Koodvusi Nooste, anna kuuma ja ju ma aga nüid. Ja juhu Malaga. Eakenega meenza ja koored liig meeloomi. Enam me ei saa minuga tooma. Veeretan sind nii ta nooremäega. See on pikk kiri vanainimese käega kirjutatud. Sündinud Pihkva oblasti Oudova rajooni Roodna Eesti asundusest 1915. aastal. 30. aastal arreteeriti isa. 31. aastal hävitati majapidamine tema koos perega mõisteti asumisele. Meid oli viis last, mina 15 aastane, kõige vanem, noorem oli ühe aasta nelja kuu vanune. Poolelt teelt lasti koju tagasi. Ema oli haigeks jäänud. Aga kogu kraam, mis kaasa võetud, läks kaduma. Isa lasti 33. aastal esimesel detsembril koju surema. Seitsmenda Endal detsembril suri. Nii otsas oli tervis, vangipõlvest. Meid, eestlasi oli Peipsi taga väga palju. Nüüd on mõni üksik jäänud. Pooled pered pandi kulaku kirja. Kui kõik nende inimeste elusaatused kirja panna, mahuks ümbriku. Nii kirjutas meraldamit, kes praegu elab Võrumaal. Pikk ja raske tee on käidud. Venemaa eestlase tee läbi kannatuste isade maale tagasi. Aga seal Peipsi taga on lapsepõlvemaa see kauge kaunis aeg mil hingel ei olnud veel muretega leina. Nii see oli kord 60 aasta eest, kui üks Eesti tüdruk ei olnud veel 15 aastanegi. Enne suurt hävingut meenutab meraldamit. Tol ajal nimetati teda Pihkva mani metali Leningradi oblast tollel kohale kosmonaule sündinu minu teada, mis minu vanempide ja esivanempide ja nüüd praegust on üks kolmas aadres küll kõneljas ei ole ja sama kohta Roodne on ikka rootna küll. Rootne asundus, Roodne asundus, toontonki näen, on suur suurem paasundus, toa ja kirik oli seitsmeklassiline Eesti kool ja oli meilt kolm kilomeetrit minu isatalust. Kuidas teie esivanemad sattusid sinna maile? Rahapuuduse pärast, kus nad elasid? Nad elasid Eestis, igaüks oli sellest kohast, kuna abiellus ja Venemaal. No minul on oma vanepide pulma piltki anali, mitte mulle endale analees jää, aga onu naisele oli ana Loonunalise vennal ja, ja siis pärast jäi pilt üle ja nende perekond enam pest tea teda ja onunaine saatis säärasele pildi minule. Minu isa vanemad oli minu vanaisa voormann Jaan araagre mõisa kutsar ja minu vanaema nutsu mani Ollie toatüdruk, sakste toatüdrukaegne mõisas ja siis abiellusime, toatüdruk ja kutsar. Ja kui neil juba esimene poeg oli Peeter sündinu ja too oli juba kolmeaastane ja minu isa oli tulekil 1884 esimesel aastal arhiivid näitavad. Jaan otsustasid Venemaalt metsa osta ja paluma. Tee laada. Ja nii nad läksidki Venemaale. Ja nii läksid siit kord paljud oma maad saama lastele kodu rajama. Aga maha jäänud esivanemate maa oli kõvasti hinges. Sellest räägiti ikka ja tuletati meelde sugulasi, kes maha jäid. Meraldamit, diaberom, oma põlvnemise loo nii isa kui ema poolt oskab lastele ja lastelastele rääkida ka nende isa poolt. Vanavanemate lugu võib sellest ajast, mis enne teda oli pajatada, paljugi. Ega meil tol ajal Essole raadiot ega televiisori. Ja mina olin niisugune inimene, mida ma tahtsin igast ühest teada isegi Meil olivad vanem veel suured pulmad, isegi Üht tean. Ja mäletan, kes pildi pääl kiun ja mul oli väga hea meelespidamine noorelt, kui ma kaks köelda laulu küla vahel kuulsin, see oli mul pääs. On siin praegust, mul enam niisukest. Aga praegu on teil selle eest pikk laulude nimekiri ja see nimekiri on tõesti üle 100 laulu jaajaa kõvasti üle 100 üle poole küll kavas. Oi, ma otsast otsani on teil nad üles ka kirjutatud, manaksin hiljem küljes kirjutama ja mis mul tütarlapsena olivad kirjutatud, need on mul kõik kadunu üksjagu läkski küüditamise aegu kaduma, nii et neid tüdrukuaegseid laulikuid enam ei ole. Ei ole, aga te kirjutasite tol ajal tüdruk laule endale üles, kirjutasin, räägime nüüd siis sellest kaugest kaunist ajast, kui aastaid oli tüdrukul 16 ja oli elu kõik alles. Äripäev tehti kõvasti tööd. Pühapäeva õhta olivad noored kogusiva tantsu õhtale siis oli meil omad pillimehed eseme, tantsime eseme, laulsime ja olime kõik lõbusa, aga ärme tuli kõvasti tööd teha, et kui kaugel see eestlaste asundus siis oli? Minu isatalu oli ainult 75 versta Pihkvast Pihkva linnast kodu vahel. Seal oli enne sõda Rautiga, Pihkva Oudova, aga peale sa ei ole. Kui palju eestlasi seal Peipsi taga elas, siis? Väga palju. Ma ei mõista arvu ütelda, aga väga palju. Meil oli esiti meie ümbruses, mis kogu minu silmapiire ja kuulmine rohkem pulatus Strugi rajoonis. Saidi eesti kirikutki, eesti kogudusi ja meelt 25 kilomeetrit laskmast droogi poole. Ja sond uskaa olemas. Ja siis, kui mina sain 18 aasta otsast meile oma kirikudena pesule, õpetajal meile ära juba küüditatud 30-l teisel võeti kirikukellad maha ja tehti kultuurimajaks 1900 32. aastal. Ta on väga selgesti meeles kusi lutsu, mari perast, Vormani mari, mul vanaema isapoolne ütles mulle tütrekene, sa armastad nii tantsu ja laulu, mina küll ei taha, et sa kirikute taanis mõlad. Sul on mujalgi ruumi, tantsi aga mulle ei meeldi, kui seal kirikus ja minul ei seal sees Käämata kultuurimaja haigu. Ja 1900 33. aastal hakati tahtma maneeri lähan. Ema ja ema tahtis ikka ema, mul veel elas ja vanaema ja. Ja meil oma kirikul kinni juba ja läksin siis 25 kilomeetrit onu tütre Aarna hulgaga, kes sad orjas. Berit. Läksime siis. Läki, kirikusse saime tihedad, seal saavad eesti leerilaadsed olla too viimane leer tolle jopel. Neid on 64 leerilast, eestlase kõik. Ja ta ise pühapäev, õnnista Läti lapsi Läti kirikus, olete teie siis leeritud leeritatud ja õiguse järgi. Me pidime keskmiku ainult olema, nii nagu mina ise tunnen kõike. Mees ole väga rikka, aga me sattusime kulakunimekirja, minu vanemad sattusime. Ja sellega tuligi kõik häving tolle nimega Hütt. Aga kui suur see majapidamine siis oli, kuidas ta seal siis elasin? Ma täpselt ikkagi talu talu kõikidele eestlastele, olite olukese, 1900 13-l aastal ostis minu vanaisa minu isale naelase vanaisa, elas pumbas ja paar kilomeetrit oli juba rootna. Asundus rootne asunduse ratta, Gustage poolel oleva maja kõige kõige olemisega ja 1000 ühes neljal täis, kel minu minu isa abiellus 1000, ütles viiel täis, kel sündisin, mina ja siis saime tolle koha peal elada. 16 10 aastat sai isa tolle koha peal ainult elada, kui tuli siia halbaid. 1900 20-l üheksandal viidi isa ära, 30. mõisteti ema ära. 1900 33. mõisteti mind aga mindesse ava, naera mõistamas olev veel kaheksa täitsa täis. Mis süü nende perede hingel asuma pidi, keda neil aastatel oma kodudest välja kisti mööda Venemaa avarusi laiali paisati? Selle pere varandus olid lapsed ja töö sest ilma tööta ei tulnud ju midagi. Tööga sai elujärje peale. Lüpsilehma oli kolm siga, peeti kolm põrsast jäätialadki, kolm vasikat jäeti alati iga aasta kaks bulikest üks lehvasik üks poolikene müüdi sügise ära, töine töine aastase sügise. Üle talve peeti, peeti suurest raha pääle. Aga lehm, vasikas siis jäätiga seadida, ise kasvama. Ehk vahetati mõni vana vällja, aga Eksümbre viiebeedi lambaid peeti, 10 jäeti üle talve. Noh, kevade siis seal muidugi talledega ühte tükki 25 ikka mõni täi paarimanide ühe hobuseid oli kaks ja pere suurus oli. No pere suurus on need, meid kasvas ja kasvas lapsed. Alguses oli emal isa ainult. Ja pärast siis oli meid lapsi viis tükki, kui küüditamise ajad tulliva. Teie olite pere, mina oli kõige vanem ja, ja viie aastasena põdesin oma musta Rõudit koledalt. No ega ma noor ma olin, aga ilus maa kunagi asule ainult pikad patsid küll olid. Minu meelest te olete praegu ilus. Ma ise ilus olla nüüd mõlemate pöördud juba Rõuge kõrtsud ja vanaduse kõrtsud, kõik koos. Mustad rõuged käisid siis riigi 20. aastal 120. aastal vennakene ja õiglane, suresid ära Meidulaste seitse hullu. Mida te oma lapse tüdrukupõlvest siis mäletate, kuidas kodune elu käis, eks igalühel olid oma tööde tegemisega taluvus, pole aega viita vist kunagi, oi, nüüd oli külland laps, kes vähegi jõudis esimest korda sigade järgi ka ema ja, ja üht ja teist seal tegema. Mesilased olid kui ilus ilmal, teised põllu peale läheduses, lapsed pidid ikka tähele panema, kunas mesilase pere ära ei läheks, selle ei austa, oli kõik vesi ja prits valmised neid märjaks teha ja ligidale maha laseks. Sülem, kui ikka sai, siis said vanemad Kaksat, kui juba kisa, taimed mesilased väljas on, see oli Väiga igav töö, kuni tükkis peale, kui seal istud ja vaatad oli kohe valvamise töö antud ja hästi ilus ilm oli, siis oli alati Ta 14 puud sai Kalhoosigi mesipuud antutelt ja. Meil sai omale ja saiaga Pihkva turgu ridada mett ja ja kõik keegi, kust see raha siis Talumees mujalt saab, kui ta turgu midagi oma kõht tühi küll ei olnud vist? Ei olnud? Ei olnud, ei, mitte kellegil seal kesa emme taludes elasid mitte kellelegi, kellel oli väga vähe maad. Seni läbi elada. Nii oli elu, kuid võttised toniale teisele niitma näituste. Egas tol ajal midagi neid Macinites ole vikatiga päivad sära niitis saien puuda jahu. Siis tähendas 40 naela eest selle kaalu järgi 16 kilogrammi. Ta sai juba tükk aega ühe päeva eest. Seda oli palju, niiduelu käib. Nojah, ja siis tuli aeg juba karja minna, karja minna, suvel karjan talvelkohoolis. Meil olivad oma tantsu, õhtad, omad kirikud, omad koolid. Vene rahvas elasid külades, meelasime taludes, kas Eestimaast ja sellest, kui kuidas siin kunagi elati, sellest ka jutt oli minu isapoolne vanaema kes agrest peri, lutsu mari. See jutustas mulle alati. Ja tolle käest olen ma palju laule, esike vana lapsi. Tõnise õppisin ma tolle käest. Hochi oskatega. Oskan. Aga kuuleme tihti raadios või mitu korda ole, kuulas seda. Laksid on just praegust, on teistsugune viicia lauljad läks palju ilusamaks. Vanaemal oli lihtne viiekene sellele laulul ja minule jäi meelde praegust lauljatest teda väega ilmustamale. Kuulu teda raadios. Kuidas vanaema laulis? Tal oli lihtne viis. Elaksid ning talu peremees, eluaeg ta mõisat teenispaarendises raskes elus, õhkas tööni eksakata meie Luubarane ema, tuleksin teema. Samaras. Ta veen seal meelsingema. See ta kuulis palju rahvast, Laaxeedeeaa niiska ühte kookovetsid vahvalt nööbidada. Seal atra HK, ta nüüd katsu ja teele keedanemad lähekitaasid Volga kaldale. Kohad siis nad käestantsid, paare ma ei saa-le ja siis ühte ebapoolt töötsid hoobida, ma ei tule äkki meelde, kuidas täidis oli, aga mõistan küll ja siis asi lõppes niimoodi, et võõras mees oli siis tolaks alus. Katsiaatsee Al kaugelt tõid halvaad sõnumeid. Raskes elus, õhkas töönis, kuhu lähen. Ja siis too oli suurem ja ütles, lähme räsinud säige jalga. Veeerryszbeerisingema see laul on koostatun 1800 60. aastal, paarkümmend aastat enne vanaema siit välja lendamist. Ja vanaisa ja palju eestlasi oli aastat 10 aastat viis enne minu vanem teid seal ja mõni pere olevat pääle Me kadullu, aga siis tuli varsti nii, et enam sisse sinna kirjutada, tumma jagu sai täis ja osa jäeti kroonumetsad ega edasi, ütles Noska Peremistes, saades sinna veel ära nussima. Aga oli vaja tervist, solva jõudu, on vaja mõistust, oli vaja lapsi, kes jätkaks seda tööd, seda ka. Ja lapsed pidid maast madalast selgeks saama ja siis nii, et mees osta Wildul laudast lina, tul põllu päält. Talvel naised, töötlesime kõik ise, isegi kui vana olite, kui ketrama õppisid? Ei mäleta väga noorelt minule huvi ketramise peale ja, ja siis varrastel kudumise peale ja ja õpetajaid oli mas perest võt õpetada, nägid, kuidas ta teeb ja hakkasid ka kuduma, hakkasin ma vääga varakult, mis jutud need olid siis, mida tol korral ka nende näputööde juures rääkisid tema ja vanaema kõigest kõigest Petrolli lambike põles, ega meil elektrit ei ole, aga terve ikka enam peas ole. Petrolli saime Pihkvast käisime järel, kui midagi müüsime, ostame rauda, Petrollis, Ukrud ja niisugust asja Anu ja rohkem polnud tarvis, ülejäänud tuli kodust endast ja rauda tõime selleks peaaegu iga talumees, kes kõvem pidi elas Olga oma sepikoda ja osatsiva ise obestraavutada ja ja Reet, ja pankroti, Eesti ka kohapeal. Sinna läks siis rauda ja rauda oli vaja ja puusa muidugi omast metsast. Enamjaol taludel oli ikka metsa ja põllumaad ja kõike oli noja ja mis lugusid siis jutustati seal kõigest kõigest inimeste elulugudest ja petno lehest petroolilambi valgusest, siis kuulsid, tegi neid lugusid ka, et kuidas esivanemad eestimaal elasite, kuidas nad tulid ja kes vanaema elas mul ligidal, Sänna ma käisin, vanaema jutustas siiski, ega mul suurt huvi oledki mul praegust selle vana aga siiski meelde midagi jäänud vanaema vanaema surest 1000 942. aastal. Tolle õnnestus ikka kodumaale surra ja Tomkina surnuaeda saada. Ma olen väga palju ringi laule, mida ma veel mäletan, vot neil oli vat need vahelaulud, mis need ringi mängud siis ka huvitavamad olid, mida siis kõige paremini laul, teatamisringi tegemine sees on ja siis vahetuse ja tantsida Scesbada? No ma ei mõista ütelda, nüüd on mul on siin neid tükki paarkümmend küll meelena, nii mudu, mul ei tule meelde koha pealkirjaga, siis mul tuleb meelde, selleks ma kogusilgi näid kokku, pöial on kolm tütart, üks ringi laulmeid. Taas kolmazeedee sky ja oi oi oi kolmasiidinski see tehe siiski siidilõngast olin haigi Eedee roosa. Oi ja ai, ai ai, ai. See oli kõige ilusam. Talle siis sõitseegolmed, gaasiad koera, aga oi-oi ai, kolme gaasiad korraga. Üks oligi. Mina. Mind on preili, eks kooli toorjooma. Maa oli eksju maalitud, ma ei saa, ei, ta teeb Soone, noh, ma ei saa, ei ta saama, oi-oi, ma isa aeda õunu sööma. Ja võimalik oli siis pühapäev tehti ikka vabaks ja iseäranis suvel, kui ilus aeg oli, sest laastude tahtsivad noored alati kokku käia. Sellepärast tehti Äripäev kõvasti tööd. Nii palju kui vähegi ise potti, kus teil kokkusaamise koht oli siis külanoorte kokkusaamise koht oli kos majas, aga noori oli talle panna, koguti ükskord ühte paika, teineteisest mängima ja ja noored isema oskasid mängida. Kohapealsed üks ühe käest õppisid Nasval oledki midagi neil kooliharidust, minul oli naaber, üks kaasa, poeg Johannes. Tal oli topeltkeeltega kannelt mängis kõige paremini tolle jao peal siis kui ta oma kodus mängides meie poole oli tuppa kuulda. Nii kuradi ja tema sures minema aasta Krasnojarski oblastis Maikopi linna lähedal esimese lihavõttepühi ja esimese suvistepüha Heedi Metzee jõuna püha tantsu õhtides beeta. Need olid väga suured pühad, tähendab, räägime kumbki nendest piinadest. Seda enam, et meie jutt peaks raadios olen ma ka just lihavõttepühade ajal, siis mis pühase lihavõttepühade eelkülas oli, keedeti mune. Deti ainult hädavajalik talitus käidi kirikus ja sisse, noored mehed, kogusime kokku kampade. Käisime mune otsima tüdruku käest, mismoodi see käis? Lannole kerjamas, et kas Mägi ütles, et jah kas mune värviti, värviti sibulakoortega värviti ja, ja vill karigacartega ja mõned värvisid kabelis värviga. Ja siis ikka nii-öelda armsale noormehele ikka siis tehti kohe eriti ilusaid neid ja siis, kui sa muna Sanna ja kes neile kõigile voodis ära siis jagadagi, siis tehti põhjalik läbiotsimine tuvale munapühade haigu loba, nisukene asi, kui te käite ämblikuvõrgud ka üles ja kõik mustus, ei sellega ma nägid kõik, kuidas kuskil mujal, nii et poisid võisite terve toa kohe läbi vaadata samasugust kuhu kogu majapidamise. Ja vot niisugune komme oli ja seda enam pidi, sellepärast et kuskil sul munad peavad olema ametid ja vanad peretütred olemas. Tuba koristades ei võinud sugugi nimodi lükata sügavamale midagi kuhugi. Hiire Soonetoolises teadesike toonastest tollest väiti laul, käen deta ja siis minu ema vennadki laulsid üht laulu nisuke. Siis niuksed. Tüdrukud, Ma ei tea, kas, mida nägime kohe lorilaul tehti valmis laiule lorilaul, aga ta oli ikka nii, tüdrukule mõjus kõvasti. Ja küllap ta järgmisteks pühadeks siis toa puhtaks kasida. Nüüd mul mees, jutustas mitt yhe Herman. Kuda mu vanaisa seal alguses elas ja seal mõni jutt tollestki ja küllap sealgi oli naljakaid juhtumisi oli hilja ja põnevat ka. Kas tuleb mõni niisugune lugu meelde ka siis, kui oli, mis seal oli, väike lugu, tuleb meelde. Kui too Miti jaan, kes Sauga vallast oli Pärnumaalt Mityoto poeg, see oli siis teie mehe isamehe vanaisa, vanaisa ja, ja koidu seal alguses elama hakkas olle karusid olemas ja karu hakkas ka ära käima. Ja öösi ta kaerapäeva vaatab, ei tule, aga see tuleb ja karukost söövad, tema istuvad maha ja rööbitsevad kahe käpaga ja siis kiskuvad ennast nii edasi tagumiku peal ja siis nii vagu järgi vagu koguni järgi, nii et võib kõik kaera maha mõtelnud. Aja küll. Ma võtan püssi ja lähen valvama, kui tuleb, panen paunpäevatööst väsinud, ist. Oodan oodanugaru jäänu magama. Täitsa magama ja näe, puresed. Niisugune torm on, et niisugune torm puhub tuul ja kõik jah. Viimata lõppude lõpust ärkas ühes, vaatab karvule tema poolt juba mitu sammu, kaugel metsa poole. Aga vaata, see karu nuuskis teda. Ja magajad ega surnud ei Potvad karu. Jaka läks, puhus talle näkku ja, ja aga tema arvas, et tuul on ja võtma tõmmanud püssi, jätma teda, lase Takast viimata tullu meelde. Kõrtse loom kinkis mulle elu giidinga, mina temale elu jai olevat lasknud ja karu käes kaera sedasi. Ja ei mäleta seda, ei oska täna sedasi veega võimalik. Vot missuguseid lugusid oma esivanematest võib teada, kui kui tähelepanelikult kuulata, siis mina kõnelen endast. Minul oli too Roba äärman vai loba talu Miti poeg ikka määratu. Kui mina olin kümneaastane, temaliku paleeri poiss 1900 88. aastal 14 kaheksa aastat vanem ja üle nende õe käis meil kiriku teerada, kust kõige otsem sai. Nii mudu oli hea minna, noh ühest võrreldes siis sa nii mul idee ja neil oli vääga tark koer, Mosja ennevanasti oli meil emadel pikad maani villased seelikud. Ja temas jätta, kui ta salamahti kuidagi SA mant raputada Takas Salamosti tasaugugi tuli. Ja muidugi Dhakast nagu hammustada tahtis, mina oli siis tütar latsekene, ma ei mäleta, kui vana oli vihmavari kandle all ja teadsin, et mosse on niisugune salaikka, vaatan sinna tagasi ja tol momendil, kui ta hakkas ka, et tunnen midagi, tõmmati käe alt mul ära. Kaaemmossal hammaste vahel minu vihmavari risti ja läheb oma toa poole. Ja paneb köögiuksed kaevu juure maha ja istub Liimuda ilusti maha ja kaev meelde. Mina julgen isegi minna, naised, naeral, vihmavari, mis sa mõtlesid lätsiva võtma tema hambad irevil ja ei lase siis kutseva perenaise välja, tähendas Hermanni ema miili. Tuli siis valla, ütles, no mis sa teed, sa võitsid latsen vihmavarju käest ära, anna ära siis mosse läks nagu häbenedes lauda manu ja laskis siis perenaisel oma perena selle vihmavarju ja too andis mulle kätte ja teile tundub, et see oli juba märk, et sinna talusse uskuma. Meelde Meie majapidamine oleks võinud palju suurem olla maa järgi maa võimalt, minu isal oli nii palju maad ostetu. Aga töö iseloomu poolest kes või loome rohkem täna pidada, nii et see oli rehkendatud ikka täpselt sellega midagi jääks, oli metsa, oli heinamaad, oli põllumaad, kõike meil oli omast, mis sellest kõigest nüüd järgia. Metsas ma seegi suve käisin seal ja et joonistasin oma mõtte järgi oma isa kodu. Ja meil oli ühe katuse all elutoad ja teise otsa olie rehi ja rehealune ühe katuse all, nii nagu ikka eestimaal kombeks oli. Isa, ja mina joonistasin selle ja kirjutasin siis, kes meist sündis isal ja mitmendal aastal keegi lastest ja punas ostetud kohtul ja punast siis ära lahkuma, olime sunnitud ja toppisin selle pudelisse ja panin oma köögikivi alla ja, ja ütlen nii, et võib-olla tuleval põlvel keegi juhtub sinna vaatama, kui ta säilib ainult, mis tähistava minu isa kodu, see on see, et minu isa, minu sünniaastal 1915 10 istutas kolm jalakad ja neist jalakas see suve oli kaks järel, ainult kolmas on nüüd ära kuivanud, aga see köögikivi nagu ööbisite, ütlen kohe ära. Õde ütles mulle nii meralda see nagu on 12 aastat minust noorem ja too arvasin, käitu elab Võrus, meraldase ei olevas meie koht, ma ütlen, on. Tahad, mina näitan sulle kohe, taun, vaata need jalakad seal. Meil kellelgi talu juures jalakate, sale, nii põgnoska perse impub Novaja Milan ja kolmandaks, tahad, ma lähen näitan kohe, kus köögikivi oli, nagu ma otse läksi, nagu sambla pealt tõmbasin, juhtusin kätva manu saale kaugele mõõtsa viilu. On nii ilus kõndida. Seal kasvavad ka kaas ja lilled õitsevad. Seal kasvavad ka gaase ja lilled õitsevad, seal jookseb. See mao ja kalda Siis kuuri elusa viis mind säält kaugele. Jäime noorte edu ja, aga ei, mees, kallis, mul siis minuga. Seened meenane jäädi Smiin nii kooravasta, meesmeed meena näegi, meesmeen nii kooravasta seegasconi, nööre, kuiva. On ju juba need saan.