Mõtlesime siin riikliku akadeemilise meeskoorijuhtidega Olev Oja ja Kuno arenguga. Silmas pidades me selle toreda koori juubelipidustusi teha ühe väikese saatepõimiku selle kollektiivi poolt lauldud muusikast mida ise on välja otsitud, mida on kirjutatud ja üksikute laulude muusikasse veidi lähemalt süveneda, neid kuulates. Aga aasta lõpp on lähedal ja mõtted kisuvad selja taha ja ettepoole ja natuke lüüriliseks. Ja otsustasime siis alguses siduda kaks saate põimikut ühte pärga, nimelt esimese saate pühendada lauludele armastusest teemal mehed ja laul ja armastus muusikas. Peale selle on ramm parasjagu 40 aastane parimas eas, et armastusse süveneda. Et see saade on nii suuresti tagasivaatav, võib-olla paar luulerida kõige alguseks. See on Runneli luuletus, jõgi voolab, ma tuletan seda korraks meelde. Jõgi voolab, kastan särgi jõkke. Hetkeks peatub jõgi hetkeks, panen tõkke, võtan välja särgi märja jões veese, nüüd see hetk on käes, on minu särgi siis. Nüüd on elu jälle hetke jagu rikkam. Jõgisest ei muutu, tema voogab ikka vanaviisi peatamata, katkemata voona omaenda algust unustama. Lammutavaloona, aga särgis, selles seiskuvad need rohelised lained. Nii on õige palju püsima jäänud sellest, mida teie mõlema ja maestro Gustav Ernesaksa käe all on lauldud. Aga see on siis meie meeskoor seotud armastusega. Kui sa minu poole pöördunud, siis ma olen täitsa veendunud, ega mehed armastuse vastu ei vist ei ole. Ja eks üht-teist on lauldud selle nimel samuti. Kuigi võib-olla kipub olema niimoodi, et niisugune tugev ja sügav suhe on meie luuletajatele heliloojatel olnud kodumaisesse, loodusesse ümbrusesse, kus on elatud ja samuti nostalgiline, võib-olla lapsepõlvemeenutus. Vaat need on niisugused puhtad ja siiralt tunded, mis on minu arust päris kenasti muusikasse kantud ja lauludesse valatud, mida tuntakse rahva hulgas, kui nii tagasi vaadata, võib-olla see on tingitud sellest, et eks me kultuuri algas loodusest, algas külast. Me oleme kinni oma kodus, mis oli kunagi külas kas või üksikute looduspiltidega või konkreetsete mingisuguste nägemuste või tunnustega mis on jäänud kalliks lapsepõlvest ja mis inimestele saatnud terve elu. Ja see on niisugune omamoodi suhe, võib-olla ma ütleks, armastus teema eesti muusikas võib-olla kõige selgemalt just väljendab selles suhtes loodusesse ja keskkonda, kus me oleme elanud ja kasvanud. Ja võib-olla sellepärast, et me oleme siiski elu sunnil küllaltki kaugele läinud, sellest samast loodusest ja lapsepõlvekodust on igatsus suhteliselt suurem ja muusika võib olla meile väga lähedane, mõnikord isegi valusasti lähedane. Aga mida te pakuksite kuulamiseks meie saate alguses, mis oleks tänane muusika ja ameti seotud lapsepõlvega? Selliseid lugusid võiks mitu välja pakkuda, võib-olla kõigepealt siin Veljo Tormise häälet Tammsaare karjapõlvest kus siis on kasutatud otseselt just neid viise, mida Tammsaare omal ajal lapsepõlves laulis ja mida laulis Tammsaarele tema ema. Ja kui armas ei oleks inimesele lapsepõlv armsamaks, mida enam kaugele ta ise sellest on läinud? Tähendab, ta tahab peatada hetke, mis on ammu olnud, ta tahab seda taastada, taaselustada ja samas on ju kogu muusika tulvil kirglikku soovi ja pääseda sellest lapsepõlvest, kodust. Mulle jäi väga meelde ühest viimasest kontserdist arvatavasti mis kuuris endale ka väga lähedane laul. Gustav Ernesaksa kutse. See on Kujund, mida me kohtame läbi muusikaajaloo õige palju muidugi, eriti viimase paarisaja aasta jooksul. Siin on kunstnikku proovi mitte olla siin, kus ma olen vaid kuskil mujal oletatava õnnelikumas, rikkamas minule lähedasemas kohas, selles on noore inimese pinget. Aga kuidas teile tundub selle laulu puhul side armastusega ja sellega, mis inimesele kallis on, sealt, kust ta läheb? Minu arust on see selline probleem kahe poolusega on ka inimesi, kes on kõigega rahul, aga sihuke rahutu inimese vaimule on omane kogu aeg mitte olla rahul antud momendiga ja kas või selle kohaga, kus ta on või, või selle olukorraga tähendab kuhugi pürgib ja minu arust see pürgimine, mis on kutsesse võib-olla mitte niivõrd kuhugi ära minna vaid, vaid kuhugi jõuda välja, sisemiselt, kuhugi vastavale, oma loomusega, vastuolu võib-olla momendi tunnetega ja kõige muuga, niisugune rahutum ja ärevus, mis on minu arust väga positiivne ja tervitatav ja siin on tugev annus ka nihukest armastus momentidel kuhugi Parema helgema poole pürgimist ja erutavat rahutust. Teiselt poolt sihukene tunne võib-olla on omane just noorele inimesele, kes elus tahab midagi saavutada, kes kuhugi püüab jõuda? Kutses on väga ilusad sõnad smoolil kelle tekstile laul on kirjutatud nimelt see, et ma sulgeksin südame uksed ja hoiaksin küüntega maast sellest samast maast, kus minu juured on. Kuid võimsam on minust see kutse ja sellest ma vabaks ei saa. No mitte ilmaasjata ei ole siin ju solist pandud kokku kooriga tema Aniuse tiivuline eakasse sinitaeva poole pürgija, kes teisi kaasa kutsuda, kes teisi kaasa kutsub ja, ja võib-olla meie saate armastuse teemaga seostab seda selle kutse lõpp, see lubadus, ma võtan sind kaasa, viin sinu enesega. Kas võiks öelda, kuidas need meeste endi vahekord on muusikaga, mida nad laulavad? Küllap on laule või teoseid, mis äratavad vastuseisu ja küsimust ja küllap on teoseid, mis on väga lähedased, mida meelsasti ikka jälle lauldakse. Mulle tundub, et mehed seda erilise innuga laulavad. Ja kahtlemata, sest see on nii meestele Me üks meelispala niimoodi, mida mõnusalt ja kenasti lauldakse ja lauldakse hästi, tavaliselt üksi halbu ehitised nagu ei mäleta selles loos, eks teema, armastus, millest me täna räägime, seal igavene kuidagimoodi omane need laulud, kus võib-olla see nagu esiplaanil on, neid on ka lihtsam, loomulikumalt tulevad nad välja. Võib-olla tegi ja neid ei pea tegema. Jah, võib-olla mõned komplitseeritud lugudega just nende selgekstegemine, mis seal, mis mõte seal sees on, võibolla raskem, aga igasühes mingi hingekeel hakkab helisema, kui lugu hakkab juba selgeks saama, Igalühel muidugi oma oma arusaama amine, kõigi nende summana sünnib tihti väga mõjuv esitus. Vot see laul kirjutatud 50.-te aastate keskel ja laul saiu populaarseks alles 70.-te aastate lõpupoole, üks kui teine koor seda laulu püüdis laulda, mäletan omal ajal ju repertuaaris oli TPI mees tuuril, kus siis soolopartii, mis on, peab ütlema ääretult keeruline. Ta on suure ulatusega, ootab väga madalat peale, läheb kõrgele, soolopartiid esitati trompeti ka ja see laul ei jäänud siiski neil vist päris repertuaari ja samal ajal oli viska tülpani meeskorisse kavas. Aga võib-olla väga suured teened, et see laul jõudis sellise populaarsuseni, on Ivar laidel, kes seda nüüd laulnud. Ma ei oska ütelda sadu kordi mitte ainult siin Eestimaa pinnal, vaid ka ikkagi kogu maailmas. Ja meenub, et kui me käisime Lääne-Saksamaal, siis oli ju ajalehes artiklit, kus oli Kirter, braavo, Ivar. Sama võib ütelda ka Soome kohta. Selle loo noh, niisugune mõju seisab just solisti segakoor, on seal saate foon, mille taustal sisse solist Särab nii, et selle laulukantsis laide ennast laulnud selleks eesti muusika kutsumaks kajakaks. Võib-olla on asi ka selles, et, et me kõik ja küllap ka suur osa meeskoorilauljaid. Et me ei suuda järgida seda kutset, mis meie sees on, on väga suur õnn seda kas või laulus muusika kaudu läbi elada. See on ju üks muusika olulisi funktsioone. Olgu korraks ka maast lahti saada, meid lendu tõsta. Oleme seda laulnud ju tõesti väga paljudes kohtades ja väga erineva keelega publikule ja minu arust ei ole ükski saal külmaks jäänud, kuigi tekstist aru ei saa, mingisuguse seletamatu kaasa tõmbamise niisugune magnet, mis selles loos on see mõju lausa maagiliselt vaheldunud. See on väga õigus, et ka ilma sõnadeta. See muusika on väga selge, see, see valus pingutus on siin. Iseendaski ulatub igani. Vastupidi, võib-olla vanemas eas järsku tekivad hoopis teistsugused tunded, inimene hakkab rohkem tagasi vaatama ja kui ta elus on väga palju läbi elanud kõike näinud, kõike kuulnud, siis järsku tekivad, miks momendid, et vot kõige toredam ja kõige kaunim oli siiski see, kust möödus lapsepõlv ja eks see ole vist alati nii olnud, et see kuskil aegade voolus omandab mingisuguse erilise sära ja ja mingisuguseid nostalgilise rahulolu, kui inimene on võimeline ja suudab mõelda sellele, kuidas kõik algas. Me leiame sellest samast meeskoorimuusikast küsimusi ja vastuseid edasi pürgimisi ja tasakaalustavaid tagasitulekuid. No kui me vaatame nii intensiivse laulu nagu kutse vastasseisu, kas me võiksime nimetada mõnda laulu, mis reageerib nüüd tagasituleku peale? Varasemast meeskonna loomiseks võiks nimetada kindlasti Meil aiaäärne tänavas, kus Konsamati kutse jääte, tahtmine minna kodust kaugele-kaugele-kaugele, aga samas antakse ka vastus, ühesõnaga kõige armsam koht, kus sa ikka tuletanud suruma. Kunagine tahtmine ära minna, aga pärast on filosoofiline selgus, et ikkagi suurt midagi lehitajatena. Kui Ernesaksa kutse oli ühe tunde väljendus siis Türnpu praegu kõne all olev laul on ju terve protsess, see küünitumine üle aia väikesest suureks saada tahtmine. Ja siis ka see tegevus tähendab see, mida elu siis kaasa toob, kui on välja saadud. Türnpu on atramatismiga mees, suureid jõuga arendusjõuga helilooja. Ja see sisemine sündmustik, mis on laulu keskmises osas, see polüfoonia line käsitlus on siin mitte ainult puhtmuusikaline, ta on noh, nagu üks läbielatav draama, mida lausa koor kuulaja ees ja kuulajaga koos üle elab. Selle tõttu on ka muidugi eriti veenev see võib-olla veidi väsinud veidi kurb, väga tõsine. Uuesti nad midagi käes olnud, tõsiselt ümber hindav ja tema väärtust tema maitset juba mingil uuel tasandil taju. Väga meil oli siin juttu loodusearmastusest ja loodusetunnetusest meile kõigile, ma usun, väga lähedane luuletaja. Runnel on selle kohta väga kaunisti öelnud. Mulle tundub, et siin on väga palju sellest muusikastki, mis meie ümber heliseb. See, et ilus suvi ja õhtuloojangu värve langeb, me pääle. Ilus on öö, tähtede töö võimsaid soove kiirgab pääle Tähed, mis õhtuti tõusevad hommikul tagasi, rändavad isade maale ja kui see, mis me siin äsja kuulsime. Õhtud, mis ööaega nõuavad, hulguvad, otsivad, jõuavad pärale hommikumaale. Ilus ilus on maa. Ilus on maa, mida armastan. Meeskoor on määratud väljendama armastust selle maa vastu, kust ta pärit ise on. Võib-olla me kuuleksime ka mingi laulu, kus see soe tunne ka helidesse oleks kehastunud ja kujustunud. Neid laule, mis selle teema alla kuulusid, need meeskooris väga palju. Siit valida on küllaltki raske. Siin on ju mereteemalisi laule. Või ükstapuha, mis loodusteemalisi laule aga kõige südamelähedasem, mulle oleksin võib-olla kõige värvikam. Gustav Ernesaksa. Päike vajus pärnapuule. Millega see laul sind võlub? Ja võib-olla ka sinu mehigi sinu selja taga või õigemini sinu ees seisavad? Harmooniline helikeel tegelikult kaks laulu kirjutanud sellele tekstile kõige esimene variant naiskoorile piss, teine laul Su kolm neljandikku taktis oli seda lauldi tema 70. sünnipäeval Teaduste Akadeemia naiskoori poolt. Ja hiljem siis ta kirjutas juba selle meeskoorile päike ära, mis on muidugi seatud ka segakoorile. Nagu üldse rääkida meeskoori kõla sulavusest siis see on küll üks niisugune. Imepäraselt sulava kõlaline laul. Jah, tähendab siis, kui ta niisugune väga ideaalselt välja tulevat, muidugi siis on ta täiesti imepärane, aga, aga seda ei juhtu, on Johan küll. Muidugi tundub niimoodi, et maestro baritoni väga ja väga palju soolosid temale andnud ja seal näiteks bariton võimutseb keskmises osas selles loos niukse mehise ja samas väga pehme, väga toreda soolosel tenorit. Armatuur karvjueeringusena juurde tähendab ka muidugi mitte kergelt laulda. Ja võib-olla vajab ka vastavalt meeleolu niimoodi kätte saada seda võib-olla iga igas olukorras ei tule välja. Kuidas te saate oma koorimeeleollu sellesse armastamasse, sooja lüürilisse? See on väga peenpüsivus, väga raske küsimus, vahel oleneb väga väiksest asjast, ma olen mitu korda mõelnud, kuidas üks või teine lahuldule vahel suurepäraselt välja meenub. Mul praegu üks moment kus me esinesime. Dominiiklaste kloostris. Oli niisugune kohatine õhtupoolik kergelt tibas vihm, hästi vaikne oli ja, ja laulsime Sireli, kas mul on ja sellist meeleolu nagu mees sellelt kontserdilt saavutasime? Ma ei mäleta, et oleks kunagi nende paljude kordade jooksul, mis või see, et oleme kand, oleme saavutanud. Samas oleneb ka sellest, kellele me peame laulma ja kui tundlik on organism tähendab, sekkub näiteks jällegi täitsa vastandlik mähe üks kuulaja saalis võib panna koori nii elama. Rohkem kui ütleme, 5000 kuulajat saalis, hirmuga või siin on hirmu ja muud ka. Kui see on kõigi keegi kõrge komisjoni liige, aga ma usun, et see ei anna nii väga meeleolu. See tõstab poisina. Meeleolu tähendab see püüdlikkusega kuidagi iseenesest, nagu lähed selle mööduda, siis. No ja midagi taolist olen mina ka tulnud, sest kui oleks võimalik analüüsida neid momente, kui vahel mõni kontsert läheb tõesti nagu 10-sse. Ja pärast, aga mida me siis tegime, kuigi kompaniid ma ei tea, mitmes lahtrisse panevad niimoodi ja analüüsiti katset, teine päev seda kõike teha, nii nagu oli, ei tule iialgi sama välja, sest alati iga kontsert on mingisugune ootamatus või minek tundmatule vastu. Kuigi olen kõik teinud selleks, et peaks hästi välja tulema. Ja minu arust niukseid kahte ühesuguse meeleolud kontserdist pole. Võimalik teha selles mõttes muidugi üks suurejooneline meeleolu looja, muidugi oli Gustav Ernesaks ise kui tasin, Teie kõigiga veel vaeva nägi. Aga kas te olete näiteks saanud nii laulda talle sedasama sirelid või päike vajus, et et ta tuleks ja vaataks natuke märja silmaga. Taylor. Ei, no neid laule või temal ei ole nii palju laulnud, ühte laulu on, oleme küll laulnud paaril-kolmel kulaku, sadulaid on selline märg, see on sihukene tekstil loodud väärkellad kas selle laulu loomisega seotud momendid või mis temast seal väga mõjul. Kas seal on ju ka Tammsaaret? Ei mõju, see on sedalaadi armastus, mis on noh, eestlasele ja eesti muusikule muidugi ka nende hulgas väga lähedane, me ei ütle otse välja. Me tunneme, läbime, võime noh, tunnetada väga sügavale. Siis. Seal on mingi mingisugune side, mis, mis ühendab ja mis joobe. Noh, aga meeskoori asi muidugi pole mitte ainult sisse elada noh kasvõi kuli kõige õrnema intiimsuseni minna, unistada, imetleda, aga kahtlemata ka imetlus tingib kaitsmise tarvet ja selleks on mees, kuri jõud. Meeskoori võitlustahe, kas võib olla kuulaksime nende Süüriliste nii või teisiti mediteerivate laulude kõrvale ka midagi, mis oleks valusalt pingeline ründav või kaitsev? Ja ometi nimelt armastuse nimel seda tegev? Kui sa tahad, et välja pakuks midagi, siis siis üheks niisuguseks teoseks, mis tuli meie meeskonna repertuaari kuskil 60.-te aastate keskel võiks nimetada Veljo Tormise Hamleti laule. Ma ütleks, et võib-olla need kaks lugu õieti isegi teostmite lugu vaid omamoodi pöördelise tähendusega, üldsime repertuaaripoliitikas võib olla või mida me tahtsime tulevaselt homselt päevalt saada ja omatmoodi niukseks proovikiviks. Ma pean ütlema, et me nägime nende teostega palju vaeva, kuuekümnendad aastad olid üldse murrangulised aastad, Me muusikas. Ja kui siis see lugu väga hästi vastu võeti igal pool ka liidu teistes linnades, siis võib-olla kõigepealt sellepärast, et selles loos on kohutavalt tugev annus nihukest võitlevat hoiakut ja protesti ja kõik selle vastu astumine, mis, mis inimesi on alati ängistanud vägivald ja brutaalsus ja jõhkrus ja need on alati olnud need teemad, millega inimkond on pidanud tegelema. Ja just kunst on tegelikult kogu aeg nende probleemidega, see on varivalgusse, on pürgimine valguse poole paremuse poole ja kõik need asjad on siin väga kenasti paika pandud. Hoolimata sellest, et üldiselt jääb sellest teost tomat modi, mingi masendustunne. Kuid selles on siiski öeldud väga palju ära. Ja ohutunne on siin väga tugev. Noh, me võib-olla ei kohtagi eesti muusikas palju sellist lahtist meeletut ohutunnet, seda vajadust panna käsi ette, otse siinsamas, kohe praegu kaitsta mitte üksi seda last nokkisin Paul-Eerik Rummo tekstis võib-olla aasta või armastajapaari jah, kes võib ennast veristada lõike heintega või või kõiki sellesse kummituslikus pilveseinas, mis inimest ründab mitte üksi väljastpoolt, aga võib-olla väga tihti ka seestpoolt tähendab kaitsta inimeses head temas eneses. No võib-olla siin üksikute niukses detailide abil, see ei ole mitte üksikisiku küsimus, vaid siin on üksiku kaudu mindud globaalsete probleemide vist. Kas me leiame meie tagasihoidlikust ja vaoshoitud muusikast ka siin midagi otse välja ütlevat otseselt pühendatud mehe armastusele, naise vastu? See lõik meeskoori repertuaaris on küllaltki väike kuid hakkab juba väga ammust ajast peale kõige otsesem pöördumine. Just sel teemal naiste poole kapell laulus oleksin laululine. Nojah, ma toetan seda sinu mõtteavaldust, et seal niisugune habras ja kuidagimoodi siukene Eesti mees nagu ei julge sellest otse kas või tunnistada või noh, ma ei tea, kuidas kellelegi, aga eks ole, kas või niisugune selgeks tegemine otse näkku ütlema, et ma sind armastan, ega see eesti meessoost nii väga kergelt välja ei tule, seda tuleb nagu tajuda ja ja ümber nurga või kuidagi seal varjatud ja see on, see on niisugune nagu nagu tahaks sellest rääkida, aga ei räägita ka ja kuidagi mõistu on see asi ja minu arust on see mingisugune niisugune tore poeesia, kui me otse oskame olla siirad oma loodus, oma ümbruse, oma rahva ja maa ja, ja kõige vastu ja kõige selgemalt on need tunded avaldanud siis otseselt isikuliselt kauni neiu poole pöördumises olema kuidagi kidakeelsemad. On väga tore, et meil on mõtese Kappeli laul aga kuna te ju tegelikult laululinnud tõesti olete, võiks öelda kutselised laululinnud, siis kui te pöördute heliloojate poole palvega kirjutada seda või teist, mõnigi kord viitatega mõnele teemale. Kas ei oleks aeg paluda mõnelt heliloojast ka midagi, kus mees laulaks? Ma ei mõtle mitte võib-olla otsesõnu, aga kus oleks tunda mingit protsessi, mida armastav mees läbi? Vähemalt minu arust palju rohkem nihukesi noh, heas mõttes nihukesi naljalaule sellel teema, sellepärast et kuidagi selle naljakilbi taha on parem varjuda, võib-olla, kui ma häbelikult peita, võib-olla näide siiski mehelikuna selle juures täna näiteks igasugused Nad on tehtud ja mis veel tuleks kõne alla siin öösse ära kadus, aa jah, no kui varas või näiteks Aage taga, võtke kinni ja tobias ja ühese varas Ernesaksa süüdis, kuidas kava vedelevad pükse, ott, nimaid ja neid lugusid leiab. Ja tõepoolest, näiteks seal, eks ole, üks mees on armunud ja kõik ülejäänud mehed hirmuvad. Ja nii see on ja, ja, ja ega seegi on kirjutatud nii väga muhedalt. Naljatades isegi naer ei ole mitte väga tõsine naer on ka niisugune heatahtlik ja tantsujalgne. Ja siiski, ma tahaksin saate lõpus tänada kui naisisik Veljo tormist minu meelest ehk ühe kõige kaunima ja poeetilise Maia filigraanse maia, õrnatundelise ema ja võib-olla kõik see, mis mehe hinges tegelikult on väga õrna. See on nii just nagu poolnaljatamisi ja kergelt ja ameti väga tõsiselt väljendamist leidnud tema noorepõlvelaulus. Kolm mul oli kaunist sõna, mis te arvate, mehed?