Aatomi jaapani kaarti, inimene, kes selle jaapanis üldse käinud oskab võib-olla väga halvasti küsida ka inimesel, kes on seal käinud. Karite võitis, kellega koos mispärast ja millal? Selle aasta aprillis sõitsime 29 inimest Nõukogude Liidu kultuuripäevadele esindamaks Eesti ja Nõukogude liidu kunsti, kes kuulusid sinna grupi koosseisu. Võib öelda, et sündis uus ansambel, Estonia? Meeldis igal pool oli kirjutatud. Tere tulemast ansambel Estonia. Selle ansambli Estonia koosseisu kuulusid neli tantsupaari. Mitmest tantsukollektiivist. Aga peab ütlema, et nad esinesid nii ühtlaselt, nii toredasti võis arvata, et nad kogu aeg koos töötanud ühe inimese juhendamisel. Ja põhiraskus langeski, võib-olla rahvatantsijatele. Siis saatjateks oli tõrvast torupilliansambel. Väga tore, väga omapärane ansambel, nii väga menukalt esines. Kes Jaapanis midagi sarnast on nagu torupill? Jah, seal Jaapanis oli küll mõningaid instrumente jaapanlastele üldiselt kombeks, et kui kui nad on külaliste kontserdi ära kuulanud, siis tingimata püüavad pärast mitteametlikus osas teha ka oma kontserti, näidata oma kunsti ja demonstreerida ka neil ligilähedasi pille, mida nad just äsja kuulsin. Ja muidugi olid neil ka mitmesugused pillid parmupillisugune ja, ja midagi nihukest. Mitte kandle, aga ei oskagi öelda, pärast neid instrumente nimetada. Ja siis mingisugune vilepill oli nälga tehnikudeeriti ära esinenud, siis pakkusid nemad omalt poolt vastumusitseerimist. Ei, lausa nii ei olnud, see oli, see oli võib-olla nii, et kui me olime ära esinenud, siis pärast seda oli alati. Ta on niisugune ametlik nagu vastuvõtt ja siis otsi selle vastuvõtu raames toimus siis selline sõprusõhtu, kus siis nemad näitasid oma kunsti, aga vahel oli ka nii, et meie pool ka veel esitas midagi. Toimus veel nagu teine kontsert otsa. Päeval olid küll sellised nõndanimetatud minikontserdid, kus põhiliselt esineski meie rahvamuusikaansambel tähendab torupill, tantsijat ja kandlemängija, Aivar Arak toimusid põhiliselt koolides ja üks kontsert oli ka lasteaias ja öösel kooli kontserditel, siis koolilapsed püüdsid ka näidata oma kunsti ja oma esinemist. Samuti väga omapärane oli kohtumine ainurahvaesindajatega ja seal toimus ka mitu niisugust sõpruskontsepti enne nende pool siis meie poole, kes on näinud. Üldiselt jaapanlased ütlevad, et nad on puhas rahvus. Ja ja põhiliselt üks protsent on võib-olla ei läinud niimoodi teisi rahvaid. Ja siis sinna kuulub ka ainult rahvus, aga ainudest olen mina nagu kuulnud juba kolm aastat tagasi, mitte siis, kui ma käisin esimest korda Jaapanis vaid just sama aasta sügisel, ma käisin Sahhalinil ja just Sahhalini kõige järgmises tipus kus on 30 kilomeetrit Hokkaido saareni, et vaat mismoodi see saatus on teinud. Nüüdne kontsertreis oli just Hokkaido saar, põhiliselt kui vaadata jaapanikaarti, siis kus need peaksid elama? Ka akaani järv oli, oli põhiliselt ainult elamise kohaks, aga kui ma käisin saalini, siis öeldi, et Sahhalini põliselanikud olid ainud. Aga kohtumisi mul nendega ei olnud kunagi, lihtsalt ei olnud võimalust sattuda sinna. Ma vaatasin, et koht, kus ma käisin, oli Tomari. Ja praegu nendes jaapani lauludes, mis on ka sellel kassetil esineb tihti sõna-. Tomarii jaapani keel erineb väga-väga ainude keelest, kuigi ainult võtsid omale kirjakeelest jaapani hieroglüüfid. Sellest on muidugi kahju, et ei tea täpselt ja kuna minul esialgne arvamus oli saanud kellelegi asjatundjaga veel nagu sel teemal rääkinud, minu arvamine olid ainult meie hõimlased. Ja ja ei, möödunud suvel jah, oli mul võimalus käia seal tõhkaaris, kus oli sinnungristide ülemaailmne kongress. Ja minule üllatuseks selgus, et Iraani keeles on pooled sõnad, on meie sugulased ja tuleb välja neetud. Türklased kuuluvad ka nagu meie hõimlastel hulka. Ei, nii ma muidugi arvasin, et ilmselt on eestlaste hõimud ka kuskilt päritselt jaapani kandist või sellepärast kui niimoodi ka eelmine kord ja praegu kui kuuleta jaapani keelt, kui nad räägivad, täitsa selgelt, kuuled, räägivad eestlased. Kui ei näe. Ja kui vaatad, siis märkad, et need ei olegi eestlased. Tihtipeale praegu ka, oli mul niisugune Illusioon, aga tegelikult keeled on täitsa erinevad. Aga ainult rahvusilmselt kuulub vist kuskile indiaanlaste hulka siiski seda mani ise arvasin, kui me külastasime ainude elamurajooni ja, ja siis nende küla keskele või suurt tootem just selline nagu on Kanada indiaanlaste. Ja sa ütlesid, on keerulised, huvitavaid, erinevad mind on see jah, see asi võib-olla rohkem huvitanud pole, kui peakski, just see. Meie rahva probleem muidugi, ma ei ole selle asjaga nii tõsiselt tegelenud, aga ma mõtlen, see nimetus, eestlased nad on nagu läinud ees ja eest ära väga kuningnäiteks siin Kesk-Venemaal väga hämmastas, et suu ja kandis, kui ma käisin kostruma ja Ivanova. Et mispärast on seal nii väga tuttavad nimetused, esimest korda ma nagu sellele vastust ei saanud, kui ma külastasin teist korda, siis just ei käi, sest Shuias esinemas. Selgus, et suja ongi seal elavad vanad soome-ugri hõimud. Nii et meie vennad on, on seal olnud esmaelanikud ja hiljem sealt lahkunud. Niisiis tõesti, võib-olla eestlased jah. Aga nüüd ainutee rahvamuusika, mis laadis, see on väga omapärane ja siiski esimene kord, kui kuulasime, siis oli väga huvitav. Millegipärast meenutas mulle siiski meie setude muusikad mitmehäälne ja Ta on just niisugune võib-olla ka selle rütmi poolest või, või noh, seda peab kuulama. Aga häire tekitamine, see on mu meelest väga-väga keeruline. Selles peab olema väga hea tugev hääleaparaat teha sellist häälse on niivõrd omapärane. Aga kui kuulata seda jaapani muusikat, siis mul millegipärast tekkis väga-väga tugev seos väga sarnane kasahhi muusikaga meloodika rütmika, intervall ja võib-olla meloodilise pildi, jah, midagi niisugust väga tuttavat järsku tulistada, kasahh kisklema ka nüüd. Aga jaapanlased ja ainult riietuvad neis midagi erinevat, põhimõtteliselt sarnast või hoopiski jääaegset Aino, teil on hoopis teine mood riietumiseks. Aga just ka ja niisamasugused kitlit küll, aga teist plaani ja peakatted on erinevad jaapani omadest. No ma ei saaks nimetada neid kitleid, võib-olla Kivanaadiks need kimonod ei ole, on, nad on ise ka teist nägu ikkagi tõmmud pilud, tõmmud küll, aga mitte nii palju pilud võib olla. Nii stiili nii-öelda ansambli Estonia Jaldustamisega Torupilli meeskonna juures jäime dilemma lille ja siis oli veel rahvatantsijad, torupill kandlemängija ja akordionist. Henn Rebane. Need esindasid meil programmi teist poolt nagu rahvamuusika ja Nõukogude Liidu rahvaste tantsud. Moldaavia, Ukraina, Läti ja samuti meie esimese poole solistid Mati Palm ja mina laulsime ka teises pooles torupilliga lauliku lapsepõli ja samuti torupilli ja rahvatantsijatega koos viire takka. Aga esimeses pooles olime nõndanimetatud klassikaline pool. Seda alustas siis meie klassikalise tantsupaar Tatjana läidia jaanis garancis meie Estonia teatrist. Ja nemad tantsisid lindimuusika saatel. Ja siis laulis Mati Palm. Siis teda saatis Ivari Ilja. Ja siis mängis Ivari Ilja ise. Ja siis me laulsime koos. Ja siis oli uuesti tantsupaar ja lõppes esimene pool Mati Palmi ja minu duetiga türklane Itaaliast. See oli väga suure menu osaliseks. Vanasti oli Estonia laval samuti väga menukas tükk. Ta oli väga meeldiv oleti Jaapanis. Nonii keel on väliselt väga sarnane eesti keelega, kas ei olnud siis ahvatlus proovidega midagi laulda jaapani keeles? Jah, mul oli isegi kaasas jaapani laulaga ilmul kahjuks vene keeles. Ja ma püüdsin kangesti saada seda jaapanikeelset teksti, aga mul ei õnnestunud seda saada. Kuna millegipärast ei leitud seda inimest, kes oleks leidnud nagu kaks salmis oli nende väga tuntud laul Kirsipuu mida nad ka ise meile esitasid. Rahvalaul sa kura. Ja Mati Palm, Mati Palm laulis kontserdi lõpus. Katjuša saatis Henn Rebane ja siis Meie terve grupp. Selle laulu saatel läksime siis saali, võtsime vahel ka lapsi, kes olid meid tervitama, õnnitlema tulnud lavale, võtsime neid ka siis oma ridadesse. Ja see oli väga tore. Kas jaapanlased midagi teadsid Nõukogude eesti kultuurist muusikast? Rahvamuusikast? Jah, no põhiliselt kontsertreis oli muidugi Hokkaido saar varem oli nagu vist planeeritud isegi nende Hokkaido peale, Sapro. Aga miskipärast viimasel minutil saab preemiaprogrammist välja. Disikaga ja viimane suurem linn oli kuusi selles Karel kuulsime küll igal pool, et nendel ei ole olnud enne. Ainult üks ansambel on külastanud seda Saartsi oli Magadani oblastist. Ja väga vähe teati Nõukogude Liidust, kultuurist, muud suhted olid Sahhalini ka just hiljuti. Delegatsioon käis sõprussuhteid loomas. Ja muidugi nõukogude liidust olid andmed olemas, aga põhiliselt just kultuurist nagu ei olnud. Ja meil oligi see suur suur raske ülesanne luua sõprussidemeid ja need tõesti õnnestusid hästi. Ja muidugi tuli palju seletada, et eesti keel on palju, palju erinevam vene keelest ja et meie väike vabariik asub väga-väga kaugele Kaido saarest, aga sellegipoolest oli tunded. Jaapanlased mõistsid meie kunsti. Jaa, võtsid väga hästi vastu kõike seda, mis me neile pakkusime. Tekkisid tugevad sõprussidemed, oli isegi kuulda, et paljud tahtsid pärast seda hakata õppima vene keelt. Väga tore, õppisid ka mõningad eesti eesti sõnad, aga muidugi neil oli küllaltki raske omandada. Vanad, väga andekad ja ka teistkordne reis suurendas veelgi minu austust ja lugupidamist selle tööka ja andeka rahva suhtes. Kui teil oli võimalus külastada nii mitmeid jaapani suuremaid ja väiksemaid linnu ei tule ehk iseloomustaksite natukene. Missugune näeb välja niisuguse tüüpilise keskmise jaapani linna siluett? No üldiselt need olid nagu väiksemad linnad ja ma pean ütlema, et ega ma linnas palju käia ei saanud, kuna programm oli väga-väga tihe. Iga päev olid meil erilinnad, pidevalt oli see sõitmine bussiga ja vajalike bussil kinni ka minema, kuna alguses oli raskusi selle viietunnise vahega. Esimene päev oli meil väga pingeline. Tegelikult esimesel päeval oli juba nagu Tokyos oli improviseeritud niisugune, algul oli nagu kohtumine, improviseeritud kontsert toimus nii meie poolt kui nende poolt. Ja järgmisel hommikul me juba sõitsime esinemiskohta ja, ja sinna jäimis päev otsesel praktiliselt toimuks nagu kolm kontserti. Ja alles õhtul me saime hotelli ja juba järgmisel hommikul algas meil sõit Hokkaido poole. Niiet kuna päevast toimimist kaks, kolm kontserti, siis oli see väga pikutav. Nii et erinevalt eelmisest sõidust, kus ma käisin Tokyo, Osaka, Kyoto, Nara ja Hiroshima, kus oli klimaatiliselt, oli hoopis erinevad tingimused, seal oli väga soe. Aeg oli sama, umbes. Aga nüüd Hokkaido saarel oli päris jahe ja, ja sageli tuli ka vihma. Nii et ega seal palju kõndimiseks nagu võimalust ei jäänud, aga arhitektuurist oli muidugi saare ilme hoopis teine, kui kui ütleme see lõuna pool lõuna pool oli tihti seda niisugust, need jaapani arhitektuuri nüüd ka omapärased majad ja templid mis mulle nii väga väga sügava mulje jätsid. Siin olid maja nagu tõesti võib-olla rohkem euroopalikumad. Ja seda ainult võib-olla need nende templid, mida me ka külastasime, olid võib-olla just jaapani plaaniga. Aga muidu oli nii täitsa kaasaegne elamine, midagi väga, niuksed omapärast või erinevad nagu ei torganud silma ja võib-olla sellepärast ka, et ma nii nii väga tähelepanelikult ehk enam ei vaatanud. Sest kuna kohtumine oli teistkordne ja, ja kõik tundus nagu jälle sama ja tuttav muidugi jälle eriti võib-olla nii silma torkas, oli see, et oli lähenemas poistetähel. On nüüd, viiendal mail, eelmine kord oli muidugi see noh, minu jaoks oli see midagi uut ja väga-väga huvitav, et igal pool on need niuksed, tuulelohed majadel. Ja need lohed on just seal majades, kus on poisid niipalju kui perekonnas poissi on, nii palju on siis neid lohesid katusel. Ja selleks muidugi tehti nüüd ettevalmistusi, et see päev hakkab lähenema. Sain isegi kingituseks ühe lohe. Kuna mul on nüüd perekonnas kahel pojal ainult neli tüdrukut, nüüd ma siis lubasin, et kellel nüüd esimene poeg on siis selle Augsis paneme meriväljale selle toole tuulelohega ülesse, kui suure teadlane keskmiselt perekonnad on? No ilmselt nad ei ole nii väga suured, meil oli võimalus käia Ühes perekonnas kogu grupil. Ja kaks last ja siis ütleme et nendel siis veel lapsed, aga huvitav nähtus oli veel see et üks Eesti tütarlaps oli kohtunud jaapani noormehega ja nad olid need 12 aastat abielus ja, ja see sirje nimeline tütarlaps nüüd juba kolme lapse ema kasvatus kolme jaapani last, tähendab, need lapsed ei rääkinud eesti keelt isegi vist nad ei saanud aru eesti keelest, kuigi ema oli õppinud jaapani keele selgeks ja isa püüdis ka rääkida eesti keelt ja ja ta sai ka aru eesti keelest vist põhiliselt oligi kaks-kolm last perekonnas kohtlesid perekonda ja nad tulid kogu perekonnaga. Sirje sõitis meiega kolm päeva isegi koos kogu aeg, ta on olnud nagu kodus lapsi kasvatamas. See oli praktiliselt 12 aasta jooksul, ta on niisugune esimene suurem võimalus olla nagu kodust eemal, kus abikaasa siis andis talle nagu niukse kimalase võimaluse puhata ja ise tegeles siis lastega. Väga tore oli tal meie keskel olla, kindlasti külastasime seal Idoa balletistuudiot ja üldiselt peab ütlema, et väga palju oli võimalusi meil lastega kohtumiseks sellel reisil lastele esinemiseks võimalusi ja mul on alati meeldinud lastest publik, see on kuidagi väga eriline ja siiras ja ma olen alati meeldib esineda ja jaapani lapsed, need on ka natukene erinevad teistest lastest, Te rääkisite ennist mulle väga toredast vastuvõtust. Laste poolt kuste ideetes, terve trummiorkester. See oli just enne meeste kontserti. Oli küllaltki külm ilm ja kui me jõudsime kontserdimaja ette, siis meid olid vastu võtmas poolpaljad, lapsed, kes olid niimoodi kaua aega külmetanud ja ootan neid. See oli tõesti niivõrd meeldiv see trummarite kontsert pärast nad ütlesid, et see on nende hümn Camikaatse mäele. See oli tõesti nii ootamatu ja väga meeliülendav. Need noored poisid neid trumme valitsesid ja tõesti kaskaad, see oli nii suursugune ja hiljem siis kui me neid nii hästi vastu võtsime, nad siis esitasid meile veel lisapala ja pärast seda siis võimaldasid lõimel. Meil ka proovida neid trumme, nii et isegi mina võtsin need pommid kätte ja proovisin ka toomikas, nüüd jäi raskelt, need olid suured jah, tõesti võib ütelda, et need ei ole päris tavalised. Te viisite jaapanlastele Nõukogude Eesti kunstinõukogu, tema kunsti, aga kas teile omakorda õnnestus osa saada millestki ehtsalt, teatanud pärasest kas kontserdist, bioost, rahvamuusikute kogunemisest, et niisugused nõndanimetatud kohtumised olid alati jaapani muusikat ja kunsti tutvustavat. Ja see oli tõesti niivõrd mitmekesine. Me nägime, tütarlastetantse ja solist oli üks tütarlaps, teab, ütleme, nad on küllaltki varaküpsenud. Ei osanudki arvata, et see tütarlaps oli kõigest üheksa või 10 aasta, need tundusid niimoodi, kui oleks, 15 16 juba. Ja üks tähendab see väga-väga meeldinud, kes hästi esitas jaapani tantse. Ja samuti vanemad inimesed esitasid meile tantse ja musitseerisime, laulsid, mängisid oma pillidel. Muidugi, jaapanlastel ei ole ilusaid hääli, seda ma seekord pidin kogema. Aga Nad kasutavad toredat meetodit, kuna nad kõik armastavad väga laulda, isegi tuleb giid sulle bussi ja ütleb, nüüd ma laulan teile akani järve laulu. Aga tore. Või jälle. Ka nende hääled, keskpärased hääled, vaenlasi kiidetud, ühelt väga ilusateks ja talutavateks häältes. Ja meil oli võimalust ka olla ühel diskoõhtul, kus me tõesti tundsime ennast väga hästi ja saime nagu niukse lõdvestused kontserdite vahel. Aga nemad ütlesid, et nemad ise ei tantsi nendele diskustatel, nemad laulavad üksteisele ja võtavad mikrofoni. Ja isegi kasutavad sellist asja, televiisor mängib televiisoris, on noodipilt ja sõnad või kui siis ei ole televiisorit, siis on neil käes laulik, kus on jaa, orkestrist tuleb meloodia ja tema laulab täpselt kosiimitele selle laulu. Nii et igaüks võis olla seal suur laule, suselistki, suur solist ja tal oli suur kestel taga. Oli väga-väga-väga tore moodus. Kas sellepärast tõite Jaapanist kaasa niisuguseid kinode armsaid suveniirid nagu siin? Siin ei ole, võib-olla ei ole kõik need suveniirid, mis ma kaasa olen saanud, ma tõin võib-olla ainult need, mis häält teevad, peale selle hulgaliselt kingiti igasuguseid võtmehoidjaid, mida ma ka muidugi kollektsioneerin neid igalt poolt toodud. Ja üks on Hokkaido saare kujutus metallist tehtud ja siis on mitmesugused kellukesed. Eelmine kord ma tõin seal Tiroziimast, tõid selle kellukese, nüüd kingiti ka suur Hiroshima kell. Ja ja aga samuti. Mul on haigus koguda ja tuua alati kaasa need kas mereannid või nii, siis ma ikka Diogarti sõit karbi seest ära Lähme siis tuikharfi kaasa kohvis paljuski. Vaat ei ole kuulanud, ei, ei kohise noh, nad ei ole kinni. Aga samuti meil oli võimalus käia seal kuumaveeallikajärvel ja samas ka tulemäe jalamil, kus tulevad need väävliaurud ja seal on niivõrd koometeid, seal keedetakse mule. Et selle mäe jalamilt ma tõin kaasaga kive. Kas neil on ka kunagi? Need ei ole kuumad, aga need on niisugused omapärased, nad on igasugust värvinud on kollased, punased, valged, millest ma ei tea, millest nad on kas sulamist või ei oska öelda. Aga, aga alati ma toonkile kaasa ehtassingi, nimaltaku Küproselt olen neid toonud. Mind väga huvitab seesama fill laiutagi siia kuhugi, sest ma ei tunne seda kyll üldsegi mitte. Tutvustage, palun. Mida see endast, kui on niisugune väga tore pill? Saab kuulata muusikat. Aga samuti saab ta kasutada. Ja mina põhiliselt nagu tahtsingi, sellepärast et teda niuke viipikenetada on hea kaasa võtta ja ja niimoodi kasutada lahti laulmiseks ka kodus ma avastasin, et ta on pool tooni kõrgem kui, kui meie klaver. Tahtsin just küsida, pliiats läheb kokku, kammertooniga ei jää, aga kas siis jaapanlastel või on siis minul kodus klaver madalam ehk see võib olla on see ka nii, nagu peaks proovima? Ma ei ole seda nii, ta on niivõrd värske, aga siis. Samuti muusikat salvestada ja siis see, mis oled, mänginud, siis tasu, siis mängid uuesti tagasi. Ja samas saab ka panna. Miks siia juurde? Mis rütmid? Panna Justin on olemas veel Marss Valls. Biit rokk, rokk, rokk esimene rock. Igasugused. Mul lapsukesi selle pilli kasutamise täitsa ära, nii et kui sa teed midagi mängida, siis siis on, on see võimalus täitsa olemas. Võtsin aidata niisuguseks lahtilaulmise pärast, et ta on nii pisikene, sest kui ma olin vaimustuses oma karmast tehtud klaveri räänika suurem ja juba seal esimesed reisijad võtsid veel nagu kruvid ära lagunes mul ära, aga see nii pisikene sealhulgas hotelli ruumise igal pool saad kasutada seda väga, väga mugav. Aga, ja siis hakkab siis võid panna muusikat ka veel haavale. Ja siis sealt Disneylandi muidugi eelmine kord sellist võimalust ei olnud, et seda külastada. Seekord võib-olla Tokyost oligi kõige meeldejäävamaks oli, oli just see, et me saime olla, mõni tundis Viljandil ja need elamus on tõesti niivõrd meeldejäävad, et tõeliselt kahju on, et Meie lapsed ei saanud seal olla. Ja sellest siis mälestuseks oma eelmine kord ma tõin ka mängudoosi, aga see oligi seal kujuga niuke võtmehoidja ja mängis ka, neid oli ka erinevaid, seekord ma vaatasin neid ka. Aga noh, kõik Jaapanit ei saa ju kaasa tuua, jääb ainult meelde. Ja toob niimoodi nagu mälestustes sellest üritusest ma siis võtsin oma väga kalli kuju, kuna ma olen seda laulu ka laulnud. Nüüd laulab või siis lumivalguke mul siin selja keeranud ei lase. Siis ta laulab meile. Seisma ei pane küll eile me võime ju rääkida samale lainele. Tihti on ta ainult natukenegi kurbale installi, väiksemal ruumi. Tegesineeriti jääteni reisi peale. Kindlasti meeles? Palju väga erinevaid. Mis jääb meelde kõigepealt teakini loodusest? On inimesest ja Anthony suhtlemismaneerid. Loodus oli praegu hel puhkemata kuigi peab ütlema, et see poolteist nädalat, mis me Tokyost Teemal olime, oli loodus väga palju edasi läinud, oli palju, palju rohelisemaks läinud aga kui tulime Tokyosse, siis nad ütlesid kohe, et kevad on praegu hiljaks jäänud ja Sakur alles õitseb. Kirsipuud olid õites. Samas Hokkaido oli natuke kurvem. Puud olid raagus veel ja ei õitsenud kui eelmisest korrast. Mul jäi meelde, et kõik põllulapid olid viimseni üles tehtud ja ära kasutatud viimse võimaluseni siis võib-olla Hokkaido saarel mul enam niisugust muljet päris ei jäänud, seal oli, esines juba võib-olla natukene, nii. Teistsugune pilt ei olnud päris kõik ära kasutatud. Aga siiski ja põllutööd olid käimas, oli nähe, põllud olid haritud jaapanlane ise, minule jäi temast väga sümpaatne mulje. Eelmisest korrast juba ja seekord see süvenes. Suur suur lugupidamine tõesti, ta on väga töökas, väga külalislahke, väga sõbralik ja oma asjaajamistes väga-väga täpne kontsertitki, nad tahtsid väga täpselt teada kava ja, ja valgustusmomente ja, ja just pidime kogemad, nii nagu olime alguses neile öelnud, et peab olema nii olisi kogu reisu jooksul, kõik kontserdid toimusid täpselt, valgustus oli väga täpselt paigas täpselt kõik klaveriviimised, toomised, kõik momendid olid. Need meelespidamine oli täpsus. Siis nad olid hästi ette valmistanud seda meiega kohtumist. Nii et oli, näe, inimesed tegid selleks kõik. Et meil hästi läheks, et me saaks luua neid sõprussidemeid ja olid väga vastuvõtlikud kõigele, mis me pakkusime ja et meil oleks hea olla, selleks oli, oli kõik tehtud. Et sõbralikus külalislahkus ja tähelepanelikkus. Need olid niisugused jooned. Ja tõepoolest, samas oli kõik väga lihtne. Ja nendega meeldiv suhelda. Muidugi kutsuti meid tagasi, tulge aga järgmine aasta jälle videokunstnikul annavad niisugused riist. Iga uus kohtumine. Publikuga see on alati kunstnikule hädavajalik. Ja samas see tunne, et sind mõistetakse, sind vajatakse. Et sind tahetakse. See on ka väga vajalik tunda nii enesekindluse saavutamiseks ja enesekontrolli. Ja ja Velli kui on niivõrd erinevate kunstide inimesed, kes teevad hoopis hoopis teistsugust kunsti laulavad hoopis teistmoodi, hoopis teise häälega ja teise maneeriga. Et need siiski mõistavad meie laulmist ja tantsivad hoopis teisiti ja mõistavad meie tantse, võtavad vastu meie kunsti ja meie muusika. Siis on väga tore.