Tänasest metamorfoosi meenutame paarikümne aasta taguseid aegu. Peaaegu täpselt kaks aastat tagasi näitas Eesti televisioon filmi, mis oli oodanud oma aega 22 aastat. Sama on stsenarist ja režissöör Lennart Meri, operaatorid Rein Maran ja Enbutnik helirežissöör Enn Säde. Materjal salvestati 1977. aasta juulis Taimõri poolsaarel raami jõe kaldal. Salvestati viimase n kanassaanis šamaani Lenny mee Luitsimist. Osa selle rituaali haruldasest jäädvustusest jõudis vaata ja et Lennart Meri dokumentaalfilmis Linnutee tuuled samal aastal. Ent ainult mõned kaadrid. Ajad olid tookord sellise täitsa manismistele rääkida või seda näidata, ei olnudki pikemalt võimalik. Vastavalt lepingule jäi Rein Marani filmitud negatiiv klint Soome MTV arhiivi 20-ks aastaks oma aega ootama. 97. aastal oli Hana saarel rahvusvaheline šamanismikonverents ja selleks puhuks monteeriti Lennart Meri näpunäidete järgi arhiivimaterjalides kokku omaette film. Lennart Meri 70. sünnipäeva puhul kaks aastat tagasi Eesti televisioon seda filmi esimest korda näitaski. Erihuvi kohta ütles Lennart Meri 20 aastat tagasi iseni tsiteeri. Mind huvitab Siber, sest mind huvitab maailma saatus ja Eesti. Mind huvitab olevik, see tähendab tänane õhtu ja homne hommik. Minevik huvitab üksnes selle võrra, kuivõrd ta aitab mõista tänast ja aimata homset. Minevikku, avaneb folklooris keeles etnograafias reisijate ja loodusteadlaste päevikutes. Siber on läbipaistev. Inimese jälg terendab kaugele läbi aja üle ruumi. Sibermastab niisugustele küsimustele, mida me ei ole osanud esitadagi. Jaan Eilart nimetanud Lennart Merit meie maailmapildi restauraator yks sest tal on siiras ja Aubaklik huvi väikeste rahvakildude ja nende kultuuride vastu. Lennart Meri põhjalikkuse kõrval võidavad kõik, kes temaga koos töötanud üksmeelselt meri, kadumatut missioonitunnet, nii ka filmimehed Enn Säde ja Rein Maran kellega koos Lennart Meri tollase Siberi retke tegi. Üleeile sai Lennart Meri 72 aastaseks, nõnda et kuulame siis lähemalt sellest Siberi retkest ja Lennart Merist, kui kaaslasest üldse. Filme tegema minnes me keegi tarvitanud seda sõna, et me lähme nüüd soome-ugri kultuur antropoloogilisi missiooni täitma. Aga me teadsime seda kogu aeg, et see nii on, pärast tema esimest filmi hõbevalge ei olnud veel sündinud niimoodi, et kogu see nüüdseks kergemeelselt ja kerget keelselt öeldud ugrimugri ndus ei olnud veel trendikas. Me ei olnud veel ennast tajunud, et meid on nii palju ja me oleme nii põnevad ja ja kas me tahame või ei taha, on selleks jäämurdjaga siiski Lennart Meri oma raamatutega filmidega mul on väga hästi meeles. 77. aasta. Veebruarikuu pidi surema. Me tulime kokku. Ja Lennart tarvitas siis sellist väljendit nagu et meie grupp peab olema nagu tabula rasa. Mis ei tähendanud seda, et me pidime minema filmiplatsile mingite süüdimatut ülesvõtjatena, kellel ei ole mingit ettekujutust inimestest, kommetest, rõivastest, keelest, mis tegelikult tähendas seda. Et meile toodi Eno sarv, oli siis viienda kursuse diplomant üliandekas keele ja muusikatajuga boheemlane. Kes siis Lennarti käsul tassis meile Tartu Ülikooli raamatukogust kilode kaupa kättesaadavad seda tüüpi kirjandust, mida me siis, kui soovite, käsu korras kõiki uurisime, mis tähendas seda, et et see oli üks saatanlikult kaval asi, see tähendab seda, et meie kõrv ja meie silm oli häälestatud tuut selleks ajaks, kui me võtteplatsile läksime, me teadsime, mille ja kellega on tegemist, meil ei olnud vaja, meil ei olnud aega ju, et keegi seal siberis, vepsa, vadja ma peaks loenguid. Noh, mille poolest vepsa talu erin näiteks naabri venelased alust või ersa mordva vanatädide puusapõlled erinevat setu naiste põlvedest. Me teadsime seda juba lihtsalt, olgu siis need mannineni raamatut, soome sugu, rahvad ja muud asjad, kõik kõik sees. See oli üks, see oli üks väga kaval asi, Lennart, te seda teete või sellest Me isegi istusime. Ma mäletan väga täpselt Tartus kahel seminaril. Jumal teab, kust need kuupäevad teada saad, saadi Ariste veel. Pidas meile ettevaatlik, kui järel kõne. Näiteks vadjas me pidime minema siis loomulikult nende kõige suurema nõiast rahvalauliku Oudekki figurva juurde. Ja Arist ütles, et ta on väga haige, raskesti et üle viie minuti tema juures olla ei tohi. Ette rutates olgu öeldud, et me olime tema juures üle kahe tunni. Ta oli tõesti haige, aga ta võttis seda filmimist, mis jäigi viimaseks tema filmikuks üldse. Nii toredasti, et vähe sellest voodist tõusis õistus meie ees. Kui filmisime pärast filmikute tuli, saatis meid lausa õue, surus kättpidi ja nii edasi, nii edasi. Et need inimesed taipasid samuti kõik need, keda me filmisime, mille ja kellega on tegemist. See oli üks kõige suurem tähelepanek Lennartil. Oli hõbelusikas suus. Tähendab, kui ma olen jälginud ka meie teised tegijad on käinud Siberis väga lähedastel, ütleme paralleelkurssidel pärast meid sõitis ju vennakse toomingad. Siberisse, solkuppide mail ja nii edasi nad ei saanud midagi, ütleme, viisakamalt said väga vähe. Ja samal ajal meie opeerisime tänu sellele, et see esimene linnude tuuridega rahvusvaheline film, tempo oli väga üles aetud, rahvusvaheliselt mingid rahad ja väikene kogus, kodak filmi ja nii edasi. Ja me saime fantastilist materjali, tegelikult kusagil ei olnud ja niisugused pioneerid Siberite nüüd lähme nagu Livingstone Aafrikasse. Et meil olid ikka head inimesed, kes olid ette söötnud. Peeter Tulviste oli see, kes söötis meile selle šamaani ette, õpetas täpselt, kuidas temaga käituda ja nii edasi ja nii edasi, aga aga see niisuguseks teoritiseerimiseks, kui me ikka sinna viie-kuue 1000 kilomeetri taha läksime seal endale kedagi abistamas. Sõitsime sinna avami jõele juulist 1977, nagu öeldud, siis. Peeter Tulviste, ma ei ole kindel, et sel ajal veel professor oli juba professor oli, oli siis nimetanud nime Diminime, kostjorken. Ja me läksime Lennartiga kahekesi, jättes gruppi siis sinna külla või faktoorumi kokku leppima filmimise suhtes them nime poeg. Tülsi Maku noorem mees viis meid mootorpaadiga 17 kilomeetri kaugusele. Seal seisis kodakojas, istus kogu perekond siis teminime tema naine herku. Projektil Smaco tuli, kaaslase tõlkis. Ja siis eestlase maha. Keskkool oli väike lõke, millele pandi tahtnud tee. Lennart ütles mulle vaikselt, et nii ja nüüd räägime eesti keeles omavahel 10 minutit. Üldse ei suhelnud, nemad rääkisid omavahel. Tema nimi oli istunud vangilaagris Stalini ajal selle eest, et oli üheksandat põlve šamaan ja ta teadis ainult vene keelt mingil moel. Bradski hüdroelektrijaama ehitus hakata väga halvasti oskas vene keelt. Ja siis 10. minutil. Ta küsis äkki, et mis te seal räägite? Mina nüüd ei mäleta, kas oli poja või, küsis ta ise. See polegi oluline. Me ütlesime, et me räägime oma keeles, aga miks ma midagi aru ei saa? Sest kanossani jaoks venelane võõras vaenlane on sünonüümid, tähendab, tuli võõrasta pidi olema priori venelane, nüüd selgub äkki, et ta ei saa sellest venelasest aru sõnagi. Siis Lennart ütles ei, me räägime oma keeles. Ja siis, et noh, mismoodi teie keeles on käsikana Shani keeles üksamojaadi keeld veidi keeltest käsi kõlab peaaegu sama muidugi eesti keeles, me teadsime seda loomulikult, vesi kõlab peaaegu samamoodi. Ühesõnaga need ürgelemendid. Oma julge tarvitada sõna šokeeris, kuid seda karasani perekondades jahmatas täiest, kuidas saab siis nii olla? Teiega veel on nii sarnased, mõistagi me olime siiski ette valmistanud veidikene. Lähevad, et sellepärast, et me oleme sugulased. Kuidas sugulaste naeris selle peale, noh meie oleme sellised, nagu me oleme, teie olete valged mehed. Ja ja siis oli meil tehtud, me olime siis kokku leppinud järgmine päev filmimiseks. Ja, ja selles šamaani filmis on üks seik, mida ei märka vaadates kuivõrd on pisikene sissejuhatav novell tegemata jäänud filmi seal keset seda armumist rituaali. Kas poeg nüüd kummardub šamaanipooli või oli see vastupidi? Ja me alles siis, kui see neiu oli meile tõlked andnud, mitu kuud hiljem kuulsam siis mis toimus, poeg küsib isa käest, keset rituaali, et kuuled, et näed, see prill seal ukse kõrval, kirjutab kogu aeg ukse kõrval istus Lennart Meri ja tegi märkmeid kogu aeg. Ja šamaan vastab, ole rahulik, need on omad poisid, seda tüüpi lähenemisega. Lennart Teil ilmselt ja noh, meie siis muidugi laulsime kooris kaasa. Õnnestus saavutada seda, mida ei olnud eelnevad inimesed saavutanud sama lugu kordusmansi külas. Seal oli Zuckerie küla Lääne-Siberis Rahvalaulik Roman sai, noh me käisime kolm korda romanni juures. Temal on kurk haige, samal ajal suitsetas nagu rohkem kui Lennart Meri. Et asjalaud ei ole üldse nii ja naa ja ei mingit piiksugi. Ja siis me tegutsesime külas edasi, Rein filmissis. Siit ja sealt muide, teisi laulikuid ja ja siis tuleb üks neiu, kes hiljem oli meie tõlgiks, tekstide tõlgiks. Joostes meie juurde, tulge ruttu, Roman tahab laulda, rabasime kaamerad ja makid, jooksime, roni juurde. Ja siis juhtus midagi täiesti ainulaadset, on jõudnud linte vahetada. Proman istub trepi peal pärast ka toas. Ja muudkui laulisel laulis. Ta räägib ka. Täpselt sama maailma loomismüüdi, mis seal Kalevalas, kuidas linn sukeldub merepõhja ja nii edasi. See on filmis sees, kuidas maailma loomise müüdid on peaaegu sõna-sõnalt sama kant linnu nimetus olevale Songist Kaur ja seal oli tuttpütt. Bodydseps Kristaatus. Vapustav ja lõpetamiseks tähendab seda, miks ma seda nüüd nii pikalt räägi, see tähendab seda, et Lennart oli osanud filmigrupi ümber ja filmi grupik käitumisse. Veerida sellised omadused, mis mõjusid selles selles täiesti võõra kultuuri ja keskkonna kontekstis külge tõmbavalt, austust äratavalt, sest hiljem, kui neid romanni lint, romansi, mahovi, linte, ma mängisin siinsamas Keele-Kirjanduse majas ette mansi ainsale rahvaluuleteadlasele rombandee vale siis ta hakkas nutma. Ta ütles, ma tean kõike romanni laule, aga need, mis te olete lindistatud, ma kuulen esimest korda, et need on nii arhailised, naisterahva jaoks on seal sees tabusõnad, millest ma aru ei saa. Kuidas sedel õnnest. See on eriline omadus mis minu arvates Lennart merel kui režissööril on ja mis on telerežissöörile, seda ei tee seal äärmiselt vajalik omadus. Ja tabana ära tunnetada seda keskkonda, seda konkreetset inimest ja, ja valida taktika. Mis on noh, peaaegu ainuõigus selles situatsioonis. Noh, meil on ju igast kohtumisi olnud nende rännakute ajal mõnikord laus lausa sääraseid ja kaugeltki mitte alati seotud soome-ugri hõimudega kus imetlusväärselt õnnestus tulla ta puhtalt välja ja mis oleks võinud lõppeda märksa õnnetumalt, kui näiteks arvata oleksime osanud, seal on sellel suurel põlemisest Siberis, mäletad, kui jah, seal kõrget KGB ametnik, kes läksid otsima süüdlasi, mikspärast, metsad põlevad. Ja üks säärane timuka olemisega härrasmees sõitis meie kupees teiselt poolt, mulle tundub ka, et, et see ei olnud Ta ainult olen palju mõtisklenud asjade pärast. See ei olnud ka mitte ainult omadus, vaid vaid selle taga oli seesama missioonitunne, millest rääkis Miks sa seda filmi tegema läks? Mille nimel ta läks tegema ja selle taga oli tahtmine mitte lihtsalt filmi teha, vaid, vaid oli tahtmine täita üks väga oluline lünk. Meie ja ugrimugri rahastaja loos. Tõsiuskliku kirjamehena erineb meist teistest filmitegijatest kõige muude omaduste poolest ka selle tõttu, et ta jäi kuni lõpuni, pliiats, paber käes, mõtlejaks mis paistis silma eriti montaaž. Laua taga tähendab filmimeestena meil ammu episood monteeritud kui Lennart, olles paber peale Untaaristada. Ta niisugune. Ta ütles, et ta ei saa seda teistmoodi, mis on ka täiesti mõelda seda noh, see on teistsugused aju poolkerade töötavat kuuldavasti üldse sisse, nii et selles mõttes seda jälle mõne koha pealt lõime oma ülikiire kui soovite, audiovisuaalse mõtlemisega. Teisalt jälle, kui te vaatate neid filme, siis nende filmide kummaline sügavus tuleb ju nimelt sellest nõtkest autori tekstist, mis, mis on, on suisa artistlik ja ja ära vahetamatu. Sest et filmi kaasaegse filmi keele seisukohalt ja need meie tehtud filmid ei ole ju mitte kuidagi eesrindlik, nad on ülimalt konservatiivset, isegi konservatiivset kuubis. Filmitakse midagi ja kaadritagune hääl, ükskõik kes ta siis ei ole, Üksküla, Mikk Mikiver või Lennart Meri ise kommenteerib seda, mis me näeme siis ja samal ajal. Tundub niimoodi, et kõikide vaatajate jaoks on seda tüüpi tekst nii lummav, et ta ei kao isegi tõlgituna teistesse keeltesse. Ärgem unustagem, et Linnutee tuuled sai New Yorgi filmide festivalil hõbemedali. Minu teada on see esimene üle Atlandi ookeani saadud autasu üldse Eesti filmiajaloos. Kui üks asi on kokku lepitud ja kui asi üks asi nagu pea minema niimoodi siis viimasel hetkel järsku millegipärast lähevad need väikse kõrvalepõike ja teeb asja teistmoodi. Või, või siis noh, mis mulle omal ajal tegi tädi kõvasti nalja ja ja see mäng mulle isegi meeldis. Merel oli niisugune komme. Alguses mõtlesin, et huvitav, kas seda teeb, kas ta kontrollib mu reaktsioonikiirust või oli, oli ootamatult, kui me niimoodi küllalt väsinuna päev on selja taga ja, ja mis maas, arutame järgmist päeva ja siis korraga ootamatult lendab minu poole kas mingi tikutops või, või mingi ese niimoodi kõik ootavad situatsioonile, siis sa pead kiiresti reageerima, selle rabama või siis saama sellega omal niimoodi pihta. Vot niisugused väiksed väiksed ootamatult nihvid täiesti süütut nagu kogemata ja neid juhtuselevad osa. Mul tuleb üks lugu meelde, mis mis mingil moel iseloomustab seda tõsimeelsust, millest me nüüd siis jutumärkides räägime. Me olime üleval Soomes kilbis järves, märtsil. Lennart oli kuu aega tagasi saanud autojuhiload. Te panite teha, ma ütlesin, saanud, ma ei mäleta, et oleks käinud kursustel. Mina ütlesin oma vana mütsi ära, kui sa siit Soome liiklusest oma uue Žiguliga elusalt tagasi tulid tuli. Kuigi ta nüüd mul tunnistab, et, et tal tulevad külmavärinad peale, kui ta meenutab, kuidas ta esimesi nädalaid Soomes sõitis, et käitus nagu poisike, aga see selleks. Meie olime kilbis järve hotellis, meil oli mõelustest mikrobuss, teoseid laadaga, esimene kord ta kutsus mind peale, mina ütlesin, et minul on kolm last ja järgmine kord ma ei läinud. Ja see on kusagil tema sünnipäeva ümber. Me oleme õhtusöögi valmis pannud, kes me seal siis kolmekesi olime? End putnik, Rein Marani, mina. Lennart ei tule ega tule. Lõpuks tuleb veidikene õhetav, ütleb, et maht ei küsigi, kus ma olin või kuidas ma hiljaks jäin. No meil ei olnud kombeks küsida, inimene sõidab ja teeb, mis tahab. Vaba inimene vabas riigis tuli Soomest ja siis tasapisi hakkab rääkima, sest tema igiomane edevus siiski pidi välja purskama. Ta oli sõitnud Rootsi piiri poole, et pilti võtta piirist me kõik käisime seal, me olime ju ikka ikka nõukogude inimest. Ja siis tal oli suitsu peale tulnud ja siis ta oli hakanud sealt suitsu süütest paberisse süütama. Aga nagu ta ütles, pabeross süütaly, mässus. Jutt käib kõik sõidupealsest tegevusest. Auto liigub maantee peal, mille ääres on niuksed, kahemeetrised, lumevallid jutt on ju kaugpõhjast, märtsikuu lõpus jääd suitsu süütaile nässus, siis ta asus kahe käega suitsusüütajat remontima. Siis ta sõna-sõnalt ütleb, niisiis läks äkki väga pimedaks ja jäi väga vaikseks. Me saime arvuta, sõitis tee pealt ära lumevalli sisse ja olime üksjagu jahmatanud, kus me olime juba selleks ajaks staažikad autojuhid. Ja ma küsisin ta käest, mis seal siis edasi tegid. Täiesti tõsise näoga, räägib sõna, saad niimoodi, et edasi ma käitusin vastavalt instruktsioonile, püüdsin vasaku käega avada ust ja paremaga lükata, mis mul ei õnnestunud. Lihtsalt öeldes, ta istus selles lumevangis üle tunni aja pugesist lõpuks akna kaudu välja. Üks norra turismiauto tõmbas ta tee peale. Teine juhus, mis ma tean, mille küll, mille tunnistajaks mõjunud. Ja ma ei tea, kas seda sobib rääkidagi Marguste käest küsinud teri oma autoga jäänud Helsingisse meerime tagasi tulnud ja siis ta oli kutsutud kusagile sünnipäevale, kus ta oli siis ühe või kaks väikest ringi klaasi tõstnud, unustades, et õues on auto. Ja siis, kui ta koju hakkas sõitma, siis ta taipas, et ta on ju nüüd alkoholi tarvitanud ja siis ta läks, otsis üles kõige esimese lähedal politseijaoskonna, ütles, et tema on eesti kirjanik Lennart Meri. Temal võtad kaks pitsi mingit kangemat kraami, tema tahab oma alkoholimäära, et kindlaks teha, kas ta võib sõita seal Soome politseijaoskonnas oli tõenäoliselt esimene soome-ugri kaheksas tuli vabatahtlikult oma protsendimäär. Nii et nad olid jäänud täiesti tummaks. Kogu see seltskond seal tõsimeeli tooli puhul kuhugi, aga siis olid peaaegu et välja pekstud, mis ta lollitab. Protsent oli alla igasugust soome-ugri alkoholi määraride, sõitis uhkelt koju. See oli siiralt mõeldud ja täiesti ausalt, sest lojaalse kodanikuna, eriti Soome Vabariigist muidugi ta püüdis käituda nii, nagu vaja. Lennart oma raamatutes küll esseedest kogu aeg korranud seda, et tal on haigus juhtida küll laevasid küll lennukeid, küll autosid ja ja isegi Soome laeva ja, ja ta räägib ühe loo, kui me tormil tagasi tulime, vesilennukiga maandusime tudinka lähedale, siis oli sealt kõrge kallas, seal oli 183 puutrepiastet ja meil oli 500 kiloaparatuuri. Ja Lennart räägib siis loo linti, mis mul on kaasas. Ja üleval ootas siis raudtee. Et meil oli aiatudinkast jõuda nurilskasse, kus olime ülejäänud grupp. Et siis meil ei jäänud muud üle, kui hääletades rong kinni pidada. Ta unustas ühe seiga vahelt ära, siis tegelikult üleval oli hoopiski venelane postivedaja autoga seal kandis sellel ajal juulis teed olid sama laiad kui sügavad ja meie oma 500 kiloga muidugi raudteejaama, mis asus mitu kilomeetrit eemal, ei olnud suhteliselt loomulikult minema. Ja siis Lennart läks seda postimeest paluma, et võtku meid oma kraamiga veoauto pealt, ütles, et kas te ei tea, et postiautoga on keelatud eraisikud vedada. Siis lähevad võttis oma permanentse paberi, neid oli tal umbes 20 eksemplari tehtud kriitpaberi peale trükitud Eesti NSV kinokomitee paber kõikvõimalike värviliste pitsatitega hästi paljude allkirjadega vene keeles, mis kõlas umbes nii, et, et selle esitaja Eesti NSV teeneline kunstnik Lennart Meri on Eesti NSV Kirjanike Liidu sekretär, neid oli sel hetkel seitse tükki. Jaa, palun külanõukogusid miilitsaorganid, KGB, Sid, lennujaamasid ja nii edasi. Osutada abi Eesti NSV filmi rühmalemiste, filmi, Siberi väikerahvaste õnnelikust elust, Postimees ei võtnud seda paberit esimesele esitamisele vastu, ütles, et ma ei hakka lugema neid kirju, siis lennud täiesti tõsise näoga äärmiselt soliidselt ütles. Lugege, lugege iga päevade ministri kirju ei saa lugeda, all oli kirjutanud kinokomitee esimees Liivik, mis oli tõesti ministri nomenklatuuri Saint kujutame ette situatsiooni Eesti NSV kinokomitee esimees. Paneb oma paberid lauale Taimõri poolsaarel. Lühidalt öeldes Postimees võttisel kirja luges läbi, ütles, istuge ja siis me tõepoolest sõitsime autoga ja tõepoolest pidasime rongi kinni. Lennart lõpetab selle lindi väga ilusa Kalam puuriga. Et vot niimoodi, et kui sa oled reisinud kaamelitega ja peatunud arktilist raudteed pidi sõitvat rongi kinni. Ta ütleb. Niisiis, varem või hiljem saad sa hakkama ka väikese riigi presidendina. Minu arust on seesama liidriks olemise sundus kombel geenides sees juba ja muud nendest vimkadest seekord ei räägikski, neid võib muidugi lõpmatuseni rääkida. See filmitegemine on üks suur sekeldamine ja ta on kuratlikult tehniline tegemine. Sa pead tassima seda aparatuuri, sul peab see suur seltskond kaasas olema muidu tegijaid muiduleivasööjaid mõnikord ja, ja sinna sisse hakkab kaduma. Mõnikord ma nimetamegi seda ja mul on nüüd raamaturiiulil üks, üks akti kaante tükk, millele ma kirjutasingi peale ideede kalmistu tähendab, kus selles igapäevases tobedast sekeldamisest tänase päevani kahjuks hakkab kaduma see helge idee, mille nimel sa hakkasid filmi tegema. Vaat lennata filmide puhul, et see helge idee või ütleme, see vaimsus, mille nimel selle või filmi juurde mindi, noh seal võib ka kaudselt nimetada taas missioonitundeks see kadunud hetkekski ära. Et selle tõttu mina näiteks ja ma usun, et Rein samamoodi on minuga nõus, on, on selles mõttes küll õnnelikud inimesed olnud noh, meid nagu ise tõsteti tänu temaga koostööd natuke nagu juukseid pidi üles. Et me, me saime ise natuke vaimsemateks ka targemateks, kui soovid, me ei teadnud paljusid neid asju, mida tema meile tõi ja ülejäänud vaatajateni saanud. Üks võimalus lähenemiseks sellele Küsimusele filmidega on ju, kipub olema nii dokumentaalfilmidega tihti. Ta kasson, dominantne pilt ja, ja noh siis sinna juurde tulev muusika ja heli ja siis lõpuks lõpuks nostalgiat. Tekst, mis siis räägib ka vajaliku info juurde ära ja sellega asi piirdub või on vastupidi, dominantne on tekst. Mida nüüd juhtub televisioonis väga tihti ja pilt on, on, on, ainult vahendab seda teksti välja öelda ja seesama tekst kõlaks võib-olla raadiost märksa paremini mitte polekski. Need olid kaks äärmust. Ja kui nüüd rääkida Teinud siis siinsele konservatiivsuse vormis, mille sa välja pakkusid, selle on tegelikult tinginud filmitav objekt ise, kus ei tohi lubada suvalisi autoripoolseid kõrvalhüppeid ei pildis ja helis kus sa pead olema autentne, kus, kus jälle saunaehituses ongi selle filmivõimsus ja kus kõik see, mida me nimetame kunstiks või, või kui soovid, siis noh, kui halvasti mõne mõne mehe poolt öeldud paladoniks. See on mittekasutatav sel hetkel või õigemini on tema väljendatav teistsuguste vahenditega, mis on igiomased, kujundi ja kujutise loomisele, mis on igiomased sõnaseadmine, mille suurmeister Lennart Meri on ja kui nüüd vaadata neid samu Lennart Mere sõnaseadmise selle filmi juures, siis ka need on ülimalt ja ülimalt autentsed ja nad nendega võidavad ja löövad seal ei, ei lubata omale efekti nimel ühtegi liigset sõna või tähte. Veendunud, et noh, meil on filmid, mis ei ole hetke löövad, mis ei ole mõeldudki niukse hämmastuse tekitamiseks või, või, või noh, vormi poolest löömaks vaid, vaid nad elavad hoopis teist funktsiooni ja nende filmide emissioon on teine. Demi nime ütles, et kui meie lamp põlema läks, see on nagu teine päikesest, noh, see vist oli nendes kodades küll esimest korda, kus 1000 vatti Laajal põlema hakkas, kui tede karvubeiusid silmisele tegelikult väga suletud rituaal sealt võtab osa üks või kaks hõimu, ainult tulevad kokku. Ja Lennart arutlebki ühes oma väikeses kirjatükis, et kumb on enne kana või muna, et kas enne lüüakse karu maha ja siis hõimuvanem kuulutab välja karupeied, mille sisuline olemas on sellest nagu vabandada siis vana oti ees maha lööma, sest tema, nende vend ja tooriumi noorem poeg vastupidi, et selleks, et hõim oma mälu kuuendada saaks, et rituaal toimuks, minnakse spetsiaalselt karma lööma. See on iseenesest huvitav, aga ma tahtsin teisest asjast. Anti kirjanik Lennart hea sõber, Jeremy Aipin oli see, kes pani, selle, pääseb virisema Lennart peas, et me peaksime tulema filmima Karu beežid, sest tema nüüd küll haritud inimesena sai ka aru, et see on kadu, nähtusi, et kõik need, mis sinna mune filmitud, on olnud sama, mis vein, ütlesin üks dringelt rangel noh, eurooplaste jaoks teemerid natuke tsirkust, aga mis kõige tähtsam. Kui me sinna tõldžinite suvel Mary lõpuks jõudsime kaks korda käisime seal siis kõige tähtsam oli see, et kogu see toimkond, kogu see perekond, kes kogunes viis korda viis palkmajja seda rituaali läbi viima, sinna pidi mahtuma ka meie kaks kaamerat ja kaks makkia ja nii-öelda poolteist filmirühma. Nad said absoluutselt esimesest hetkest alates aru, miks me seal oleme, et, et see on ainus ja viimane võimalus, need laulud laulda linti pähe sellest. Mul on lindis üks laul, kus laulda isegi häälepulgast pikast suunatud mikrofonist. Et isegi häälepulk, kui on täna tulnud karu peiedel nii-öelda, et me oleme sinna ühte laulu sisse lauldud ja üksiksellised spetsiaalsed kalender, pulgad Maaga veedetud sealgi on üks kinokaamera sisse lõigatud, mis tegi meid kuule uhkeks nüüd kui ühekspetsiooni lõpus, et karubeed kestab neli, viis päeva. Seal tekkis mingi ületamatu segadus, laeva tagasisõidu üle 400 kilomeetri, surguti ja nii edasi. Aga karupeied viimane Taali etteaste ei olnud veel toimunud, see on kõige toredamad, terve, hõimutab kätest kinni, paluvad veel kord vabandust ja saadavad siis uhkete laulude saateks toorumile tervitas. Ja me tahtsime, seda pole teiste filmide, Lennart läks, siis pani kogu oma diplomaatilise kõneoskuse mängu. Me olime enne antud üle ka kõik kingitused neile täiesti asjalikud, väärtuslikud. Praktilised kingitused. Et noh, et kas ei saaks kuidagimoodi nüüd kiirendada seda asja äärmiselt ettevaatlikult, mu seitsmenda kõrval siis vana tõltsin, kes neid, kui on juba surnud, vihastas tõsimeeli esimest korda nende päevade jooksul, kus meid oli tõesti hästi vastu võeti. See, et miks te siis siia üldse tulite, kui teil nii kiire, et teie tulete, teie lähete, aga meie teeme karuga siin edasi elama. Ma pean tunnistama, et mul oli häbi. Me tulime kolmeaastast tagasi. Filmisime topelt ülemus karu peiedest 40 tundi helilinti ja filmitud materjali 16 tundi. Seesama mõlemapoolne missioonitunnetus. Tegelikult Me kõndisime kogu aeg. Noh, kuidas seda nüüd viisakalt öelda, et me tegime filmi ja laulik suri? Me tegime, filmilaulik suri, ma ei tahaks öelda, et me kõndisime haua äärel, see ei ole õige sõna. Aga nad tajusid ise seda kogu aeg. Ja, ja muidugi hämmastav on see, et, et seesama temini Me et ta meie need tehnoloogia loogiliselt ette valmistanud, mis üldse tegid võimalikuks selle võtmise, ta need välja kannatas ja, ja ta sellega suhteliselt suhtes leplik oli. See on, et Lennart Meri otsene mõju isiklik mõju ta seda suutis luua selle vahekorra, kus, kus kõik see, mis muidu oleks kohutavalt häirinud ja seganud, see ei olnud enam oluline filmi näol ja kahju. Tõepoolest ma arvan, et kõikide nende filmide puhul, mida Lennart Meri on teinud, ilmselt seda materjali oli kuhjaga, sest situatsioon ise ja, ja see situatsioon üles ehitada tuss lõi säärased võimalused, kus tekkisid erakordsed võimalused, materjal kätte saada ja need materjali olemas, aga aga see samal ajal selle materjali kasutamisega võimalus oli, oli ühe filmimahu juures minimaalne. Ja noh, sellest nüüd ka nüüd, kui palju aastaid hiljem lõpuks ekraanile jõudnud, siis seesama lugu. Sest kipun arvama küll, et me olime üks üsna väheseid grupeedel, õnnestus ehedamal kujul just ehedamal kujul ja, ja mitte lavastada ja, ja mitte üles seatud mitte kui etendust võtta vä, tõid tõepoolest ehedamal kujul seda loitsu, mis toimus ja, ja seda hiljem enam võimalik saada ei olnud, sest see on võimalik saada nii lähedale inimestele ja peale selle inimesed on ju kaduvad ja nendesse inimestel pole võib-olla kedagi järgi. Dokumentaalfilm Lennart Meri koostöös oma meeskondadega teinud päris hulga soome-ugri rahvastest ja kultuurist veelinnurahvas linnude tuuled, Kaleva hääled, tooriumi pojad ja sama on need filmid kinnitasid ja süvendasid omal ajal terve põlvkonna eestlaste juurde usku. Ja kummaliselt. Endal sai need omamoodi ideoloogilised filmid teoks valitsenud ideoloogilise surve kiuste. Meil tuleks harjuda mõttega maailma ühtsusest. Üksainus ta, meil ongi. Elamine tähendab Lennart Meri sõnade kohaselt reisimist. See on inimese enesestmõistetav seisund. Maailma mõistmine on selle maalima lakkamatu hõlmamine nii ajas kui ruumis. Tänases saates kuulsite Rein moranitia Enn sädet Tomas Siberi retke, mille nad tegid 1977. aastal koos Lennart Meriga. Saate toimetas Terje Soots.