Proov. Natuke road summa, rockabilly nostalgiat ja veel enamgi nostalgiat Lõuna-Rootsi maalilise järve maastiku väikelinnades. Läbi linna looklev kitsas rohetavatega lastega rahulik jõgi, romantilised kaarjad, puusillad ühendavad kaldaid ja peegelduvad siledal jääpinnal. Kahel pool kalda tänavate ääres seisavad värskelt värvitud tena tunduvad vanad puumajad, väga värvilised, hallikassinine ja valge, roheline ja valge, punane, punane ja valge. Enamasti kahekorruseliste hoonete seast tõuseb uhke kolmekordne Puubitsiiliste rõdudega kollane ja valge ja otsekui väike loss ja lilled. Neid on igal pool aedades rohetavate jõe kallaste ääres majade akendel. Lisaks kõrged vanad puud ja õitsvad põõsad. Talguliste nipsasjade, armsalt vanamoodsate lauanõude ja pitslinade küllus valitseb tillukeses kohvikus. Kõigile akendele on küünlaid ja väikesi lampe, mis õhtuhämaruses süüdatakse. Nii on Rootsimaa väikelinnades kombeks. Aga praegu on hommik päris varane ja vaikne hommik ning tundub, et see väike maaliline alles ärkab. Linn elab päriselt omaette maailmas oma vaikses tünnis, millest ei tahakski lahkuda. Ameti peab, sest tuleb ju minna vaatama laborgi lossi juba suuremas Rootsi linnas Väksias lossi, mille üks peig pulmapäeval oma pruudile kinkis. Uhke või mis ikka ilusat pühapäeva vikerraadio, Helgi Erilaid ja muidugi. Växiasse seal Lõuna-Rootsi järvede keskel on tore sõita lasse Stefan rockabilly bänd isaldel. Oo jaa. Haaramiin. Piinas. Uuris. Luure. Liina. Maalilises Hollandi lõunaosas ta seisab kroonabergi maakonnakeskus Väksia, mille nimi arvatakse tulenevat kahest sõnast väkk, mis tähendab teed ja söömistähendab järve. Siis tee üle külmunud järve jäätee, mida mööda ümbruskonna talupojad ammu minevikku jäänud talvedel ammu kindlaks kujunenud laadaplatsile sõitsid, et oma kaupu müüa ja teiste omi osta. Selle platsi kohale ja ümber kujuneski vähehaaval Väks linn. Ristiusu missionärssig Fritz tulnud Inglismaalt Rootsi ja ehitanud Växiasse esimese piiskopikirikulegend või mitte, kes teab, aga igatahes sai väiksest 1170. aastal kohaliku piiskopkonna keskus, mis meelitas juba 12. sajandil kohale hulganisti palverändureid. Tegelikult oli aegadel siin vaid väike küla kiriku ümber koondunud talude kogu küngaste vahel kus elas tavaliselt vaid mõnisada inimest. Talvel aga, kui järved jäätusid, kasvas rahvaarv mitu korda sest kõikjalt ümbruskonnas sõideti kokku suurele siig reidile laadale Scheffer smässile, Nende 342. aastal andis kuningas Magnus Eriksson Väksijale linnaõigused. 14. sajandil ehitati Väksija piirile suur piiskopilinnus suunabergiloss. Linn oli ju üks Lõuna-Rootsi sisemaa, suurte veeteede olulisi sadamaid helgatsioni järve ääres. Siin liikusid tähtsad kao, ballastid ja krono Bergi linnus kaitses seda vilgas kaubateed põhja poolt. Teisele poole rajati Berkwara kindlus, mis pidi ära hoidma Taani poolt tulevad rünnakud. Sadakond aastat ulatus taani maa piir lausa Väksjoni välja, nii et rääkis. Just sai piirilinn Rootsi ja Taani vahelisel kaubateel. Taani mõju linnale olnud neil aegadel päris suur ja üpris sagedased olnud keskajal ka Taani poolsed röövretked. Kuid kõige kohutavamad olid linna jaoks pidevalt korduvad tulekahjud, mis süttisid ikka ja jälle sõdade ajal rajal, välgulöökidest, hooletusest, vahest ka süütamisest. Aastate 1277 ja 1843 vahele mahtus kokku 11 linnapõlengut. Kord ehitati varemetes linn uuesti üles ja iga kord jälle natuke uutmoodi. Pärast seni viimaseks jäänud 1843. aasta tulekahjut tõusis, läks tuhas ühes Skandinaavia kõige terviklikuma linnana ja seda kaunizampiir stiilis. Kuid 1960.-te 70.-te uusehituste tuhinas lammutati hulk väärtuslikke 19. sajandi hooneid suure aga maha, et hiljem kahetseda. Kõigest hoolimata läks puhkekatedraali rõõmus linn, kus asub muuhulgas ka niinimetatud kristalli kuningriik rootsihkla klaasipuhumismeistrite võluma. Rootslased peavad Väksijat kõige rohelisemaks linnaks Euroopas. Parke ja puiesteid on siin tõesti palju ja Väkssesseni järv on ka lausa keset linna maaliline trummeni. Järv laiub paari kilomeetri kauguse vägevast paksude müüridega Cronenbergi linnusest täna ainult varemed järel, kuid linnas on veel ka hoopis uuem loss. 1900. aastal valminud telepõrgi loss, mille ehitas pöörne graaf Frederik fonde pulmakingiks oma noorele naisele Anna koskullile. Kes oli see romantiline Björn krahh? Londe aadlisuguvõsa ulatub kaugele, rootsime ajalukku, sellest on tõusnud riigimehi, poliitikuid ja isegi kuningas Karl kaheksas, kes valitses 15. sajandil. Meil on põhjust meenutada kuningas Kaarel 11 10. valitsusaega 1672 kuni 97, kui Eestimaa ja Liivimaa kuulusid kindlalt Rootsi kuningriiki. Rootsi riigipäev võttis 1680. aastal vastu otsuse võõrandatud mõisate riigile kaasavõtmise ehk riigistamise kohta. Noil aegadel kuulus Rootsi aadli-le ligi pool Liivimaa haritud aladest, siinsele saksa soostaablile aga pisut üle kolmandiku. Osa Liivi maadlike protesteeris mõisate tagasivõtmise vastu ja protestijaid juhtis Johan Reinhold fon Patkul. Selle nimega seoses hakkad kohe mõtlema balti jaama poolsest küljest Toom reale viivale Patkuli trepile. Kuid tuleb välja, et 1903. aastal ehitatud 150 seitsmeastmeline trepp nimetati hoopis tiitrich Friedrich von Patkuli järgi, kes oli Põhjasõja ajal Tallinna asekuberner ja 1709. aastal ka Eestimaa asekuberner. Eestiga oli samal kaarel 11 nende valitsuse ajal seotud kahjuks fonde. Vana aadlisuguvõsa liige René krahh Karl vande, kes oli aastatel 1695 kuni 99 Tartu õuekohtu president vanemas rootsi keeles olised orpathohvret Rootsi suurvõimu ajal Rootsi kuningriigi kolmas Suvekohus Svea õuekohtu ja Soome Turu kohtu järel õue kohtud olid Rootsi kuningriigis kõige kõrgemad kohtud kuni loodi riigikohus aastal 1789. Viorne krahvisool on ka hilisemaid sidemeid Eestimaaga hotelli ja vabahärra Karl Adam von Stackelberg, kes oli Rootsi aadliku ja Kuressaare linnuse Komandandi Matthias von Stackelberg poeg, määrati 1719. aastal Saaremaa kuberneriks. Talle kuulus hulk mõisu Eestimaal ja tema kodu. Olite humalamõis, kui Venemaa vallutas Põhjasõjas 1710. aastal Eesti ja Liivimaa jäiga Karl Adolf von Stackelberg oma Saaremaa mõisa, astus Venemaateenistusse ja abiellus 1722. aastal mörne krahvitari Juljana Kristiina Boondega. Põnev on ajaloost sedalaadi seoseid otsida. Oleme siis ajas pisut lähemale jõudnud ühele ilusale suvepäevale aastal 1900, kui 54 taastane graaf Frederik vande viis oma 28 aastase noore naise Anna Koscully just vahele minut Teleburgi lossi ette ja ütles. Üllatus, see loss on sulle. Selle stseeni, mõtlesin ise välja, kes teab, kuidas lugu tegelikult juhtus. Võiks arvata, et võib-olla sõutiseks tsentrilise kuulsusega Björn krahh Frederick Nende Teleburgi lossi ehitamist oma pruudi eest saladuses hoida, aga võib olla ka mitte. Lossi hakati ehitama aastal 1896, nelja viiega kilomeetri kaugusele Väksia kesklinnast kauni trummeni järve lähedusse. Hoone plaanid tegi kaks noort malmarhitekti, eraldi vokk lund ja august Lindval. 19. sajandi alguses seisis praeguse lossi kohal Duphani talu, kus elas naha parkal Sven Johan biork lund ning kus veadus 1825 kuni 27 Rootsi poeet ja tulevane piiskop ess aias teeb ERR. 1895. aastal ostis graaf Frederik On teil ära nii talu kui seda ümbritsevat maad, sest just siin oli see imekaunis koht, kuhu krahv oli otsustanud ehitada oma kingi oma noorele mõrsjale. Ja nii tõusis madalale künkale puude vahele hiliskeskaegses ja renessansi stiilis loss mille kavandamisel oli krahvi soovil keskaegsetest Prantsusmaa ja Saksamaa lossides eeskuju võetud. Jah, üle sobis vaid parim parim graniit ja parimad tellised toodi kohale üheks lähedalt. Dorpast palgati Rootsi parimad meistrid ja kunstnikud. Miinadi ahjude kahhelkivid toodi öödeborist ja raudsepis Kopenhaagenist. Jürna graaf, Frederik Bonde pidi päris erakordne mees olema, kuidas muidu suutis ta siia Lõuna-Rootsis Molandi järve maa keskele sellise erakordse lossi rajada, mis küll meenutab keskaegset lossi, kuid tundub samas kummalisel kombel täiesti ajatuna. Fassaadil näed sa kõigepealt ilmatu suurt, laia ja kõrget treppi, mis algab lossiesiselt kivi platvormilt ja tõuseb umbes 45 kraadise nurga pall. Lossi kesksel korrusel seisva peaukseni trepp seisab lossihoonest õieti eraldi. Seda mõlemalt poolt piiravad müürid tõusevad koos trepiga ja moodustavad kahel pool laiad kivised käsipuud oma poolsada astet ronimist, siis oled lossi peaukse ees, laiuval terrassil. Keskuses on laiem trepimade kaunite sepisväravatega. Kahel pool trepipostidel seisavad siiber, ise ähvardavad kivised, lõvid. Ja lossise telepõrgi loss ise on ilmatu suur, täiesti ebasümmeetriline ja seisab sellise künka tipul, mille üks pool on kõrgem kui teine. Nii on ka lossi tahtlikult pisut robustsed, eks tahutud hallidest kividest müürid ühelt poolt kõrgemad kui teised. Fassaad koosneb õieti kolmest osast trepi jalamilt vaadates. Paremal pool seisab vägev ja kõrge müüritorn, kolm korrust, ebasümmeetrilised paigutatud piklikud, nelinurksed aknad ja toredad koonusekujuline kiiver. Lossi kõrgeim torn. Eenduv torn liitub lossi peaukseplokiga, mille juurde viib eelpool kirjeldatud vapustav trepp. Suureid Margaarelise peaukse kohal seisab uhke viil Bjørn krahvi vapiga. Selle kohal kolm suurt nelinurkset väikestest ruutude, seda akent ja kolmnurk, negatuse viil peaaegu kõik lossi aknad, koosnevadki väikestest tihtigi tina raamistuses, rõhutudest. Telepurgi lossikesksest peaukse plokist vasakule, siis trepipoolt vaadates on taandunud kolmas fassaadiplokk. Siin on suured aknad vaid alumisel korrusel. Ülemisel saad imetleda robustsed, eks tahutud ja väga korrapäraselt laotud kividest müüri mille kohal seisab taas koonusekujuline tornikiiver. Hoopis madalam kui parempoolsel ümarel tornil. Üksdornan telepargi kõrgusse pürgiva lossil veel. See seisab tagumisel küljel. Kellelgi on koonusekujuline kiiver. Lossi tagakülg on tunduvalt laiem ja hoopis enam liigendatud kui fassaad, mille pilgupüüdjaks jääb ikka sirge ja kõrge ning üpris efektne trepp. Telepargi lossi tagaküljel moodustavad kolm vägevat kaart, uhke sammasrõdu. Siin on eenduv hoolimar terrass, mille kohale tõuseb kolmnurkne katuseviilkatuseaknad ja korstnad on toredasti reas ja fassaadilt algava ilmatu vägeva kõige kõrgema lossitorni külge on siin päris ootamatu tilluke lossipreili tornike tekkinud aknaid endaga küljel palju. Need on ikka piklikud ja nelinurksed ja moodustavad kaks kindlat korrust viimaste all kuldne ka ilma akendeta hallidest kividest laotud müür otsekui mõne liidsel kindlusel. No ei suutnud ma kiusatusele vastu panna, lehitsesin pisut köitvate piltidega värvilist albumit Louaari Orolossidest. Tõepoolest, siin see kõik on koonus, kiivritega, vägevad nurgatornid, ebasümmeetriliselt paigutatud väikeste ruutudega, piklikud, nelinurksed, aknad, suured arukesed, katus, aknad. Siit on eeskuju võetud, kuid ainult eeskuju. Treppe leidub siin igasuguseid, aga ükski neist ei meenuta mingilgi kombel telepurgi lossi trepi. Nii et preili Anna Koscully võib vaid tagantjärele kadestada. Ta sai pulmakingiks lossi, milles on arhitektuuriliselt tühinenud 15. 16. ja 19-sse ajanud. Ega see kõik tookord ammu väga lihtsalt ka ei läinud. 54 aastane Björn krahv Friedrich von de oli pikki aastaid oma esimese naisega Lotte oraad segaabielus olnud ning peres oli viis last. Eelmise abielu lahutamine ja endast 26 aastat noorema naisega abiellumine tähendas 19. sajandi lõpus Rootsi kõrgseltskonnas kenakest skandaali. Aga berne krahv ei teinud sellest välja. Tema oli harjunud tegema, seda meeldis ja saama kõik, mida tahtis. Lõppude lõpuks kuulusid seal rootsimaal ilmatu suured maad ja metsad. Tal oli juba õige mitu mõisa ja lossi. Ja kui ta tahtis oma pruudile üht tõesti erilist lossi kinkida, siis kes sai teda selles takistada, mitte keegi. Rahvas ja läkski tollal liikvele ütlus, mida kõike küll Bonde oma Koscully heaks ei teeks. Aastal 1900 oli telepõrgi loss valmis ja graaf ning tema noor naine anne kolisid sisse. Küllap meeldisid pinnale punases ametiga polsterdatud tugitoolid ja diivanid. Stiilne mööbel, vaibad, kroonlühtrid ja maalid, sest teleBorg oli ka seestpoolt tõeline loss küll mitte 15. 16. sajandi sisustusega, vaid elegantse, 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse mööbliga. See oli siis aeg, mil krahv Friedrich fonde oma on, aga seal elas. Õnnelik aeg selles Kaarses lossis ei kestnud kaua, ainult üheksa aastat. Krahv Vunde suri 1909 krahvinnat Anna tõi telepurgi juba ka kahekümnendat sajandit. 1915 paigutati lossi elekter. Vannitoad ehitati kaasaegsemaks ja kõrgeim korrus tehti elamiskõlblikuks. Kuid 1917 suriga anna ainult 49 aastasena. Friedrich vandevennapoeg, krahv Krister Bonda võttis lossi üle ja rentis tütarlaste Pansonile, mis töötas siin kuni aastani 1931. Siis kolis krahv Kristerise Teleborgi ning täiustas ja arendas suuresti lossi ümbritsevat õluvat park, kuhu ta talveks tavaliselt liuvälja rajas. Krahh. Krister lahkus siit ilmast 1956 ja Teleborgi lossi omanikuks sai tema poeg Krahv Fredrik Ulf Wonde, kes oli tegelikult diplomaatia, elas Roomas. Niisiis sai lossist kuni 1964. aastani Frederiku õe hulla Wonde suveresidents. Siis mees grafredrikul Teleborgilossiveks linnale. Enamus lossimööblist ja kunstiesemetest viidi Rooma. Ülejäänu paigutati perekonna teistesse lossidesse ja häälberitesse. Algne hoone restaureeriti hoolikalt ja tänapäeval on Teleborgi lossis luksushotell ning mitmeid konverentsisaale. Selliseks kujunes kunagi krahvi mõrsja pulmas kingiks ehitatud lossi saatus. Krahvinna olla Bonde oli niisiis viimane Björn krahvi perekonnaliige, kes Teleborgi lossis oma suvesid veetis. Kui loss oli ära müüdud, elas krahvinna kuni oma surmani 90. eluaastal moodsas Stockholmi korteris. Jaan mõndagi jutustanud oma imepärastest suvedest telepurgis, kus ta viibis alata. Tehke koos oma ustava koeraga. Niisiis, mõnikord õhtuti, kui olla istus lossitoas ja luges ühe ainsa lambi valgel raamatut kuuliste tühjas lossis jutu jagu kummalisi hääli. Ka rahulikult lamanud koer tõstis pea ja jäi kuulatama. Kõlasid sammud ja avanesid uksed, kuid näha polnud kedagi. Nad tegid kahekesi ringkäigu lossis, kuid ei kohtunud iial kellegagi. Ainult trollid olid seal. Rollid olid sõja krahvinna olla tundis trolle hästi ja nemad valvanud tema jutu järgi Teleburgi lossi koos tema ja tema koeraga täiuskunud vaimudesse kudustes jõudu ja maagiasse. Trollid kuulusid tema sõnade järgi just sellesse valdkonda. Lossis oli need tema uskumuse kohaselt kaks jätsi ita. Nad andsid end väga vähestele kuulda ainult krahvinna Hollale, kes ütles see, et sa neid ei näe ega otseselt ei taju ei tähenda veel, et neid olemas ei ole. Meina, ega ta ju paljusid asju või olendeid või nähtusi, mis ikkagi olemas on. Tõepoolest. Rinnaolla teadis, et trollid elasid siinsamas lossialuses künkas juba ammu enne, kui lossihoone ehitati. Lossi rajamine Nende koju, häiris neid ja tegi nad kurvaks. Kirjanik ja ajaloo uurija Torsten Norteen oli kohalikult rahvalt tulla ja džiita kohta palju lugusid kuulnud. Ju siis oskasid trollid endast märku anda, olla igatahes kindel, et trollid telepargi lossis elavad, kuigi tal ei õnnestunud neid kordagi kohata. Ta tundis nende lähedust ega lasknud end Mess segada. Krahvinna on meenutanud, et tulla ja Chitta ei pahandanud teda kordagi. Vastupidi ta tundis, et elu koos trollideks ega selles tohutus kivi lossis on täiesti turvaline. Nad kaitsevad ja valvavad oma kodu. Niimoodi on jutustanud krahvinna olla Bonde, kes vaimudesse ei uskunud trollidesse küll ja Teleburgiloss, ilmatu suur Ravust seks tahutud hallidest, kividest keska meenutav kooniliste, tornikiivrite, lugematute terrasside ja tohutu välistrepiga telepurgiloss sobib küll trollide elupaigaks, nagu valatult. Kui järele mõelda, siis minu viimane kohtumine trolliga toimus mu lemmikul Terry Pratchetti raamatusse auru juurde. Trolle leidub paljudes Pratchetti lugudes. Selles loos oli tegemist jurist härra välgunoolega, kes oli üllatavalt suur ja kelle hääl meenutas vaikselt voolavat haavat ning kõlas nagu professoril, kes on otsustanud rääkida kaja vas koopast. Lisaks oli härra välgunool trollide teemant mõninga vennapoeg. Näojooned meenutasid ligikaudselt kõiki troll, kui vaataja ei otsinud just reetlike märke ega pannud tähele hoolikalt mördiga kaetud kohti. Vaimse elurikkust nähtavate õõnsustes. Loomulikult ka tabamatud sära ja võib-olla ka köötlemist, mis valguse käes õrnalt silma hakkas. Härra välgunool oli nimelt läbinisti teemandist, vot seepärast kunagi valetada siis puruneks kildudeks. Ja kui ta naeratas, säh, vesid väikesed valgussädemed läbi toa nagu tulevärk. Telepurgi tulla ja Chitta härra välgunoole särane ei küündinud küllapolinnad skandinaavia mütoloogia, trollid, mäevaimud, hiiud või kääbused. Raske öelda, sest krahvinna olla Bondei kohtunud ju nendega kunagi. Aga tore on mõelda, Nad võiksid seal kusagil selles kivises lossis valvata, kui sa kõnnid läbi suure rahuliku kauni vanade puudega rohelise pargi kus on tiike ja ojasid ja purskkaevepargiteede ääres vanu laternaid ja vapustavalt palju lilli. Roosipõõsad iirised lossimüüri ääres ja siis need ohutud eri toonides veoletsete õitega rododendroni põõsad, mis tekitavad peki õitsvaid läbipääsmatud müüre. Lossi tagaküljelt juhib teerada sileda trummeni järve äärde. Sellega rõngad on kõrkijatesse kasvanud, siia üle järve viib kitsas puusild. Sa kõnnid selle silla keskele ja vaatad tagasi. Pargipuude latvade paistab vaid telepargi lossi kõrgeim torn ja pisut katust. Loss tundub siit vaadates uskumatult võimsa ja iidse ehitisena, kõigi sai valmis alles aastal 1900. Ja üks pruut nimega Anna sai rõõmustada sellise pulmakingi üle. Milline pruut ei rõõmustaks?