Palveränduri. Palverännak ei ole tavaline retk, väljasõit või piknik, sõnaskeesi vorm, vaimne otsing ja füüsiline pingutus, tahe ja valmisolek end ületada. Ning kuigi igal palverännu siht on niisama tähtis ka teelolek sihtpunkt, kulgemine ja rändur. Neist kolmest koosnebki palveränd. Mina olen Martti Kalda, helipuldis on Maristamba ja see on palveränduri päevaraamat. Palveränduri päevaraamat tänaseks külaliseks on Aivo Averyn geoloog. Aga täna on ta siin. Eelkõige kui jalgpallientusiast jalgpalli fänn ja räägime kõigest sellest, mis on seotud jalgpalliklubide jalgpalli fännamisega. Ma küsin kohe, et kuidas sa jõudsid selle jalgpalli fännamise juurde ja kuidas üldse selle juurde jõutakse. Eks jõudmine toimub mingilt, igal isemoodi, see on puhtalt personaalne, aga mina sattusin jalgpalli juurde võrdlemisi hiljuti, ehk siis olles sel ajal, kui ma ülikooli astusin. Varasem varasem minevik oli mul niisugune keskmine Eesti korvpalli patsutaja oma, et ma pigem olin korvpalli fänn, aga mitte väga tõsiselt. Aga kui ülikooli sattusin, siis oli seal Tartus korraga olin siinses keskkonnas, kus, nagu oligi jalgpall ja ma leidsin, ma ütleks selle Jackpot seri. Ma leidsin elu armastuse või ühe paljudest ja, ja nii ta alguse sai jalgpalli fändlus. Mis siis omakorda minu puhul jaguneb kaheks, et üks on siis see, mis on seotud Eesti ja Eesti koondisega. Siis teine, mis tuli kuidagi salamisi siis selline tore Inglismaa jalgpallisats nagu sander, andeiersi, mille võrkuma langesin ja siiamaani olen. Ühtlasi püüan muidugi tubli koondise fänne olla, aga eks see nüüd koos toimib see asi. Sa kindlasti tunned päris mitmeid selliseid jalgpalli fänn ja, ja see on omaette maailm. Milline on tavaline jalgpalli fänn ja kuidas tema on jõudnud sellise jalgpalli fännimise juurde. Ja ma tunnen, ma, praegusel hetkel olen ka jalgpallihaigla MTÜ jalgpallihaigla juhatuse liige. Aga jalgpalli fänn? Jalgpalli fänn ongi, see on väga igavalt, kõlab, aga see ongi seinast seina, sest tegelikult seal on tõesti pintsaklipslased kuni kuni tööliseni välja seal ei, seal ei ole vahet, et tegelikult sellel hetkel, kui on teemaks jalgpall ja tulemus ja klubi või koondise kuidas neil läheb, mis, mis toimub eriti mängu ajal, siis, siis ei ole absoluutselt mingit vahet, et jalgpalli fänn on tegelikult täitsa tavaline inimene. Aga nii-öelda, kui see küll käib, siis ta muutub fänniks, siis ta tähendab, fänn on ta kogu aeg, aga siis nii-öelda hakkab teine nii-öelda mootor hakkab tööle, inimene hakkab käituma aktiivse fännina, ehk siis on tähtis ainult mäng ja teised asjad kõik taanduvad läbi siis mingi aja pärast nii-öelda lülitab jälle tavarežiimile tagasi. Need, kes läheb kontorisse, kes läheb, ma ei tea kuhugi karjääri mingit auku kaevama. Aga kui me üritame kuulajale, kes võib-olla ei ole selle teemaga väga tuttav kirjeldada mida üks tavaline jalgpalli fänn tee, mis on need need momendid tema tegevuses, mis konstitueerivad teda kui, kui jalgpallifännid? No loomulikult ta käib võistlustel vaatamas oma lemmikute poolt kaasa elamas, kes aktiivsemalt, kes vähem aktiivsemalt. Aga veel. Nojah, ütleme need ongi nüüd jalgpallifännid seal niimoodi bänlusse. Mõni on selline, kellel ongi nagu tähtis jalgpall, kes vaatab kõiki mängijaid, statistikat elab nii-öelda jalgpallile ja ei oma mingit kindlat lemmikut või omab lemmikuid või mingit sümpaatiaid, aga siis on see teine aspekt, et inimene, kes fännab mingit konkreetset klubi või konkreetset koondist. Kuidas ja millistest momentidest sinu tavaline elu muutus, siis kui sa hakkasid jalgpallifänniks. Mul tekkis nii-öelda üks hobi juurde. Ehk siis mis on klubijalgpallis konkreetselt inglise näitel? Mulakas kaheksal kuul aastast, mul hakkas üks kellaaeg, ehk siis laupäev kell viis Eesti aja järgi Inglismaal on see kell kolm, mis on nagu klassikaline jalgpallimängude toimumisaeg. See hakkas, mul sai broneeringu ja nädal tegelikult mingis mõttes ma ikkagi nagu hakkasin elama ka selle hetke nimel, et siis oli see nii-öelda see kaks tundi, mis määras mitmeks päevaks minu, minu emotsioonide meeleolud, et sealt fänniks hakkama niisamamoodi mu sõpradel osadele tegi nalja, kes ei ole ise jalgpallifännid, said natukene naerda, et mis siis nüüd juhtus. Aga samas tekkis juurde terve hulk inimesi, kellega ma hakkasin läbima ja kes kes said minust aru ja mul tekkis juurde uus seltskond, sõpru, uued suhtlused, uued edasiminekut, nii-öelda minu personaalne toetus sellele sander andi klubile on üks asi, mida ma nagu elasin isiklikult läbi ja oli minu nii-öelda klubi ja minu asi ja siis oli nii-öelda koondisest, kus tekkisid sõbrad ja hakkasime koondisele koos kaasa elama, sest seal oli kohe võtta inimesi, kes tundsid minuga samamoodi ehk siis konkreetselt Eesti Eesti jalgpallikoondise poolt. Kas selle fännimise juures sõpruskonna ja teiste fännidega suhtlemine on väga oluline? Minu jaoks on ta ülioluline. See ongi, et kui ma nüüd Eestis siin olen, olen sander, fännina, ma olen nii, meid on siin nii peotäis alla 10 on tegutsevad, kellega ma saan nii-öelda. Peamiselt siis raskeid aegu, kuna Sandral on, ta on niisugune natukene jojo-tüüpi klubi, kes kõiguberi liigade vahel nendega jagada, aga aga kui ma lähen näiteks Inglismaale, kui ma lähen Sunderlandi kõige parem näide, siis noh, siis see, mis seal toimub, see mulle ülioluline, emotsionaalselt. Seal ma laen ennast ära jälle ja siis võib see klubi, kas saade pähe nii palju kui saab, et oluline siis on juba see, et ma tunnen, et ma olen nagu oma rahvaga koos. Sama asi on ka koondisega, et kui ma olen koos teiste fännidega, kas mängueelselt istume kuskil, joome võib-olla paar õlut mängujärgselt peale võidukat mängu. See on vajalik, see on selline energeetiline asi, mis peab olema üksi, ma ei kujuta hästi ette, et ma nüüd jah, ta on ikka karjainstinkt natukene, ta on sihuke. Jah, meenutab olemuselt siukest religiooni sarnast asja küll, jah. Nii, aga räägime sinu käikudest siis sander ländi ja kas on talendi jälgedes? Miks sa seda teed, sa võiksid ju vaadata Sunderlandi mängija sama hästi televiisorist. Mis on see vahe, vaadata seda mängu telekast ja mis on vahe, olla seal kohapeal? Vahe on suur, sest okei, telekast ma niikuinii vaatan, nagu ma ütlesin, et viimased aastad kas siis raadio sind läbi internetiraadio või siis nüüd ütleme tänu interneti ja teletehnika arengule igal laupäeval Eesti aja järgi kell viis olen ma klõpsti kohal, vaatan mängu, see on nagu mul rituaal. Lähedased ikkagi, noh, enam-vähem on sellega nagu kohanenud sellel hetkel minuga väga nagu suhelda pole mõtet. Aga kohapeal vot mul võttis ka mitu aastat aega, ega ütleme, et kui minust Sandreni fänn sai 98. aastal siis tegelikult esimest korda ma sinna jõudsin, jala panin maha 2003 märtsikuus West Ham Unitedi vastu oli see mäng ja ma kibelesin tegelikult juba aastaid, aga ütleme sinna sinna maanurka on võrdlemisi keeruline ja kulukas saada ja võttis aega. Ja see tore asi oli ka, et samal ajal mängis seal eestlane Mart Poom, kellega me saime ka kokku seal, kes võimaldas meelega mängule piletit temast väga tore, aga tulles tagasi selle küsimuse juurde, siis erinevusi on juba selles, et kui ma nii-öelda seal jala maha panin, siis ma sain aru, et ma olen koju jõudnud ja näiteks sa lähed linna peal, ta on suhteliselt väike linn. Põhja-Inglismaa vanad kaevanduspiirkond, seal on nii-öelda küla külas kinni, aga tegelikult Sandra ise on kokku, arutatakse seal kuskil 250000 elanikku, aga ta on tegelikult Tartuga võrreldav tsenter. Et näiteks õhtul lähed pubisse ja kui sa nagu kohalikele mainid, et noh, et oled Eestist ja saadetakse sulle algul siukse näoga katsetada, okei, et sa oled see kalkuni kitkujaid tulid siia tööd ära võtma, siis tegelikult kui sa ütled, et ma olen siin jalgpalli pärast, siis see on kohalikele, see on selline. See jalgpall on nende jaoks niivõrd tähtis asi, sest tegemist on võrdlemisi vaese piirkonnaga pärast seda, kui sealt kaevandused ära likvideeriti ja laevaehitus, mis oli nende au ja uhkus olnud alati 80.-te Thatcheri reformid tegid seda ja nii-öelda neil ongi jäänud see jalgpall, mille üle nad saavad uhked olla ja mille nimel nad elavad ja kui tuleb keegi kuskilt eestist ja ütleb, et ta tuli sinna nende linna, nende klubi pärast. Ma ütlen, et see seda öelda ja seda reaktsiooni näha, see on super ja noh, ma olen saanud sealt sõbrad, sõbrad kogu eluks. Mul on omad kindlad kohad, kus ma käin, kus mind juba tuntakse ja kus tuntakse rõõmu igast minu külaskäigust. See on super. Ma ise nagu tunnen, et ma saan ka midagi linnale pakkuda. Aga kui nüüd räägime sellest staadionile minekust, siis noh, staadion on eriline koht, seal on kõik need rutiinid, mis läbi tehakse, see, kuidas sa sisened staadionile lähed. Läbi värava ja mängueelsed lood, kui hakkab kõlama Prokofjevi rüütlite tantsis seal võimas emotsioon. Ja kui sul kõik see ligi 50000 inimest ühel häälel hüüavad midagi, okei, alustan seal umbes 3000, võõrsilfänne ka. Aga noh, see on, see on super, see emotsioon, see kaasaelamine telekas ei ole, ei ole võimalus sama asja kogeda. See on üks asi, mille pärast käin, ongi see koht, see piirkond, minu jaoks on tähtis ka see see nii-öelda linn iseenesest sandel on need inimesed seal ja siis see klubi, mida me koos toetama, see on see, mis teeb teistmoodi asja, ma võin siin Eestis telekas kisada ja tunda ennast kõva fännina tegelikult sellest oma nii-öelda kohast fännina, ma saan aru siis, kui ma olen, seal käin aastas korra kaks kohal. Need on väga olulised hetked. Räägime sellest jalgpalliga seotud poliitikast või sellisest selle emotsiooni laiendusest ka, et sander lend on teatavasti võiks öelda sellises konfliktis njuk aastal Unitediga ja kuigi võib-olla Eestist on seda, seda raske näha, mida see Inglismaal reaalselt tähendab, see tähendab reaalselt seda, et konkreetne siis tainen, ver tarbi ehk siis kahe jõe ümber. Sande tähendab. Ja niuke Lonsaini Daini ääres. Nende vahe on kõigest mingi paarkümmend kilomeetrit, tõesti, nad on küll küljes kinni ja see, kus see piir jookseb nii-öelda kahe klubi toetajate vahel nõnda lähedalt kuslikkeitsejaid on vahel külakene sealt vahelt läbi. Ta on Inglismaa kõige kõvem tarbi minu hinnangul teised suuremate klubide. Kas Londoni Tottenhami, Arsenali, Liverpoolis, Evertoni, Liverpooli vahel? Need ei ole nii kõvad asjad, sellepärast et seal on. Nagu ma ütlesin, siis selle piirkonna inimestele nii New kaaslast kui Sander andis jalgpall tähendab kõike. See on nende au ja uhkus. Ja mis saaks veel olla suurem uhkus ja au, kõige suurem häving ja häbi, kui sa kohtud oma naabriga ja võidad või kaotad, see määrab pooleks aastaks sinu töökaaslastega suhtlemises igal pool koolides, see on, see on oluline ja, ja mõtlen, et võita on tore, ma olen olnud sandil, andis nähes andelandi võitmas, ma olen näinud neid kaotamas. Ma olen viiki näinud. Võiduäärne emotsioon on midagi kirjeldamatut. Ma olen Eestis võib-olla näinud eesti vene mängujärgselt. Võib-olla oli midagi sarnast, oli siis 2002. Ja see on võimas ja see läheb, see läheb kohalikele korda, see on nagu asja juures väga-väga oluline, et see tähendab kohalikele hirmus palju aasta tippsündmused on need kaks mängu, mis peetakse omavahel. Aga mida see praktilises elus see konflikt või see vaen tähendab vahenda tähendab tegelikult seda, et politseil on tööd natukene aga Inglismaa jalgpall on tegelikult, et musternäidis sellest, kuidas jalgpallis inimesed käituvad, põhimõtteliselt emotsioonid nagu loomakari. See on massipsühhoos, mis tabab ja ütleme sellistel hetkedel politseid teeb väga head tööd, ta tähendab politseile rohkem tööd. Kui varem olid need tarbid väga-väga rohkete arreteerimistega, siis ütleme nii, et kui praegu tuleb paarkümmend arreteerimist, siis on väga väike number, arvestades neid massi, mis liiguvad, sest tegelikult mängu ajal on liikvel 100000 inimest ka tavapäeval, kui sa näiteks niiehknaa sander särgiga või tema salliga sa niuke ahtrisse ei lähe, see on loll käitumine ja enesetapp mingis mõttes päris võib-olla surma ei saa, aga noh, kui, kui, siis nagu saad natukene peksa, siis üldiselt teised kaasfännid, et nad ise olid loll, et seal on teatavad reeglid, aga mängupäeval siis nagu nii-öelda, kui võõrsilfännid lähevad linna, siis natukene karjutakse, kisatakse, üritatakse ka füüsiliselt arveid õiendada, aga politsei on selles suhtes omad kindlad käigud teinud ja üldiselt see nagu väga mingit vägi vallalist tegevust selles suhtes suhtes ei ole. Verbaalselt tjah ähvardavat kõvasti. Seda on lõbus kuulata nii-öelda ohutult positsioonilt. Sest ma olen ise ühe korra teinud samasuguse lolluse, nagu ma mainisin, mida teha ei tohiks. Kui niuke aastal mängis Tallinnas Levadiaga ja mul oli ka, ma olin siis noorem ja julgem-rumalam ja võtsin, ma saan teile järgi, panin selle selga, läksime mängule A Le Coq Arenale ja ütleme, et mind verbaalselt ähvardati paar korda ka teise ilma saata ja öeldi, et peale mängumees me jätame meelde, mille sisu, särk meelde, me seisame, me otsime üles, me teeme sinuga kõik, mis vaja. Et kõik muud hiiud kohaldagunaalselt politseinike oli seal kõvasti staadioni ümber, siis siis nagu sel hetkel arvete klaarimiseks läinud. Aga kui mäng hakkas lõppema, siis ma vaikselt võtsin selle särgi ära ja, ja imbusin rahvasse, sest ma tegelikult sain aru, et ma olin suhteliselt julge, aga suhteliselt rumala teoga hakkama saanud. Siin tuleb juba tegelikult välja ka see, et selles jalgpalli fännamises on sellised väga tugevad religioonielemendid. Et vägivald oma lemmikute ja oma nii-öelda usu nimel ja emotsioon kahtlemata nii-öelda sõpradega koos või, või võime seda nimetada koguduseks. Räägime siis natukene sellest jalgpalliga seotud vägivallast, et mulle tundub, et seda on ajaloos olnud rohkem, kui seda on praegu? Jah, jalgpall, ütleme ta, ta laiadele massidele tutvustati ikkagi 20. sajandi alguses. Vanemad jalgpalliriigid 19, sajandi lõpp, ka siis hakkas kultuur levima. Ma võin rääkida, Inglismaa, näitan, seda ma tean kõige paremini juuda paljudes teistes riikides on üsna samamoodi levinud, aga Inglismaal ta kujuneski algselt suuresti kogukonnapõhiseks, ehk siis minu küla ja minu tiim, minu, minu jalgpallimeeskond, et on üksikuid näiteid Suurbritanniast, nagu näiteks Seldiku ja Reinsassi tarbimisse siis Glasgow's, mis on laias laastus ta ikkagi jaguneb, et peldik on katoliiklik klubi ja Rain Jasson siis protestantliku kalvinistlikuks seal Šotimaal on aga kogukonna küladevaheline Madistamine, no eks tal oli, vägivallaelemente hakkas ka sisse tulema. Aga nüüd see, kui sa jalgpalli nagu paisus ja paisus, siis füüsiline madin on alati nagu asja juures olnud. See, kus maailm nagu enda jaoks jalgpalli kõige parem näide ongi äkki 85. aastal Brüsselis Euroopa karikafinaal mängiti Liverpooli ja Juventuse vahel. See oli Brüsselis häiseli staadionil, kus oli vististi nii, et Liverpooli fännid ründasid Juventuse fänne staadionil olles ja Juventuse fännid taganedes põgenedes seal kukkusite staadionil konstruktsioonid, mingid seinad kukkusid kokku 39 inimest, lõpuks surma 600 vigastada ja pärast seda Inglismaale Di ette kirjutas. Viiel aastal keelati neil Euroopa võistlustel osalemine, Liverpool sai veel kaheksa aastase bänni. Hiljem Kuue peale kaevandati, aga Inglismaad tegelikult tegi, sellest hetkest tegi Inglismaa üsna korralikud korrektiivid just mängude turvalisse julgeolekusse ja, ja kuna alguse sai see huligaanide eest ehk siis liverpooli agressiivsetest fännidest keda nagu ükski jalgpalliklubi tegelikult väga raske seltskond, kellega nagu suhelda, kes sul alati on, aga kas tuleb nagu ohjes hoida, siis hakati Inglismaa sellest ajast tegelema sellise huligaanide mängult väljatõrjumisega. Aga tegelikult, ega Inglismaal 89. aastal juhtus palju hullemas ja kurval kombel. Märkimisväärsel kombel oli üheks osaliseks jällegi Liverpool, kui nad mängisid 89. aastal Hills Sheffieldis Sheffield Wednesday kodustaadionil mängisid selligist karika poolfinaal. Nottingham Foresti ka. Ja seal oli juhtum, kus turvalisuse kaalutlustel olid vist osad väravad suletud ja rahvas suruti nagu pudelikaela ja rahvamass lihtsalt lükkas inimesed vastubarjäär ja 96 inimest hukkus ja selle kohta olid nüüd hiljuti, justkui täitus ümmargune arv selle katastroofi möödumisest siis tegelikult algatati päris suur liikumine, mis üritas survestada politseid, kes tegelikult tundub, et oli selle hukkumise taga, kuigi politsei üritas ennast nagu puhtaks pesta. Pärast neid sündmusi on turvalisus, noh, kohati on isegi liiga turvaliseks läinud. Et Inglismaal on kõigil kohustus istuda oma toolidel, alkoholi tarbimine, õlu, õlu, siider pole lubatud. Platsil Saksas näiteks on õllega tribüünile oleks täitsa normaalne ja Saksamaal on ka püsti seismine terrasside näol, mis Inglismaa kõrgliigas on, on keelatud, siin on küll, püütakse tagasi tuua sihukeste seitstanding, eksis turvalise seismise alasid, mis ilmselt õnnestub ka, aga noh, ikkagi turvalisus. See, et ei juhtuks selliseid Heils Brow ja teiselesuguseid sündmusi, see on praegu hetkel tähtis ja mul on hea meel, et tegelikult tänapäeva jalgpall selles suhtes. Selline huligaanitsemine on välja tõrjutud mängude ümbert. Praktiliselt polegi sellega Inglismaal mängudel kokku puutunud, kui see võõrsil fännidega üksteise peale karjuda üle mingi aia või emotsionaalselt on, see on see põnev, aga tegelikult, kui sa mingi kivi või pudeliga vastu pead ei saa ja siis, Mulle meeldib see karjumise variant rohkem. Adrenaliin on ikkagi laes, et ei pea tingimata seda füüsiliselt nagu välja elama. Ei leia, et siin on teatud selline vastuolu, et ühelt poolt on neid fänne vaja ja see fännide tegutsemine, see annab koondisele juurde, see ergutab neid fännide olemasollu loomulikult. Fännlusega kaasneb ka teatud selline majanduslik aspekt, nad ostavad selle klubiga seotud asju, nad tulevad võistlustele, nad ostavad neid pileteid. Ja teiselt poolt tuleb sündmusega seotud vägivalda ja võib-olla selliseid ekstreemseid nähtusi ühelt poolt nagu, nagu alla suruda vägivalda, trupp juba juba see ongi allasurutud ja üldiselt huliganismis käib siis kaasas kuigivõrd ikkagi tegelikult huligaanide joosta mingisugust klubi nänni ja nad ei saa mängudele piletid neil enamusel mängudele keelatud tulla. Ja küll vahepeal seal üritavad ja teevad, aga üldiselt pigem on neist jama. Aga kui me nüüd toome nii-öelda Ida-Euroopas väga levinud Poolas ütleme ja ka ja ka teistes riikides ka Eestis tegelikult on nii-öelda see pürotehnika kasutamine, mis on suuresti suurtelt võistlustelt keelatud, siis ütleme tegelikult, kui, kui seal kuskil lastakse sihukest värvilist tossu ja tehakse suured üle üle tribüünide, levivad loosungid, difod difodeks nimetatakse selliseid suuri pragusid, mis annavad mingi sõnumi edasi. Et tegelikult see lisab asjale värvi ja see on vahva ja seda tehakse Eestis ka ja ütleme nii, et tegelikult selliste asjadega tegelevad siuksed noh, mittehuligaansuste kalduvustega fännid, kes võtavad seda asja väga südamesse, kes on oma klubi tõelised fännid, aga selle tõttu nad, et võib-olla teinekord vastandavad ennast isegi liiga kas siis teiste fännidega. Aga see, mis nad nii-öelda visuaalselt, mis välja kukub, need, seda on, seda on tore vaadata, tegelikult, aga kui asi läheb nii-öelda arveti õiendamiseks mingite toolide ja pudelite ja kividega, siis ma leian, et tegelikult mida vähem seda jalgpallis on, seda parem. Mulle näib, et jalg pani fännamine ja jalgpalliklubide poolt olemine või ühe või teise maa koondise poolt olemine on kohati seotud ka ühe või teise religiooniga, et näiteks ma tean, et Ladina-Ameerikas jalgpalliklubide pooldajad ja isegi mängijad kannavad siis klubi särkide või koondise särkide all religioosseid sõnumeid mida nad siis hiljem pärast mängu paljastavad, need on siis valdavalt katoliikliku alatooniga. Samamoodi mul on olnud, et võimalus näha ka, mida teeb Tuneesia maa koondis pärast võitu Alžeeria üle. Tuneesia pisikene riik, Alžeeria suur riik, kus siis särkide all on, on siis vastavalt islamiga seotud loosungid. Ja siit siis see küsimus, et kas need vastasseisud ja teatud sellised konfliktid ilmselgelt mõjutavad ka neid mängijaid. Sa juba mainisid, et ta on puhtalt katoliiklik klubi siis protestantlik Klubi, kas see tähendab seda, et need mängijad peavad ka teatud normidele vastama oma fännide normidele, seal peavad vastama, hea näide on Hispaaniast, mis on siis baskide klubi Bilbao Athletic? Ma ei ole päris kindel, kas neil on ajaloo jooksul olnud nüüd paar mängijad, kes ei ole rahvuselt baskid, Nad otsivad neid igalt poolt Prantsusmaalt mujalt, et noh, vanaema, võib-olla pask, siis vist sobib juba. Aga neil on hirmus oluline see nemad on ka vahvasti puna-valgetriibulised, mis mulle särgivärvina meeldib, mis on värvid ka. Aga näiteks õrn teema ongi mängijad, kes tulevad Niuke klubis, Sandelanni liiguvad Sunderlandi klubist Niuke Aaslisse siis ongi, et sul on pere, võib-olla niuke fännid ja sa tuled, mängid sander hundi eest ja teed seda hästi siis tegelikult, kui algul ollakse nii-öelda pika hambaga siis lõpuks tulemuseks on see, et patsutatakse õlale, öeldakse, et tubli mees, ühesõnaga sa oma tegutsemisega Sa pälvid vaenlase respekti, aga muidugi üks halb näide. Kümmekond aastat tagasi olid praegune treenerina tegutsev liik Laak, kes tuli niuke klubisse Annelandi ja oli seal üks võtmemängijaid. Ja siis, kui hooaeg oli juba läbi, läks ta sõpradega vaatama niuke mängu karikafinaali. Sõbrad kinkisid Talle T-särgi, millega te siis kohe nagu naljaga selga pani, kus oli peale kirjutatud sääd, Mäkinen pastale ehk siis mis kohalikule on, on suur solvang. Loomulikult tehti sellest pilti ja ütleme nii, et mehel ei olnud klubis pikka pidu oli sügiseks läinud suhteliselt nalja raha eest. See oli pühaduse tõotus ja, ja ta on siiamaani persona non kratta. Hilisemaid klubi vahetasin olnud ka, kus, nagu mängija läheb kuidagi, tundub, et nagu halva maiguga läheb klubist minema kas siis vabaagendina või kuidagi, et siis vaadatakse sellele mehele viltu. Aga see on väärtuste hoidmine, sa pead, sa pead hoidma mingit taset, sa pead respekteerima ise mingit standardeid ja vastavalt sellele käituma. Et seal on reeglid paigas, eriti just selle kahe küla vahelist asja Ladina-Ameerikas oli siin mõned ajad tagasi ka juhtum, kus väravavaht, kes kogemata lõi oma väravasse, hiljem tapeti ja, ja mälestusväärne on ka kolumbialane Andres Escobar, kes samamoodi tõsta leiadki, peaaegu omapära. Ühesõnaga asi mille, mida siis nagu jalgpallurit tegelikult süüdistada ei saa, aga hiljem leidis oma otsa kuskil Kolumbia baaris. Seal muidugi on see, et ei tea kunagi, kas see nüüd oli seotud mingi maffia looga, midagi kahtlustati või mis selle taga oli, aga aga noh, seda rahvale serveeriti nii, et sellepärast, kas ta sai oma karistused, kolumbet häbistas. Aga sa mainisid, et sa oled MTÜ jalgpallihaigla juhatuses, et räägime natukene sellest Eesti koondise fännklubist ka, sest jalgpallihaiglat võib vist nimetada Eesti koondise fännklubiks. Ise loodame ja tahame ennast näha nagu katusorganisatsioonina, sest tegelikult ega need iga fännigrupp nii-öelda moodustab oma oma pundi, noh näiteks kui sa oled ise mänginud madalamas liigas jalgpalli nagu mina teen ka ise näiteks, siis meil on oma huntide punt kellega siis ostame läbi piletid, enne mängu saame kokku pärast mängu on seotud niimoodi, et nende kaudu saame pileteid ja ütleme, haigla ikkagi esindab meid ka kui on vaja näiteks suhelda jalgpalliliiduga, kui on mingi mure, noh, siin on olnud näiteks probleeme turvatöötajate, liiga aktiivse suhtumisega seal just fännitribüünile püsti seismine on näiteks üks asi noh, Inglismaal näiteks sa võid mõne sekundi püsti tõusma, siis juba Stewart käsutab su istuma. Et ohtlik on fännitribüünil, kus me tegutseme, me tahame üles-alla hüpata ja siis on vaja nagu selgeks teha liidule, et vaadake natukene läbi sõrmede. Ta nagu esindab fänne sellisel kujul, meil on üle 600 liikme 669 või midagi sellist. See aktiivsus on täpselt niimoodi, et noh, mõni on lihtsalt liige kunagi registreeris võib-olla mõni ei teagi, et ta enam liige on, aga noh, meil on vast nii sadakond aktiivset fänni, kes võtavad aktiivselt asjadest osa. Suhtlus ongi teiste väiksemate fänniorganisatsioonidel, kes on peamiselt siis seotud jalgpalliklubide fännidega või siis teiste klubide mängijatega. Kas te üritate rohkem sellist händlust kanaliseerida, teatud kontrolli all hoida ja sinna reegleid panna, või on teie eesmärk kaasata Ta üha rohkem ja rohkem fänne? Loomulikult me tahame, et tuleks järjest rohkem ja rohkem fänne, eks ma jõudumööda nagu selle nimel ka tegutseme, aeg-ajalt neid uusi sooviavalduse liituda ka tilgu me kanaliseerime enda energiat võib olla näiteks seeläbi erinevad lipud, atribuutika, sallide tegemine, mida võib-olla väiksematel fännigruppidel on keeruline teha, me teeme nagu selliseid asju, et siukse visuaalse asja loomine, laulude koordineerimine, Blaiglal, sest meil on seal oma orkester. On seal ruuporitega inimesed, kui on mingid suuremad jamad ja kui ütleme juba sekkuvad turvafirmad, jalgpalliliit, siis me üritame nagu võimalusel kaasa rääkida. Sest noh, aeg-ajalt tuleb ette erinevaid intsident, aga, aga mingi kombluspolitsei ta iseenesest ei ole. Meil on mingid väärtused, mida me järgime ja mingid asjad, mida me ei aktsepteeri ja kui midagi sellist juhtub, siis me ütleme oma sõna sekka. Me ei ole väga pealetükkiv organisatsioon. Mida sa ütleksid? Lõpetuseks sellisele inimesele, kes on jalgpallist väga huvitatud ja mõtleb, et kas ta peaks liituma ühe fännklubiga või mitte või mida see selline haart, koor, fännimine temaga kaasa toob non, mõni noor poiss või tüdruk ja kaalub seda, mida sa soovitaksid talle? Millised oleksid esimesed sammud, mida ta võiks või peaks sinu arvates astuma, kõige esimesed sammud on see, tulge mängudele, tulge staadionile, vaadake erineval tasemel eri, vaadake klubijalgpalli, vaadake koondise mänge. Ma olen ise ka öelnud, kui siin on avaldused toodud juhatusele, kus inimene on käinud ühel mängul ja soovib juba liituda tegelikult seal nagu vale dieet, võib-olla peale teist mängu sulle ei meeldi, äkki näiteks meeskond kaotab või naiskonda, keda sa vaatamas käisid? Et äkki seal on siis tuju läinud, sa pead kogema ennem erinevaid emotsioone ja kohtama neid inimesi, kellega liituda tahad. Sul peab olema kolm soovitajat ja mingi arv nagu koondise mänge ka ette näidata, et oleks nagu tagatud see, et päris igav Ühte kohe esimese küsimise peale meie sekka ei lastaks. Tulge mängudele ja siis tegelikult loksuvad need asjad ise paika. Selle mõttega täna ka lõpetame, see oli palveränduri päevaraamat. Tänaseks külaliseks oli Aivo aberin. Mina olen Martti Kalda, helipuldis oli manistamba. Aitäh.