Nüüd oli ta soov täidetud. Ma olin oma kallima tapnud. Ma olin mõeldamatu teoks teinud. Nüüd põlvitasin ma siin ja vahtisin ega teadnud, mida see tegu tähendab. Ei teadnud isegi seda, kas see oli olnud hea ja õige või vastupidi, olin ma kustutanud päikese. Olin ma tapnud elu südame. See külmus, mis temast hoovas oli surmav ja siiski ilus. Ta kõlas ta võnkus imeliselt. Ta oli muusika. Lõpetatuse ja lõpliku ilu ajutise kordumise ja igikestvuse valu, äng, elujõud ja rõõm elada kõigest sellest. On tulvil ja kõige sellega haarab meid Karmen merimee ja pisiühendteos. Aluseks lühilooke hispaania seersandilt keda kirg kohuse teelt ära meelitab ja viimaks oma kallima mustlane tabamiseni viib. Ooper, mida omal ajal ebamoraalseks tükiks peeti, häbitu naisolendiga peaosas. Inimlik, pingeline Verinegi ooper, ärgem peatugem tema sisul. Kes seda ei tea. Pealegi on Garmin praegu värskelt Estonia teatris laval on hea, võib-olla pärast seda saadet kas veel kord või ka kogunisti esimene kord minna seda vaatama-kuulama läbi elama, jäise mõtlema. Teos on ooper nagu operikka, armastuse lugu, kusjuures tõepoolest kõike solistid hakkavad armastama või juba armastavad käte antult lühikest aega õnnelikult. Miks ütles Tšaikovski omal ajal, et 10 aasta pärast saab sellest palju vaieldud loost armastatuim populaarseim ooper? Või miks loeme nyydschest? See on otsekui epigramm kirele. See on parim, mis tendaalist peale on armastusest kirjutatud. Nii tugev, nii kirglik. Nii lõunapäraselt, meeleline otsi joob musta. Selles on romaani tuld ja kallija Espriid. Carmeni teljeks on elu, mida peaaegu võiks võõrutada armastusega. Armastus kui suits, armastus, kui eest ära lendav lind. Armastus kui surm. Üks Garmini kuulsamaid lavastajaid Joachim Hertz on mõtisklenud imestusväärne, selles tükis on see kahe inimese traagiline teineteise mittemõistmine kusjuures nad ometi vähemalt näivad teineteist armastavat. Ja see mõlema missioon, lik veendumus, mille järgi oma printsiibi eest peab võitlema kuni surmani. Ühelt poolt omanditunne, mida esindab baskist talupoeg, on see. Temal on naine, omand. Naine, keda ta armastab ja kelle eest ta on kõigeks valmis. Ja Carmen, kes selle kuidagi ei saa tunnistada, et ta oleks saaks olla kellegi omand. See on midagi, mida ta absoluutselt ei talu. Hõljutav naudingu laine oli ometi ainult väline koor sees oli kõik täis tähendust, pinget, saatust. Osa ujudes õnnes tundsin ma südames, kuidas saatus ülepeakaela edasi tormas. Kihuta teise Birutades nagu kartlik ratsu kuristiku poole hukatuse poole täis hirmu, igatsust, surmale, andumust. Ma olen õnnelik. Aga ma ei ole õnneliku eluga rahul. Ma ei ole selleks loodud. See ei ole minu osa. See on ilus nägu, päikesepaisteline ilm keset vihmast suve. Kuid see õnn on viljatu. Ta teeb rahulolevaks, kuid rahulolust ma söönuks ei saa. Võid seda veel tükk aega taluda, aga see pole see õnn, mille pärast võiks surra. Kas on Carmen hea või halb? Kas üldse saab teda mõõta headuse või halvuse mõõdupuuga? Korraliku elu ülal hoidva inimese jaoks? Üsnagi võib olla halb. Mõtlematu, hoolimatu. Võib olla. Miks teda vaadata, kui sümbolit? Liikumisele sümbolit meie ihaldustele täitumatutele ja kui täidetud legi, siis enamasti mitte kauaks. Mitte ilmaasjata ei kinnita anatolfrans et soovimise rõõm on palju suurem täitumise rõõm. Võib olla selle elu enese pärast, mida karmanist ja kogu ooperist hoovab on teoses rütmikkuse osa nii suur Rütt kui südamed, uksumine kui aja kulgemine. Kuigi Karmen on numbriooper väga selgete vormidega väga selge ehitusega kuigi koosneb lausa lühikestest lõikudest, suuremate melootiliste fraaside pikkus on poole minuti ja minuti vahepeal, siis ometi on ta täis katkemata voolamist. Ta on mitmekesine nagu elu ise. Nagu mall. Armeel on kabi seee stiil asjalik, täpne, kergelt irooniline. Näivalt sõltumatu enneutra Algne toimuva sündmuste suhtes. Tagasihoitud ka romantiliselt tihendatud episoodide juures ohjeldatud teatud kainusest, iga motiiv, iga detail viit tegevust edasi. Karakteritki avalduvad tegutsemise kaudu. Vahe on aega kirjeldamiseks, see teeb teose nii dünaamiliseks, algul peaaegu operetlik, olme. Statuudid laulavad väljakul paljudest veidratest pujudest. Ja samas juba algusest peale täis ootust. See on Hozee sõduri ümbrus vahtkonna vahetus. Mõtted vabast õhtust töölist, tüdrukud, armastuse valmidus. Sellest üldisest koondub tähelepanu üksikutele konkreetsetele isikutele ja nendevahelistele seostele. Kõigepealt üle kahe peategelase, kahe naise kontrasti. Lugu algab Mika Eela tulekuga kelle kohta sõdurid ütlevad. Kui arglik lind tulida kõheldes sammukese edasi astudes siis ümber pöörati, siia uuesti tagasi tulles ja samasuguse võluva vargusega taga lahkub. Ja siis oodatud julge, otsustav, tüdinud, pilkab võluv ja soe Karmen jäädramatismi kasv sündmuste tihenedes tema ümber. Kui ooperi viimases vaatuses taas üldistab oma poole, pöördutakse siis sellel pinnal sellele olustikule sealsele inimesele, nii tähtsas härjavõitluse õhkkonnas toimub ka isiklikku kulminatsioon ooperis. Härjavõitlus pole ometi nii toores nagu võiks arvata, kirjutab Tuglas. Ta on olemuselt tõsine ja soliidne. Tas ei ole lubatud vulgaarse liigutused ega kiiduavalduste lõikamine odavate vahenditega. Kõik põhineb vanadel traditsioonidel, mis põlvnevad kaugest minevikust. Kõik armastus, jumaldamine on hoitud Matadoorile. Teda hellitatakse ja ülistatakse, aga tema on ka see, kellele härg peab lõplikult alistama. Publik tahab, et härg oleks julge ja kohutav kui ta tahab ka, et mata tooroleks veel julgem ja veel kohutavam. Kõige selle üldistus kõlab juba ooperi avamängust. Palju rahvast, palju liikumist, kergelt Scertzoosset irooniat. Selle keskel härjavõitleja riskeerija kes väga lühikese aja jooksul peab õigustama kogu oma ülejäänud eksistentsi imeteldu ja samal ajal oma elu kulminatsioonidel surmaga näotsi seisja. Härjavõitleja kelle laulu meloodia kõlab avamängu keskmises osas. Laul, mille sõnad on selle ooperi jaoks väga tähendusrikkad. Armastusest, mis ootab eel meloodia ja sõnad mis väga olulistel hetkedel ooperis veelgi kõlavad. Ja võidurõõm, juubeldus mis ka ooperit lõpetab Liikuma paneb üksiktegelaste sündmusi saatuse teemaks nimetatud ahistav valuline. Peaaegu et ähvardav vägasukestiivne meloodia, see on otsekui teine maailm. Selles hoogsas õhkkonnas, milles avamäng üldiselt kulgeb. Esimeses vaatuses Olustiku tegelaste juurde ja paneb liikuma saatuslikud jõud. Tutvustab veidi pingelises situatsioonis mõlemat peategelast mis mõlema elu jaoks on paratamatult tagajärgi juba eneses, kätkeb ometi teises vaatuses. Me oleme üsna lähedal sellele, et kõik nagu võiks kulgeda, mitte kõverteid pidi, vaid otsejoones. Kui Carmen oleks kohe vastu võtnud eskamilia ilmse kerge ettepaneku. Eskamilio, kes ju Garmen jällegi oli ihaldusväärne nagu kõikidele tüdrukutele tema ümber. Oleks see veidi pettunud, ninanipsuga maha jäänud ja arvatavasti varsti küpsemanoia enam tunnustavamana Mika ela juurde tagasi pöördunud. Aga see on see, mida mõjutab saatuse teema selles ooperis see jõud, mis suunab meie tegusid vastu meie teadlikke tahtmisi ja mõtteid sellest, mis meile oleks kasulik ja vajalik. Võib-olla Karmen, valiksin sellepärast Hozee, et see ohver imponeeris temale rohkem kui eskamilio karmanisse isiklikult mitte puutunud jõud. Võib-olla on hose esimene rüütellik, ennastohverdav mees imetlev ja kummardav mees Carmeni elus. Kuid hose kuulekas käsu täitmine on vastumeelt Carmenile. Hiljem tuleb põlgus ja kaugenemine. Ooperis vastanduvad ümber armastuse ümber tunnete telje üksikud muusikalised sfäärid. Ühelt poolt Carmenit eskamiliat ja üldse neid ümbritsevaid inimesi. Sõdureid, tehase neide, härjavõitluse vaatajaid, kaasaelajaid, neid iseloomustab marsiline või tantsuline liikumine. Noore enamasti marsilisus Carmenit kes peaaegu tuleb toime ooperis ilma aar, jäta. Laulmistingimata on seotud liikumisega. Ja selle vastand sfäärina. Hoo see ja tema lapsepõlvesõber ja armastatu. Mika Eela. See on harioosne. Väga kandva meloodiline muusika rahuliku harmoonilise kulgemisega, rahuliku rütmikaga tasakaalustatud ja tingimata väga soojakõlaline. On huvitav, kuidas muusikalise karakteristik kaudu tegelasi kas lahendatakse või mitte. Kuigi Karmen esialgu võrgutab Foseid kui noormeest, kes ainukesena ehk tema võludele esimesel hetkel külmaks jääb selle võlumisega ka suurt edu saavutab, võiks arvata, et nende muusikaline materjal, kui te mitte algusest peale sarnane ei ole või lähedane ei ole siis vähemasti selle tunde arengu käigus hakkab lähenema. Tegelikult aga on just väga suur kahesfääri Hoseja Carmeni muusikalise sfääri kontrast ja mees, kes muusikas kuulub Carmeni juurde ja nõnda ka oma loomu poolest on eskamilio. Nad esinevad ooperis koos rahvaga, rahvataustal võiks öelda. Koor reageerib, neile, ühineb, toetab, koor ootab, nende tulekut. Juubeldab vastu, naudib neid. Võtab omaks nende mõtted on neist karatud. Meenutagem kas või kontaktikuuriga Garmini Habaneras või seda osa, mis on Karmenil tüdimusest ja hallist hajaliolekust ja omaette mõtetest ühise liikumiseni ühise üles kütmiseni jõudmisel. Teise vaatuse alguses mustlaslaulus. Või toreaduri, laulu ja sellegi sidet rahvaga. Samal ajal on mõlemad tegelased Karmen Jescamilio. Nagu artistid laval. Nad on alati üksi hulga ees. See hulk võib neisse soodsalt suhtuda. Aga seda jumaldatud positsiooni tuleb iga hetk jälle uuesti õigustada. Nii nagu eskamilio kogu oma mehisuse osavuse vaprusena meisterliku sega vaimustab rahvast, nõnda kütab inimesi üha uuesti Carmen ja just see on tema võlu võib-olla üks saladus mitte üksi laval olijate jaoks, vaid meie jaoks, kes me vaatame Carmeni poole, säravate silmadega rahva hulgast. Võib-olla selle võlu saladus on ka Carmeni riskijulguses võimes ennast üleni hetkele anda. See on midagi, mida meie võime ihaldada, mida me harva julgeme. See ja Mika Eela näivad olevat oma tunnete väljenduses enamasti üksi. Tegelikult aga on need inimesed, kes vajavad teisi ja teist üksi oleks neil külm ja arvatavasti tunneksid nad hirmu. Merimee on Garmini kohta öelnud ise nõnda. Ah, naised ja kassid, kes ei tule, kui neid kutsud ja kes tulevad, kui neid ei kutsu ette arvestamatu, võrgutav on Karmen Ta on loomulik oma tulisuses oma ägeduses peaaegu kunagi mitte hell, aga väga paljudes värvides. Sillerdav. Kui tundub, et ta on käes, siis ehk on ta lõplikult kadunud. Ta on otsekui panter. Kõik temas on ühtne, sitke, paindlik, tema nõtke keha, tema liikuv vaim, tema tulines ida moodustavad väga harmoonilise terviku. Karmin avaldub teos liikumises. Ta on vaba. Ja hoolimatu kuni julmuseni ta ei piina ennast. Millegagi, mis kunagi on olnud väärtuslik Paraku House ja Mikko eila on tõepoolest vastandlikud kujud. Inimesed, kelle juured on sügavasti kodukülas lapsepõlves ema juures. Need oleme meie, kes me kuulume teiste inimeste juurde nii südame kui ka kohustuse sunnil teiste vastu, kohustuse sunnil, millest Karmen midagi ei tea ega ei tahagi teada. Sellest tuleb ka Hoseeemmika Eela jõud. Aga see on aga paraku Päris lõhestatud sest armastab ta tegelikult võõral pinnal. See, mis temale on omane, see maailm. See ei tunne niisuguseid ägedaid tundeid. Me kuuleme seda selgesti, kui me võrdleme kaht duetti. Esimeses vaatuses kohtuvad Mika ela ja Hozee. See on armastajate kohtumine. Ometi räägitakse eeskätt Emast ja hose sööstabki Mika Eela poole õnnelikuna valmisolevana ja täiesti ilmselt tüdruku taga armastatud ema kujutledes. Kuivõrd palju ägedam, kuivõrd palju kirglikum ja võitlevam on house muusika kui ta põrkab Carmeni vastu teises vaatuses kui Karmen ei luba tal lahkuda ja järgida oma südametunnistuse ja sõdurikohust, minna tagasi trubadegutsel linnakogunemisele. Hotellil on võimatu olla Carmeni kõrval kui võrdne võrdsega. Ta peab lakkamatult ennast kas kaitsma oma armastust, kaitsma, õigustama Carmenit, veenma ja veenma iseennastki. House kütub Carmenist. Carmen kütab ennast ja teisi ise üles. Aga rõõm teise süttumisest teise tule vastuhelk peegeldub omakorda Carmenis ja nõnda loidab lõkkele tema tuldutlik süda. Selle tantsuga minetas ta oma üleoleku Jäppilklikkuse. Ta teadis, et ta ei tarvitsenud enam midagi teha, et mind armuma panna. Ma kuulusin talle ja tema andus tantsus pilgus naeratusest. Armastuse hellahoidliku soojendava armastuse kulminatsiooniks ooperis on see paljukuuldud lilleaaria. Kaariemis asub otse ooperi keskel ja ka ooperi Ühe pingsamast stseeni House ja Garmini dueti keskel. See on peaaegu võiks öelda ooperi süda. Kuivõrd tugevad ka poleks, Hozee tunded ei saa jätta märkamata kuidas murranguliste hetkedel, kus tal tuleb valida ja otsustada. Ta otsustab välismõju alusel. Meenutagem, kui ta kohtas Carmenit. Karban peaaegu ehmatas teda, ta ei tahtnudki teda vastu võtta. Ometi ulatus Karmen kohe temani. Kuid kohtumine Mika Eelaga mõte temast viivata tagasi tasakaalu. Järgneb segi hilja. Ja ta teeb midagi tegelikult kohutavat, taastub käsu vastu, vabastab Carmeni, kes ometi on vang ja keda tal antud käsk viia vanglasse. Ta astub esimese sammu seaduse ja omaenesegi sisemise õiguse vastu. Aga see on siiski ajutine samm. Selle eest on võimalik kanda karistust ja sellega puhaste tagama südametunnistust. Hozee kogumas proovi juures elada Carmeniga. Siiski jääb Garmini juurde kolmandas vaatuses siiski asjaolude sunnil saatus nii-öelda otsustab tema eest, see on Carmelile ära öelnud detaia, ta läheb tagasitäide serteeru. Oleks läinud, tan ütlemas jumalaga. Aga et purjus ohvitser tagasi tuleb, on põrkumine vastu hakkava sõduriga paratamatu ja nüüd ei ole Hozeel valida. Väga tähendusrikas on hetk ooperis, kus Carmeni vastusele sassis, nüüd jääd meiega, vastab House, mul ei jää muud üle. Garmini, ah, sa pole sugugi galantne. Tähendab tuleviku jaoks väga palju hetkel, kus tegelikult mõlema kooselu algab, võiksime juba näha selle kooselu traagilist lõppu. Ja lõppude lõpuks on see isegi tapab Carmeni Karmen jänese sunnil. Hozee tulek Karmini juurde on lõpmatuseni alandlik sõltuv Ta on kõigeks valmis Carmeni pärast. Ainult Carmeni otsustav keeldumine. Tema enese väljakutsuvat sõnad. Lase mind minna või tappa mind. Saatuslik paratamatus viivad ose mõrvani.