Käes on sügise lakkamatu värvi balang ja lehelang. Külmad on alguses kodus ja pärast väljaspool kodu ja kasvab soov soojuse järele igihalja kevade järele. Ja sellest siis tahtmine meie sarjagi. Leida teos, mis selle kevade, mida kunagi mitte keegi hävitada ei saa, ükskord jälle meieni tooks. Muidugi on see Putšiini bohe, kes seda ei teaks. Teise vaatuse algus. Miks just see muusika, meie saate avamuusikaks. Aga see on pind, millelt hakkab kasvama selle ooperi sündmustik ja muusika. Ladina kvartal Pariisis. See väljak, tänavate ristumise kohas. Poekesed, kohvik ja kirev rahvahulk, linlased, sõdurid, tudengid, lapsed ja lapsehoidjad. Neiud ja emad, vääritud ja väärikad, väga palju pakkumist, müümist, ohtrasti rahata, uudishimu. See on kihisev elu, sagingust, igaüks midagi otsib. Ja mõni arvab leidvadki väga tihti vaid ajutist sooja. See muusika on täis säravat, mitte ohtlikku tuld. See on tegelikult sõbralikult igaühe poole meist pöörduv ja oma signaali rütmidega oma rõõmsate kvardi käikudega, oma üldise kerguse, oma Stakaatoliku karakteriga. Ta ei jäta meid rahule, ta võtab meid enesega kaasa. Mitte ilmaasjata pole Putšiini oma ooperit nimetanud mitte ühe. Või teise peategelase järgi vaid pohimiks. Armastus, mida on tulvil poeem, see on elu ise. Elamine ise ongi võime armastada ja luua. Aga armastus on igikestev noorus või vähemasti ikka jälle kordu noorus meie elus. Väga tihti tavatsetakse näha suurt sarnasust Verdi, Travjaata ja Putšiini pohim vahel. Muidugi Pariis, inimeste hulk ja kaks armastajat seal sees. Ohvrimeelne paratamatu sele alistuv ja end eraldav naine. Tagasitulek surma, eelarmastajate liigutav kohtumine ülimas õrnuses ja õnne kujutluses. Surm. See on väga palju ühist. Tegelikult aga just need välised sarnasused rõhutavad ooperite tegelikku erinevust. Välja arvatud muidugi põhiline ülemlaul usaldavale ei andunud armastusele. Travjaatas on kogu hiilgav seltskond taustaks Violetta jal Fredo loole õigemini Violetta armastusele ja kannatusele. Ta teenib, jooletad ta otsekui tahvel, mille peal selgemini on lugeda kirja Mioletast. Poeemi ladina kvartal aga elab oma elu iseseisvat ja meie peategelased kõigi oma suurte tunnetega on ainult ajutiselt. Sellelt pinnalt eralduvad üksikud. Nad kaovad taas, aga ladina kvartali elu, selle hoog jääb Traviata tegelaste juures, nii, selles olmes võib ju letaski. On teatud rikutust. On midagi maitstud elus, mis ehk oleks võinud maitsmata jääda, on tajutud ohtlikke rikkusi, mis on inimesi vaesestanud nende usalduse võimet nende mängurõõmu kahandanud. Põhimon kuidagi puhas, kama ulakuses tülides. Ta on helkiv nii rõõmsas armastuses kui ka kurbuses. Nii nagu vihma tilgas võib särada Vikerkaar. Seda ooperit kannab vaatamata surmale, kuhu lõpuks välja jõutakse. Elujõud, sõprus ja üksmeel. Iseäranis aga see väsimatu näljatunne, mitte üksi füüsiline nälg, vaid elunälg. Sellest siis ooperi alguse väga hoogsad rütmid, mida me poeemiga seoses väga palju kuuleme, selle ooperijooksul. See terav punkteering, see on otsekui sööst inimeste keskele. Rõõm üksteisest. Alati, kui on tegemist poeemlikku muretusega, Camuretusega vaesuses, külmas ikkagi on muusika selles ooperis hõljuv liikuv tõtlik. Samasugune on ka Rudolf alguse Väike-Ariooso. Üsna mööduv võib olla üsna tühine tenor, saabuma sooja häält, oma hääle haaret, kord näidata meile omaenda sisese poeesia jõudu. See on üksainus väike pilk külmast, kütmata katusekambrist üle uduse Pariisi ja üle nende tuhandetest kaminatest tõusvate suitsude. Aga selleski sama usaldus elu vastu. Mitte ilmaasjata ei kasuta kõikvõimalikke kordumisi ja seostamisi armastav Putšiini sedasama meloodiat natuke küpsemalt tasa kaalukamalt. Soojemalt mahlakamalt. Rudolf väga populaarses aarias. Juba poeemi saamislugu on seotud armumisega jõgivusega. Kui 1892 Putšiini loeb mošee poeemi siis ta nii kaasa kistud, et mõtteooperi loomisest ei lase teda enam lahti. Kiivaks aga läheb lugu siis, kui ta kohtub järgmisel aastal Milanos oma kolleegiga Leon valluga, kelle pajatasid ju meilegi hea tuttav on. Ja kui seal jutuajamisest tuleb välja, et Putšiini kirjutab juba suure mõnuga ooperit poeemile ja solvunud Leolka Vallo teatab, et tema täpselt samuti on kiindunud poeemi, et ta on juba rääkinud putšiinile sellest, et tal on ooperi loomine käigus. Nii et see pahur tüli jõuab isegi ajakirjanduse veergudele. Tõepoolest, valmis saavadki mõlemad ooperid. Ainult et me nagu midagi ei tea, Leonka Vallo põhimist. Küll aga on meie kõrvus üsna kergesti sinna ilmuv põhini muusika. See on õitseaeg ja rahu aeg Putšiini elus. Eelmine oopermanoon tõi talle majandusliku kindluse. Tal oli võimalik ära minna linnast, minna tagasi oma kodukantidesse Toscanasse ja leida enesele küla, kus tal oli hea elada, nagu toitleb 120 hinge ja 12 maja. Siin vana torni kõrval leiab ta enesele ajutise elukoha. Ja mõne aasta pärast saab ka oma maja. See päris lihtne maamaja, kus praegu asub Putšiini muuseum ei hakka millegi erilisega silma, välja arvatud ehk hiigelpall maias, mille varjus praegu puhkab Putšiini kuju. Ei ole eriline ega kaasakiskuv ka maastik tema ümber. See rahulik tasandik mis viib mere äärde. Pik tolmune tee. Ainult kaugelt paistab mägedes hinetavaid küürusid. Siin saab Putšiini päeviti järvel kalastades mõtiskleda, jahil käia ja öösi, nagu tal kombeks kirjutada muusikat. Ja ta kirjutabki oma kirjastajale, kes teda manitseb, mitte maha jätma mõtet puhimist. 93. aasta suvel. Et terve suvi on mu pea olnud täis puhimi. Ja kui Putšiini puhata tahab, ei sõideta mitte linna, vaid kohaliku külakõrtsi. Nimeks on saanud helilooja soovil puhinlaste klubi. Siit saab korraldada maske, raade, lavastajate, lõbusaid stseene, ulakaid, rongkäike. See on miniatuuris see põhimlik elu Pariisis. Elu, mida Putšiini oma Milano konservatooriumi päevadest õige hästi tunneb. 10. detsembril 95. aastal südaöösi kirjutab Putšiini pidulikult viimaseid partituuri lehekülgi ja paneb punkti puhevile. Lõpetades ma nutsin, kui laps kirjutab ta üksinda öövaikuses. Ja mulle tundus, et ma kaotasin lihase lapse. Need sõnad meenutavad meile täielikku andumust kaasa minemist, mida me olime lugenud ka Tšaikovski kirjadest. Esimene lavastus tuleb juba järgmise aasta veebruaris Torinos. Mitte kõik ei meeldi siin putšiinile paraku ka mitte kriitikutele. Küllaga tärkab siin üks uus sõbralik kiindumus. Nimelt juhatab ooperit tookord õige noor, 28 aastane Artur Oscaniini, kes äsja oli enesele nime teinud Wagneri jumalate hämarikuga. Ja ühine tööooperiga saab alguseks läbi elukestvale sõprusele. Peagi tuleb ka suur edu, mis siiani pole hääbunud ega väsinud. Kui Palermos pärast Rooma esietendust kolmas esietendus on, siis tuleb suur võit üsnagi erakordne ooperite esietenduste ajaloos. Rahvas plaksutab pärast ooperi lõppu niipalju, et tegelased ilma kostüümide ja grimmita on sunnitud uuesti lavale tulema ja finaali kordama. Mošee kirjutas oma novellid väiksed tsüklina surnaalis, kus nad mitme aasta vältel ilmusid omalaadse Pariisi noore kunstnikkonna kroonikana. Mitmeti tegelastest olid reaalsed isikud, keda kaasaegsed võisid hästi ära tunda. Isegi noor pod, läär, nende seas ka kohvik. Momiss, kuhu meie tegelased ooperis nii lustlikud ruttavad, on Pariisis sellisena olemas. Ja meespeategelaseks on tegelikult kirjandusteose autor ise tookordselt moepäraselt opositsioonilised meelestatud. Noor intelligent. Putšiini toob sele teose, mille tegevus kuulub 1830.-sse aastasse oma kaasaega möödunud sajandi lõpu teraldades, tema vaimu ja poetiseerides dema olmet. Tihti on seda Putšiini helilist oopri lõuendit võrreldav paralleele leitud ka teatrimaalidega või tuluuseutriki kabareepiltidega. Aga Putšiini selle olmepinnale toob tunduvalt eredamalt esiplaanile ja romantiseerib armastavad kujud. Neli musketäri kutsuti neid nelja noort kunstnikku, kui nad ilmusid kohviku esisele ja mõnikord ka vihaselt, kui nad samas üksmeeles sealt lahkusid. Olude sunnil arvet maksmata. Müržee nimetab seda üksmeeleks, mis oleks väärikalt kohane ka Pariisi konservatooriumi orkestrile. Kõik need olid suured kunstnikud, suur filosoof, suur maalikunstnik, suur poeet, suur muusik. Ja nende kõrval sõbratarid nimi, poeedist Rudolf armastatu, kelleks ta meie nähes meie kuuldes ooperis saab oma kratsiaga oma kerguse ja nõtkusega Rudolf-le poliitiliseks ideaaliks. Mitte ilmaasjata ei tutvusta teda oma sõpradele kui oma muusat. Kui poeesiat ennast. Nii valgete käte haprus, Janaline külmetamine, liigutavad Rudolf, vot need on käed, mida ta alati tahab soojendada, aga mis saavad sooja alles surma eel, kui neid soojendavad Rudolfi pisarad ja tema sõprade hool. Ka nimi hääles on mingi eriline kõla, mis kisub ligi, Rudolf, vot ja mis ta südames alati valusasti vastu kajab. Selles valge roosas õrnas ilus on haiglast kaitset soovivat aga ka eemale lükkavat. Nimi kõrval müüs, et see ortograafia reegleid mitte tundev, seda enam aga elu tundev. Kaunitar kelle eesmüür see järgi on pidevalt alternatiiv. Kas valida omnibuss või tõldtoanurk ladina kvartalis või korralik korter soliidses linnajaos. Tema kohta võiks öelda, et võib-olla ta sündis peegel käes. Sellist tõelist endast vaimustatust ükskõik et määratud, antud juhul armastatu marsselli ärritamiseks kõlab ka tema valsist meeleliselt paindlikkust, kõiki kuulajaid, nägijaid üles, kütvast. Võib-olla sellepärast armastab paljude võimalustega, mis ette masselli. Et just see mees suudab teda kannatama panna. Võib-olla aga on sellises lahenduses natuke ka Putšiini suhet, armastusse. Prantslased tol ajal ei jõudnud ära imestada seda, kuidas itaallasest ooperi kompunist nii hästi tajus prantsuse vaimu ja tema Kursti inimesi. Kirjutatakse sellest, kuidas need noored kunstnikud on otsekui maha astunud mõnelt maneer maali lõuendilt. Debiicii aga ütles, et ta ei tea kedagi, kes osanuks kujutada, tulla ja Pariisi, nõnda kui Putšiini oma puheemis. Poeemi muusika on väga ühtne tema aluseks oleva draamaga. Tema dramaturgia on väga selge, väga ülevaatlik. Ja meid ei jäta rahule maid pidevalt võtab enesega kaasa. See läbib sümfooniline areng mis on teljeks aluseks kogu ooperile. Aga mis eriti kaasakiskuv, see on liikumise vabadus, paindlikkus, impulsiivsus, kaprisus. Putini noot on täis kõikvõimalikke viiteid edasiliikumisele, tagasitõmbamisele, pingelisusele, lõdvestamisele, neljavaatust selles ooperis on kõrvutatud sümfoonia neljale osale kus esimene osa ekspositsiooniks kus väga, pehmelt, aga väga kiiresti vahelduvad koomiline ja lüüriline element, nii nagu sonaadivormi mõlemad poolused. Teine vaatus on Scertso funktsioonis oma toreda žanristseeniga ainukese massistseeniga selles ooperis. Kolmas on sümfoonia aeglane osa liigiline ja kohati väga suure dramaatilise jõuni pürgiv. Ja lõpuks leinaline finaal väga selgete ja oluliste ja vajalike tagasipõigetega esimesse vaatusse. Lähtuv samasugusest särtsakas ja veel enam teravdatud koomilisest kui oli ooperi alguses. Minevikku vaatamise soojusega dramatiseerib lüürilist poolt. Muusika aluseks on leitmotiivide süsteem. Neid on kaks gruppi, nagu siin juba vahepeal muusikat kuulates on jälle meelde tulnud. Ühelt poolt boheemiast ja teiselt poolt helgest armastusest. Need teemad on Putšiini käes väga kergesti vormitavaks taiknaks. Nad kord lähenevad üksteisele kaugenevad. Teemagruppides on omavahel väga palju ühtset. Neid mõtestatakse ümber. Kuulakem kas või algusest juba kõlanud sonari saatvat pohimlikku muusikat, nii nagu see on esimeses vaatuses või ka neljandas vaatuses. Ja nii nagu see kõlab Neljanda vaatuse nimi ärkamisest stseenis surmaeelsed lõpu alguses. Kui palju mahedust, kui see on kõik värvid muutunud pastelseks ja teiselt poolt, millise tõusva ehmatava kirglikkuse jõu omandab sellele järgnev armastus teema mis esimest kord kõlas prudolfaarias. Armastus ise leiab valgustamist selles ooperis õige mitmest küljest. Esialgu õige irooniliselt kui marssel tuletab meelde kalkust ja jäisust sätti südames samast kui kambris tema ümber. Teisipidi humoorikalt peaaegu groteskselt on antud pilastseen maja peremehe üürinõudva venoaga, keda noored mehed haneks tõmbavad, meelitavad ja väljakutsuvad oma seiklustest. Rääkima ja siis teesklevad nördivad teise jommis pihtimusest. Kaunimaid stseene ooperis, läbinisti lüürilise maid on Rudolf Ojev Mimi tutvumine esimese vaatuse keskel. Nende vaheline duett kahe aariaga keskel. Nii imeilus sümboolika pimedas ja külmas, üksiolek samal ajal nooruslik iha mängu, naeru võlumise ja võlutud olemise järgi ja sissetuld ja vastavalt ka valgust ja soojust saama tulnud veidi uudishimulik, veidi koketne häbelik nimi. Harva nii põhjalikke, nii ammendavaid autoportreesid maalitud ooperimuusikas kui siin nende kahe peategelase enesekirjelduses. Kusjuures üsnagi loomulik, et nende varjates kõlav muusika Mariate eri lõikude temaatiline materjal ooperi järgnemas kulgemises õige suurt rolli mängib. Ja nii oma surmastseenis tegelikult ühendab nendest kahest aariast pärinevad isikuti suhtumist karaktiviseerivad teemad. Rudolf logis nii meelsasti soojendaks Mimi käsi. Ja see väike Mimi, kes kasvatab aknal üht lille ja nii väga, hellitab mõttes oma tikitud ilutuid roose. Tegelikult kulgeb põhimis kaks armastust paralleelselt Nimirudolfo mõiset marssell peategelaste armastus, mis muutub üle küsimus märkide piinaks, nendele mis neid ajutiselt teineteisest eemale viib. Kaaspeategelaste lakkamatu heitlus omavahel. Heitlus, kus küll killud ja tükid lendavad, aga heitlus, mis ka mõlemale väga tõsist lõbuneipa kuvat. Kui kolmanda vaatuse alguses nimi ja Rudolf järgi mööda duetides hämmastavad marsselli oma tunnete kirglikkusega jäägitusega siis selle vaatuse lõpus Mimi ja Rudolf soojast lahkumisstseenis kõlab väga tore kvartett, üsnagi raskesti esitatav, aga seda enam mõnu pakkuv. Kahe paari vahel kus ühed juhivad väga pika hingusega sooja meloodiat väga suure haardelised väga kandvat ja teised seda natuke irooniliselt lõhuvad oma tüli sädinaga. Neljas vaatus on sillaga teise maandamise vaatus kus kõik nagu kordub, aga kus ka kõik. Traagilise ja ameti ülendava lahenduse saab nimi surmas. Vaatuse alguses on kõik veel külmem ja veel üksildasem kui ooperi alguses. Kui aga läheb hoogs ja tõttuks, siis veel ägedamalt kui esimeses vaatuses. Kui nüüd neli nõnda öelda musketäri kohtuvad siis saab meile päris hästi selgeks, mida võiks mõista kaasajani ohtrasti kasutatud homo luudentsi mängiva inimese termini all. See on võime Ühe ainsa hetkega välja astuda külmast, näljast rahata olekust, armastuseta olekust. Võime olla korrapealt suurejooneline isand oma elu ja oma võimaluste üle luua ise jõukus enese ümber. Kunise purskub meeletusse, tantsu ja naljatlevasse heitlusse. Ja seda vägevam on murdumine, kui sellesse elu rõõmsasse noorte meeste möllu sisenevad. Mis ette, kes toetab, kokku varisevad Mimid. Me ei kuula ooperi lõppu. Me lähme kahe armastajaga mitte surmale, vaid elule vastu. Nõnda kuidas see kõlab? Duetis esimese vaatuse lõpust, kus kõik on hea, kõik uksed pärani.