Tee tõlketee oli minu jaoks see ebatavaline. Mulle isiklikult oli ta võib-olla eriti oluline mõneski mõttes. Ma ei ole varem peaaegu tõlkinud vene keelest ja jaa, puskinit hakkasin ma tõlkima. Niisuguse õnnetu sündmus seetõttu et ott, sammal, minu kolleegil ja heal sõbral oli see töö pooleli jäänud. Ta jõudis umbes poole tehasest ära tõlkida niimoodi, et isegi kaks lauset jäidel ühe peatüki lõpust veel tegemata. Ja siis viis äkiline haigushoog teda haiglasse, kust ta enam ei tulnud meie, tema sõbrad ja kolleegid. Pidasime seda oma võlaks ja au kohusteks see töö ära lõpetada. Ja nii sattus minu kätte. Ma pean ütlema, et mind väga huvitas, mulle meeldib niisuguseid biograafilisi asju teha. Seal on üht-teist, kani, uurimistööd ja sellega on küllaltki tegemist, aga see oli mulle väga huvitav ja väga õpetlik. Ma pean küll ütlema, et ma ei olnud võib-olla just kõige õigem inimene seda tegema ja kõik ei läinud nii korda nagu pidanuks. Aga nendest küsimustest ma siin praegu rääkima ei hakka, see on omaette teema. Küll aga meenutaksin seda, kuidas me käisime Puškini kohti vaata Damas. Nimelt lütseumi särsquessello parki neid ausambaid, kõiki neid kohti, millest seal teoses juttu on ja mille nägemine on tõlk jälle üpriski oluline. Ma ütlen, meie käisime seal. Ja sellega seoses tahan meenutada veel ühte inimest keda samuti enam ei ole, see on Reet sein. Tema ei olnud kirjandusteadlane ega tõlkija, aga tema nime mäletavad tõenäoliselt need, kes on kuulnud reet seina koostatud saateid vene klassikalisest luulest, sealhulgas puskinist. Ma julgeksin öelda, et kuigi Reet sein oli erialalt muusikainimene oli tema haruldane kirjanduse tundja ja armasta ja kusjuures ta keskendus mitte kirjandusele üldse, vaid vaid sellele, mis temal eriti oli lähedane. Ja Puškin oli tema suur armast, kus ja nii me siis käisimegi Reedaga koos neid kohti vaatamas. Ma pean ütlema, et ma vahel tüdinesin lausa ära sellest, kui kaua ta võis seista Puškini käsikirja koopiate juures. Ja no kuivõrd-kuivõrd vaimustatud, pööraselt vaimustatud sellest kõigest oli ta väga ootas tõniaanovi Puškini ilmumist. Kuigi ta oli üldse väga palju lugenud Puškini kohta noh, kõik, mis ta vähegi kätte, kes sai ja ta oli kahetenjanovi Puškini lugenud ütles ta ikkagi, et etenjanovi keel on tema jaoks raske. Ja ta tahaks seda eesti keeles üle lugeda sellele mõeldes ja ka sellele, et küllap on teisigi, kes tahaksid neid hinnalisi materjale lugeda oma emakeeles. No on mul siiski hea tunne, et et ehk see tõlketöö on olnud vajalik.