, aga Euroopas on see Põhja-Euroopa rekord, tipud. Ja tegelikult tuleb ikka arvestada seda ka, et kui kõrk kahe ja poole kilomeetrised mäed asuvad Põhja-Euroopas, siis need on märksa karmimad kui siis, kui nad asuksid kas või Lõuna-Euroopas või kuskil soojemal alal. Kliima on ikka selline, et võtab hinge kinni. On teine ja seal on niimoodi kasvõi see, et seesama metsavöönd noh, kui ma olen kunagi näiteks käinud Kaukaasias või hiljemalt pides seal metsavöönd lõpeb kusagil kolme kilomeetri kõrgusel tuleb kolme kilomeetri kõrgusele minna, enne kui mets lõpeb ja algavad need alpiaasad. Aga siin Norras algavad alpiaasad juba kuskil noh, natukene peale kilomeetri noh, et, et kõik need kõrgusvööndid tulevad nagu põhja poolt nagu astme võrra allpool ja pole siis ime, et juba kahe ja poole kilomeetrise mäe tipus on ka liustik. Aga see kants, jotum aiman, on tegelikult ka mitmes mõttes veel loodusenäitajate poolest just see kõige-kõige siin asub kõige suurem liustik kogu Mandri-Euroopas. Selle nimi on Jostel tars kreem ja siin asub kogu Euroopa kõige sügavam järv siinkandis. Selle nimi on Horniltans vaadet, et kas ka kõige külmem, külmad on nad sindrid seal kõik ausalt öeldes et ikka liustikest, nad saavad oma toidu ja, ja suvigiaan jahe. Aga näiteks kõige sügavam järv Euroopas, selle sügavus on siis tublisti üle poole kilomeetri. Nii et see ikka ikka üüratu. Ja sinna me siis läksime, läksime, kõige soodsam omal ajal augustikuus, see on parajalt soe ja lund on ka juba üksjagu ära sulanud mägede otsast. Et igal pool lund päris ei ole ja noh, nagu nii nagu meeldib minna meil ikka, et telgiga ja oma pead. Ja sel aastal viis aastat tagasi oli siis noorem poeg Pärtel oli 15 ja vanem poeg Kaarel oli 29. Ja nii me siis kolmekesi läksime, no juba sinna jutun, Haimani mäestiku tõus, isegi Norras on ikka kohe sa saad aru, et sa tõused kuskile katusele. Et see tee kulgeb serpentiini süles ja auto ei jaksa isegi kolmanda käiguga vahepeal sõita, et teise käiguga minema. Et ikka Jürinal lähed kuidagi, aga siis oled sa seal üleval ja noh, seal üleval on juba noh, need nagu, nagu see ühtlane kõrgus on juba saavutatud siis seal on neid, neid tippe veel igasuguseid ja igal pool. Ja me olime juba välja valinud paiga, kuhu me lähme ja me läksime Kende järve äärde. Järv on niisugune ehtne mägijärv, ta on 18 kilomeetrit pikk ja umbes kilomeeter lai. Nii et niisugune pikk, pikk sihukene, soolikas kõrget mäed, mõlemal pool sinine vesi, kui päike paistab, kui päike ei paista hall taevas, siis on ka vesihall. Vahel tormab kõvasti, kui on kõva tuul ja seal selle järve sügavus kõige sügavama koha peal oli kuskil 150 meetrit. Nii et ikka noh, Meie Rõuge Suurjärv kuskil 50 meetri kandis, eks ole, sellega võrreldes ikka ikka röögatult sügauga. Ja sealt meil oli niisugune plaan, et, et me laseme ennast sõidutada paadiga sinna järve teise otsa ja tulema sealt siis kolm päeva mööda mägesid seljakottidega. Rändame nagu uuesti siia järveotsa tagasi, kust me alustasime, see oli meie plaan. Ja siis võtsime aga telkimisplatsi. Norras on see telkimiskohtade otsimine tegelikult Põhja-Norras. Ta päris muretu, aga Kesk-Norras on juba natukene peab nagu rohkem vaatama, sest asustus natukene tihedam. Aga me ikkagi leidsime toreda omaettepaiga, kus ei olnud muud midagi kui üks tõeline Põhjala mets. Ja väga omaette koht. Niisugune Põhjala mets on ka ikka omaette väärtus, tegelikult teda erineb palju meie Eestimaa metsadest, see paik näiteks, kus me oma telgiga olime. Milline ta siis oli. Ümberringi olid männid. Need männid olid Al hästi jämedad, aga siis nad läksid hästi kiiresti kitsaks ja üks mänd oli teisest mõtleks kuskil vähemalt üks, viie meetri kaugusel, nii et oli hästi hõre see mets ja seal oli ka üksikuid kasejazz, aga need olid hoopis madalad ja seal all oli see metsaalune. Värv oli täiesti niisugune, valitsesid niuksed, hallikad ja heledad toonid. Need olid siis samblikud, erinevad samblikud. Pinnas oli hästi kivine. Vahel olid suured rahnud vahel pisikesed kivid ja nende kivide vahel kasvas sisest palju pohla ja kanarbiku pohl oli valmis parajasti seda sai süüa, kanarbik õitses ja see oli ka omamoodi tähtis, sellepärast et kui mõelda iga Euroopa maal oma rahvuslill, siis Norra rahvuslill on kanarbik ja rahvusloom on troll. Jaht võiks ka nii-öelda. Aga seda ise eelistad nähtamatuks jääda just sealkandis nad kusagil pidid ju ka olema, et kõige suuremad Norra trollid. Ja siis oli seal veel väga tore niisugune hästi tormakas jõgi. Vahuta tavate vetega Norra kohta on niisugune tavaline juga, mingi umbes 10 meetri kõrgune, tohutut vahutavad veed. See kohin ulatus meie telgi paika ilusti välja ja sealt sai võtta ka siis vett endale toidu tegemiseks imepuhas liustike vesi ja selle Kose juures seal õhtul oli igavest vahva arutada maailma asju poistega ja toda, mis vägevad asjad need meil juhtuma hakkavad. Nii tuli hommik ja nagu öeldakse, õnnetus ei hüüa tulles. Poisid läksid hommikul ujuma ja vett tooma, mina olen süüa tegema kriimuse peal ja kui nad tagasi tulid, siis siis Kaarel tuli ees ja ütles, et enam ei ole naljakas. Ja Pärtel tuli siis järgi Liibates ja et noh, ta oli ühesõnaga oma ühe jala vigastanud. See oli siis niimoodi, et tal oli, tal oli, vaatasin kohe haua üles, oli siis ühe, üks väike varvas oli nii enam-vähem nagu pikisuunas. Täiesti lõhki, niisugune mitmesentimeetrine, sügav haav, kust ta selle sai, siis nad käisid ujumas ja kui nad välja tulid siis siis Pärtel ei olnud piisavalt ettevaatlik nende libedate kivide peal ja korraks nagu libastus, aga siis need kiviservad on seal nagu noaterad. Nii piisas kergelt, niimoodi sinna vastu. Algul ta ei saanud arugi, üldse. Tunni aja pärast hakkas üldse ütlema, et nüüd juba vallutab ka. Aga tegelikult verd Ta oli päris kõvasti ja see nägi päris paha välja see asi, et oli selge, et nüüd tuleb hakata oma plaane muutma ja kõigepealt tuleb tegeleda selle selle haavaga. No teil oli muidugi rohu kotikene olemas enesest mõista. Ikka ikka kõik need desinfitseerimisvahendid ja ja, ja vatid marlid loomulikult sai ta sisse mähitud aga läks mitu tundi mööda ja, ja sealt tuli ikka veel nii palju verd, et me mõtlesime, et niimoodi seda ei saa jätta, tuleb küsida abi. Läksime selle lähimasse kohta, noh, see oli see sama. Kende järveotsal oli niisugune pisikene küla kõne, et kas siin on kuskil mingi esmaabipunkt, no ja siis vaadati meil ikka päris pikalt otsa, mida sa veel ei taha. Õnneks oli üldiselt ka norra külades ei räägita inglise keelt, aga üks lahke noormees kõneles inglise keelt hakkas vahendama, lihtsalt ta helistas, noh, telefon on seal vähemalt olemas. Pool tundi igas suunas, igale poole vahetpidamata norra keeles ainult rääkis. Ja siis teatas tulemused, et lähim koht, kus esmaabi saab, on siit 70 kilomeetrit tuleb mägedest alla laskuda orgu ja seal on väike linnakene. Et, et seal on ja siis ta näitas rõõmsalt omaenda sõrme, kus oli ka hästi sügav armuseta pikk armis. Mugasin mägedest, tõmbasin sõrme ükskord rasket lõhki, et noh, et õmmeldi ka sealsamas paigas kinni, et pole siin häda midagi. Ma mõtlen ikka alati nende vaprate või ma ei tea, kuidas seda nimetada inimeste peale, kes elavad tõesti esimesest arstipunktist, ütleme siis nii kümnete kui mitte sadade kilomeetrite kaugusel. No kuidas nemad hakkama saavad omaenese tarkusest, looduse väest, aga asi kiire siis? Tänapäeval on õnneks olemas telefonid ja helikopterit Ki vajadusel varasema ajaga, et seal mägikülas siis samasugune lugu. Just, ja noh, tegelikult ütleme meiesuguse jaoks oli seegi päris ebameeldiv ikkagi, et sa pead mägedest alla laskuma, 70 kilomeetrit mägedesse tähendab seda, et sa ei lähe mitte kaks tundi seda ühte otsa, vaid sa seda palju kauem ja veel tagasi ja, ja siis muidugi selge, et kui on selline vigastus, siis Pärtlistenam matkajat ei ole. Ja see mõjus üsna üsna süngeks tegevalt, aga kohalikud jah, nad on ju sünnist saadik elanud selles keskkonnas ja nad on ikka eriline tõug. Näiteks, ega sa seal ei näe näiteks paksu inimest sealkandis? Nad on ikka sitked, nad on oma kogemustega ja nad on ka valmis selleks, et et neil võib tulla iga päev mingisuguseid ebamugavusi, mis meile tunduvad kohutavalt suured, aga nende jaoks igapäevased. Et ega muu inimene lihtsalt ei, ei suudagi elada sellises keskkonnas tegelikult. Omamoodi auväärsed sitked inimesed, saite siis abi ja läksime ja, ja saime abi. Õmmeldi kinnise Haavia ja öeldi, et tead, kohe tulite, et kui järgmisel päeval oleks tulnud, siis oleks ma mitu päeva läinud selle desinfitseerimise muuga saaks kogu reis täiesti vastu taevast läinud, aga nüüd me olime õhtuks tagasi selles samas kohas järve ääres. Aga me teadsime, et me enam Peame uue plaani tegema. Uus plaan sai hommikuks valmis. See oli siis, et Pärtel tuleb ainult paadiga kaasa ja, ja sõidab jälle paadiga tagasi, jääb meid ootama sinna sadamasse ja meie teeme siis Kaarliga kahekesi niisuguse tõsise päevaretke varahommikust hilisõhtuni sealsamas kandis, kus me algul pidime tegema ja nii see läks, ainult et ilm oli vahepeal muutunud, eelmisel päeval oli ilm päikseline, nüüd oli kõvasti pilvesaali õhus tunda, saju haudumist ei katkaselt liigtulemus, aga ega sa ei saa sellest hoolida. Norra ilm on hästi kapriisne, ta võib päeva jooksul muutuda aga mitu korda ja sellised tähed. Sõitsime paadiga koha peal seal järve ääres, ütlesime, et Sillamäe maha lasti meid seal siis maha ronida ja jagasime siis turnima üles sõda mäeserva, see oli hästi järsk. Aga seal ikka mingi rada oli ja see rohelus missal järve lähistel oli. Mida kõrgemale tõused, see muutus aina enam niisuguseks Kivi maastikuks, kus rohelust oli väga vähe. Ja muidugi Hakose hästi soe juba, kuigi väljas oli mingi 12 kraadi ja vihma hakkas tasakesi tulema. Ja siis, kui me jõudsime juba selle, noh, nii too peale, kust alla vaadata, desse järv oli juba mitmesaja meetri sügavusel all siis siis me hakkasime liikuma nagu järvega paralleelselt ja seal oli päris huvitavaid taimi, tegelikult kui niimoodi uudishimulikult vaatad ikka väga teistmoodi kui meil näiteks kaks nendest, ma võib-olla ütleksin, üks nendest oli kuldjuur, kuldjuur on, kasvab, see on tüüpiline mägede taim. Eestis looduslikult teda ei ole. Ta on sihukeste lihakad paksude lehtedega, noh, nagu mingi kiviktaimla taimed, ütleme niisugune õige niukene kämblapikkune. Ja kui ta õitseb, siis tal on kollased õied. Ja tal on niisugune kerge roosi lõhn, kuldid, kuldjuur ja sellepärast on kuldjuureliiginimi roosilõhnaline kuldjuur ilus nimi. Aga see kuldjuurtel on kõikidel väga võimas risoom ja väga tihti kasutatakse seda väga mõjusa ravimina. Sellena ta kogu maailmas tuntud. Ja see teine taim oli alpi võipätakas. Lõbus nimi. Nime algus on romantiline ja lõpp. Ralfi ja ta on tegelikult niukene lõbus taim, ta on niisugune vaevalt sõrme pikkune valge õis ja seal maapinna ligidal niisugune lihakad lehtedega niisukene rosett ja neid lehti lähemalt vaatad siis seal peal näed tihti putukaid ja sa näed, et lehtede pind on natukene niisugune kleepuv siis alpi võipätakas kuulub nende taimede hulka, kes söövad putukaid. No nii nagu meil huulhein, meil on ka tegelikult olemas harilik võipätakas ja eriti haruldasele looduskaitse all väga üksikutes kohtades, alpi võipätakas siin Norra mägedes alpi võipätakas, sellel kõrgusel hooli üsna tüüpiline taim. Ja see seos võiga on siis niisugune, et Norras on seda kasutatud jogurti tegemiseks värskelt lüpsnud piima sisse on pandud sellesama või pataka lehti ja neid on teinud piima paksuks ja niimoodi käärima ja on tekkinud niisugune jogurt sellest ja see on väga tuntud olnud seal sajandeid. Aga noh, marssisime edasi ja no siis tuli meile vastu üks paar mees ja naine, mehel oli jalas lühikesed püksid, aga kõige peataks silmal sääre peal niisugune ikka niisugune hästi võimas haav. Ja see oli siis. Ta rääkis, et ta oli lihtsalt tulite vaatamata seal kivid on libedad ja korra libises ja, ja ja ta ema rändamine oli lõppenud, tal oli vaja nüüd komberdada kuidagi sinna järve äärde välja oodata järgmist laeva ja ilmselt sõita sinnasamasse kaugesse linna. Käinud teil tuli hea tuttav tunne peale, jah, nojah, ja temal oli see kahjuks tal oli ausalt öeldes see asi veel hullem, aga teistpidi mõtlesin vaikselt, et dolla lühikeste pükstega sellistesse mägedesse, et noh, et see näitab, et kogemust ka eriti ei ole. Ja siis me marssisime edasi. Ja et üks kõige fantastilisem pilt, mida ma elu lõpuni unusta, sellel käigul oli ühe niisuguse koha peal, kus kui nüüd vaatasid tagasi käidud teele, siis selja taga olid kaks järve, üks oli see, millal mööda olime paadiga sõitnud, see oli juba peaaegu et põhjatust sügavusest seal all. Ja nüüd sellesama järve kõrval peaaegu otsesele kohab, oli teine järv ja see teine järv oli eraldatud sellest suurest järvest imeõhukese niisuguse kalju karniisiga. Ja selle juurest läks siis püstloodis sadade meetrite kõrgune kaljusein alla järgmise järveni, et kaks järve, üks järv nagu ripub teise järve kohal, see on täiesti unenäoline pilt, et sa mõtled niisugust asja ei saa olla. Et see on väga-väga kummaline siukene, võimas ja elu lõpuni meeldejääv pilt ja see ülemine järv oli siis nagu nihukese pruunika veega. Aga see Jende järv, kust me olime tulnud soli niukene ikkagi veel niuke sinetava veega. Nii et, et see ülemine järv oli liustikujärve, sinna tulid nüüd liustiku sulaveed ja selle tõttu nad kandsid kaasas moreen ja muud, sellepärast see vesi oli pruunikas. Aga, aga see oli, see oli vapustav, me olime kuskil võib-olla üks kilomeetri kõrgusel kõrgemal ja niimoodi allpool siis jalge ees avanesid vaated kahele järvele, mis olid üksteise kukil on tõesti arusaamatu ja võimas. Pole sellist pilti enne ega hiljem näinud ainult seal Norra mägedes. Don aiman Norraga Norra katusel, ost Norra katusel kaks veelompi, ütleme nii. Tagasihoidlikud, väiksed ja aga sealt edasi läks minek õige karmiks, siis me Sist tekkis niisugune ronimine, mõlemal pool oli nagu peaaegu et püstloodis kumine keskelt tuli ronida üles. Aga see oli niisugune noh, nagu Hiina müür, ütleme jaa. Ta koosnes suurtest kalju rünkadest ja tõus oli nii järsk, et sa pidid neid Kaljo lünkasid pidi ronima, noh, umbes nagu neljakäpp üles lihtsalt. Ja kui me sealt juba üles saime, siis oli vihma hakanud juba päris hästi tulema, 100. vahetpidamata ja samal ajal oli sellest käimisest selline noh, enda sees sisemootor nii kõvasti töötanud, et oli tohutult palav, tegelikult mõtlesin vihma kuu ära, panin seljakoti. Et las ta püsib seal võib-olla kauem kuivana ja siis T-särgi väel. Vett tuleb ülevalt pahinal kaela, ise ka higistad niisugune ja lähed 12 kraadi kõva tuul. Et kui sa seisma jääksid, pooleks tunniks hakkaks lõdisema. Aga sa liigud kogu aeg, liigud vahetpidamata ja. Nagu külmetuse oht sai sellega natuke kõrvale tõrjutud juust, aga kuskil tiksus, et mine tea. Põhiline see, et sa pead olema liikvel kogu aeg, pead liikvel, olen liikudes saab külmetada väga vabalt. No tegelikult, kui sul on ikka nii palav või noh, tähendab, et kus seal nii kõvasti pingutada, et higi voolab kogu aeg. Ei no ma saan aru, räägitakse ju, oled higine ja väike tuuletõmme ja kogu lugu. Ei muidugi, see kõik on, on mäng noatera peal, riski piiril ja aga, aga noh, teistpidi ainus võimalus, kuidas seal liikuda. Ja siis kummaline on see, et, et samal ajal on, on tugev tuul vihm ja udu. Nii et sa näed seal üleval kõrgemate kohtade peal vaevalt 100 meetri peal ja muudkui lähed. Ja siis ikka niimoodi tunde lähed ja siis hakkab nagu jõud otsa saama. Enam ei jaksa, aga sul ei ole ka teist võimalust, lähed ikka edasi. Ja siis Kaarel ütles, et, et anna oma fotokot, Mullena fotokotis on mul umbes 10 kilo varustust, tavaliselt mõtlesin, et põhimõtteliselt ei anna palu palju tahad ja igaüks peab oma risti ise kandma. Ja, ja nii me läksime ja, ja sellest lõpuosast ma enam suurt muud ei mäleta, kui, et, et ma olin ainult keskendunud ainult ühele asjale, et kuhu majja järgmiseks jala panen, kus on see kivinukk, et jalge libastuks, sest see on nagu tõesti põhiküsimus, et 100-lt jalul ja niimoodi samm-sammult, et silmad ette vaadates käis natukene nagu juba hoone näosega. Kuidas Kaarlil tunne oli, Kaarel on, tema oli jumal 29 aastat mina tema vanuselt kapsa siin ka nagu noor hirv ringi, et et tema tundis sellest ainult suurt lõbu. Ja ta oleks siis tahtnud, see käik oleks seal palju pikem. Ja ühel hetkel seal lõpus oli niimoodi, et läbi udu, ma ei saanudki aru, kas olin seal kivil istudes natuke tukastanud, no ikka väga väsinud ja tuulevaikne koht siis korraks istuma, siis korraks nagu udu hajus saatan kuskilt nagu seal all sügaval justkui ei oleks selle järve algus, kus me alustasime, paistab ja andis kohe nagu jõudu juurde. Ja noh, sai sai see päevakäik ära tehtud ja olin ausalt öeldes päris uhke enda üle, et et jaksan veel. Et käidud küll elul ajal, aga see oli, see oli raske käik tegelikult ja aga see oli uhke. Siis hakkasime tagasi tulema, siis me siis me lihtsalt, ühesõnaga saime jälle Pärtliga kokku ja. Ütlesin, et teie, Kaarliga, olite kogu aeg tegevuses, teil oli action nagu nüüd räägitakse, mis vaene Pärtel seal sadamas tegi oma haige. Aga jah, ka tal suhtles kohalike elanikega Ja liikuda ju sai muidugi mingil määral. Ja ta sai selle liikumisstiili, ta omandas järgmistel päevadel päris kenasti, ta liikus nimelt keksides kahel jalal hüpeldes, nii vist mägesid, Surti vallutaja. Aga tasasel pinnal pole viga ja jalg oli tal mähitud nagu plastik. Dino, et kui ta jalakorra maha vajutab, et siis ei saa märjaks need sidemed. Nii et eemalt vaadates nad mõlemad pojad on niuksed ligi kahe meetrised, aga Pärtel 15 aastane, natuke kõhna, ligi kahe meetrini ja ühe jala otsas plastikaat alailma tähendab jututeemasid, tal jätkus iga uus inimene, kes tuli, hakkas jälle otsast peale. Et missiks ja kuidas ikka ja mis nüüd on ja miks just, aga sealt, kui me sealt Kerde järve äärest ära tulime, noh siis me tegelikult järgmistel päevadel umbes niimoodi rändasimegi, et, et me püüdsime siis autoga võimalikult mõne kõrge mäe juurde ligipääsu pääseda. Ja siis Pärtel siis püüdis kekseldes natukene kaasa matkata, aga meie Kaarliga, siis läksime nagu kuskile kõrgemale, kaugemale tegime mõnetunnise käigudel meil tagasi ja seal Norra katusel niimoodi liikudes nendel laevadel võib-olla see kõige meeldejäävam alla, nagu mällu vajutunud. Juhtum oli tegelikult see, et kui me ühes kahes niisugustes lumiste tippudega paigas jätsime pärtli, siis sinna auto lähedale kekslema ja ja läksime siis otse minema, seal siis meile tuli vastu üks saksa perekond. Noorel mehel oli niuke paariaastane laps kukil ja sellel isal oli siis sõrmede vahel punane mari ja lähemalt vaadates oli selge, et see oli kõne küpsev rabamurakas, kas ja ta oli nii rõõmus, et inimest nägi selles paigas ja kohe ligi, et mis maris on mürgine. Ja siis mõtlesime, et noh, et, et et see on Claude Perry inglise keeles, et noh, et see on väga aia söögi, Marin. Me tema ülimalt kahtlustavalt ja ülimas skeptiliselt. Ütlesime pune suhu, et proovi julenud mitte kuidagi seda suhu panna, lõpuks pani jäätised, et päris huvitav ja ja see oli tema jaoks nagu tohutu avastus rabamurakas. Teistpidi ütled, et mingis mõttes on see, et meie ja norra oleme ikkagi kokkuvõttes Põhja-Euroopa põhjal. Et meil on see mari tuttav, eks ole, aga seal ütleme Kesk-Euroopas ja ta lihtsalt ei ole kunagi Saksamaal sajandeid tagasi, kui seal oli rabasid, siis oli ka rabamurakas. Vaata ka, enam ei ole seal ei rabasid ega seda marja ja tänapäeva inimesed Saksamaal lihtsalt pole elu sees näinud niisugust asja. Aga temaga rääkides ta saime jälle ja juhatusele andis meile marsruudi mingi umbes selles suunas, et te näete midagi vägevat. Ja siis läksime ja jõudsime niisuguse noh, nii-öelda maailma lõppu, nagu selles mõttes ütles, et otse meie jalge ees nagu aste-astmelt, et noh, kukkus maapind niimoodi kuskile tohutuse sügavusse, sellisesse sele jotun Haymeni nagu piir, nakkus all algasid siis nagu orud juba ja fjordid ja me olime nagu kahe maailma piiril ja sealt eemalt passid veel mingid lumised tipud. Ja sellest orust kerkisid pilved. See oli ka õige kummaline, otse vertikaalselt üles, täiesti otse üles meie silmade eest mööda siis kõrgele sinna taevasse kuskile. Ja see oli, see oli noh, täiesti nagu niukene mitmetasandiline maailm, mis me pilguessele avanes seal all. Ja samas noh, ilm oli tol päeval jälle väga ilus, päike paistis ja, ja tuul oli niisugune parajalt mahe, aga selline karge tuul, ta toob sulle kuskilt sealt liustik, sõnumeid saab tunnetaks sulava, jää lõhna selles tuules ja see mõjub väga värskendavalt ja väga reipaks tegevalt. Ja, ja kui sa vaatad neid tippe ja mõtled, et üks nendest ongi seesama kaldpinged, mis on siis Põhja-Euroopa kõrgeim mägi ja et need sellel hetkel, noh, sa saad järsku aru, et miks me siia tulime. Et miks oli mõtet tulla siia, et see hetk, see koht, see tunne, nagu see oli, see oli vägev. Tugevaim tunne mõtete seeriast, miks me siia tulime, sest et niisuguseid pisikesi hetki oli ju tegelikult kõik see rändtäis just sellise tipp. See oli, see oli selle Jotton Haymeni noh, mõtestamine nagu juba noh, kuidagi alateadlikult, et otsad läksid lõpuks nagu sõlmusid ilusti kokku. Ja seal kõrval oli veel üks niisugune püramiid, kivi püramiid, selle kivipüramiidi sees oli kast. Kasti sees oli vihik, ühingu juures oli pliiats ja sealises nüüd see koht, kus, et need inimesed, kes siia tulid, kirjeldasid, et kust ta on tulnud. Ja oli huvitav lugeda, et seal oli tõesti väga erinevaid rahvaid, kõige rohkem oli norralasi, aga oli ka väga palju sakslasi, inglasi ja muid euroopa rahvaid. Soomlasi oli ka, aga mitte ühtegi eestlast ei olnud, mis siis, panime esimesed eestlased, nii, uhkus mattis hinge ja selle koha peal sellest punktist narra katusel olime me siis esimesed eestlased selle vihiku juures. Nii, ja see oli see mägede käik ja, ja kuulame siis siia lõppu sõda 12-ni. Selline oli siis tänane saade rännust Norra katusele. Nädala pärast on selline lugu, et vikerraadios on Berliini päev ja rändaja saade on ainult õhtusel ajal ja me otsustasime, et paneme sinna ühe armsa kordus saataja. Hendrik seletab, millise ja miks. No see on siis koer koera teema. Tookord, kui sellest sai räägitud, siis oli õige palju inimesi, kes pärast pikemalt minuga isiklikult sellel teemal tahtsid rääkida, et ma arvasin, et et seda võiks siis uuesti kuulata. Koera lugu. Nii me teeme ja koeralugu on siis kavas täpselt nädala pärast, aga kell 23, null viis ja norra teemadel jätkame juba viiendal oktoobril. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni. Kuulo.