Oma viimase ooperi halsdafi lõpetab Giuseppe Verdi lõpu huugaga teemale kõik maailmas. Elu on üks nali. Nõnda kirjutab mees, kes alustas oma loomingut lootustes ja lootuste varisemises keda varakult tabasid lähedaste surmad kelle elu esimene pool tähendas enese välja võitmist raskustest ja aegaegsest umbusust kelle loomingus on ülimalt tõsiseid kirgi ja surmaviivaid põrkumisi. Nõnda kirjutas mees, kes kõrges eas leidis eneses jõudu, huumorimeelt, armastust ja arusaamist lisaks tema geniaalse le meisterlikkusele puhtmuusikalise loomingu valdkonnas. Verdi vanema põlveaastad mööduvad vaheldumisi töös ja loomingulises tegevusetuse. Ma pole haige, olen vaid liiga vana kirjutata elada ilma midagi teha, suutmata. See on õige kibe tegevusetusega vaheldub viljaka loominguga. Ja mõnestki kirjast loeme. See näib uskumatu. Ometi on see tõde. Niisiis ma loon ja kirjutan. 76 aastasena kohtub Verdi oma hea sõbra ja libretistil helilooja Boytoga. Viimasena on vanahärrale väike üllatus ekspositsioon libreto le sexpyrifalzetafist kujule, kes juba 40 aastat tagasi oli Verdi sisu äratanud. Suurepärane, suurepärane, reageerib Verdi poit, ole tutvunud selle materjaliga. Aga kas te selle visandamisel mõtlesite minu eluaastate normsele arvule? Ma tean küll, et te vastate liialdades ja rõhutati minu head silmapaistvat robustselt. Tervist. Aga kui mul jõudu ei jätku ja kui teie vaev oleks maha visata midagi ma ei tahaks vähem kui seda. Aga kui te mõtleksite välja mingi põhjuse enesele ja mina leiaksin võimaluse tosina aastaid õlult heita, siis milline rõõm oleks hüüda publikule. Me oleme veel olemas. Poito kirjutab. Kui ma teiega tegelen, siis ma ei mõtle kunagi teie vanusele, olete ise selles süüdi. Ja ongi nõnda, tragöödia paneb kirjutajagi tõsiselt kannatama. Aga komöödia, nali ja naer ergutavad ka looja vaimu ja keha on vaid üks tee lõpetada veel paremini kui hotelloga ja nimelt võidukalt Fal staffiga millele Verdi hüüab vastuseks ja aamen. Olgu nii, teeme siis falstaci. Autor väldib kõikvõimalikke lubadusi. Ta kirjutab oma kauaaegsele kirjastajale Ricordile. Kui ma end kuidagiviisi seotult tunneksin, ei oleks ma enam oma elemendis. Kui ma olin noor, siis võisin 10 isegi 12 tundi töölaua taga vastu pidada. Puhkamata istusin hommikul kella neljast kella neljani õhtupoolikul ühe lihtsa kohvikesega kõhus ei tõmmanud korrakski hinge. Tollal olin mina isand oma keha ja oma aja üle. Nüüd oh häda, ei suuda ma enam, kuid paar kuud hiljem ohkab ta väga võidukalt. See paksmagu, mõeldes Falls tassi, on tõepoolest teel hullumeelsusele. On päevi, mil ta end üldse ei liiguta, magab joon, halvas tujus, siis jälle karjub, rabeleb, hüppab ringi otse kurat keres. Kui ta nii edasi teeb, siis peab talle hullusärgi selga tõmbama. Aga puit on täis rõõmu, liiva, Verdi. Las ta tegutseb ja kui ta kõik teie mööbli ja isegi klaveri laiali lööb, mis sellest osteti õue, kas ta siis ei leia me enam efektseid kuure. Tugeva tundelise aariaid üles paisutatud afekte lai meloodika on vaoshoitud ja asendatud pulliski ja Bar Lando figuuridega ansamblitega, mis värelevad kiires vaimukas kõnes otsekui keeristuules. Õhkkond jahedam ja vaimumaastik tundub kargem. Verdi naerab siin mitmetes vahele põimitud oma tsitaatidest iseenese ja oma endise paatuse üle. Vaid üks kord on ta taas armunud romantikasse. Vaadates oma noorte armastajate südamesse. Annetaja fentoni armunud mehkeldamist on vaja väikeste intervallidega tihti tagasi pöörduvana ikka aina näha. Nagu nad kohtuvad, varastavad nad valmisolevalt salajase suudluse. Nende dialoogid on põgusad lustivad. See on üks üha segatud, katkestatud ja üha taas algamise varmas. Armastus. Tore oleks külvata seda lõbusat armu üle komöödia, kui raputades suhkrut koogile mitte kuhjates seda ühte hunnikusse. Verdi muusika see on erandlikult tugevate isiksuste, väga kõrge moraaliga või väga tugeva antimoraaliga isiksuste, suurte hingeliste jõudude ühe või vastassuunalist ihalduste ja vankumatu eesmärgile pürgimise muusika. Selle tõttu on duetti roll Verdi ooperites väga suur. Ja kuigi me ehk rohkem oleme harjunud kuulama aariaid solisti või siis solisti ja koori vastandamist või liitumist siis tegelikult ehk rohkem huvipakkuvad muusikaliselt rikkamad enam võimaldavad. Tegelikult on duetid impulsiivne inimesena on muidugi dueti osa ka Verdi enda elus üsna suur. Ühes varasemas Verdi biograafias räägitakse sellest otsustavast tähtsusest, mida mängis Verdi elu algupoolel aga tegelikult läbi tema elu. Üks tema noorpõlvekodu Buzzeto tähtsamaid kujusid, kaupmees Antonio paritsi kes, nagu kirjutaja märgib, läks otse narriks tubli ja hoolsa poisi pärast, kellest ta tundis, et sealt midagi on tulemas ja kindlasti rohkemat kui külaorganist. Siin elas Verdi oma 12.-st eluaastast peale. Siin leidus ka üks Viinist pärit päris hea klaver millel mängis armas ilus neiu nimega Margarita. Musikaalne, nagu tema isagi, kes siin hoolikalt noodikunsti harjutas. Muib kujutella, kuidas noorukest organisti see musitseerimine, sellega kaasaelamine võlus. Nii elas Verdi oma 18. eluaastani muusikale muusikaga ülimas muusikalises kliimas. Klaveri juures aga sõlmiti kauni ja õrna idülli esimesed niidiotsad kokku. Noored olid nagu loodud, et teineteist mõista. Ja nii sega Verdi töökujunemisel ja majandusliku aluse vormumisel läks siit võrsus Verdi esimene paraku traagiliselt lõppenud surma poolt katkestatud abielu. Möödunud sajandi 30.-te aastate lõpust peale astub Verdi üksildaseks jäänud ellu teine naine, kaaslane peaaegu elu lõpuni tõuseb piina Strepooni paar aastat noorem heliloojast samuti muusikamehe tütar. Milano konservatooriumis laulmist õppinud. Tollel ajal väga varakult nimekaks saanud lauljatar tuli lavale ja võitis meelitavaid võidu loorbereid juba enne kahekümnendat eluaastat. Ja nii oli ta 24 aastaseks saanud juba nagu kroonik, kirjutab 27. teatris kuulsusrikkalt esinenud ja teeninud suurimaid kiitusi oma peene tunnetuse oma otse kuulaja südamesse tungiva väljendusrikkuse poolest. Noort daami hinnati ka muidu kui haritud ja armastusväärset naist, kellel jätkus, taheti ohvrimeelt oma nooremaid perekonnaliikmeid aidata. Kuigi pina hääl 40.-te aastate algusest peale millegipärast lagunema hakkab toob siiski tema esile mõnedki Verdi algu ooperite naistegelaste kujusid. Üks neist on Abigail ooperist Nabucco ooperist, mis tohutu eduga Läks Milano teatris. Tänu millele Verdi vastu võeti Milano aadliseltskonda, tänu millele tema tulevikuni nõnda öelda tehtud. See Baabüloni rippuvate aedade muinasjutumaailmas toimuv õige dramaatiline sündmustik pakub meile lisaks Baabüloni ja rahva juutide vastuolule ka ühe väga võimuka naise võitlused võimu pärast jaga armastuse pärast. See on ehk esimene Merdi järgnevatest tugevatest naiskarakteritest enesekindel igasuguse riskini, peaaegu häbematuseni, julge ausust ja sõprust trotsiv inimene kes ei põrku tagasi mitte ühegi kaalatuse eest oma tee läbimisel. Me kuuleme lõiku tema duetist Babüloni kuninga Nebukadnetsari, ka kelle nimi ka sellele ooperile tema nimi on andnud olukorras, kus kuningas on vahelduvas normaalsuse ja hullumeelsuse seisundis, kus Abigail katsub talle sisse sööta surmaotsust juudist vangide ja oma õnneliku võistleja Fenina kohta, kus Abigail meelitab, ähvardab, kus Nabucco, Nebukadnetsar samuti vastu ähvardades lubab avaldada abi Kaili sünni saladuse. Ära lõhkuda tema baasi nii-öelda. Ja kus ta igatseb oma lemmiktütre seenena järele. Julm Abigail keeldub igasugusest kompromissist ja tubade külades algab hukkamise stseen. Abigail aga laseb kuninga kinni võtta. Kui Verdi kirjutab ooperit Shakespeari Mcbetile siis selgitab ta lähemalt oma soove seda, mida ta ootab lauljatelt. Antud juhul kirjutab ta ebatavalise intellektiga paritonile. Vareesile, kes hiljem laulab ka Rigolettot Tšermooni mail hakkasinud palumast situatsiooni ja sõnu hästi uurimast. Muusika tuleb siis iseenesest. Mulle on armsam, kui sa luuletajat enam teenid kui muusika, maestrot väga tähendusrikka ja tolle aja kohta äärmiselt uudse duetti esitamise kohta meenutab esimene leid imet. Verdi ei olnud proovide iialgi rahul, ta nõudis üha paremat interpretatsiooni. Selles ooperis oli tal ainult kaks kõrgpunkti ja üks neist tuli duetti. Me proovisime seda üle 150 korra, et saavutada, et see kõlaks enam kõneldult pigem sosistatult kui lauldult. Katse enne publikule mõeldud peaproovi nõudis ta meilt veel proovikostüümides. Ka otse enne publikule suunatud peaproovi pidas ta meid veel enne lavale minekut kinni, nõudes meilt 150 esimest läbitegemist. Aga selle eest esitus, kui öelda oli vaimustust äratav, siis pole öeldud midagi. See oli midagi uskumatut, uut ennenägematut. Nüüd te tahaksite ehk teada, kirjutab üks Verdi sõpru, kuidas Verdi oma partituuri kirjutab. Kui näha seda kiirust, millega ta toime tuleb, eelkõige, kui näha, kuidas ta käsikirjad on puhtad, ilma maha tõmbamisteta, siis võiks oletada, et ta neid improviseerib. Nagu looduses on asi nii, et kandmise aeg on pikk, aga ilmaletulek läheb ruttu. Verdi omandab aine aeglaselt, ta loeb ikka jälle teksti aegamööda, sama astudes sellega ja üheks, saades tegevuse ja tegelastega. Ta uurib karaktereid, süüvi, kirgedesse. Siit pärineb tema ooperite terviku ühtsus ja detailide rikkus ja mitme kesidus. Iga partituuri koloriidsus ja loogilised järgnevused suurima hoole ja ka suurima võidutundega otsib ja leiab ta kontraste. Mida suurem on raskus, seda täiuslikum triumf. Verdi loob enesele raskusi ise, selle asemel, et neist kõrvalt mööda hiilida, neid vältida. Ta kannab teost kuude kaupa südames ringi. Ja kui tund on tulnud, kirjutab selle lühima mõeldava ajaga. Ükskõik mis tingimustes meil on raske ette kujutada Verdi ooperit armastuseta. Armastuse seosin mitte üksi nooremaid või vanemaid naisi ja mehi. Armastus seob, vastastab lapsi ja vanemaid. Inimesi lõhub kohusetunne kodumaa ees vanemate ees traditsiooni ees vajadus enesele oma õnne rajada, mis paraku eelnenuga kipub vastuollu minema. Me ei leia ooperit, kus ei oleks duette ühtseid ja õnnelike nagu hiljuti kuuldud. Ühtseid ja kurbi, kus armastajaid eraldab kas ühe poole abielu nagu Don Carlost ja kuninganna Elizabethi või ameelijat ja kuningas Gustavit kus tegelasi eraldab positsiooniline lõhe. Nende inimlik missioon, nagu aidati radamest või Alvarati leo noored või ka hea positiivse nimel antud lubadus nagu Luisat ja Rodolfot. Mõnigi kord ühtselt alanud ühes tunde atmosfääris kulgev duett arengus läheb teravalt lahku kus minevik antud hetk vastamisi seisavad. Nagu meilgi laval olevas Luisa milleris duett Rodolfo ja tema lapsepõlve sõbratari hertsoginnat Federica vahel. Väga ohtrasti leiame teravaid põrkumisi. See on siis, kus Verdi on käiku lasknud temale nii omase armastuse kolmnurga. Kus tundeid, kus läbisaamist, kus isiksuse eneserealiseerimist otsustavalt tõkestab arusaamatus mõnikord põhjendamatugi umbusk ja kahtlused. Aga enamasti on tegemist solvunud ja alandatud endast lugupidava, oma armastust väga kõrgeks õigustava isiksusega, kes ei suuda andestada, et partner ei suhtu temasse samasuguse kirega. Olgu siis evoli Don Carlo, sest või aneeris aidast kiivuse markantsemaid esindajaid, Verdi ooperiloomingus on maur otello lapsemeelselt otsekohene ja absoluudile minev, nii oma usalduses ja helluses kui ka usaldamatuse ja kättemaksus. Harva kohtame läbinisti halbu inimesi, kes õeluse võimuiha enesele missiooniks on teinud. Nii nagu jaagu või Burm lehitsedes ja kuulatades Verdi ooperite duette. Me väga olulist arengut, nagu muidugi üldse kogu ooperiloomingus selle pika ja viljaka loomisaja jooksul. Seda kaunist meloodiast võluvast magusast mängust alustamist, kus kõike määrab meloodia, kus saateks paljude poolt hukka mõistetud nõnda öelda kitarrisaade aga meloodia siiski nõnda magusalt kaunis, et selle vastu kuulajal vaevalt ennast kaitsta suudab. Siin on vastamisi meeletult tumedad hämarad keskööni sünged duetid. Väga keerukad heitlused, kus laule meloodia üha enam hakkab asenduma väga kiiresti muutuva teksti väga peenelt järgiva laulva deklematsioonilise ühendamisega ja kus orkestri osa üha kasvab ja rikastub. Terve rida duette on seotud kas kahe naise või kahe mehe laulmisega. Muidu me nagu ootaksime duetis, vastas sugude tegevust kiivas oma võimus, kindel, kõhklematu, alatuseni teesklev ja rebasena kaval amineeris. Kes tahab teada aida hinge seisukorda ja kaitsetu löödud aida. Või mitmedki mehed kus armastus kas lapse või õe vastu täis vihkamist tabab tegelikult kõigiti head armastajat, kes millegi poolest ei ole küllalt kõlvuline lapse jaoks, kellele tahetakse luua võimalikult sirget elu. Verdi, kes kaotas noores põlves oma lapsed ja kellele hilisemalt enam lapsi ei olnud antud pidas vanemate laste probleemi, nii kui me seda läbi loomingu vaatame väga oluliseks. Verdi enda elu kulgeb väga töö, rohkelt kohustused, lavastused eri linnades ja töö nendega hoiavad teda sageli suse piina juurest, kellega nad üsna peatselt tühist elu alustasid. Elumis legaliseerimist ootas. Üle aastakümne. Piinakirjad näitavad meile katkematut, aga tihti vaoshoitud taritsetut või isegi naeruga varjatud igatsust. Verdi järgi. Ma ei suuda öelda, millise kannatamatusega ootan su tagasitulekut. Ma olen pühendunud lugemisele ja loen ja loen ja loen, kuni silmad on põletikus. Kardan aga, et mind neil päevil mis sa oled mind mõistnud siia otsekui kungi elama haaravat kurbuse igavus. Sa soovitad mulle raha kulutamist jänese lõbustamist? See ei meeldi mulle, ma ei tea, mis see tähendab. Aga kui ma sind iga 24 tunni kohta veerand tundi näha saaksin, siis oleksin heas tujus, töötaksin, loeksin, kirjutaksin ja aeg mööduks liigagi kiiresti. Aeg-ajalt tuleb mul hirm, et sinus tärkab rahahimu ja orjastab sind veel paljudeks töö aastateks. Mu armas võlur, see oleks sinust ebaõiglane. Meil on suur osa elust juba selja taga ja sa oleksid üsna rumal, kui sa kuulsusrikka ja tunnustatud vaeva rahus nautimise asemel higistaksid edasi raha kokkuajamiseks. Tule tagasi kiiruste proovidega. Me tähendame teineteisele tervet maailma. Ja me näeme suurima kaastundega, kuidas kõik need inimlikud, Marioneetid liiguvad, jooksevad, ronivad, roomavad, ennast peidavad ja taas esile ilmuvad. Ja seda kõike üritades ennast kaitstult asetada ühiskondliku positsiooni esimestele astmetele. Meie kiindumus ja meiega bakterid, mis nii väga harmoneeruvad, ei anna ju ruumi neile sagedastele ja kibedatele tülidele, mis lahendaksid armastust ja purustaksid viimaks kõik illusioonid kaunimaid duetti. Juba hilise Verdi loomingus on hotellost hotellujates teemana duett ooperi algusest pärast pingelist tormi ja võitlemast ja võidust tagasituleku stseeni. Omavahel ei jäänud, inimesed on üksinda ööga ja neil on aega kuulatada ööd ja kuulatada seda armastust, mis neid ühendab. Paraku mitte lõplikult. Hästi kuuluvad sellesse muusikasse ka suse piinasõnad, Verdile. See, mis maailma paneb mütsi sinu ees kergitama, on omadus, millele ma harva mõtlen. Mõnikord olen lausa üllatanud, et mõistad ka midagi muusikast. Olgugi see kunst, jumalike, sinu geenius seda väärt. Ometi on see talisman, mis mind võlub ja mida imetlen sinuga, racter, su süda, Su arusaamine teiste vigadest, samas kui sa enda vastu oled väga karm. Su nii häbelik ja otse salapärane ligimesearmastus, suhke, sõltumatuse, Su lapselik lihtsus, kõik su loomuse omadused, mis säilivad keset inimlikku Kloaki. Nad säilitavad ideede, neitsilikkuse ja tunnete puhtuse, enne kui sa uinud, mõtle minule oma teekaaslasele, kes nii palju aastaid on sinuga elanud ja sama palju aastasadu sinuga koos elada tahaks. Verdi on õnnelik natuur, temas on ühinenud praktiline positiivne maa ja majandava mehe selge mõistus. Õitsva fantaasiaga, elava, kergelt ärritava temperamendiga. Tema kirgi lugedes. Natukene ärritab huumori meeltki see, kuidas peaaegu iga kolmas lause on varustatud kahe või kolme hüüumärgiga, mõnikord otse hüüumärkide kobaraga. Tema väljenduse intensiivsus ulatub ka isikliku kirja. On üsna arusaadav, et selline jõuline natuur ja nii aktiivselt muusikas osalev võib leida imetlusobjekte ka lisaks oma elukaaslasele. Nii jõuab ka Verdi ellu. Teresa Stolts tsehhimaalt pärinev lauljatar, kes esineb Elizabethi. Nad on Carluses, kes kavatseb esialgu laulda amineerist ja hiljem esineb Aidena. Ja samuti laulab sopranipartiid reekviemi. Verdi ise kannab hoolt, et ta oleks seotud tema teostega halvamaigulisi lehtede. Clazz ulatus ka Verdini ja tõuseb pinnani. Viimane astus sellele vapralt vastu. Ja kui lauljatar mõnda aega Venemaal esinemas käis, Verdi nähtavasti jahtus vajus resignatsiooni ja hiljem muutus see kontakt südamlikuks sõpruseks kõigi kolme vahel. Kõik pettumuste kibedus möödub. Ja veel 80. aastal loeme taastuse piinalt. Ära pinguta ennast üle mu armas. Ja püüa nii korraldada, et elad sama vanaks kui Metuusalemm. Teadupärast Verdi tõepoolest väga kaua, Elaski. Ela kaua, olgu või selleks, et neile rõõmu valmistada, kes sind armastavad. Sest mina armastan sind täiesti hullumeelselt. Ja kui olengi mõnikord halvas tujus, siis on see teatud armupalavik, mida veel ükski arst ei ole uurinud. See on sündmustest, tööst ja muusikaliselt lõpmata rikas elu millest me olime kuulnud kilde. Väga palju vihaseid armuta ja armust kuumaks köetud põrkeid. Me oleme kuulnud ja kuuleme Verdi loomingust. Lõpetagem tänane saade, aida ja Rädamisi duetiga aidaa lõpust, kus armastajad surma eel kõigist eraldatult on ometi leidnud võimaluse olla teineteisega jagus nende hell ja habras armastus aitab neid üle elu ja surmapiirist kus libeduse asemel on leebumine ja kirgastus.