Vikerraadio. Jaa. Ja. Selle hoogsa viisiga Verdi ooperis latraviata alustama Me vikerraadio kolmetunnist otsesaadet Kuressaares, Saaremaa ooperipäevadel ja kui varasematel aegadel on meie saate paika kaunistanud särav päike ja tõesti imekaunis ilm, siis seekord teeme saadet peaaegu et lausvihmast ja väikest vihmakrõbinat on kuulda ka meie saate taustaks. Aga see ei tee ju midagi. Lauri. See ei tee midagi, kõik muu on kaunis. Nagu alati Saaremaa ooperipäevadel ja, ja, ja erakordset Saaremaa ooperipäevad on tänavusest, me oleme jõudnud järjega ooperi sünnimaale ja teatradimilano on Saaremaa ooperipäevade peakülaline ja meil on ehtsad itaallased laulmas eile õhtul Rigolettot tänamad hambatterflaid. Homme see viljahabemeajajad laupäeval ooperi kaalat ja uhkuse ja kurbusega segamini pean ütlema, et pileteid järgnevatele etendustele ei ole enam peaaegu üldse mitte saada ja, ja meil on siin kõik väga tore. Pean ütlema, et eile Regoletto etendus jättis väga paljudele väga hea mulje ja mulle väga meeldis nimelt see, et nad ei olnud ooperit teinud modernseksega moodsaks, nagu tänapäeval kombeks on, vaid nad mängisid seda tõesti nii nagu võib-olla just Verdi ajal seda on lavastatud. Järgmise kolme tunni jooksul me räägime väga paljude ooperi sõpradega. Me räägime Itaalia külalistega, me räägime eesti ooperi solistidega, aga räägime ka muust kultuurielust, mis justin ooperipäevade. Seal toimub. Aga enne esimest intervjuud me paneme käima ühe muusikaloo, mis ei ole itaalia ooperiliteratuurist, aga on väga seotud Saaremaa ooperipäevadega. Me oleme Saaremaa ooperipäevadel ja meil on laua taga istet võtnud meie esimene külaline, Aivar Mäe Rahvusooper Estonia juht ja Aivar, sa oled Saaremaa ooperipäevadel hetkel, kui Arsise käsikellade ansambli kunstiline juht ja üks mängijatest. Ei, üleeile oli kontsert, eile oli kontsert, praegu kohe auto, Ottab stardid järgmisele kontserdile, ütleme kohe ära, et see on Tornimäel täna õhtul. Aga me räägime sinuga tänase jutu jooksul veel käsikelladest ja Arsisestaga. See lugu, viis mõtted neil on sellele, et sa oled vastutav, kui, et mitte öelda peasüüdlane selles, et aastal 2015 istume Saaremaa ooperipäevadel siin ümber laua ja ja neid ooperipäevi peame aasta oli 2008, kuidas vastutav? Kuidas see kõik alguse sai, tegelikult, minu arust oli Urve tiidus, kes selle eest peab vastutama, kes oli tolleaegne linnapea. Ta otsis mind Tartus tookord üles. Ja me istusime Tartusse eksperdid ja rassil ja siis tal oli pisar silmas ja ütles, et kõik on läbi. Balti, mis nüüd saab ja ooperipäevi enam ei ole ja ooperipäevad on pankrotis ja need olid need Kuressaare ooperipäevad, mis pankrotti läks. Ma mõtlen, et jah, kuidas kures päevadel Kuressaare nuts ja tahad nagu olid ja siis kuidagi rahasid enam ei olnud ja keegi viitsinud ära kuhugi ja ühesõnaga mingi jama oli. Ja. Eks meestel oli kohal, et siis sellel hetkel neil mingi adrenaliin voolab verre onu. Ja muidugi teeb ära ja kui jõudis tegemise kätte, siis oli see üsna keeruline. Et imagoloogiliselt see kaubamärk töötanud eriti ja rahvas oli pettunud ja paljudel olid rahad saamata ja majutuskohad ei tahtnud hotell anda ja et ma mäletan, esimene aasta oli väga keeruline. Teine läks juba lihtsamaks ja, ja noh, kui me vaatame tänast arengut, et ma arvan, et see on Ma väga soliidne, et kui itaalia ooperit esitab itaalia esindajad, et midagi paremat ja ooperimaailmas olla ei saa. Et see on sõna kaks, aga ma ei võta seda süüd endale, et pigem Kuressaare linnapea Urve Tiidus ja ka nemad olid täna saatesse Nädala seda küsida. Läka nukra oli 2008 Burgeebeeessiga siin ja väga mitu etendust. Kas leidsite Black American Opera siis, kui olite otsustanud, et teeme Saaremaa ooperipäevi või, või mis, mis tehete järjekord oli? Ei mäleta, aga aga kuna see jutt Urvega oli, mina arvan, et see oli mingi augustikuu või septembrikuu, nii et aega ja me pidime siis järgmisel suvel juba tegema, et aega meil ei olnud ühtegi ooperiteatrit me mingi kuue 70 kuuga kuskilt välja ei aja. Aga kui ma oleks ka ajanud välja, siis oleks see tundunud väga ebaprofessionaalne. Ja võimalus oli leida mingi liikuv kompanii kuskilt ja noh, esimene silma jäi, oli samad mustade ooper ja kuulasid nad üle ka ja kuigi ma seda linti eriti ei usaldanud, et nii või naa kohale tulevad, teised aga ei tulnud, tulid sabad, lauljat ja ja, ja see tase, mida, mida ma nägin, oli see, mida ma täpselt arvasin, ma ei käinud ka Ameerikas kuulavusi teed ja nad tegid oma muusikat hingest ja minu meelest oli täiesti oko. Noh, seal oli põhiprobleem oli see, et me pidime tegema just seitse etendust järjest, seitse etendustel õitseda ja arvestades seda, et paar aastatest minu teada ei olnud vahepeal neid Kuressaare ooperipäevi seoses selle pankrotiga ja tulla siis ühe nimetusega välja ja, ja mängida seitse korda. Aga enam-vähem, et me ei tulnud omadega välja. Muidugi toetajaid oli raske leida, sest toetajatele oli keeratud tol hetkel, eks ju. Nii et noh, oli Vjatšeslav Leedo tuli appi ja veel mõned, kes aitasid kuidagi seda ellu viia, aga Eesti kontserti tiib on nagu väga tugev, et ma arvan, nendega on võimalik siin kuu ka teise kohta viia, et see üks ooperifestivali tegemine Kas purgi ja kes oli see etendus, mille asemel oleks võinud mängida Wagneri lendavat hollandlastest? Tuul tahtis ooperitelgi õhku tõsta. No meil on neid hetki veel olnud, kus tuul tilk ära viia, et kui ma täpselt mäletan, oli kas oli kuskil siis, kui Estonia teater, käsi maskiballi ajal ja see oli, tuli ikkagi selline vihm, et isegi helivõimendus ei suutnud viimastele mängida. Ja paistelised ise saalis palusin endale mikrofoni, katkestasin, etenduse tegime, vahe ajab. Niikaua kui vihm järgi ees tuli päike välja ja et ta saaks edasi. Aga kui sa oled, sa oled, siis sa pead teada seda, et siin ilmastik muutub üsna kiiresti ja see, et praegu on lauspilutas ja vihma sajab, ei tähenda seda, et kahe tunni pärast ei ole 23 kraadi ja ja päike paistab. Tahtsin viidata lihtsalt sellele, et ooperimajad, telk on vahepeal nii palju vahetunud ja muutunud ilmast. Kindlamaks jah, see on õige, sest kui kuiva mälus sobrada, siis olid ju tol ajal kasutati veel kilesid, sest korralikke asju ei olnud siis juba firmad investeerisid Birgitta festivalil oli vaja ja nii et asi oleks sedasi ja noh, täna on täiesti uus tase, sest esimest korda on ka ooperitelgi püstitanud hoopis teine firma. Nii et jah. Et minu meelest kvaliteet on väga hea. Ikkagi välisväljas toimuvate festivalide võlu ongi see, et, et sa oled nagu nagu ilmastiku suhtes ette teadmata olukordades ja 2009, kui oligi see eespool mainitud Lendav Hollandlane, siis tuul oli nii kõva, et see aitas selle ooperi teramaatikale väga tugevalt kaasa. Mäletad, siis tuli vesi tuli lavale läbi ka. Et see oli justkui vaata ja see on huvitav, et tavaliselt öeldakse, et eestlased on need, kes nagu suvi hakkab, siis sõidavad ühelt teatrietenduselt teisele, et tegelikult on kogu Euroopa selline. Et me lihtsalt ei tea, aga kui me vaatame ooperifestivale, et meil on nagu ikkagi suhteliselt ilmastikukindel, siin aga prägedaside puud festivali. Et kui, kui etendus ja 20 minutit kestnud ja siis tuleb vihk pealisjäetaks etenduse ära, küll raha tagasi ei saa, ei lennukipiletid hotellipiletitega midagi. Et selles mõttes Saaremaa ooperipäevad on garanteeritud kvaliteet, garanteeritud ilm ja need on väga olulised faktid, arvestades meie kliimat. Räägime nüüd Arsise kontsertidest käsikellade ansambli repertuaari on jõudnud nüüd kaupperi muusi. Noh, ma ei tea, kas tal jõudnud aga et Arne Aarne Mikk käinud pinda juba viimased, ma ei tea, kuus-seitse aastat. Et kas me võiks ka ooperipäevadele tulla, noh, ma olin sisimas veendunud, et tegemist on korruptiivse ettepanekuga. Aga, ja noh, kuna ma nüüd ei töötexti kontserdis siis ma võin ooperipäevadel osaleda, kui interpreet. Ja ei, meil on kavas ennegi olnud lavamuusikat, aga me oleme väga palju mänginud balletimuusikat ooperimuusikat vähem. Aga mõningaid instrumentaalosi sellest siiski oleme teinud. Jah. Aga noh, nüüd oli põhjus ja meil oli ka tellimuskontsert Peterburi filharmoonia suures saalis, kus palud eriti külalissoliste ja me valmistasime mõned numbrid ette ja sealt hakkas asi arenema ja nüüd on mõned lood juurde ja, ja ongi ooperikava koos, nii et ega käsikellade ansamblist kui sellisest eriti Eestis midagi teatada, enne kui Sarsiseleid, kus käsikellad otsa ise komistasid. Sa pead enne 93.-te jäävad. Vist vist ei, teatud, jah, mina nägin neid, kuulsin Ühendriikides. Ma nägin ja kuulsin neid suhteliselt halvas esituses ja ma nägin nagu potentsiaali, et neid on võimalik nagu mängida ja siis ma võtsin omale koju paar tükki Ühendriikides proovides, kas nendest on võimalik ka midagi välja võluda. Siis rääkisin kellameistriga, kes ütles, et ta saab teha mõningad muudatused. Ja siis läks lahti. Kuna kellade komplekt maksab meeletult palju raha nagu iga käsitöö, siis raamel selleks ei olnud, käisime ostsime kell kellahaaval ja, ja täna on meil 326 kella ühtekokku kirjutatud on kavaraamatus, ET Arsise käsutuses on üks maailma parimaid käsikellade komplekte hetkel jah, et kui sa, kui sa tellid oma, kui sa tellid omale kellakomplekti siis saadetakse ja seal ta on olemas. Mina valisin kellad ise välja tuhandete kellade seast ja see hullus kestis kokku seitse päeva. Ja kõik seitsmendal päeval, et kõik kuus päeva ennem tehtud töö, mida ma välja valisin, pärast vahetasin seitsmendal päeval kõik ringi, et see oli nagu klaverivalimine, et saavutada seda ühtsust, seda oreli kõla. Et kõik Hoberdoonid oleks piisavalt kuulda. Ja nendel kelladel on ära lõigatud teatud oper toonid, et oleks kõrvale puhas kuulata. Et seda autentsust on, ütleme vähendatud räägime ma ikkagi nagu lihtsalt sellest mängimise tehnikast aru selles mõttes, et sul on käes, ütleme, kuus kella, sa, sa laulad mõttes kogu meloodiajoonise peas läbi ja õigel hetkel siis teed kellaga selle puuduoleva noodi. Aga see meloodiline liin jookseb su sees kogu aeg, jah, seda küll, jah. Ja see noodi tabamine ei ole niivõrd keeruline, aga et viia seda fraasi läbi selle ühe noodi edasi, see on nagu keeruline. Aga see tuleb aastatega, me oleme koos mänginud 22 aastat. Ja noh, ma arvan, et me tunneme sama hästi nagu 20 aastat abielus olnud mees ja naine teineteist seal või 11. Ja meil on nagu selle võrra lihtsam, et iga ohe või hingamine kuskil nurgas juba kellelegi jaoks midagi tähendab kui solist hakkab mingit terite nutelt või nii, et see on probleem, see on probleem, eriti on lauljatega. Ja no meil on nagu vaikiv kokkulepe, et kui, kui tavaliselt dirigent üritab lauljale järgi tulla, siis me ei tule, me sunnime neid püsima. Pos lauljal tekib alati see tunne, et kui ta ühe noodid lõpuks kätte saab kuidagi väga ilusti, siis ta tahab seda väga pikalt pidada. Aga muusika läheb edasi ja see ei pruugi alati muusikaliselt olla korrektne. Ja Me surume neid purki, lihtsalt muud varianti ei ole. Te olete Oliveri Rovonailpi kõvasti koolitanud, oleme ja eilne kontsert, esimene kontsert oli väga keeruline meie jaoks, närvid olid krussis, aga eilne kontsert oli juba väga hea, väga hea, ei andnud karvavõrdki alla. Me tegime seda muusikat, mida tahtsid. Kas te jõudsite ka eileõhtusele ärigaletto etendusele ma jõudnud. Aga siis te saate intervjuu lõpuks jutustada meie kuulajale, mis on teie elu kõige suurem ooperielamus? Aivar Mäe mõtleb? Kaalub, mitte. Ma olen kuulanud kuskil. Ja paar-kolmsada ütelda seda et kui, kui praegu nüüd öelda, et milline on see kõige-kõige suurem elamus Ma ei ole seda saanud, dist kindlasti mitte. Aga võib-olla oli see kavand, kaadan äkki. Aga ma, ma ei suuda niivõrd kiiresti sobrada Pole mingit digitaalset arhiivi peas, mis ma läbi libistel. Aga kui ma nüüd siin võtaks eesti mastaabi ja mõtleks sellele, siis ma arvan, et mu emotsioon oli totaalselt ribadeks sellel hetkel, kui me tähistasime meie maja sajandat sünnipäeva. Ja kui dirigendipuldis Eri Klas lavale oli meie orkestrikoor ja lavale tulid kõik Estonia solistid, kes tänavad, kellel jalg veel katsub ja hääl kõlab appi ja siis tänased solistid ja tulevased solistid. Et see põlvkondade skaala siis siis mul pisar ikka lahinal jooks. Me täname selle imeilusa emotsiooni Eesti, lubame teid nüüd tänaõhtuse kontserdi proovi Tornimäe kirikusse ja kuulame siin kolme tenorit esitamas kuulsat aariat Rigolettot, mida me kõik siin eile õhtul saime ka kuulata. Ja nüüd on Saaremaa ooperipäevade mikrofoni ees festivali kunstiline juht Aarne Mikk. Tere tulemast saatesse äripäevas. Eile õhtul saite Rigolettot vaadata. Sina sai, aga enne seda ma kuulasin fantastilist oile isu koske kontserti Laurentsiuse kirikus. Soyle, kes kolm-neli aastat tagasi oli meil juba siin kavas ja haiguse tõttu see kontsert jäi ära, ta üle üle aasta ei laulnud üldse. Ja sellises vormis nagu ta praegu tuli, publikate kuts kohe pisara silma ja ma olen väga õnnelik, et ta laulis. Eile laulab meil ka Kaala kontserdil. Tegemist on äärmiselt kuulsa ja muljetavaldava karjääriga lauljatar iga ta on esinenud vitanud Metropolitan Is Jakovenko Adonis vaid Kabla skaalas ja kus iganes. Eelmisel aastal laulis finisel Marshal liini Roosi kavaderisse Klainborni festivalil Ariadne of naksuses, nii et ta on fantastilise vormiga veel. Nüüd aga teie hinnang eileõhtusele Reigo laite etendusele. Rigolettot tuleb vaadata mitmest aspektist, see ei ole ju repertuaariteater, aitäh, projektiteater. Nemad teevad lavastusi teatud kas trollide või, või teatud etenduste jaoks. Valivad kaost, kus on kümned etenduste kostüümid ja dekoratsioonid, Milaanos olemas unikaalne võimalus ja vastavalt siis sellele lavale, kuhu nad lähevad. Nad võtavad ka neid. Dekoratsioon tunnen seetõttu ütleme, tehniline külg oli suur probleem, sest oled nii kolossaalsed dekoratsioonid, et ooperis oli kolm vaheaegade igat vaatust näidata suures hiilguses. Aga publik pärast harjus sellega pärast nad olid uhked dekoratsioonid. No nii ja naa, võib ka teatud probleeme tekkida lavastuse kui rezis suuri aspektist vaadates aga seevastu jälle kolm peaosalist olid kõik fantastilised lauljad. Nii childa hertsog kõri koletu ja tavalisele ooperi kuulajale, ma arvan, nad kõik läksid väga hästi peale, neid võeti väga hästi vastu. Me oleme hommikust saadik sellest juba siin nii palju rääkinud, ma mõtlesin, et äkki ma siiski peaks raadiokuulajatele kogu probleemi lihtsalt üle kordama, mis oli eilses eileõhtuses etenduses oli see, et kavas välja kuulutatud kolme vaatuse asemel oli meil neli vaatust ja kolm vaheaega ja ja ooperi publik sai lihtsalt siis pikema ooperielamus ja selle Aga hääled olid suurepärased ja see on, mille järgi public siia on tulnud. Jah, et kui publik nagu tuleb itaalia ooperit kuulamas, siis ta tahab itaalia hääli kuulata ja seda nad tegid. Ja ma arvan, et ka see läheb edasi järgmistel etendustel, sest ma tahan pate flai nimiosas on tõeline jaapanlanna. Kas see on siis täna õhtul ja pean ütlema, et kogu see ettekanne ja kogu see vokaal oli niisugune hästi õhuline ja, ja justkui läbipaistva struktuuriga, et nad laulavad pisut teistmoodi kui eestlased, et meil on nagu laulmine suhteliselt raske töö, aga neil see tuli, laul nagu hingamine nagu sisse ja väljahingamine, nii loomulik. Jah, ütleme hertsogi aspektist vaadates, et childa, duetis kvartetis on tenoril väga riskantne testituur, aga ta läks selles väga aga professionaalselt sisse hoidis seda, rääkimata Mobile lõpu, mida ta venitas kõrget siin, nii kaua, kui vaja oli. Et see oli itaallaste selline maneer, mida nad näitasid. Me oleme nüüd pikka aega korraldatud Saaremaa ooperipäevade jooksul jõudnud lõpuks sinnamaani, kus meie peakülaline on itaalia teater, itaalia ooperiteater, kas loob kogu Kuressaares ja kogu saare peal natukene sellised teistsuguse atmosfääri ümber ooperi? No ma arvan küll, sest ühest küljest kõiki neid ooperit, mida itaallast näitavad Brigoletamad, hambad, Sevilla habeme ja on siin varem näidatud pateflaile juba kolmandat korda aga, aga nendes rahvuslik temperament ja osavõtt sellest Väikestes itaalia ooperiteatrist oligi selline orkester. Nad rütmiliselt olid väga täpsed ja nad kuidagi. See oli ühe niisugune pere teatri atmosfäär, kuidas nad elasid laval solistidele kaasa solistid neile, et selles mõttes oli üks tore kohtumine. Aga ma arvan, titt Stahli atmosfääriline aitamisega natukene kaasa esmakordselt kõlavad ma arvan peaaegu Eestis ja Saaremaal Rossini laulud, duetid ja keelpillikvarteti väga erilises koosseisus kaks viiuli, tšello ja kontrabass ja siis Rossini retseptide põhjal tehtud gurmaanide lõunasöök ja, ja kaala, kus siis Eestimaad esindavad Inger muidugi, Monika-Evelin Liiv, Rauno elt ja siis meie fantastiline külaline Soyle Isokoski, ma arvan, et see on nüüd tõeline ooperi sõpruse ooperirõõm. Tahan lisada, et terve Kuressaare südalinn on kaunistatud Itaalia rahvuslippudega ja täna hommikul jalutasin mööda suurest pildist, kus pakutakse Itaalia jäätist. Nii tore. No ja need on veel kõrvalteema taga, aga vaheajal ooperikülastajad saavad sealt puhvetist osta ka teatud võileibu, mille on teinud itaalia kokk siin. Nii et. Aga mitte lihtsalt Itaalia kokku, vaid kokk, kes on teater, Dimilana kunstilise juhi Carlopezda poeg. Lisab veel sellist perekondlikku ärkasin. Ongi perekondlikke perekondlikke asi on väga oluline ja, ja siin Kuressaare vahel õhtuti käies on, on ikkagi itaalia keelt kuulda praegu õhtuti väga palju ja see loob sellise sumeda Itaalia linna atmosfäärile. Tõepoolest, see peatänav on Itaalia lippudega kaunistatud ja temperatuur on vist ainuke see, mis ei lähedalt. Lähendamid sel suvel Itaaliale kahjuks. Aga no nende esimene kommentaar lennuväljal oli, et oi kui tore on tulla karges põhjamaa õhku, et meil oli peaaegu vahepeal 40 kraadi, aga sinu 20 ja meretuul nii kerge on hingata. Räägime veel sellest, mida ooperipäevad tänavu järelejäänud päevade jooksul pakuvad. Siin on veel kontserte Laurentsiuse kirikus, muudes kirikutes ja muidugi ooperiskaala, mis kahjuks ei ole juba mitu kuud tagasi välja müüdud. Nojaa, ooperi Kaavastan kujuneb, on olnud aastate vältel selline nagu nagu võib-olla festivali kõige oodatuim sündmus, sest sinna koonduvad parimad solistid ju nii külaliste poolt kui ka meie poolt. Ja siis inimesed saavad kuulata oma lemmik variaid duette. Nagu me jõuame järgmise aasta juurde operigaalal ka formaat järgmisel aastal saab olema veidi teistmoodi, aga ega ka ühtegi festivali, so kivis räidud, nii peab olema. Ja ma arvan, tänavuse festivali ajal oli veel võib-olla tore paar, et me alustasime tegelikult linnateatris Tallinna muusikakeskkooliõpilaste poolt tehtud Bastian ja Bastian etendusega Mozarti ooper, mille ta kirjutas 12 aastaselt ja mida selle kooli Me teame kooli instrumentalist, kes lähevad muusikaakadeemias fantastiliselt. Aga et nad tegelevad laulmisega lavastamisega dirigeerimisega. Vaat see oli üks selline entusiasm, mis sisendab lootust, oper elab edasi ja siis pühapäeval me lõpetame ikkagi lastega alaga, kus siis seekord on nagunii-öelda õhtupäevase kontserdi juhiks Mary Poppins alias Hanna-Liina võsa. Just sellest ava. Nendest past jänesest, Jubast jaanist ja muusikakeskkooli seltskonnast oli tunda sedasama, mis oli Soyle Isakoski kontserdi pealkiri. Armastan laulda ja see muusikategemise rõõm on see, mida, mida, mis väga tihti sellise professionaalse muusika puhul kipub kuidagi tahaplaanile jääma ja minestan. Meie poolt on väga oluline kuidagi esile tuua kogu aeg selle festivali raames. No kui sa Soyle Isokovski kontserti veel nagu puudutad, siis tal oli loomulikult väga-väga klassikaline repertuaar, kriiksi geenius, kilbi näen Richard Wagner. Aga lõputuli, tal fantastiline väike kuueminutiline Leonard, pööstani tsükkel, milles ühe laulu pealkiri on. Ma vihkan muusikat, kuid armastan laulda. Ja selles selles laulus ja selles intonatsioonide-s oli see võlu värv, mis seda tsüklite Soyle lõpetamist seal kontserdil iseloomustas. Aga räägime nüüd tuleva aasta Saaremaa ooperipäevadest 2016. Me käisime protslawis, Jüri Leiten, Kert Rom. Vaatasime küll seal Wagneri ooperit Lendav Hollandlane, mida tehti Oderi jõe kaldal vaba õhus, aga me saime nende käest ka kõik DVD peal olevad etendused. Ja ühiselt siis leppisime kokku kolme ooperiosas, mida ei ole nüüd varem Saaremaal kunagi esitanud. Nendest muidugi hästi tuntud Verdi hotellot, mida Eestis on mängitud Saaremaal, mitte aga pisiooper, pärlipüüdjad, see on Tallinnas kõlanud ainult korra kontsertettekandes, ka seda ei ole Eestimaal kunagi mängitud ja ütleme seal nad Irja surga duett või mõned teised numbrid on, on ikkagi pärid elavana hoidnud. Ja muidugi kolmas teos, Shimanovski kuningas Roger on võib-olla kunagi jäänud natuke selle ajastu teiste teoste varju. Ta tuli lavale Varssavis 1926. Aasta varem. Esietendus Bergivootsik. Samal aastal tuli hindimide Cartillak, mis praegu Estoniast. Aasta hiljem tuli Stravinski kuninga sööditus, et ta oli sellise uue ooperikeele keskel sündinud teos, aga ta oli nagu teisedki natukene ajast ees. Aga nüüd on selle ooperi taas tulnud, on ilmunud väga fantastiline helisalvestus, mida juhatab sörzaimuma ratsul ja Tomas Hämpson nimiosas. Ja maikuusse tuli lavale Londoni kuvand Guardianis. Jaan Antoni Papano dirigent ütles, vot seda lugu, ma olen ammu tahtnud teha, nüüd oli võimalus, nii et teatud ooperid hakkavad elama teist elu ja meil on rõõm seda Saaremaal näidata. Kooperi väga pikk, aga ta on väga intensiivne ja väga sellise müstilise atmosfääri ja helikeelega. Kõik need poolakate lavastused tunduvad võrreldes tänavustega olevat sellised mastaapsed suursugused nii tehnilises kui osaled režiimi mõttes pärlipüüdjate lavastuses, kui nad tegid seda protslawis, oli laval 300 inimest korraga. See oli ka vabaõhu vabaõhuetendus. Ma arvan, et Saaremaale nad vist nii palju inimesi jamale ei mahuta, äkki me ei saa mahutada, aga neil on ka siis teatrivariant olemas sellest, mida nad teevad teatrilavadel. Millest see läheb niimoodi, et pise, kirjutab Garmini kirjutab pärlipüüdja end, ooperid on nagu populaarsuse osas, nii erinevate saatustega. No. Karmen kukkus esietenduse läbi, oli see surma üks põhjus oli ka see, et kuidagi ei suutnud alla neelata seda, et see ooper publikuni võõras on, nii nagu Travjaata kunagi. Aga nokk, Karmen on muidugi täishitte nii-öelda igas vaatuses vähemalt kaks lugu. Ja selle, selle isee, kes pole kunagi Hispaanias käinud, et ta suutis seda atmosfääri ja seda seda põlemist sellisel kujul edasi anda. Noh, see on ikkagi põhisüüed, mis Karmen on nii populaarne tarnija pärliotsijaid teatud vaheaegade järel tuuakse välja muidugi maailma suured teatrid, kus on ära mängitud kõik klassika repertuaari tippteosed tahadki just repertuaari värskendamiseks tuua alati vähem tuntud teoseid. Ma pean ütlema ooperipärlipüüdjad kaitseks, et seal on väga ilus muusika meloodiline ja ta pakub ka vokalistile hästi palju võimalusi oma annet näidata, lihtsalt tõenäoliselt ta võib-olla lavastajale ei paku nii palju. Aga et seda kuulajale tõestada, kuulame siin praegu Oliver Kuusiku Atlan Karpi esituses surgaajana tiirid, võti visee ooperist pärlipüüdjat, mis tuleval aastal Saaremaa ooperipäevadel etendub. Vikerraadio. Saaremaa ooperipäevadel on kenaks traditsiooniks, et ooperipäevade alul kirjutatakse alla koostööleping järgmise aasta külalisteatriga. Nii juhtus ka sel aastal ja järgmise aasta Saaremaa ooperipäevade külalisteatriks, nagu siin ka juba mõeldud on protslavi ooperiteater. Me eile õhtul siin veel rääkimas teatri avalike suhete juhiga Annaleni art ja küsisin temalt alustuseks, et kuuldavasti on Otslavi teater üks hõivatumaid ooperiteatreid voolas, kes annab aastas isegi rohkem etendusi kui Poola rahvusooper. Evo Michalis Zahkna, lesin politsei. Nagu kuulaja suurepäraselt aru sai, siis tegemist on suure ooperiteatriga mitte ainult poola, vaid kogu Euroopa mõistes, kus on kaheksa kuni 10 ooperi esietendust hooaja jooksul. Hooajas müüakse välja üle 200000 ooperipileti ja tegemist on tõeliselt suure teatriga, mida juhib legendaarne evamismik. Nii et ma usun, et tuleval aastal meil on suurepärane võimalus näha ooperipäevadel Frodslaviv Vot Estonian Orleans nõue paute vaevaslas Oopara. Ehk siis prantslane ooperiteater toob Saaremaa ooperipäevadele kolm mootorit, kõigepealt siis pise pärlipüüdjad, mis on nende üks kuulsamaid lavastusi praegusel hetkel ja kuulus ka selle purustada, et mitte ainult oma majas mängimiseks, vaid nad on esitanud seda suurel festivalil Rutslawis ja oluline on mainida pärlipüüdjate etenduses on laval korraga 300 inimest, usutavasti nii Saaremaal rõdule. Teiseks on siis kavas Verdi Othello, mis nagu ma ise vahele torkasin, ei ole Saaremaa ooperipäevade kavas kunagi varem olnud ja see on ka äärmiselt kuulus produktsiooni, mille on lavastanud Mihhaadisnanjetski, kes on Poola ooperimaailma kuulsamaid lavastajaid ja praegusel hetkel ka Poola rahvusooperi kunstiline juht. Suudaksime from jõle ansamblid, annet, räpp, ka ents, baleriin, kergiev, ja kolmandaks, siis toob Rostovi ooper meile Saaremaale Poola heliloojad, Carolzemonovski, ooperikuningas rosinat ja selle on lavastanud kuulus Poola lavastaja Marius Trinski. Seda on näidatud mitmel pool maailmas väga suure eduga ja viimati siis kas Metropolitan Opera as, kus sama lavastaja on toonud lavale ooperijala mitte nii, et sedagi ooperit me näeme tuleval suvel Saaremaal Hausid, Jufainud, Začgleis, Laiksaaremaa, Smuul. No nagu ikka sellistel puhkudel kombeks, siis Saaremaa on väliskülalised ära võlunud ja neile meeldib eriti seened. Saaremaa ooperi päevade näol on siis Saaremaa kohalik maavalitsus linnavalitsusse kõike Saaremaal nende asjade eest hoolt kannavad leidnud, et sellise kõrgkultuurilise festivali toomine Saaremaale edendab turismi ja ja väga oluline on see, et selle festivali kunstiline tase seda on püütud hoida kõrgena kogu aeg ei ole selliste kummeratsiaalset müüvad aga sellise kahtlase kunstilise väärtusega produktsioone siia toodud kõik on ehe ja aus nagu, nagu saarem isegi. Võlgandus Saaremaa thank you. See oli siis katkend Carolzemonovski ooperist kuningas Roger, mida me Saaremaa ooperipäevadel tuleval aastal saame kuulata, aga me lõpetame saatetunni itaalia ooperimuusikaga, see on man Rico aaria Giuseppe Verdi ooperis Truva tuur ja Andrea Bocelli.