Rändajad rändajad. Kuula rändajat. Tere kõigile, see on uue hooaja teine saade ja stuudios Hendrik Relve ning Haldi Normet-Saarna. Nagu juba nädala eest öeldud, sai oma uues sarjas rändame ringi kolmel kontinendil ja esimene asi punkt on Aafrika avasaates jõudsime Namiibia pinnale, täna siis jätkame pooleli jäänud teekonda. Ja ja asume teele siis pealinnast põhja Namiibia poole. See oli nüüd Naama rahvalaul, narmad elavad Lõuna-Namiibias ja, ja see on üks paljudest rahvastest, kes seal elavad. Ja selle laulu Pealkiri oli, et naised kutsuvad mehi, aga mehed pole nõus. Sihukene, tore, reibas, hoogne. Seal ongi kohe nii pikad pealkirjad, kõik lauludel, umbes nii, et pool sisu saab pealkirjaga juba ära jutustatud. Eelmises saates oli ka midagi vägagi meeleolu. Kas just nagu vanadel vene romanssidel? Esimene rida on kõige tähtsam. Aga nahk, meie Namiibia avastamine siis pealinnast, tõelisele Namiibia maale käis siis niimoodi, et asusime hommikul teele ja suundusime põhja poole, vahemaad on pöörased ja olime natuke mures, et kas me ikka oma plaanitud vahemaad autoga läbime. Aga see oli küll tõsi, et Namiibia see üks peateid lõunast põhja see fantastilisest korras, ta on parem kui enamik kõiki Eesti teid. Ta on küll kitsas, nii et alati on ainult kummaski suunas üks rida. Aga sellest pole midagi, sellepärast et autosid on kümneid kordi vähem kui Eestis. Ja see on väga sile tee, väga hästi korras, teeme hulk aega, mõtlesime seal nende risu nädalatel, et miks need teed ikka nii heas korras saavad olla, et miks meil on alailma auklikud, parandatakse ja nii edasi. Aga võib-olla on üks põhjus ka kliima, sest seal lihtsalt ei ole miinuskraad ja võib-olla teid on parem ehitada ja korras hoida, sest maapind on suhteliselt tasane ja põhi on nagu tugev, kuhu teed ehitada. Ja sõidetakse ka vähem. Sõidetakse ka veel täpselt niimoodi, nii et see oli suurepärane, et kiirust sai arendada, aga noh, muidugi kaua sa seal ikka arendad, et kangesti oli tahtmine ikka noh, mingi jalgsiretk teha ja eks me siis ikka võtsime põhja poole minnes seal ka siis ette niukse tagasihoidlikuma jalgsiretke. Läksime lihtsalt niux tüüpilisele maastikule, mis seal teede ääres Bastis. Tüüpiline maastik oli selline metali suhteliselt niisugune tasane või nihukesed lauget künkad ja seal ääres olid kõrge rohi enamasti nagu põlvini ja seal siis põõsad, kordoli, põõsad tihedamalt, kord hõredamalt, kord olid nad inimesekõrgused kordulid, praegu hüppab puukujulised. Et selline maastik väga ilus ja maaliline, tegelikult pilk ulatub kaugele. Ja mis kõige vahvam, et see kõik oli roheline. Et see oli üllatus, et ma noole kujutlenud, et seal Namiibia see on nii kuiv, et seal seda rohelust ikka ei näe. Aga see oli just see aeg, kui oli vihmaperiood ja sellepärast oli, oli siis rohelust tekkinud. Nii et tegelikult oli, oli see tõesti kena ja maaliline savannimaastik tegelikult Sansa vann ütleme siis niisugune kidur savann, aga ikkagi kindlasti sa vann ja selles mõttes Namiibia kui, et nagu minugi kujutlus oli, et ta kõrb siis enne reisima muidugi tegin ka endale selgeks, et kõrbed laiuvad siin ja seal Namiibias ja kõige rohkem veel Atlandi ookeani rannikul. Aga vähemalt sama suur osa on tegelikult savanni. Ja sa, vann on ikkagi niisugune, noh, ütleme eestlasele, ta on kõige lähedasem eesti maastik kerega võrreldes puisniidule niukene, lahe, tore maastik, näed kaugele ja, ja ta ei ole ka liiga tühi. Ja siis, kui me hakkasime muidugi seal matkama, siis esimene asi oli meil kohaga, seal oli teede ääres oli küllalt palju aedu ehitatud rattad ja see on ka selge, miks tegelikult need on karjamaad. Aga karjamaad on, on nii üüratult suured, et sa seda looma seal nagu ei näegi. Ei näinud, keda seal karjatab, ei näinud, aga see oli selge, et nende pärast on need tehtud seal. Ja samal päeval me tegelikult hiljem nägime ka neid loomi muidugi ka peamisetelt veised ja veised, noh peaaegu nagu meie omad natukene niuksed, sitkemad ja palju palju suuremate sarvedega või? Need ei ole siis piima ei saa nagu meil on ikkagi meie. Kui Eestis kasvatatakse veiseid ja lehm, siis peamine on nagu ikka see, et saaks nagu piima, seal on ikkagi liha, liha saamine ja kui mõelda juba globaalsemalt, siis see ongi maailmas väga tüüpiline, et veiseid, lihaveiseid kasvatatakse just seal, kus andnud selline kidur, taimestik ja nemad tulevad seal toime. Aga lehmi kasvatatakse, piima annavad sellistel maadel, kus on juba niukene lopsakas taimestik ja kus saab neid hoolega niimoodi hoida ja ja nende eest hoolitseda rohkem nagu Holland või, või ka Eesti näiteks. Aga seal nad hulguvad niimoodi nendes suurtes aedades ringi niimoodi, et inimest pole lõhnagi, eks ole. Ja samal ajal noh, see reis on olnud Namiibia lase jaoks alata. Ei noh, üks tähtsamaid elutugesid üldse, et see oli ammu enne seda, kui valge inimene sinna tuli, on kuskil 2000 aastat tagasi rändasid Namiibiasse põhja poolt kusagilt sealt ütlane Niiluse lätete või suurtelt järvedelt sealt kusagilt Kesk-Aafrika, kas kohale, no niuksed, erinevad pantu hõimud ja nendel olid kaasas juba öised ja niimoodi neid seal peeti ammu-ammu, enne valgete tulekut. Aga kui valge inimene tuli siis valge inimese mõtteviis on alatise, noh, tuleb ikka kasu saada, tuleb ikka toota, tuleb ikka teenida raha ja noh, praegu ongi umbes niimoodi, et see valgete inimeste veisepidamine, noh, see on niisugune suurejooneline lihatootmine ikkagi eelkõige. Aga samal ajal on jäänud, ütleme, need kohalikud hõimud natukene oma kommete juurde, nemad peavad noh, võib-olla täpselt nii nagu Eestis on kuskil külas, et inimesed näiteks vanapaar elab seal, nendel on üks lehm, eks ole, sealt saavad piima ja see neile nii tähtis. Nüüd seal nendel Namiibia hõimudel, noh, seal on ühel perel neid lehmi rohkem, aga põhimõtteliselt see on sama asi, ta toidab selle pere ära, liht ja ta sealt ei looda, mingisugust raha teenimistega tootmist üldse saada. Ja selline suhtumine on, on seal olnud olnud väga põline ja see vahe, ütleme, valge inimese ja ja siis musta inimese loomapidamisel, see on siiamaani jäänud, aga toidud näiteks Namiibia paljud rahvustoidud on tegelikult ka siis selle veise liha peal või loomaliha peal näiteks igana myybialane teab niux toitel nagu pray Te proovisite seda ja nii. Tegelikult olgem ausad, seal priske käntsakas grillitud loomaliha, ei midagi keerulisemat, maitsestatud seal toredasti ja. Ei midagi eksootilist, mingis maitse. Ei, selles mõttes jah, et sinna võib ise lisada midagi omaduste poolest ei mingi selles mõttes küll, et, et need ilmselt Namiibia põliselaniku jaoks on see ikka pidupäev, kus sa sööd suure käntsaka head liha ja kõht täis ja ja teistpidi peab ütlema, et näiteks igasuguste niisuguste rohelise ja salatidega suurtest poodidesse saada, eks ole. Aga rahvustoitude juures on, on väga vähe, sest maankidur Ta ei kasvata lihtsalt midagi. Võtab ainult seda savannirohtu ja näiteks, kui sa lähed sinna kõndima, sa kohe näed, et see rohi on eriline, ta ei ole niisugune nagu Eestist on niukene kõva, sitke poolkuivanud, ma arvan, kui eesti leht panna sinna savanni rohu sisse. Ta ei võta ühtegi apsu. Ta lihtsalt leiab, et see ei kõlba, istub maha, jonnakalt ei liigu paigast paremat toitu, tahan koju. Aga seal on see rohi nendele kohalikele veistele väga hea toit ja seda jätkub peaaegu aasta ringi ja savanni põõsastel. Muidugi, kus sa seda märkad? Lähemalt. Et seda ei maksa käega puutuda, nagu kõikidel on väga vägevad Astlad. No ikka tõesti, mõned on ikka rohkem kui poole pöidlapikkused ja nad kaitsevad, nad kaitsevad ennast siis õieti kahel kombel. Tegelikult enamik nendest kaitsevad ennast lihtsalt rohusööjatest sesse, savanni, taime ja rohusööja suhe, see on miljoneid aastaid olnud Ta ammuks nüüdse veis tulijaga ennelit, kaelkirjakud ja ninasarvikud ja anti loobid ja ja mingil kombel see neil nende karjades pidise põõsas ellu jääma, et see on nagu peamine, aga mõned nendel taimedel nüüd kõrbes on küll ka see, et ühesõnaga lehed on muutunud Astla kujuliseks selleks, et kaitsta ennast liigse kuivamise eest, et hoida kokku niiskust. Sest seal on alati Namiibias, on seal nagu refrään, et kõikjal on kuivus, kõikjal on veepuudus ja sellega tuleb kuidagi hakkama saada ja ellu jääda. Ja siis muidugi ja hakkasid silma niuksed, vahvad tornid, sellised punased tornid, natukene meist pikemad niuksed nagu umbes kirikutornid lihtsalt maa pealt moodi kerkivad üles, väga efektsed. Mis need on, termiidipesad, nii nagu meil metsas on kuklasepesa kuuseokastest männiokastest termiidid ehitavad siis mullast endale niisuguse tohutu kõrge torni ja vahe on selles meie sipelgapesas, sa näed, kuidas elu keeb ja kihab seal siis seal termiidipesa peale vaadates ei näe mitte ühtegi elusolendit, siis nad on kõik seal sees ja termiidid kardavad Nov valgust nagu vanakurat veel. Nii kui kusagil pesale tekib mingi vigastus, siis nad imekiiresti mätsivat selle kinni ja kogu nende elu käib seal sees seal pesa sees, ilma etniliselt kordagi nina välja pistaks päevavalgele ilmunud, nad kardavad valgust ja ilmu kunagi välja, aga nende käigud lähevad maalt siis paljudesse suundadesse ja nad on põhilised taimetoidulised, nad hangivad taime juuri ja nihukest muud taimset toitu. Aga maa peal neid küll naljalt Te ei näe. Hiljem me nägime neid termiidipesasid, mis olid veel kõrgemad kolmemeetrised, kõrgemadki ta on kuidagi, aga niuksed kummastavad, mõjuvad eksootilised sellel maastikul. No ja nii see teeäärne oli, tegelikult see on, ütleme jah, peaaegu et kõrbe kõrval teine tüüpiline maastik, mida sa Namiibias näed, samasugune. Ja just ka see, et, et praegusel ajal enamik sellest on kasutusel karjamaadel, et need alad, kus hulguvad ringi metsloomad savanni looduslikud liigid, Need on peamiselt rahvusparkides, kuigi vahel on ka mujal, aga, aga noh, see on niisugune tüüpiline. Nii, ja see oli üllatus, et, et me enda jaokski imekiiresti tegelikult läbisime sadu kilomeetreid ja jõudsime siis sinna selle rahvuspargi väravatele, mis on kindlasti Namiibia kuulsaim, sa need tossa rahvus, Mark. Aga kuna me sinna pidime alles järgmisel päeval minema, Meil oli juba load hangitud ette. Plaan tähendab ka ikka midagi, just mehed peavad plaanist kinni pidama kõigepealt plaani tegema, siis sellest kinni pidada ja siis me mõtlesime, et, et me lähme siis lihtsalt kuskile siia savanni ööbima. Keerasime peateelt kõrvale ja sama suure autoga ja, ja sõitsime katteta teed, neid on meeletu, palju seal iga. Ja lihtsalt sõitsime kümneid kilomeetrit, ümberringi oli ikka umbes samasugune põõsasse vann. Võib-olla iga 10 15 20 kilomeetri järel oli, oli siis üks niisugune pere, elas tohutu, harva oli, olid üksikuid inimperesid, seal oli näha, Nad olid suhteliselt vaesed, neil oli alati palju veiseid seal kusagil. Seda nägi küll rohkem lehmakookide järgi järgi, sest need alad on meeletult suured, seal kõik. Ja, ja siis ka tegime seal niisuguse toreda jalgsiretke ja ja vaatasime, et noh, et siia võimegi nagu ööseks jääda. Ajasime auto teelt natuke kõrvale, mõtlesime, et kui öösel tabame jumal teab, kes seal teed mööda kõnnib, et parem kui me ei hakka silma. Ütle põõsaste taga seal noh, paarkümmend meetrit. Ja, ja siis tegime niukse Sa vannis ja noh, seal oli nüüd küll niimoodi, et peale nende lehmade õieti lehmakookide ega, ega seal neid imetaja nagu looduslikke liike ei kohanud. Linde oli küll Tšutsumiste säutsu, mis ta küllalt vähe ja noh, tõeliselt suured linnud, kes tõesti seal karjadena liikusid värvilised värvilised, nad olid punase kiivriga sinise kaelaga ja nende sulestik, see oli nagu pärlendav tarri muster. Ja see tuli nii tuttav, et mõtlesin, et ma olen näinud loomaaias ja loomulikult see on siis kiiver-pärlkana ja eestlane, võib-olla ma mäletan lapsepõlvest isegi mõnedes kodudes või kus on kanu peetud. Mõnikord olid seal lihtsalt niimoodi huvi pärast mõned pärlkanad, need on siis kodustatud ja kodu pärlkanad juba aretatud. Aga põhimõtteliselt siit vannidest annab pärit ja eestlasele mitte päris võõras lind. Ja kohalikele annad muidugi päris tähtsat jahiloomad, sest neid on nii palju. Kana kui kana, saad korraliku prae ja siis ronisime kuskile künka otsa, vaatasime, mis seal ümberringi paistab, nüüd see oli umbes nagu Hemingway, Aafrika haljad, künkad silmapiirini välja, niuksed, lauget, künkad kaetud, niukse põõsasse, vanniga kümnete kilomeetrite kaugusele, niimoodi avarohke vaade. Ja siis me teadsime, et seal otse ees põhjas, seal silmapiiril, et seal on siis nüüd see Etouša rahvuspargi piir, et sinna me läheme, noh, seal on nagunii-öelda hoitud loodus ja see on nagu teistmoodi, aga, aga see oli ilmselt väga tüüpiline Namiibia Sa vann, kus me olime praegu ja ja panime telgi üles ja, ja tegime oma ekspeditsiooni rooga seal ja imeilus päikeseloojang Aafrikas andanton, imeilus, värviline. Kohutavalt, kiire. Nii et ta käib mõne minutiga tohutu värvimäng ja siis on pime, plaks. Ja siis, kui pimedaks läks, siis, siis ma läksin nagu auto juurdist, majatasin auto najale ühes kohas, auto on kuidagi imelikult viltu, noh. Ja siis vaatasin, et autokumm on tühi. Ise läks lihtsalt ise läks märkamatult ei tea kus, aga tühi tooli pole midagi, meil on varuratas, võtsime oma riistad välja, hakkasime ratast vaheta ja siis, kuna meil oli hästi selline autos Volkswageni auto, nendel oli väga tore küll need mutrid sealt ühekaupa ära võtta. Üks mutter oli teistmoodi peaga ja seda ei saanud selle mutrivõtmega lahti. Ja siis me arvasime, et see peab kuskil olema, otsisime auto mitu korda läbi, ei ole seda võtit, me ei saa enam seda ratast vahetada, siis mõtlesime pumba, pumpa ei ole. No muidugi meie viga oleks pidanud seal rendi kontrollima, kontrollima selle magamata öö järel, eks ole, väga rangelt, kas ikka on, aga noh, ei olnud ja hakkas nagu hiilima naha vahele niukene arusaam, et, et mis nüüd siis saab, mis üldse juhtub jättegi metsa elama ja, ja savanni põlisliikideks. Aga siis muidugi saatsin oma uudisliik ja mingisugune uus niukene primaar. Aga noh, ühesõnaga kaks poega läksid siis lihtsalt teed mööda minema niikaua kuni tuleb mingi inimene vastu talu vastu ja et noh, et küsida vähemalt pump, eks ole, et saaks selle täispumbad selleks ajaks siis vähemalt lähima asustatud punktini sõita selle rattaga, noh, mis on pooltühi. Aga oli pime juba ja kell oli võib-olla 12 ja kui nad paari tunni pärast tagasi tulid, nad olid õppinud seal oma 10 kilomeetrit ja jõudnud küll ühe esimese elamiseni, aga loomulikult oli seal pime ja elu kustunud ja no nad mõtlesid, et sinna õue peale pimedas. Siis me võime Tiinaga saadet parem ei lähe ja, ja siis ootasime kuni hommikul koiduga läksin juba ise Kaarliga uuesti teed mööda punuma ja ja siis, kui me selle jälle 10 kilomeetri ja, ja, ja siis, kui me juba lähenesime, sellele jaksime nagu saaksid, et kui autoga sõidad, sa vaatad aknast seda siis nagu ei vaata selle ellujääja pilguga. Aga kui me nüüd jala läksime, siis oli eemalt juba näha, et noh, see on ikka tõeline vaes, see on niisugune vaesus, millest eestlane ei oska midagi arvatagi, et, et noh loomulikult ei olnud seal elektrit, see oli niisugune noh, mingid onnid nende ümber mingisugune koli kuhjatud igast rauakolu ja muud. Ja kui me seal õue peal, siis juhtisime kokku niisuguse noh, minu vanusehalli habemega härrasmehega, siis ta muidugi naeratus oli tal kõrvuni, aga no inglise keelega ei olnud midagi teha. Ta rääkis aafrikaani keelt. Ja see on seal riigikeel ja eks ole, inglise keel on teine keel või on seal kaks riigikeelt, inglise keeli, afrikaadist. Seal on jah, African ja inglise keel on aga aafrikaani keel on tegelikult ju väga laialt levinud Lõuna-Aafrika vabariigis ja paljudes maades. Ja see on selles mõttes huvitav, et see on ju vanapuuride keel, puurid olid hollandlane, seejäreltulijad ja seal natukene tant, germaani keelte hulka kuulub aga, aga seal räägitakse paljudes maades, seal ütleme ekvaatorist lõuna pool, seda. Palju siis väikeseks keeleliseks kõrvale põikeks just, niisiis, mis edasi? Ja Vambo noh, keel, see on lihtsalt sellepärast, et need hambad. Me olime nüüd parajasti jõudnud avambode maale. Ja see on üks kõige suurem etniline rühm, kes üldse Namiibias elab. Neid on peaaegu et kolmveerand miljonit. Ja nad on kõige tüüpilisemad niuksed karja kasvanud, tead üldse ja natukene peavad ka põldu. Ja, ja nad on ka, ütleme, riigi parlamendis on neil oma partei lausa ja puha. Aga loomulikult meie ei osanud jälle nende keelt, aga siis käte, jalgade, rahvusvahelises keeles, seda on õpitud maailmas paljudes paikades. Sa ikka selgeks tehtud, et meil oleks vaja pump. Ja siis, kui nad aru said, et ta siis läkski kohe naaberhütti ja tõi ühe niisuguse roostes rauast asja, mis vist 10 aastat tagasi oli olnud pump. Aga me ei kaotanud lootust, me hakkasime seda parandama, parandasime seal traadi haamriga, seda nii, kuidas oskasime ja lõpuks enam-vähem see isegi toimib. Ja siis et seal peres oli kolm noort meest, need olid siis muidugi meiega kõik kaasa ja huvitav oli. Ja, ja ühel oli, üks oli eriti uhke selle üle, et tal olid jalas niuksed, pikad säärikud, kummisäärikud nagu ta oli niivõrd uhke, kui ta nendega kõndis, seal mööda teed. Ja ma sain täitsa aru, see on võib-olla 19. sajandil Eesti külas võib-olla kui said esimesed saapad endale jalga, eks ole, viiskuda asemel. Ta oli väga uhke nendele. Nende samm oli väga kiire, muidugi rääkida me ei osanud õnneks siis meil oli üks väikene keelejuht kaasas. Nii et siis, kui Kaarel ütles, et valelepp on ava, siis nad purskasid kõik naerma, sest nad said esimest korda aru, mida me räägime. Aga see oli ainus lapse, mis seal selles reisijuhis oli. See oli, et kas te magasite hästi. Ja siis me jõudsime sinna auto juurde ja siis ta võiks reisi siiski selliseid lauseid millega pole midagi peale hakata, need on huvitavad ja missugused valikud seal on. Aga ilmselt noh, seda oleks palju olnud loota, et et kas teil on tervet autom. Ja kohe, kui me auto juurde jõudsime, nad hakkasid usinasti tegelema, nad olid väga sõbralikud, väga abivalmis ja täiesti kasutud, sellepärast et see pump lagunes iga paari minuti järel ära, sellega ei saanud kuidagi seda kummi rohkem täis ja siis tekkis juba, on nad igasugust stsenaarium hakkas pähe Kema, mis need on ja oli juba lõuna käes, aga siis üks nagu tõstis sõrme üles, et ta kuulab, et ja siis me kõik tormasime teele ja teed mööda tuli üks igavene vana niuke. Jep. Ja see jäi seisma ja sealt kargas välja neegrist autojuht ja tema kõrval niisugune valge mees üleni mingites vanades farmeri riietes, hästi sitke, aga ise niukene noormees ja päikesest põlenud oli näha, et selline kohalik valge, eks ole, kes oli elanud seal kindlasti palju aega ja väga kiiresti saime ühesõnaga selgitatud, milles asi. Ta ütles, ma teen selle asjadel korda, kobis kiiresti auto alla, tõmbus lupsti sealt niukse Astla välja, seal jälle kõneb diaga pöidlapikkune jäme astel. See oli lihtsalt läinud autokummi sisse, kui me olime teelt kõrvale tulnud, sõitnud üle oksaaegsele, selline nagu sõidaks üle okastraadi, seal on vaja, eks ole, autoga. Ja, ja see kummuli sellepärast puruks läinud, aga midagi siis tal oli see autoapteek kaasas, noh see on siis nii-öelda lükatakse nöör nii-ütelda sinna augu sisse, niukene, iga autojuht teab, mis asi see on, ühesõnaga niuke kiire autokummil pimise viis tegelikult kumm oli pooltühi ja tegelikult oligi nii, et ta kõigepealt muidugi pumpas selle enam-vähem täis ja, ja siis pani, ei enne ta pani selle nööri ja siis pumpas kummi täis. Ühesõnaga, see on niisugune trafaretne asja ja võib olla seotud ja kumm oli täis ja mees ütles, et et nüüd on, hakkas ära minema, siis tahtsime teda kuidagi ikka tänades, ta ütles, et tuleb põõsa taha. Ja üks asi oli veel, nii, kui ta välja ilmus. Meie sõbralikud avambod läksid nagu valvel, Nende näost kadus naeratus, nad muutusid tõsiseks ja vaikseks ja, ja siis ta kutsus nurga, tahad siis niimoodi, et et vot niisugune lugu, et noh, te olete õppetunni saanud, et teate, mis siin oleks juhtunud praegu, et need neegrid oleks alguses vaadanud, et me aitaks, aga noh aidata ei oska, siis oleks võib-olla veel mõned sinna juurde kogunenud sealt ja siis nad oleks vaadanud, et nad ei lähe ju kuskile siit. Aga miks neil on nii palju ilusaid asju, meil ei ole mitte midagi, et see oleks võinud väga halvasti lõppeda tegelikult teie jaoks see jutt käis inglise keeles, kõik käis inglise keeles ja ta rääkis inglise keelt ja siis küsid, kus te olete Eestist? Oo, see oli meile üllatus, moonu käis Eestis jahil. Aafrikast Eestisse. Ja seda mitte, jah. Ja siis me küsisime, et mis su nimi on, ta nagu tahtnud, kes ta endale lõpuks ütles ikkagi, et kool, Bretoorius. Ja noh, see on vägev nimi, see on sama aja, ma arvan, kui sa kuuleksid Eestis näiteks üks ütleks, et minu nimi on von Kaizarling või, või von üks küll see Bretoorius oli ju see mees, kes lõi Bretooria linna, mis on praegu Lõuna-Aafrika pealinn 1855. aastal, see on üks väga vana puuride suguvõsa. Loomulikult me ei hakanud küsima, kui lähedalt nad sugulased on, aga igal juhul see on hästi vana nimi ja see oli kindlasti elanud palju, palju põlvkondi Aafrikas. See koolberretoorius ja ta oli tüüpiline Aafrika valge põliselanik. Ja muidugi ta ütles niimoodi, et need maad kuuluvad mulle siin kõik ümbruskonnas ja ma käin üks kord nädalas käin seda teed mööda siit läbi, et vaadata, kas kõik talumehed ikka on oma paigas ja nii edasi, et võib ette kujutada, milline vedamine just nimelt. Ja selles oli midagi väga-väga tüüpilist üldse sellele. Nonii peale, mille peale me enne ei mõelnud ja nimelt see praegu see nii kuigi tegelikult nii-öelda on neegrite valitsus on, on seal enamik maid kuuluvad valgetel Nad on suured maaomanikud, väga jõukad. Ja tegelikult võiks kujutleda, et see on peaaegu, on selline aeg nagu meil Eestis võiks olla, kui baltisaksa mõisnikud oleks siiamaani mõisaomanikud ja maaomanikud ja meie oleksime saanud siis 1990 aastal pärisorjusest vabaks. Sisuliselt on see niimoodi, võrdlus on muljetavaldav ja, ja siis ma mõtlesin selle peale, et, et kuidas see üldse on. Et mida see kohalik põliselanik tegelikult mõelda nendest valgetest härradest. Et kas ei tule kergesti pähe mõte, et mõisad põlevad, saksad surevad ja nii edasi, eks ole. Ja tegelikult selline asi on juhtunud Namiibia naabermaal sind vaadates see oli kuskil 2013 või 2002 tuli see Robert Mugabe presidendiks ja esimene asi valgetelt maad ära, tehke mis tahate. Ja tulemus oli muide see, et see riik käis majanduslikult tohutu kiiresti alla sest need valget Sis pagesid muidugi maalt peale selle kadus sealt ka kõik muu eliit, kes oli seal olnud nii-öelda riigi ajud. Riik lihtsalt majanduslikult varises kokku, seal valitseb täielik jama. Praegusel ajal Namiibias on see teema noh, nii-öelda õhus üleval. Ja kui sa iial Namiibias liigud ja suhtled mõne põlise valge inimesega seal või ka kohaliku hõimu inimesega, siis sa pead teadma, et sisimas on seesama dilemma Nende ees kogu aeg, et mida me teeme. Ja see on keeruline probleem. Mida muidugi Omalt poolt soodustab ka see, et need pooled ei suhtu teineteisesse mitte liigse aupaklikkusega misse valge meestele ütles just nimelt auto juures askeldavate mustanahaliste kohta. Kui ikkagi põlisrahvas on enda kätte võimu saanud, eks ole siis tõesti mõtlevad, et aga miks temal on ja minul ei ole nii et see on õhus, aga tegelikkuses on ikkagi Namiibias imeline rahu ja tasakaal saavutatud ja, ja tegelik seis on seal praegu ikkagi kindel ja rahulik ja lihtsalt, et kui sa seal liigud ja meiegi edaspidi olime, siis nagu selle teema võrra targemad. Kuulame siia lõppu, siis veel seda sama Naama rahvalaulunaised kutsuvad mehi, aga mehed pole nõus. Seesugune oli siis tänane saade Naviibiast, millest tuleb juttu järgmises saates. Läheme siis Namiibia kuulsemasse rahvusparki, et ossa rahvuspark. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula. Randlejat.