Tere päevast, kell on saanud 13, null viis algab saade metamorfoos. Juulikuu sees ja ma ei jõua bannessaaz, kui hakatakse ees etu puude vurrud ka, et ma ei jõua pannud ka koiva vannud panin paneeli. 10 jõudnud umbes pooleni Paju kive juuretis jahukoti vihe vetest tervelt tunnetud. Nõnda hoidutakse ussi isuri eeposes. Tark madu, siug, uss, nimetatagu seda, kuidas tahes, on meie järgmise saate huviobjekt. Madu kui mütoloogiline olend. Mousse on suhtutud erinevates kultuurides väga mitmeti. Loodusrahvad on madu lausa jumaldan no näiteks Aafrikas. Ja on isegi selline termin olemas nagu kohvi, Laatria, madude kultus. Egiptlaste jaoks madu olnud kord tarkuse kord pimeduse kehastas mäletatavasti Guysseyt egiptlaste lõunakaare jumal päikese vastu võitlusse astus siis moondus täis nimelt oletuslikuks maheks, keda saatis terve armee väiksemaid madusid. Vaenlased on seostanud madu ennekõike kurjuse jõududega. Aga Kreekas olevat madu olnud lausa koduloom. Suursugused naised kandnud kuumadel suvepäevadel madusid kaela ümber, sest need olid mõnusad, jahedad ja kreeka tervistus jumala Askleepiose atribuut. Kepi ümber keerdunud madu on ju senini arstiteaduse sümbol. Mõned rahvad on pidanud enda maost koguni pärinevaks. Ja idamaades teatakse ju, et madu on aukartust äratav tark loom. Kuidas siis nende madudega tegelikult on? Rahvaluuleteadlane Mare Kõiva, kas erinevad rahvaste maailma loomislugudes on ka madudel oma koht? Me teame ju puu motiivi ja linnumotiivi. Aga on ka maalsel oma koht. Oi, kahtlemata ta on üks selles suhtes väga austusväärne olend, et väga paljude rahvaste müütide järgi kuulub ta nende isetekkeliste alg- või ürgolendite hulka, keda ei olnud vaja luua, vaid kes tekkisid ürgainest. See tähendab, et näiteks lohed või maod on need, kes nii nagu Need langevad, tähed, komeedid ja veel üht-teist tekkis sellest ürgtolmust, selle tõttu on neid peetud ka kõikide maailma algsaladuste ja teadmiste kandjaks. Ja ka suure ohu sisaldajaks, sest seesama ürgaine, millest need loodud, on seda samal ajal seda ürgteadmist ja ürgainet on ka peljatud. Seal ei olnud midagi, mis toob kaasa surma või hävingut ja peaaegu kõigi nende maailmamüütide juures, aga seda näed tegelikult lähemalt ka eestlaste juures. See, mida madu või uss kannab, on hirmus mitmevalentne. Et ta esindab nagu korrak alati päikese poolt ja kuu poolt või siis mees jõude ja naisjõude ja veel midagi, mis on siis tõesti sellest nii-öelda alg allkiust pärit või midagi hästi algset. Ja teda on väga kenasti nimetanud ka mütoloogia, uurijad. Ta on ainukene mediaator, kes ühendab taeva ja maajõudusid või maa ja veejõudusid. Sest tõesti ta neid stiihiaid esindab, on nendega sisimas seotud. Ja veel tõepoolest, Kaug-Ida rahvastel on ta seotud ka kosmilise puuga sellega üsna lahutamatult kokku sulanud, nii et kuulub selle juurde ja noh, mingil määral on ju ka kristlusega seotud seesama, et elupuu või tarkusepuu selle juurde kuulub madu või ka Kristust Ennast on seostatud maoga. Nii et need seosed on tõesti mitmeplaaniliselt olemas. Ja tänu sellele, et madu ise on oma olemuselt mitmevalentne, on siis ka suhtumine temasse nii hea kui halvapoolne. Jah. Ja kaheldamatult, no võib-olla veel neist vanadest müüdi põhjadest, mis ka eestlasteni on jõudnud on ikkagi seesama, et ta on väga mitmes suhtes, ta on vanatarkused, esoteerilised, tarkuse sümbol või tead ja see on ka põhjus, miks teda on läbi aegade ühendatud ka eriliste inimeste eriliste vahendajad, et nõidade või tarkade või ka preestrite pähe ja teadmistega ja sedasama müüdi põhja järgi on ta üsna lähedal segunenud ju kujutlusega draakonitest lohedest jällegi väga eripalgeline traditsioon, mis idapool ida kultuurides on eeskätt tarkuse, jumalikkuse, päikesega seotuse tähenduseks ja millel selles kultuuriruumis, kuhu meie kuulume, on pigem kurjuse surma ja kõikide selliste destruktiivset jõudude tähenduse kandjad. Ja võib-olla sellest samast vanast heast poolest või sellest poolest, kus ta esindab nagu tarkusi ja teadmisi on meil jäänud küllalt pärimusliku ainest selle kohta, kuidas Madun varanduste valvaja või lähemalt seotud varandustega ma arvan, need on need motiivid, mida meie lugeja kindlasti kuulaja on millega ta on kokku puutunud mitmedd Te, ulmeraamatute või lasteraamatute vahendusel kus lohed, maod ja mõnikord ka päris tavalised metsa maod on seotud varandustega, mida nad väga kiivalt valvavad ega käest ära anna. Ja kas või vaaraode varandusedki, need on ju ka seotud maokaitsega. Jah, vägagi. Ja kui nüüd enne oli juttu, et ta on ühtaegu selline mehelikkuse ja naiselikkuse algega seotud, siis tõepoolest pikki aastatuhandeid on madu olnud ühtlasi üks Fallase või meheliku jõuväljendusi või sümboleid. Ja samal ajal üks neid loomi, kes, kui ta juba on kas naisekuju juures või ümber siis ta ühtlasi tähistab, seostub naisjumaluste ka või, või rasedusega või, või naisega kui abikaasaga või ka hilisemal ajal väga filigraanse, eks, viimistletud teadmised mao ja naise loomuse sarnasusest. Madu on väga sageli seostatud sellise äkilise ilmumise ja ja väga salapärase kadumisega väga äkiliste meelemuutust, et ka ja seetõttu kõik need Euroopa pärimuses ja Eestiski väga tuntud neetud väljend teemal, et salakaval nagu madu või vaenulik või külm või kaalud läheb nagu madu mida väga tihti kasutatakse naiste iseloomustamiseks. Neilgi on siis selline omapärane seos selle sellesama olendiga. Ja eks sellepärast eedeni aias oli just madu see, kel osutus võimalikuks Eevale kõrva sosistada. Tänu sellele ta lihtsalt teadis, kus on naise nõrk koht. Jah, ka seto, üldse nii pärimuses kui paljudes muudes muudel rahvastel on mao kohta üldse palju arvamusi või eelarvamusi näiteks üks selliseid, mida võib-olla veel praegugi võib kuulda mõne vanema eestlase suust on arvamus, et maol on peidetud dialoogi. Et tegelikult ta liigub edasi, kui inimesed teda ei näe, siis need jalad tulevad välja, ta liigub jalgade jõul edasi. Või et maol sünnivad elusad pojad ja selleks, et neid poegi sünnitada, ta peab minema puu otsa. Ja sealt siis, kuna, kuna muidu ta sööks oma järeltulijad ära, hävitaks need. Seda on jällegi seostatud ka sellega, et ta omal kombel häbeneb või pelgab seda jõudu või kurjust, mis temas on. Et siis ta üritab oma järeltulijat silmapilk ära süüa. Ja ka sedasama Kuuga või päikesega seotusega on seostatud ka seda, et madu on väga raske tappa. Tema hinge ei lähe välja. Ta sureb ka tegelikult lõplikult alles siis, kui päike tõuseb, isegi sel juhul, kui ta, kui ta on tapetud, siis hing temast lõplikult ei lahku enne, kui, kui tõuseb nii-öelda järgmine päike, kui päikese ja päikese ja kuu. Mõlema valgus on temast üle käinud. Ja muidugi, mis on Eesti usundis, aga paljude rahvaste usundis väga tugevalt sees on sama seos maa jõududega. Madu on kujutletud maa jõudu endas sisaldavad maa-aluste jõudude sellega ka surmajõude endas sisaldavat ja see on ka üks tema isoteeriliste kõik teadmiste allikaks. Sama pimeduse ja maavägi ja jõud. Ja siitkaudu on ta ka mitmete surmaga seotud jumalustega lähemalt seotud. Madu on ka igavese ringluse sümbol. Kui ta oma saba otsas osa võtab, siis on ta ju suletud ring. Jah, Euroborus tsükliline liikumine või, või igavene tagasitulek ja igavene areng. Ma arvan, et üks sügavamaid sümboleid, mis üldse sümbolitena, on pikka aega säilinud ja ja mida on palju kasutatud nii isoteerias kui kujutavas kunstis. Ka selline vanade pitserite ja vanade käsikirjade juurde kuuluv märk väga mitmete isoteeriliste seltside sümboolikasse kuuluv Kannab ka lausa ütleme jumalikkuse sümbolite või kuninglikusse sümbolit. Jah, väga paljud kuu jumalused on olnud kas maokujulised või nii-öelda inimpealised maod või midagi muud sarnast ja ta on väga oluline olnud ka mitmete jumalust atribuudina kas siis jõu või valitsetud surma või mõnikord on teda samastatud või ta kannab sedasama sümboolikat nagu välk või või, või siksak või või mõnikord ka. Kui ta on tõesti selle euroboonuse kujul, siis ka sellise tsüklilise liikumise, igavese elujõu ja igavese taassünni sümbolina. Nii et jah, kindlasti seotud ka otse jumalate endiga. Eesti rahvajuttudest Me võime lugeda ussikuningatest. Kas see tähendab, et ka eestlane on suhtunud vussis aukartust äratavalt ja vaadanud teda kui kui jumaliku sellise üleva jõukehastust? Eestlane tegelikult päris mitmel moel, üks on tõesti seesama ussikuningas salapärane olend, kellega koos aega veetes või kelle hari, kui sul õnnestuks kätte saada telehari. Taas väga vana mütoloogiline motiiv, et mao käes on salapärane kõiketeadmise või kõikide keelte oskus või mõni muu selline igavene jõud, muide ka igavese elurohi onju muuhulgas mao käest võimalik saada ja sellist imerohumotiiviga on eestlastelgi. Aga mis ussikuningal kindlasti veel on peale nende imeliste teadmiste, mida aga koos olles võib saada? On jah, teatavat jooned on ültse madude valitseja või et on rohkemategi jõudude valitseja, nii et kohtumine temaga ussikuninga solvamine võis olla väga-väga saatuslik. Aga tema puudutamine nägemine oli samal ajal väga oluline, sealt võis päris päris kõva jõudu juurde saada. Aga meil on veel teinegi selline hästi huvitav maokehastus kui nii võib öelda. Nimelt on eestlased nii nagu baltlased ja veel osa Euroopa rahvaid pidanud väga palju nõndanimetatud maja ussidest. See on siis kujutelm sellest, et majas kunagi elanud inimesed maja, nii-öelda kaitsevaimud võivad esineda ussi kujul või et varem selles peres elanud inimesed pöörduvad tagasi või elavad edasi majas usside kujul majausside kujul. See tähendab siis, et majade lähedalt ei olnud lubatud usse tappa ja et neid toideti. Selle kõrval on meil tegelikult veel üks päris huvitav usundiline motiiv, need on lood nii-öelda varanduse vedajatest, madudest. Need on siis need, kes on oma omanikele väidetavasti piima toonud või, või, või nende varandust valvanud või neile midagi muud sarnast aidanud kohale tuua. Ja kelle olgu pära, selline 19. aasta eestlase maailmapilt ei ole osanud enam eriliselt seletada ka võib-olla nende reliktide abil on võimalik näha, kui, kui mitmeplaaniline ja kui huvitav on olnud see suhtumine madude seltse Eestis. Milliste tabudega on maod seotud? Nii et kindlasti see, et teda ei tohi tappa ilmaaegu ja sinep omavahel ristubki kaks üsna vastandlikku usundiliini. Üks on selline kristliku taustaga käsk väga hästi pähe kulunud. Ma arvan, igale eestlasele see on see, kes mao tapab, seisab andeks üheksa patu või 99 patu ja ja sellega seoses käsk madu kui inimese reetmisele meelitajate, inimese langemisele meelitajat tappa kui inimesele ohtlikku tappa, temast vabaneda, teda igal kombel eemale tõrjuda. Ja teistpidi siis sinna risti vastupidi, selline busside kultususside austamine, nende respekteerimine väga rangelt oli näiteks keelatud madude tapmine ja ka sellest rääkimine isegi sel juhul, kui teda arstimine tarvitati ja ta oli võimas arstirohi, võimas maagiline olend, tegelikult ka möödunud sajandi tavaeestlase jaoks. Ühesõnaga inimesed, kes olid madudega seotud, ei võinud neid tappa, aga ei võinud, kui see ka juhtus ka sihipäraselt, ei võinud sellest sellest otse rääkida. See vahend, millega madu tapeti, seda tuli nimetada teisiti. Näiteks Lõuna-Eestis oli selleks spetsiaalne sõnu. Madu rehiti, madu ei tapetud. Ja see puu, millega madu, tapeti, tee või, või oks või, või näpits, ükskõik, see, see oli ka erilise nimetuse kandja. Seda ennast sai tarvitada juba väga paljude maagiliste toimingute juures. Ja eeskätt oluline oli see loomulikult paljude haiguste arstimise juures. Meil meil on mõned niisugused igipõlised haigused, üks neist on kindlasti kõikvõimalikud nahahaigused ja allergiad. Nende puhul ja paljude nakkushaiguste puhul, mille vastu ju alles viimased natukene üle 100 aasta on inimestele kaitset ja leevendust pakkunud oli seesama maagiline maaga kokkupuude, maonaha kasutamine, maomürgi kasutamine, maoliha kasutada, tamine, kõik muu sarnane, väga oluline ja, ja väga-väga tõhus abivahend. Nii et rohusaamise eesmärgil võis siis teatud juhtudel maalt. Jah, jah, see oli, oli sel juhul aktsepteeritav ka nende puhul, kes, kes nii-öelda arstisid maosõnadega või arstisid ussisõnadega või oskasid kasutada seda nii-öelda mao sees peituvat maaväge või maamürki, mida ta ka usuti endasse tõmbavad või koguvat. Kas on säilinud ussisõnu? Oi palju, kohe hirmus palju ja nad on veel selles mõttes hästi vahvad, et Nad on mõneski mõttes küllalt sarnased vanadele kõige vanematele kirja pandud loitsu teleüldse. Nendele, mis omal ajal on sanskriti keeles üles kirjutatud. Ja neid on eestlastelt kirja pandud üsna sadu ja sadu variante. Ma arvan, et kusagil 1000 ümber ehk see maavägi või selle abil arstimine on, on olnud hirmus oluline. On teil olnud õnnega ise kohtuda mõne eestlasega, kes on neid vallanud, neid sõnu osanud peale lugeda, kui uss näiteks hammustanud. Ja koguni ühe väga toreda naisega, kes kasutas neidsamu ussisõnu ussiloitsu väga osavasti muudegi haiguste arstimiseks ja väga väga mitmete arstimis sõnade koosseisus ongi olnud ka lõikemao loitsudesse on enamasti siis, kui on tegemist valu äravõtmisega või, või paistetuse või palaviku äravõtmisega. Ja lausa aitavad ikka. Eks nad ikka Kui nüüd ikkagi inimesel on tulnud mao eluke võtta, siis on ju selge, et inimene on püüdnud maaga lepitust otsida. Missugused rituaalid riitused on seotud maoga. Kui nüüd tulla päris selle Eesti oma rahvausundi juurde tagasi, siis on olnud perioodid, kus maal on näiteks sügavam võim ikka maole sügavam võim või mürgisus ja kindlasti üks selliseid aegu, mida on peetud väga oluliseks. Ta on olnud jüripäeva eelne aeg, see on siis selline aprilli algupoole aeg. Ja see on jällegi ilmselt seotud sellesama varasema mitoloogiaga. Esiteks on arvatud, et maa on mürgine ja puhas tõmmata kuni maasse ei ole löönud välk. Seda on vanades müütides seostatud ka sellega, et moon viljastamata. Võib-olla võiks selle kohta öelda noh, Saaremaa viisil, et maa on väga emane, ta ei ole, ta ei ole nagu veel kokku puutunud viljastava jõuga taevajõududega. Ja selle tõttu siis on näiteks jüripäevaeelsed maod, nende kinnipüüdmine ja ravimiks kasutamine on olnud hästi-hästi oluline, hästi tähtis sellest on valmistatud meie kuulsat mao viina nii-öelda piina, milles siis madu on hoitud ja mida siis on saanud ravimina väga hästi kasutada või ka sellist mao, küpsetiste või rasva või mida iganes. Aga üldiselt on olnud vist nõnda, et kui Madun hammustanud, kui teda tagasi loitsitakse või kutsutakse siis loits ja on küllalt austavalt pöördunud mao poole. Ja, ja ma arvan, et tavaliselt see madu, kes kes ära tapeti, siin ju ühtivad need väga erinevad käitumismallid ja käitumisreeglid ja keelud ja käsud. Et selle puhul on inimesed käitunud küllalt erinevalt, on on olnud neid, kes on täielikult kasutanud ära selle maos oleva ürgse jõu. Tapetud madu on tingimata antud koduloomade kätte süüa või mõnikord on selleks, et seda maa viha või väge eemale endast tõrjuda on ta visatud sipelgapessa sellest samast sipelgapesast. On ka kõneldud, et maovägi mürk on nii tugev, et ta võib sipelgat hävitada. Ühesõnaga seda, seda vägeva jõud on püütud kas ära kasutada või siis neutraliseerida. Selleks et ta ei teeks otsest kahju. Millegipärast on selline arvamus, et ootamatu kohtumine mahuga on halb enne. Jah, on küll nõnda arvatud päris palju. Ja ka sellises unenäos ümboolikas võrdlemisi rahvusvaheliselt on nõnda, et mao nägemine tähendab kurja, inimesega kohtumist mingit väga näotult või halba situatsiooni, häbi või, või midagi, mingit vastikut tüli, riidu, pahandust, millesse sa võid sattuda. Nii et siin on küll, lööb välja nagu võib-olla kõige selgemalt see pool uskumustest ja mütoloogiast, mis ütleb, et et madu kui algjõudude esindaja on väga selgelt seotud ürgset, halbade kurjade jõududega, surmaga ja, ja pahandustega. Ja samas kui madu ilma puneseks ta võib-olla siis tõmbab esile meie tumedama varjatuma poole. Oma ilmumisega. Jah, kindlasti üldse tuleb öelda, et need tõlgendused paljude loomade puhul, kellega me kokku puutume on sellises varases maailmapildis või mitoloogias. On ühesugused ja, ja hiljem on sinna juurde tulnud väga palju tõlgendusi. Ja väga-väga sageli on nii, et inimene püüab oma sisemist loomust avada või, või tõlgendata ka teda ümbritsevate loomade kaudu. Ja tegelikult üks vanu uskumusi ongi, et madu peegeldab suhteliselt hästi inimese sisemist loomust. Neid tumedaid jõude, mis inimeses sees peituvat ja millega ta mõnigi kord on sunnitud võitlema või, või püüdma neist jagu saada. Kuid peaaegu alati kõigi rahvaste müütides on, olles ka seda heledamat poolt laseda sellist taeva mao või või seoseid, Vikerkaarega, seoseid sellega, et madu on mediaator mitte ainult maa ja vee vahel. Ja seeläbi ka seoses veegahetan viljakuse sümbol. Vaideta on üldse mediaator erinevate maailmade vahel, ta on mediaator sellise tavalise kehalise maailma materiaalse maailma vahel. Ja ta on vaimse maailma mingite vaimsete pürgimuste, kusjuures jällegi väga sageli. Madu on peetud kahjust kurjade vaimsete jõudude esindajaks kurjade sisemiste jõudude esindajaks, nii et ka sellisel vaimsel poolel väga sageli just niisuguses õhtumaises Euroopa kultuuriruumis on ta kurja jõu Täiuslik kehastaja. Ja praegu on taga mediaator lääne ja idamaailma vahel lääneliku ja ida mõtlemise vahel. Kui me peame silmas, et ma aasta on alanud Jah, ei, kahtlemata, ja ma arvan, et et sel puhul. Ta on tõesti võib-olla põhjust mõelda mitmete vanade müüdi põhjade üle ka tõesti maoseoste üle teadmiste kui elupuuga ja aga kindlasti mitte ainult vaid vaid võib olla ka nii, nagu ma ütlesin, et meie loitsud on need maoloitsud on ju nagu kaks tilka vett. Sarnased idakultuurist tulevako. Etaan omal kombel tõesti sellise ka ida ja lääne kultuuri vaheliseks sillaks ja väga mitmeAga mitme muugi kultuurilõike pealt omavaheliseks sillaks. Ja mingil kombel on mul väga hea meel, et see nii-öelda lohe või muu selline üllas idamaine lõige või kultuur on Nendesamade, ulmeraamatute ja kaka muu kirjandusega lastekirjanduse ja kunsti vahendusel on hakanud imbuma ka meie sellisesse lääne kultuuriruumi jätta, võimaldab nagu võib-olla taas tulla tänases mütoloogias tänases argimütoloogias tänases argipäevas tulla tagasi selle mao jumalikul või taevalikul poolel nendel väga huvitavatel motiividel, mis sellega on seotud. Kui püüda iseloomustada maoaastat usundi lugudele tuginedes, siis milline see aasta võiks tulla või olla? Ma arvan, et võib-olla siis nii nagu nagu teda usundiloos iseloomustatakse, et väga kiire liikumisega ja ja väga ootamatute pöörangutega ettearvamatu, aga tsükliline toob endaga kindlasti kaasa midagi, mis on varem olnud. Ja madu seisab ikka nagu teistest loomadest natuke eraldi? Jah, seda küll on mõned sellised klassikalised vastandused ja võib-olla üks klassikalisi vastandusi, millest või ka sarnasusi, mida ehk tasub mõelda, on see, mida mehk kunsti, ruumi seal on kõige rohkem harjunud nägema. Luige ja mao vastandus, tähendab selline igavene opositsioon. Või siis teda on samastatud ka kunstis, aga ka muuski ruumis väga-väga sügav või suur tähendus on olnud maalia ja lapsel koos, kui kujutatakse madu ja mängivat last. Et see sümboolika kattub väga suuresti võib-olla lõvi ja, ja lamba või, või lõvi ja tallekese sümboolika, aga no mis isenesest kõneleb meile ka küllalt palju võib-olla süütuse ja, ja võimu või, või ka kaitsetuse ja, ja võimu kurjuse ja headuse, kõige igavesest koosolemisest igavesest opositsioonist meis endis aga meie ümber. Tänu positsiooni Nonii läbisid tervik koos? Jah, ja ongi öeldud, et erinevad alged ja nende vastastikused kokkupuuted on see, mis käivitab ja ja paned maailma liikuma või käima või seesama, mida võib-olla on viisnurka võis vastika noh, ükskõik mille puhul esile tõstetud, et sellest tekib see nii-öelda igiliikumine maailma igavene põimumine, vastandite igavene põimumine, mis paneb ta käima lööb selle kõik nagu ratta pöörlema ja mis sisaldab liikumist. Sest kindlasti see üks ja ainukene, see, see üks, üks alge, üks, üks olend, üks üks olek, ükskõik kas see on siis jumalikust taevalikus taevas. Kahtlemata see üksinda sisaldab endas tavaliselt ka mingit staatilist olekut, millele on vaja vastandit või käivitajat või käima panejat. Aitäh teile, Mare Kõiva, et olgu teil ilus maa, aasta aitäh. Hääd vingerdamised meile siis armas kuulaja, uuel aastal. Tänase saate pani kokku Terje Soots ja saadet lõpetama jääv Igor Karsnek lugu bussikuningas.