19. august 1936. Toimus granadas roim. Tea, vaene Granada, dema granadas. Need on lõpuread Antonio matsiaado luuletusest mis on valukarje Federico Garcia Lorca mõrvamisele Frankistide poolt. Järelehüüdeid oli enamgi, ka muusikas. Auavaldus kas siia Norcale see mehhiklase Silvestre Vuelta, see kolmeosaline helitöö tuli esiettekandele juba 14 10. novembril 1936 seega vähem kui kolm kuud pärast poeedi mõrvamist. See muusika ei ole eleegia. Algusest peale valitseb siin rütmirõõm. Karssija Lorcalik, erutav värvielamus. Esimese osa tantsuelu ülistus on väljakutse surmale. 38 aastasena surnud luuletaja jõudis luua vähem kui 20 aasta jooksul. Ent sellest jätkus surematuseks 20. sajandi kõige suuremate luuletajate kyll taastumiseks. Ja sellekski, et muutuda meie sajanditeks küllap kõige enam viisistatavaks poeediks. Just tema erilisest külgetõmbejõust heliloojatele tahaksingi rääkida, arutada selle põhjuseid. Garcia Lorca tunnistas sõpradele, et ta luuletab klaveri juures. Realiseerimine muusikas võis üle minna improvisatsioonidel värssides. Klaviatuuri ees oli poeedil põhjust end igati koduselt tunda. Nooruspäevil sünnilinnas Grenaadas saida muusikult Antonio Seeguuralt õpetust nii klaverimängus kui kompositsiooniski. Karsi Lorcan kuulajate ees mänginud Bachi, Mozartit, šopäenide püssi, Travelli ja oma kaasmaalastest Albensii granaaduse ning defalia helitöid. Oma kompositsioonide kõrval on ta seadnud hispaania rahvalaule lauljale, klaverile, rahvuslikele löökriistadele. Nendes on eriline roll rütmil, mis muudab takti mõõdugi ebaregulaarseks. Heaks näiteks võib-olla Andaluusia laul. LKF riided sünnitas kohvik Zenitas. Ent Garcia Lorca musikaalsus, millest imbus läbi tema luule pole siiski peamine põhjus, miks tema värsside vastu hakkas huvi tundma nii palju heliloojaid. Sellel luulel on uskumatut sügavuti haaret suutmist tabada varem tabamatud ja mis peaasi, ei millegi ega kellega võrreldavat. Maailmatunnetust. Reeglite ja normide eiramine muidugi. Kas siia nurka oli alles oma 20. eluaasta lävel, kui ta kirjutas artikli muusika reeglid väites selles, et suured anded ei järgi reegleid, sest reegleid kunstis on määratud ainult teatavat liiki temperamentidele. Kui tulevad kirglikud heroilised hinged, kes on õnnestava meeletuse kütkes ei arvesta neid mingeid reegleid ja lähevad edasi uskudes üksnes oma südant. Kärssija Lorca leidis, et nii tulid Wagner püssi ja Rawell. Ühe oma varasest luulekogudest nimetas Garcia Lorca poeemadelcante Hondo Kante Hondo tõlkes sügavlaulmine On Andaluusia erilise väljendusrikkusega laulumaneer. Helilooja defalia arvates on see välja kasvanud mustlaste sigi Riiast tantsu ja lauluvormist, mis algab terav pingelise kõrikarjaga. Guilgega luuletuse selg, riito Kuige ongi Garcia Lorca seda kirjeldanud. Loen alguse ja lõpuread. Huike ellips mäe Pealt kaigub, jõuab teise mäeni. Ja need, kes nüüd üksi jäetud oma lambid süütavad. Ükse jäetute all on mõeldud surnuid. Kohe järgmiseks luuletuseks kogus, mis kannab kante Honda nimetust on Els Silence ja vaikus. Täielik kontrast eelnevale. Või siiski mitte? See on ju vaikus, mis painutab sinu laupäevamaa poole. Selle luuletuse lugemisel tekkis mul 1970. aasta paiku vastupandamatu vajadus süveneda veelgi enam Garcia Lorca luulesse. Püüdes selle poole, viisistasin viis luuletust ja pealkirjastasin tsükli sõja Lorca, ela moerte. Kas siia nurka ja surm. Ma ei püüdnud tsiteerida ühtki rahvaviisi ega kasutada mõnda üldtuntud rütmi. Luuletaja aitas mul luua minu enese hispaania. Nii kõlab Ellessilencija eesti lauljatari veeratalasse esituses klaveril Lilliansem. Eks puudutajailsilentsija iidseid keeli nagu ikka Garcia Lorca looming. Rahvaluules, sealhulgas Kantehondas, sattus ta teadvuse müütilistele alustele. Nende esiletoomises just nüüdisaegsel arengutasemel nägi ta mitte ainult oma loomingu, vaid ka kogu kaasaegse kunsti paljutõotavalt arenguperspektiivi luuletuses dressi, osaya, laire, pressiosa ja tuul kogust romancerhitano maskuliinne tuul, nagu eeskuju võttes kuldvihmaks muutunud seosist, ründab mustlastüdrukut presseosat. Kas siia Lorca tunnistas kirjas luuletaja Horhe kyljennile et sellest tema enda välja mõeldud müüdis püüdis ta mustlaste mütoloogiat siduda kaasajaga. Tulemusena võis tekkida midagi veidrat aga samal ajal uutmoodi kaunist kärsija Lorcalane artikkel igaviku hõngulistest hällilauludest. Laulab ju ema kuulatale seda veres kohisevad iidseid vägevaid hääli. Eks nendes lauludes ole igaviku hingust. Sügavat kurbust, mis ei uinuta, vaid erutab last. Kas pole sama igaviku hingust ka vaikuses, mis painutab laupäevamaa poole? Lausekarsi Lorcalikult on talitanud soome helilooja Eino Juhani Raudavara viisistades lastekoorid abi ola jaoks luuletuse Malagenia luuletuse sellest, kuidas aina astuks sisse ja väljasurm medavernist. Mitri Šostakovitši, kes on oma muusikas kasutanud Scertzolikustmi haldasliku, kergejalgse kui ka ebainimliku masinlikkuse edasiandmiseks on kasutanud sama Malagenia teksti oma 14 10.-st sümfooniast. Selles teoses on ta õnneliku käega kustutanud piire sümfoonia ja laulutsükli vahel. Malageniason Scertzolikus saanud karsi Lorcalike palgejooni laulab Margarita Mirosnikova Moskva kammerorkestri saatel. Surmateema on Aniast samuti igaviku teema. Garcia Lorca sõnutsi Hispaania on surmale avatud maa. Seda on mõistnud, tema teadis ainult veel mehhiklased. Lisame siis, et küllap ka helilooja Silvestre Rõueltas. Kärsi orka lisas veel, et surmaga Hispaanias eesriie tõuseb. Surnu, kes oli elanud nelja seina vahel, tuuakse välja päikese kätte. Hispaania surnu on kõigi maade surnuist kõige Kõlab nagu žiletitera. Nii naljalt surma kohta kui ka selle vaikne vaatlus on hispaanlaste juures tavaliseks nähtuseks. Rahvuslikuks vaatemänguks on surm saanud korrida näol. Siin kisub tõmbama paralleeli india laste ühe peajumala šiivaga. Shiva on maailmapurustaja hävitaja, aga ühtlasi tervendaja ja looja, sest ta hävitab ainult pehkinud kadumisele määratud. Ja sanskriti keeles tähendab Shiva armuliku ning sõbraliku astub aina sisse ja väljasurm meda Vernist. Seegi on ükse igaviku võrd kujundeid. Garcia Lorca tunnetas seda oma ja inimese meeltega. Nagu ka enamik temaaegseid noor poeet, ei jäänud temagi külmaks sürrealismi ahvatlustele. Realistid olid ka Garcia Lorca lähimad sõbrad, maalikunstnik Salvador Dali, kellele ta pühendas oodi ja kellega ta pidas oma kõige ägedamaid vaidlusi. Filmirežissöör Louis puunivel, kes 1929. aastal koosta liiga, tegi filmi Andaluusia koer. Aasta hiljem järgnes uus ekraaniteos kuldne ajastu. Pangem tähele, et karsija Lorca ajas inimteadvuse müütiliste alusta jälgi. Rahva poeesias ja samal ajal otsisteet teadvuse sügavikes sürrealismi abil. Rikkalikult tikistama luulekeelde metafoore, kasutades sõnu ja väljendeid. Ootamatus sarnasuse või analoogia alusel ülekantud tähenduses. Kas peaks olema sürrealistlik Garcia Lorca luuletustele kirjutatud muusika? Kohe tekib teinegi küsimus. Milline peaks olema sürrealistlik muusika? Veel meie sajandi esimesel veerandil tegutsenud terav meelitsev prantsuse helilooja Erik sati. Panin küll oma helitöödele nimetusi nagu palad pirni vormis või lõdvad prelüüdi koerale. Kuid muusika endamise sõna pipar ei ulatanud olnud seda tunda isegi tema viimases balletis relas. Ehkki see oli kirjutatud kunstnikus, realisti Pikaavia stsenaariumile. Ka groteskne ei peaks. Garcia Lorca luule loodab muusika küll olema. Kante Hondo, mis on tema luulet eriti mõjustanud on küll linnule laulu ja loomahääli matkinud teinud, aga seda tõsimeeli. Grotesk poleks lubanud. Kand Thomson segunenud mustlaste Jaan, tal uus laste elutunnetust. Lorca märkis, et anda luuslane võib kas visata tähtedele väljakutse või oma teede punatolmu suudelda. Keskpärasust pole tema jaoks olemas. Pateetika see iseloomustab nii teda kui kanthondat. Meie helilooja René Eespere on kirjutanud kantaadi Garcia Lorca sõnadele. Las Selvadelos, Relohes kellade mets ühes selle osas, kuhu upub unenägu, on sürrealistlikke kujundeid, nagu nahkhiired sünnivad numbrilaual ja härjavärss uurib neid kiindunult. Millal tuleks videvik kõigile kelladele. Millal need valged kuud upuksid mägedesse. Kuuleme, millise muusikalise lahenduse pakub Renee eespere sellele tekstile esitavad Eesti raadio segakoor ja löökpilligrupp. Peaks nagu küll olema omadusi, mis seletavad heliloojate erilise huvi karssija Lorca vastu. Eestlastest on kaks korda pöördunud tema poole Kuldar Sink siis René Eespere, Ivalo Randalu ja Erkki-Sven Tüüri kõrval ka nende ridade kirjutaja. Karsija Lorca näidendite alusel on ooperimuusikat loonud brasiillane ei, Dorvilla loobus ja ungarlane žanršokolai. Ballett, hispaanlane pid taluga ja itaallane Louisi Noonu laulutsükleid, mehhiklased Carlost, Chavez ja Sylvesteri Revueltas venelane Vadim Salmanov ja hispaanlane, täpsemini kastillane Federico Mompov. Nimesid võiks ju veelgi puistata. Lisame veel ühe omaduse tunde, olemasolutunde see on kuradike, see on Dionüümslik alge, mis igale loole peab õige rosina andma. Vende lõhub kohe kõik, mis on vananenud, toob aga kaasa ennekuulmatut värskust, lausa religioosset vaimustust. Karsija Lork arvates olitu Endel kaaslased ingli ja muusa näol Ingel pidi kinkima valguse ja kirgastuse, muusa vormi ja mõistuslikkuse. Need mõlemad tulevad väljastpoolt. Nad on Apollanlikud alged, Saksamaal valitsevat muusa Itaalias aga ingel. Hispaania on ära nõiutud duende poolt. Loend ei ilmu, kui ta ei tunne oma lähedal surma. Kui ta ei ole kindel, et ta suudab liigahtada neid võrseid inimhinges, millel pole olemas lohutust. Tööandja juuresolek annab värssidele maagilise jõu, mis on vältimatu ristimaks musta värvi veega, nende lugejaid või kuulajaid. Tunde saladus on see kerge sild, mis ühendab inimmeeli armastusega mis ei allu ajale. Garcia Lorca võis mõelda nii armastusest kui ajatusest sõnades kui suren. Jätke palkuni uks valla. See on jäänud valla. Seda ei sule kunagi keegi. Garcia Lorca sõprade hulka kuulus tor ero ja metseen Ignas Assange Mehhiyas kes suri härjavõitlusel saadud vigastustesse. Garcia Lorca pühendas tema mälestusele suureidku seda it Kuignaciazantsesime hiiesele on oma uues ulatuslikus vokaaltsüklis elu ja surma laulud kasutanud eesti helilooja Kuldar Sink. Arvan, et selles Kuldar singi laulutsüklis, mille ta kirjutas lauljatar leili Tammelile on tunde olemas. Kuuleme itku alma Aussente lahkunud hing. Mõeldes karsija Lorcale, seguneb meie teadvuses itku vajadus mõrvatud poeedile õnnestava tundega. Et on kord elanud selline luuletaja.