Maailmapilt. Tere õhtust, lugupeetud kuulajad tänases maailmapildis me räägime ühest teosest mis mõjutas terve põlvkonna naiste maailmapilti. Hiljuti tähistas oma Kümnendat sünnipäeva Kirjastus Varrak. Varrak andis möödunud aastal välja Doris Lessingi Kuldse märkmeraamatu, mille eestindaja on varraku peatoimetaja Krista kaer Kristaga. Seda on varemgi Doris Lessingi teoseid eestindanud. Esimene oli siis 1983. aastal Loomingu raamatukogus ilmunud klesingi ellujäänu mälestused. Seda peetakse leidsingi autobiograafiliseks pool autobiograafiliseks teoseks ja seda sellepärast, et alguses lihtsalt ei tuntud ilmselt ära autobiograafilisust. Selles teoses otsiti teisi tähendusi. Aga Lessing ise on öelnud küll, et see oli tema autobio trahvi ja kirjutamise esimene katse. Nii et mõneti oli üsna loogiline jätkata Kuldse märkmeraamatuga, kuigi loogiliselt on ellujäänu mälestused hilisem teos. Kuldsed raamatut peetakse Lessing loomingus väga keskseks teoseks. Seal saavad kokku tema varasem loominguperiood ja aimu sõna on selles olemas ka juba hilisem Lessing. Kuldse märkmeraamatuga kindlustas Lessing endale igaveseks kaaluka koha inglise kirjanduses. Ja seda teost on inglise kirjandusteadlased nimetanud ka selle sajandi olulisemaks kriiti romaaniks üldse. Seal veel praegugi igal pool ülikooli õppekavades ja millegipärast just nimelt sotsiaalteaduskondades. Kuldset märkmeraamatut jätatud ka feminismi piibliks. Raamat on väga mahukas, üks Eesti kriitikutestan nimetanud teost sibulakujuliseks mitme kihiliseks. Niimoodi võib tõesti öelda, on ühe naise eneseavastamise ja enesekirjeldamise lugu. Püüd mõista oma vastuolulist karakterit ja sobitada neid vastuolulised tahud üksteisega kokku. Teisest küljest on see teos näidanud ka naise julgust ennast iseendale teadvustada ja julgust näidata ennast mitmest eri tahust. Aga Doris Lessing enda elu on ju ka otsekui romaan äärmiselt huvitav ja erakordne. Sendi pärsijast. Kui ta oli kaheaastane, sõitis ta korraks Inglismaal oma vanematega, kusjuures ta sõitis läbi ka Eestist, mida ta ei jätnud rõhutamata, kui ta siin oli. Päästa, kasvas ja veetis oma elu esimese poole rodeesias, kus ta isa püüdis pidada talu farmi mitte eriti edukalt, nii et mingit erilist jõukust seal majas ei olnud. Küll aga kasvas Lessing hoopis teistsuguses keskkonnas ka ütleme, tema põlvkonna inglise kirjanikud. Ja seda on näha ka tõenäoliselt tema keelekasutusest, sest inglise keel väljaspool Inglismaad ei ole alati ka täpselt see, mis ta on Inglismaal. Aga muidugi eelkõige luges see ümbrus, need meeleolud, kõik see, mis siis ka hiljem kujundas, võib-olla leidsingi tema mõtlemist ja seda, mis pilguga, kas ka hiljem Inglismaad vaatama? Sellesama olustikuga on ilmselt ka seotud see, et ta tõepoolest liitus rodeesia kommunistidega, mida tal on ka tihtipeale alati esinemistel esitatud küsimusi isegi pisut etteheitvalt toonil. Ja selle vastus on lesingil alati küllaltki loogiline. Ta ütles, et need olid inimesed, kes olid ainsana lugenud neid samu raamatuid, mine oli lugenud tema, mida ta hindas. Sest Tal tuli kasvada olukorras, kus Radeitsevalgne elanikkond siiski tegi näo, et musta elanikkonda pole olemas. Võib-olla eesti lugeja, kes ei ole ise kokku puutunud otseselt trassi probleemidega, kujutage ette, millise vormi see võib võtta just Aafrika mandril. Ja kui terav see ikkagi on ja vähegi sotsiaalse närviga või tundlikum inimene tõenäoliselt hakkab seda märkama. Ja nagu Lessing ütles, ainsad teised inimesed, kes seda mingilgi määral teadvustasid, olid kommunismipildid paraku küll tegid sellest täiesti ilmselgelt valesid järeldusi. Aga sellegipoolest, vähemalt nendega oli võimalik vaielda ja rääkida tema küsimustele ei olnud, vastas vaikimise müür. Ja oma oma Lõuna-Aafrika või ütleme, proteese kogemustest. Oma suhetest perekonnas oma juba üsna varakult tekkinud konfliktist emaga on ta kirjutanud oma viie raamatulises romaanisarjas vägivalla lapsed. Ja seal on Lessing veel võiks öelda niisugune täiesti selgelt realistlik kirjanik. Aga ka esimene raamat, millega ta tähelepanu pälvis on Aafrika teemal. Ja selle pealkiri on Rohi laulab. Ta oli meil terve teise maailmasõja jah. Rodeesias. Sellesse perioodi jäi ikka tema kaks esimest abielu esimene küllaltki konventsionaalne, teine juba ühe saksa päritolu kommunistiga, kes oli tulnud sõja ajal rodeesiasse. Sõja lõppedes sõitis ta koos oma imikust poja Peteriga Londonisse, kus ta siis alustas hoopis uut ajajärku, täiesti uut elu. Aga ilmselt olen sedasorti inimene, kes ei suuda hoida kõrval ennast ühiskondlikust elust, sellepärast ta osales kõikvõimalikel vaidlustel avalikel diskussioonides marssidel protestidel ja tundis, et ta peab kuidagimoodi asjasse sekkuma mitte ainult sõnaga, sest nagu näoga kuldsest märkmeraamatust ilmselt kirjutavale inimesel tekib aeg-ajalt lootusetus ja ahastus. Kas see, mida ta kirjutab, suudab maailmas midagi muuta? Peaaegu võimatu on, on üles lugeda kõike seda, mis ta on kirjutanud, sest seda sedavõrd palju ta on avaldanud väga mitu jutukogu. Romaane juba iseenesest on minu meelest 30 ligi. Ja kui öelda, et tema esimene periood võib olla, lõppeski vägivalla lastega ja oli küllaltki realistlik veel siis selles samas kuldses märkmeraamatus ta nii-öelda proovib romani piire, katsub leida uusi võimalusi ja nagu ta ise on öelnud, oli see raamat juba ka vormiliselt deklaratsioon uue otsing. Kuldses märkmeraamatus toob ta sissehulluse teema vaimse kokkuvarisemise teema. Ja oma järgnevates romaanides on ta üsna palju sellega tegelenud. Yks tema raamatutest oli siis juhtnöörid enne põrgusse laskumist. Prefinforetessentindühell räägib just sellest hulluse vaimuhaiguse põrgusse raskem, sest sealt uuesti välja tulemisest täpselt samuti vaimse kokkuvarisemise piiri peal kujutavat elu, kirjeldab ta raamatus. Suvi enne pimeduse saabumist. Ja omamoodi fantast asjaga või kummaliste vaimuseisunditega ja utoopiatega on segatud ka tema see esimene katseautobiograafiaid, kirjuta sedasama ellujäänu mälestused. Kõige selle kõrval kirjutas ta muidugi aktiivselt publitsistikat. Ja eesti keeles tegelikult ühes Loomingu numbris avaldati ka üks tema Kanada raadios esitatud raadioloengutest mille pealkiri oli vanglad, mida me ise endale ehitame. Samuti käis ta juba küllaltki eaka inimesena Afganistaniga piirnevas Pakistani aladel põgenikelaagrites, rääkis sealsete naistega samuti afganistani võitlejatega ja kirjutas sellest raamatutuul kannab minema meie sõnad ja see on ka erakordselt huvitav kerav raamat mis tõesti püüame inimeste teadvus süüa Afganistani tragöödiat. Siis muidugi, kuidas te seda mitu korda veel esialgu üritas külastades teda ei lastud lihtsalt sisse rodeesiasse seal režiim ja hiljem, kui ta sinna juba sai, siis ta käis vaatamas seda mismoodi seal elu praegu on. Tal on seal lapselapsed. Ja ta tunneb ikkagi veel väga tihedaid sidemeid kogu Lõuna-Aafrikaga, kogu selle Aafrika lõunaosaga. Ja ka nendest on ta kirjutanud. Nendest käikudest on ta kirjutanud erakordselt huvitavaid raamatuid. Ta tuli Inglismaale tagasi ja kusagil, kui ta oli kolmekümneaastane Ja see oli 45. aastal. Ja siis ta tõepoolest alustas elu maal, kus ta tegelikult ei olnud kasvanud, kuhu kultuuride või nii siis elama hoopis teistmoodi. See kuldne märkmeraamat, kui ta ilmus võeti väga vastuoluliselt vastu ja, ja sellele on kleebitud kõikvõimalike silte külge. Üks neist oli loomulikult, et see oleks justkui feministlik teos ja võib vist öelda küll, et tegelikult naise kujunemise ja arenemise ja naise vajaduste uurimine on üks lehvingi armastatum teemaga. Jah, on küll ja maailma nägemine just naise pilgu läbi mida ta on korduvalt rõhutanud, et see, kuidas kujutatakse maailma inimsuhteid, ühiskondlikke suhteid, naise pilgu läbi, see ei ole mitte sugugi vähem väärtuslik, kui see, kuidas seda kujutatakse mehe pilgu läbi. Aga sellesama feminismi piibliks nimetamise vastu on teised korduvalt protestinud ja öelnud, et ta ei ole püüdnud mingit naisõiguslikku piiblit kirjutada, vastupidi, ta väljendab seal Väga palju ka naiste negatiivseid tundeid, nende enda olla heitlikust, seda, kuidas nad oma rollidega lepivad. Aga muidugi raskem praegu täpselt kujutleda, milline oli õhkkond, millest see raamat ilmus. Ta võis tõesti mõjuda avastuslikult, mitmed hilisemad kirjanikud on öelnud, et nende sõlmides raamat tõsiselt avas. Retoorika Yongi raamatutes on pidevalt viited just nimelt kuldsele märkmeraamatule. Et see oli nagu üks üks raamat, mis teda palju aitas. Raske tõesti tõlkida, sest just see pidev stiilide vaheldumine. Teine asi, nagu ma juba ütlesin, Lessing eripärane keel, mis oli ka juba sellest sama sellel ellujäänu mälestustes armastab väga pikki keerulisi lauseid. See ei vasta iga kord nihukesele tavapärasele, inglise romani statistikale. Seal oli seda väga huvitav tõlkida just selle stiilide vaheldumise tõttu jälle ei muutunud kunagi monotoonseks. Ja tõepoolest seal ütleme need kohad, kus ta kirjeldab kas või poliitilist elu Londonis, mis on kirjutatud niisuguse ysna tugeva irooniaga. Kuivalt need vahelduvad tema kirjeldustega sõjaks, et Aafrikast, kus minu meelest on lihtsalt suurepäraselt hiilgavalt oma kõige emotsionaalsus tundevarjundite edasiandmise poolest. Ja peale on jah, seal need anna päevikud kuhu omakorda on põimitud Ella lugu, see on mõnikord endaga lugedes täitsa selline tunne, nagu vaadata kaleidoskoobi kilde, mis hakkavad peegelduma lõpmatuseni üks ja see sama asi, et nagu killustub ja, ja peegeldub eri nurkade alt. Minu meelest selles mõttes kaunis optimistlik raamat, et just nimelt püüd ei ole mitte selle ühesuse või Prinitiivsuse poole või selle poole, et inimene peab õppima leppima mitme susega ja eri tahkudega neid kuidagimoodi kokku sulatama. Ja see, kuidas ta seda teeb. Tõepoolest, nende tahkude vastandlikkus isegi näitab, et need erisoove ja ja ikkagi lõpuks seda vaprust ja julgust jääda iseendaks või iseendas selgusele jõuda. See mõjub kuidagi vastupidi, julgust sisendavad. Kuigi jah, aeg-ajalt seal väidab, et praeguses hullumeelses maailmas tuleb tundeid piirata. Samas väidab teises kohas, et tunded on just tegelikult selle elujõu ja elu usuallikas juur. Ta ütleb nagu seda, et võib-olla tema ise ja nii mõnigi naine kasvõi sellesama naisteiseseisvumise käigus leiavad, et oleks hea, kui tundeid oleks vähem ja suudaks neid rohkem maha suruda. Sellepärast, et tunded segavad võib-olla elamust nii nagu mõistus käsib, aga samal ajal mulle tundub, et ta vaatab neid kas iseenda tundeid või seal selle anna tundeid niisuguse natuke iroonilise või nukra muigega, sest ta teab, et nendest pääsu ei ole niikuinii. Nendega tuleb lihtsalt õppida elama ja need on lahutamatu osa igast inimesest, eriti ilmselt naisteks. Kas tõlkijale ei ole vahel kiusatust natuke romaani kokku suruda siis tegelikult sellele samale kuldsele märkmeraamatul on natuke ette heidetud sellist korduvust või laialivalguvast. Nad huvitaval kombel seda raamatut muidugi olnud tahtmist kokku suruda, sest mulle tundub, et isegi selle maht ja, ja kõik see oli ikkagi väga plaanipärane, aga mõnikord on küll tahtmist, aga seda ei tohi teha kahjuks. Sest ega seal kuldses märkmeraamatus tegelikult niisugust vahtu ei olnud seal ikka ikka enam-vähem. Kõik, nii nagu tantsida kavatses. Aga Doris Lessingi teosed nii-öelda maailma mastaabis. Kas tema oli see, kes tegi eksperimendi, kirjutades võõra nime all mõned romaanid ja näidates, kui raske on tulla nimetul turule? Ja täpselt nii ta tegigi. Ta saatis. Tähendab, ainus inimene, kes peale tema enda teadis, oli tema esimene kirjastaja ja kes ka tegelikult tundis selle lihtsalt ära, lesingi stiili ainsana. Ja need olid siis ühendatud kaks romaani ühe pealkirja alla dženn Sammersi päevaraamatut. Nii autoriks ta panigi Sainz Sammesse. Kellele ta siis ise leiutas lühielulood, et see on keskealine daam, kes on töötanud pikka aega ühe naisteajakirja juures ja nüüd on ta otsustanud kirjutada käsikirja teele. Paaris kirjastusest sai ta äraütleva vastuse. Paaris kirjastuses aeti väga niimoodi ümber nurga juttu ja lubati võib-olla proovida väga väikese tiraažiga. Ja siis ainult tõesti see, tema esimene kirjastaja ütles, et. Ta tunneb stiili ära. Kuigi lavastaja pärast seda, kui see raamat ilmus, ta ilmuski Chain salajasse nime all. Ja alles siis tuli kogu see asi välja. Arvustused jõudsid juba enne ilmuda, ainult üks arvustaja oli kirjutanud, et see raamat tuletab talle meelde väga varast. Doris Lessing. Raamatuid on muide väga head. Tegelikult tegeleb ta seal ikka sellesama oma meelisprobleemiga näiteks teine romaan, need on küllaltki lühikesed romaan, mille pealkiri on kui vanad suudaksid. Mis on siis pool sellest, et kui noored peaksid, kui vanad suudaksid õnnestub tal sellesama, tõepoolest, peategelane on ka naisteajakirjast toimetaja selle pilgu läbi vaadata ühiskonnas väga eri vanusega naisi, nende püüdlusi, nende võimalusi ja ka seda tõesti, mis võiks olla nende tulevik. Ta on üldse olnud väga kriitiline kogu nii-öelda raamatutoodangu suhtes ja täpselt sama kriitiline on ta olnud ka kõigi akadeemiliste ringkondade suhtes. Kui vaadatagi tema raamatuid, siis seal võib jääda mulje, et ta on erakordselt külmamõtlemisega tihtipeale väga sotsiaalse mõtlemisega. Ja võib-olla tõesti, et isegi nagu endasse tõmbunud vägev tegelikult, et esimene kohtumine temaga oli ausalt öeldes kergelt vapustav Londonis, sest et ta on erakordselt soe, südamlik ja väga hea suhtleja. Tõesti, täitsa rõõman temaga suhelda. Lessing on ka ulmeteoseid kirjutanud, kas teil ei ole olnud kiusatust ka mõnd tema ulmeteost tõlkida? On küll üldse ma arvan, leidsingi, võiks veel tõlkida. Ja see oli nüüd jälle asi, millega üllatas lugejaid. Kirjandusringkondade armastab pidevalt üllatada ja ei lase ennast kunagi eriti täpselt lahterdada. Jah, see raamatusari, mis ta kirjutas. Žikasta planeedžikasta ümber keerlev, mis on siis võib-olla tõepoolest mõeldud sellel maad. Muidugi on see sotsiaalne ulme eelkõige jälle põhiliselt ikka sellest, kuidas ühiskond kujuneb, kuidas üks teine tyyp välja kujuneb. Kokku peaks neid olema tal viis raamatut, jõhestan tehtud o per Philip Glassi muusikaga. Ma väga erinevad aia mitte nüüd päris, võib-olla ühtlase tasemega, natukene põnevam, teine on natuke vähem, võib-olla see on rohkem seda ühiskondlikust teises on rohkem keskendutud inimsaatustele. Aga ma arvan, et vähemalt ühe sellest sarjast võiks tõlkida küll. Kui ta nagu jälle võttiski sõna just selle inimeste ja kirjanduse lahterdamise vastu, siis ta ütles, et kui ta käis seal suurel ulmekonverentsil siis oli täpselt kahesugust suhtumist, ühed inimesed astusid talle ligi, ütlesid, et et ega te ometi enam ei hakka realistlik romaane kirjutama, mis te sellega jamate pealegi, nii suurepärane ulmekirjanik, teised ütlesid, et mida te üldse siit otsite, te olete tuntud realist, milleks te süüa asju on? Aga see, mida ta ise on kogu aeg ilmselt taotlenud, on see, et ei pea just nimelt inimesed niimoodi lahterdama. Palju ambivalentse mon, võimalik olla nii ühe kui teise, kolmandas sfääris tegev ja tunda huvi väga paljude asjade pärast. Tal on isegi öelnud, et realistliku romaani kirjutada on juba peaaegu võimatu. Jah, ja sellepärast ongi ta hilisemas loomingus kõigis niisugusi elemente sees, kõigi muidugi näiteks hea terrorist, mis ta kirjutas, see? Jah, see on küllaltki realistliku nii et randi väelt tehe terroristliku grupi motiivide ja tegelikult nendel niisuguse väiksese väga peenanalüüs. Kas ta on oma eluajal saanud lahti nüüd sellest taagast, et ta on kord kuulunud kommunistlikusse parteisse? Ma arvan, et ta ei tee seda endale üldse mitte mingiks probleemiks, see on osa tema elust mille ta on suurepäraselt lahti kirjutanud oma autobiograafia teises köites. Pealkiri on kõndides varjus. Ja ta elus on olnud, ma arvan, puhtisiklikus mõttes raskemaid probleeme kui see kuulumine kommunistlikku parteisse, millest ta pealegi välja astus. Jah, ma arvan küll, et see ta vaatab niisuguse huviga muidugi seda, mida vasakpoolsed jõud teevad mõeldise huviga vaatab ka seda, mis toimub Venemaal, mida kunagi külastas inglise kirjanikega. Kuulsas märkmeraamatus võtate selle kokku, kui lihtsalt ühe kogemuse, mille võrra rikkamaks saanud. Ja nagu pisut põhjendab ja selgitab oma kuulumist sinna. Ma arvan juba kuldses märkmeraamatus hakata kasutama sedasama kogemust et vaadata, et niisugust asja ma sain teda minu meelest huvitanud kõigis raamatutes on inimestega manipuleerimine mingi ideoloogia nimel või see, kuidas poliitilised grupid ja ka valitsused kõrgemal tasemel juba manipuleerivad inimestega ja kui palju inimesed lasevad seda teha endaga. Ja seda on ta minu meelest, sest märkmeraamatus üsnagi vaadanud seda massihüsteeriat ja grupiga kaasaminekut ja just kommunistliku partei näite najal. Aga see on tal annat kõigi tema, nende kanade raadiolaengute teema. Nii et see on teda pikka aega ilmselt huvitanud ja tal ikka on niisugune lootused. Inimestega manipuleerimist aitaks võibolla siiski vältida see, et inimestele varad noorusest peale tehtaks selgeks, et nad on manipuleeritavad. Kui üks inimene võib teise inimesi tundemaailma ja mõttemaailma mõjutada, siis miks ei võiks teha paljud inimesed paljude inimestega sedasama ja täpselt seda ta ongi vaadelnud. Võib-olla isegi sellesama märkmeraamatu alguses on, on Lessing arutlenud natuke romaani tähtsuse romaani mõtteromaani funktsiooni üle ja kirjutab, et Thomas Mann on üks Nendes kirjanikest, kes kasutab romaani žanri õiges funktsioonis. Tema näeb, et romaan peab olema miski, mis aitab inimesel filosoofiliselt maailma näha on tema enda romaanid, kõik sellised. No ma arvan, et ta seda vähemalt taotlenud ja see taatlus hakkab juba selgemaks saama võib-olla tema, selle vägivalla, laste lõpu köidetest. Jama hilisemates romaanides päris kindlasti. Tema taotlus on ikka näha asju laiemalt, mitte ainult klammerduda ühe inimese probleemidesse, kuigi Ta jättega seda ühte inimest kõrvale, ainult et see läheb ikkagi kokku laiemate üldistuste, aga ta näeb inimest kontekstis suhetes. Ma ei tea, kas ta igal pool maailmas nii drastiliselt mõjus, aga üks vana norra kirjastaja, kes kirjastus kõiki lesingi romaane ütles mulle, et Norras, kui see ilmus kuldne märkmeraamat üsna varsti pärast seda, kui ta ka Inglismaal ilmus siis ta mõjus niimoodi, et norra naisliikumise võib jagada kaheks enne Kuldse märkmeraamatu ilmumist ja pärast selle ilmumist. Ja millest see vahe siis ilmselt julguses ennast teadvustada teadvustada oma negatiivseid emotsioone, sõna võtta nii mõneski küsimuses, mida enne võib-olla EHTE isendit. Eks see oli ilmselt ka põhjus, miks kuulsat märksa raamatut hakati feminismi piibliks, et võib-olla täiesti, sest ma ei tea, ma oma noorusest enam ei mäleta niisugust aega või Lessing räägib, et kas naised julgesid rääkida asjadest, mis neid vihale ajasid või mis neile tegelikult muret tegid ja mille üle nad mõtlesid ainult köögis jumala eest, et ükski mees ei juhtuks kuumusest, mis nad siis ütlevad. Aga kui see raamat ilmus sellises olukorras, siis tõepoolest võib-olla tekitas tohutu skandaalid, tema julges selle välja öelda raamatu lehekülgedel. Kuigi sealsamas raamatus ütleb ta ju ka, et naine on kõige halva ja inetu suhtes nii kaua immuunne, kui teda armastab üks mees. Jah, Lessing näeb muidugi feminismi varjukülgi väga selgelt, sest oma perioodil puudutab autobiograafia teine köide ja seal ta toob väga selgelt esile selle, kuidas needsamad nii-öelda vaba paised ikka tema tutvusringkonnast Pealt kuuldud jutukatked. Millise tigedusega nad tegelikult, millise mõnuga nad ise käituvad? Täpselt samamoodi, nii nagu need mehed, keda nad on karmilt hukka mõistnud kui neile antakse võimalus, kuidas nad erakordse naudinguga omakorda alandavad mehi pisendavaid neid ja näitavad oma võimu. Ja nagu Lessing küsibki, et kas selleks on vaja välja võidelda, sõnaõigus, et langeda samale tasemele? Ilmselt lesingile endale enam küll korda ei lähe, mis silte tema teostele? Külge kleebitakse, ei, seda mitte 800 muidugi ikkagi huvitab, või kuidas need teosed ühes või teises kohas on vastu võetud. Ja eks igale kirjanikule teeb ikka rõõmu, kui teda loetakse, ükskõik kuidas see vastu võetakse, kui vaieldakse ka raamatule vastu või see tekitab protesti, see tähendab ikkagi ETA raamatut, loetakse tema mõtetega kas või vaieldakse. Ma arvan, et tema autobiograafia mõlemad köited on, on üldse mul viimasel ajal üks kõige meeldejäävam lugemiselamus, sest muidu ta annab juurde, annab juurde selle, et sellest on selgelt näha. Lessing ei vaata. Halastamatu ja küllaltki mingisuguse erapooletu pilguga mitte ainult seda, mis tema ümber toimub, vaid mitu korda halastamatu, karmim, selge, pilgulisem iseenda suhtes. Ja ma ei tea, kas ma üldse oma elus olen sellist autobiograafiat lugenud kus inimene suudab oma elu niimoodi kirjeldada ja niimoodi oma minevikku suhtuda. Nõnda, et kui te võtate kätte Doris Lessing kuldse märkmeraamatu, siis ärgu hirmutagu ega kohut, aga kui teid raamatu paksus, see on raamat, mis püüab mõtestada inimeseks olemist üldse ja püüab killustatud elust kokku sulatada tervikut. Ja mitte mingil juhul ei tekita see teos lootusetust. Et häid lugemiselamusi. Täna olid stuudios kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista kaarja, Terje Soots.