Pea nädal tagasi lõppes NSV Liidu hiljuti liidu VII kongress. Selliseks suur foorumiks kogunetakse vaid viie aasta järel, mistõttu on igati mõistetav kõigi muusikainimeste eriline huvi sõnavõttude ja kontsertide vastu. Kongressile hilja öeldust peaksid saama uued tähised noorte kasvatamisel organisatoorse vallas, sagedamate ühiste kohtumistega ja parema informeeritusega kolleegide uudisloomingu osas. Võime ju öelda alati, et kõike saab teha paremini. Enesega rahulolu ja võltskiitus viivad varem või hiljem teele. Aga ennekõike tuleb muidugi luua muusikat. Ajal, mil 706 delegaati valis salajase hääletuse teel uut juhatust palusime ametiühingute maja sammassaalis lõppevale kongressile hinnangut andma. Eesti NSV Heliloojate Liidu juhatuse esimehe Jaan Räätsa. No ma arvan, et neid sõnavõtte peab võib-olla veel üleval vaatama oli huvitavaid mõtteid ja huvitavad mõtted on aga muidugi olnud kõigil eelnevatel kongressidel ka kõige rohkem kõik teebki see muretad, et räägitakse kongressist, kongresse ikka samu asju, aga nende ellurakendamine kuidagi takerdub kuhugile. No kasvõi näiteks niisugune lihtne probleem, ma olen ise sellest rääkinud paaril korral üleliidulistel üritustel. Kui ma ei eksi, siis Kongressil see on, et ei ole võimalik teise vabariigi heliplaat osta näiteks meil üheski vabariigis teiseower geeli plaate osta, need on määratud müügis end kohapeal. See vana probleem, aga see ei ole muidugi heliloojate lahendadelile võivad seal ainult üles tõsta selle küsimuse siis muidugi noh, need üldised jutud parandamisest ja süvendamisest ja noh, need on kõik niisugused asjad, mida mida on lihtsalt tarvis teha, jutustada siin ei ole enam millestki ja oligi väga huvitav jälgida. Minu arvates on niigi kolme laadi sõnavõtt, ühed on heliloojad ja muusikateadlased, kellel on oma kindlad probleemid ja kes räägivad sellest vastavalt oma ora Darlikele võimetele, kes efektsemad, kes vähem. Aga igal juhul on mingid väga olulised asjad, mida tahetakse öelda. Teine sõnavõttude jagu kuulub inimestele, kes on väljaspoolt meil külas ja ma ütleksin, et need on võib-olla kõige olulisemad ja kõige toredamad sõnavõtud ja neile vist aplodeerida peaaegu enamasti kõige rohkem. Ma mäletan ühte ehitajat, armest, linna nimi, mul ei tule praegu järjest ka meelde, kes rääkis noorte suhtumisest muusikasse ja minu meelest ta teenis auga aplausi selle mõttest, et miks te meid, noori nüüd nii kirutad, meie ei mõista seda või teist ei mõista, et nendeks te ise olete meid ju kasvatanud, ega me teisel planeedil pole sündinud. Ja muidugi ei ole mõtet kiruda ei noori ega vanu kuulajaid. Me peame looma inimestele tingimused, Nad saavad muusikast aru, et nad suudavad süveneda sellesse. See ei ole nende inimeste endi parandada ja meil ei ole mõtet noori ega ei ole mõtet lapsi süüdistada, kui neil ei ole küllaldast muusikaharidust. Neil on võib-olla sellised muusika kuue, mida me ei tahaks, et neil on. Siis sõltub kõik meist, muidugi siis oli tore, sõnavõttu ei olnud Moskva kooliõpetajal on temal, oli õigustatud mure. Et kõik muusikud tahavad kangesti jumal hoida sellest kõige raskemast lõigust kasvatamisest kooli õpetajatööst. Ja no ega seal Meie vabariigi probleem, see on igal pool tegelikult just see, kes lapsi õpetab, see muusikaline me temast sõltub kõige rohkem muusika tuleviku jaoks ja meie tulevase kuulajaskond. Ja siis kolmas ring sõna võtta, need on igasuguste ametkondade esindajat, kes siis tundsid ennast olevat puudutatud nende üldises iseloomustuseks, ma ütleksin, võib-olla piltlikum võrdlused, kõik probleemid muutusid kuidagi üpris ümmarguseks nagu piljardipallid ja nii nad ka muidugi eest ära veerevad. Mida suurem ametkond muidugi, seda rohkem neid teravusi maha nühiti. Kahju jah, et need 27. kongressi ideed ja mõtted kuidagi mõne mehe teadvusse ei taha veel jõuda, aga no küll nad küll nad jõuavad. Nii et kokkuvõttes mõtteid oli öeldud välja palju ja mõnikord üli üli hästi ja suurte ovatsioonide saatel. Ma arvan, et kui nüüd tõesti nendest mõtetest üks, viis protsenti kohe ellu viia teostada, siis vist ei oleks järgmisel kongressil, millest rääkida. Aga kahjuks ja muret teebki see, et neid raske ellu viia. Sageli. Mul on väga kahju, et tihti viljeleti teoseid küllaltki vähe kõlas. Kuigi kongressi kontsert oli väga palju ja mitmekesiseid, selge see, et igaüks vaatab oma mätta ja oma vabariigi otsast, võib-olla ja, ja ehk on see soov kuulata niisugustel suurfoorumitel oma muusikat ka rohkem Ki võib-olla ehk liiast, arvestades tõesti vähest aega. Ja seda muusikat kirjutatakse ju üle Nõukogude ma väga palju. Tegelikult arvuliselt meie muusikat oli kavades esindatud isegi päris hästi rohkem kui mõnda teistki liiduvabariike. Ja siin tuleb arvestada, et kuna meil kongress tegelikult pidi möödunud aastal toimuma, ta jäi teadmata asjaoludel ära juba mängiti mõned tööd, neid enam nüüd ei korratud. Ja ikka oma 10 autorit kokkuvõttes on meil küll kavas praegu. Ja võib-olla halvem on selle juures, kontserdid toimusid kõik nelja päeva jooksul rajal ikka kuni üheksa kontserdid samaaegselt peale selle veel teatrietendused. Nii et ei saanud üksteise muusikat seekord jälgida isegi oma oma lähemate kolleegide teoseid jäid paljud kuulamata. Aga noh, niisugusel suurüritusel ei saa ka nüüd tahted, kõigi teoseid saaks mängida, oli esindatud ju üle 200 helilooja teosed kammerja sümfoonilise žanris peale selle veel laululooming, Jamum massižanris, nii et autoreid oli esindatud äkki päris palju. Aga lõppeks, me peame õppima kasvõi oma vabariigis rohkem Omelile teoseid mängima. Ma arvan, see on meile veelgi veelgi tähtsam. Kongressi avapäeva õhtul kõlas Tšaikovski nimelises kontserdisaalis Jaan Räätsa Kontsert number kaks, klaverile ja orkestrile esitasid Peep Lassmann ja Moskva riikliku filharmoonia sümfooniaorkester Ruslan Abdul Laijevi juhatusel. NSV Liidu Helijate liidu seitsmenda kongressi avasõnad kuulusid Dmitri Kabalevskile. Põhjalikku, ligi kaks tundi kestva sõnavõtuga esinesid liidu juhatuse esimees Tihhon Ratnikov, kes andis hinnangu igale žanrile. Meie liiduvabariikide heliloomingus peatus paljudel nähtustel kontserdielus õppeprogrammidel loominguliste liitude tegevusel. Analüüsides nõukogude muusika hetkeseisu, ütles tiholfrennikov, et kõrvuti traditsioonidele toetuva sisuka elust enesest ainet leidva muusika kõrval kirjutatakse sageli pinnapealselt kiirustades, Anda vaeselt ilma loomingulise enesekriitikat. Et luuakse teoseid, mis on sündinud välisest, muuseas ära märkida mingeid ajaloolist daatumit. Ja ta küsib avameelselt. Paljud nendest teostest väärivad kandmist muusikalist leksikoni. Sõnniku muretses ka heliloojate järelkasvu pärast, märkis ära nende loominguliste ühiskondliku infatiivsust õnnikov Nõukogude muusikat. Mandrite kaupa vaadeldes märkis ära paljude hulgas ka eesti heliloojaid. Rääkides Folisest muusikast tõstis ta esile Jaan Räätsa teoseid. Koorimuusikast kõneldes, mida pidas laiade masside muusikalise maitse kujundamisel üheks kõige olulisemaks žanriks tõstis ta esile Veljo Tormise loomingut, siis kõneldes muusikateatrist ja eriti lastele loodavast teatrimuusikast hindas ta eriti kõrgelt Eugen Kapi tegevust. Laululoomingust kõneldes märkis ta, et kõrvuti Leningradi ja Moskva heliloojatega, kes seni on nagu laulužanris ilma teinud on kerkinud esile ka paljud heliloojad liiduvabariikidest ja siin tõid esile Rein Rannapi laululoomingut ja muusikalist tegevust. Broidiooniasseidriini sõnavõtt andis kvintessents kõigist neist probleemidest, mis meie muusikuid hingel. Olles terav ja julge, leidis loomulikult poleemilised vastukaja. Palusime Rodianssedriinilt intervjuu kongressi viimasel päeval, küsides, milliste oluliste probleemidega on heliloojad rinnutsi kohe peale kongressi. Kõige tähtsam on kirjutada muusikat. Helilooja peab kirjutama muusikat, see on tema esimene ja peamine ülesanne elu mõtte. Igal muusikul on südametunnistus, haridusest sündinud maitse. Aga kui me leiame me maal mingit ebatäiust, muusikalises olustikus, peame sellesse sekkuma. Ei tohi olla ükskõikne selles aasta suhtes, mis ümberringi võib kõlada. Me ei tohi olla ükskõiksed niinimetatud meelelahutusliku muusika ülikülluse suhtes tõsise muusika arvel. Just viimasel ajal on märgata proportsioonide kadu. Mis teid isiklikult kõige enam häiris, kuulates ettekandeid? Ma juba nimetasin oma sõnavõtus mõningaid peamisi varjukülgi meie kultuurielus. Kahjuks ei saa siin rääkida ainsuses, vaid ikka mitmuses. Viimastel aastatel oleme kaotanud suure osa võib-olla terve põlvkonna neid noori inimesi, kes vanadel aegadel oleksid võinud muusikat väärtuseks pidada. Tahan, et noorus leiaks üles kõik need kõrged tunded, mis jõudnud meieni kaugete aastatuhandete tagant läbi Bachi ja Mozarti, Ki, Wagneri ja Tšaikovski Šostakovitši loominguga. Teame, kui oluline on see osa inimkultuurist, mis andis meile hingelist puhtust, siirust, headust, mida me justkui kaotamagi kipume. Muusikaühingu loomisvahetusest on juttu teinud mitmed sõnavõtjad. Kas te võiksite veidi avada selle ühingu olemust? Kui arukad inimesed sellega tegelema hakkavad ja ühingu esimesed sammud osutuvad õnnelikeks, võime loota palju kasu. Ehk saame täide viia oma ammused mõtted ja unistused. Neid on palju. Leidsin oma kongressisaadetele kutsungi radianssedriini 1984. aastal sündinud oopusest autoportree. See teos kõlas ka viimasel kongressiaegsel õhtul konservatooriumi suures saalis Läti NSV riikliku sümfooniaorkestri esituses Vassilis näiski juhatusel. Rodion triini sõnavõtt kongressil on avaldatud tervikuna ajalehe Savitskaja kultuura kolmanda aprillinumbris. Anname oma saates telje vaid mõningaid mõtte aktsente sellest. Ta kõneleb suure valutundega, sellepärast et oleme unarusse jätnud noorte esteetilise kasvatuse ja olemegi otanud tänaseks terve põlvkonna kuulajaid. Tõsise muusika jaoks tõi. Kultuurisituatsioonist revolutsiooni ja sõja ajal ja küsib siis Rodentsid, rinn, kas meie aeg, grandioossed ülesannete, oma suunitlusega inimesele, tema teadlikkusele ja kultuurile ei vääri samasuguseid näiteid? See Triin meenutas, kuidas revolutsiooni ajal ja hiljem sõja seal tulid poolpaljad, nälginud inimesed kütmata saalidesse kuulata Mozarti reekviemi, Šostakovitši sümfooniat, tulid kuulama kiileltsite Kozlovski Utioossovit. Ja kui ta rõhutas, et rahvakomissar Tsitseerin sõnastas kunagi oma elukreedo, revolutsioon ja Mozart siis tänapäeval tuleb välja. Tihti võime me selle kreedo sõnastada. Revolutsioon ja Valeri Leontseb palju kõneleme, märkis Rodion. Trenn kunsti osast tänases ühiskonnas, tema rolliste tähendusest labaste põlvkondade elus. Ma ei usu, kinnitas ta ja ei taha uskuda, et kommunistlik ühiskond vaja persatsi. Ta kinnitab, et ta tahab loota, et temas elab vedasi Bahia mussowski, Supäenja Verdi. Ta pani kõigile heliloojatele delegaatidele südamele, et on viimane aeg tunnetada oma vastutust tuleviku ees. Paljudes kõnedes ja sõnavõttudest jäi kõlama mõte, et on tekkinud lõhe tõsise muusika ja kergemuusika vahel. Lõhe ületamine on praegu kõige olulisem ülesanne. Iga helilooja peab tunnetama, et me kirjutame inimeste jaoks need Loomingu esteetiline ja eetiline olemus. Ja paljuski selle lõhe tekkimisel on süüdi heliloojad ise, liiga hoidusid nad eemale inimlikest probleemidest. Eksisid tehniliste otsingute Laburientidesse, unustades, et aga muusika on see igapäevane leib, millest meie hing toitub. Kurb on see, mõned püüavad leida sellele olukorrale ole õigustust ja selgitusi ja, ja seletada seda kajastus seaduspäraga. Ja, ja kui kellegi jaoks Lenini deviis kunst kuulub rahvale on muutunud plakatlikuks fraasiks siis kas mitte seepärast, et sageli vahetatakse kunsti mõiste ära Kurstile sisult millegi väga kuulge vastu. Ja et vaimsete väärtuste asemele pakutakse võltsi ja muusikapraktikas olmes võtab maad mõttetu meelelahutuse kultus. Šaid rinn pani südamele komsomolijuhtide ja mitte ainult komsomolijuhtide, vaid meie kultuurielujuhtide kompetentsus ele lahendamaks kultuuriküsimusi. Ja kinnitas, et liiga palju on meie juhtivates kultuuriasutustes inimesi, kes võimelised lahendama muusika- ja kostiprobleeme. Mulle tundus, et see trimi sõnavõtt oli oluline kõigi kõnelejate jaoks kõigi kuulajate jaoks ja neid mõtteid arendasid edasi paljudki heliloojad. Ja nii tekkis poleemika ja nagu teame, on ka Lenin öelnud, et eks vaidlustes ja poleemikast sünnib tõde. Näiteks Andrejs pai ütles, et oskamatust mitte leida tõde ja öelda tõde ei ta varjata oskusliku vale rääkimisega. Aga seda on kahjuks nõukogude muusikat ikkagi küllaltki palju. Et räägitakse mitte millestki, kirjutatakse lihtsalt kirjutamise pärast. Aga sellega ühtlasi ka rikutakse kuulaja maitset. On vaja tõsiselt häid teoseid mängida palju ja pidevalt ja halbu teoseid mängida võimalikult vähe või üldse mitte mängida. Selline peaks olema õige kultuuripoliitika tõsise muusika suhtes. Ja muidugi ka see mõte, millest kõneles Rodion trenn, et pidulikud kontserdid on vaid paraad õhupallidest, rahvakunstnikest, harfidest, mida uhkem ja säravam, seda parem, aga kahjuks see tegelikult nii ei ole. Idee läheb tegelikult sellises kontserdis kaduma ja halvasti väljendatud idee töötab idee vastu. Ja nii nagu ütles see trenn. Seda mõtet toetasid paljud heliloojad, näiteks Usbeki heliloojate liidu esimees, et peamine on see, et heliloojad looksid teoseid, mis vastavad ajastu vaimule, nõudmistele ja teoseid ei kirjutata mitte ainult oma sõpradele ja professionaalidele, vaid nad peavad olema loodud rahva jaoks. Ja rahvas peab nad omaks võtma. Sooja aplausi pälvis selle mõttega ka Mihkistavadoraakisema võtus öeldes me ei tohi kirjutada muusikat abstraktselt kellelegi vaid konkreetselt oma rahvale, oma maale. Aga samas küsis ta ka, miks noorus siis tõesti meid alati ei mõista. Tema arvates oli see nii-öelda palee ja rahva vahekord. Ilmselt on siin väga paljud asjaomased asutused ja kaloojad teinud möödalaskmise, et käest on läinud auditoorium. Et noored lepivad subkultuuriga ja kunstiaseainega. Näiteks Leningradi heliloojate liidu esimees Andrei Petrov kurtis selle üle, et noored mitte ainult ei piira ennast levimuusikaga, vaid piiravad ennast lihtsalt nende viijadega ja rokkmuusikaga ja see on väga kitsas lähenemine muusikale, isegi kerges muusikas on, mida kuulata ja millest saada elamust. Siin on Johann Straussi ja kösswin on operett ja jazz, mille vaimne väärtus on märksa suurem kui lihtsal tantsulaulul. Ja üks tee tema arvates oligi see, et rohkem propageerida erinevaid kergemuusikažanreid siis sealt üle minna populaarse tõsise muusika juurde näiteks kas või sopääni valsid. Või siis Oginski Polaneed, Mozarti Keemal sümfoonia. See on selline demokraatlik muusika, omaaegne meelelahutusmuusika ja see on nagu sissejuhatuseks suurele tõsisele muusikale. Autorid said üldse mitmeti kriitika osaliseks. Avaldati mõtet, et absoluutselt kõik julgevad selles vallas olla nii-öelda poeedid ja heliloojad, ainult need kõige laisemad äärmiselt laisad ei kirjuta. Pravda peatoimetaja näiteks arvas isegi nii, et popp ja rokkmuusika on kaasa toonud tõelise trauma tänapäeva noorsematele. Näiteks probertrostessenski kõneles sellest, et ka meelelahutusmuusika kasvatab ja kujundab kuulajat, seda võib-olla isegi märkamatult. Aga olukord on drastiline selles mõttes, et me ei suuda luua midagi oma, isegi mitte tantsumuusikat, tantsumuusikat, mis lähtuks oma traditsioonist, vaid see kordamine, importmuusikanäidete varal elamine, see ei ole edasiviiv loomingus. Häid laule on alati olnud vähe ja halbu palju, aga ta märgib, et kunagi ei ole olnud nii palju tühja sisutut nagu praegu, et laule kirjutavad tõepoolest nii asjaarmastajad, dirigendid, režissöörid, lauljad, ansamblite liikmed, kõik, kes vähegi oskavad nooti paberile panna. See puudutas kindlasti ka tõsist muusikat. Sageli me kirjutame justkui inertsist, andmata endale aru, mida me sellega rahvale ütelda tahame. Kuid peame ju mõistma, et kunstniku vastutus pole mitte isiklik asi. See on suure ühiskondliku missioonitunnetus. Kehv tõsine muusika teeb sageli kuulajatele palju rohkem kahju kui leige kerge ja võib-olla on siin isegi niisugune mõte, et võiks ju paremaid loomingulisi jõude suunata ka kergete muusikate, miks mitte üks ebakompetentne sümfoonia tor ei võiks kirjutada head levilaulu ja võib-olla siitkaudu oleks jällegi selline aste-astmelt tagasimineku tee suure muusika juurde, et kui seda olustikku, muusikat, kerget džässi kirjutaksid tõepoolest väga head loomingulised jõud siis juba sellega kuulaja maitse paraneb. Heliloojaid oodatakse kohtumistele kaugetesse paikadesse meie maa erinevates piirkondades, kus elavat muusikat käib väga vähe kus kuuldakse väga harva tõelist ooperit nähakse tõelist balletti, saadakse osa kõrge tase, millistest, tõsi muusika, kontsertidest niisugused kohtumised heliloojatega interBrettidega on loomulikult leidnud alati sooja vastuvõtu. Neid tuleb igati soosida. Samas toonitati, kui oluline on see sõna, millega muusikateadlased pöörduvad kuulajate poole. See sõna ei oleks kui vaid elav emotsionaalne. Leiaks mingisuguseid elulisi köitvaid aspekte suunaks inimesi, kes võib-olla ei oska jälgida kaasaegselt komplitseeritud muusikat. Ning toonikati ka, et vastuvõtt heliloojate liidu liikmeskonna on piirkonniti äärmiselt erinev. Mõnedes vabariikides on suhtumine väga range, nii nagu see peakski olema. Teisel kuulsime aruandlusest, et heliloojate liidu liikmeskonda võetakse inimesi, kellel pole isegi keskharidust. Ja. Sama nõudlikkus peab olema ka muusikateose enese suhtes. Väga toredat poleemikat on filmikunsti kirjanduse, maalikunsti ümber ajakirjanduses, aga hoopis vähem on poleemikat heliloomingu ümber. Tavaliselt kiidetakse teod heaks ja mida nimekam on autor, seda rohkem seda kiidetakse. Ja see annab täiesti härra pildi tegelikult meie muusika olukorrast ja ka muusikapropagandaga tegelevaid organisatsioone ja see desorienteeriv ka muusikapropagandaga tegelevaid organisatsioone. Nii et peaks hinnangutes olema rangemad, et halvad teoseid ei pääseks lavale ja eetrisse. Ja Simmul meenub ka veel, et räägiti üsna palju üleliidulise raadio ja televisioonirepertuaaripoliitika üle. Kuna tee on peamine levikanal, mis on määratud kogu nõukogude liidu laiali auditooriumile kuulamiseks ja siis peaks ka seal kõlama just nimelt väärt teosed ja mitte ainult Moskva Leningradi heliloojate teosed, vaid ka vennasvabariikide looming. Et see kanal annab ettekujutuse meie paljurahvuselise kunstiväärtustest. Nüüd seesama mõte, et oleme kaotanud auditooriumi siin on ilmselt kaloojate eneste viga ja Andrei Petrov ütles seda, et kui on selliseid suundi poole ja nähtusi, mida Nõukogude muusikas pole olemas, aga mis siiski huvitab kuulajat, siis kahtlemata hakkavad nad kuulama välismaa muusikat ka oma, nagu jääb tahaplaanile. Ja siin on möödalaskmised mitte niivõrd just vanema ja keskmise põlvkonna heliloojate poolt, vaid isegi võiks öelda, et noorte heliloojate poolt just noored heliloojad peaksid rohkem huvi tundma selle vastu, mis erutab noori, mis neid köidab ja peaks valiku tegema nendest uutest vahenditest. Ja kui sellega täiesti andekad noored tegelevad, siis peaks nende otsinguid kroonime ka edu levimuusika all muidugi ei mõtleme ainult laulu, vaid ka rokkmuusikat. Ja selles sfääris on meie mahajäämus väga suur. Seda toonitas üks meie juhtivaid rokkmuusika autoreid Aleksei Ratnikov, kelle teoseid mängitakse paljudes välisriikides eeskätt just tema ooperit Joona ja poiss. Ja tema toonitas just seda, et me ei suuda kuidagi initsiatiivi enda kätte võtta. Igal rahval on oma rahvamuusika, mille traditsioonidele peaks Me toetuma. Aga rokkmuusikas on ikka veel see jäljendamine oluline ja me oleme niivõrd ajast maha jäänud, et viljelema neid vorme, mis on juba oma aja ja elanud, aga kui me toetuksime oma muusikale ja võtaksime initsiatiivi oma kätte Sännist mõeldud looja seisukohalt, siis võiksime märksa huvitavamad olla ka maailmale. Ja maailm näiteks teab meie levimuusikat eelkõige laulude järgi. Võib olla maailm on palju öeldud, aga ütleme, sotsialismimaad. Ja see on selline muusika, mis tähendab võib-olla siiski väära ettekujutuse levimuusikast tervikuna. Aga meil on olemas ka sellised nimed nagu Rognikov, kratski, Artemmjev ja teised, kes töötavad väga huvitavalt, omapäraselt ja toetudes rahvuslikule alusele. Aleksei Ratnikov rääkinud ka sellest, et liiga paljud imeilusaid sõnu räägime, võitleme halva maitsega kvaliteediga, aga tegelikult olukord ei muutu ja sageli on siinus takistuseks ametkondlikud barjäärid. Näiteks tema enda ooper iono ja seegis kolm aastat lindistatud, kuna ennem kui juletise kuulajate ette tuua. Ja selleks, mida helilooja väga tõsist võitlust. Et teos tõepoolest kuulajateni jõuaks ja need on ta saanud selle salvestuse eest Kultuuriministeeriumilt. Aga senikaua, kui heliloojad võitlevad tuuleveskitega, kulub palju aega ja mida võiks rakendada loomingulisele tööle? Rodion trenn rääkis, et kultuuriministeerium takistab rahvusvaheliste kontaktide arengut. Kutsed pannakse kalevi alla ja nõnda võibki tekkida piinlik olukord, kus meie muusikast on ühekülgne ettekujutus, kus selline muusika propaganda räägib. Vastu annab härra ettekujutuse sellest, mis tegelikult tehakse meie suurel kodumaal. Ja ka kultuuriministri esimene asetäitja taitsev rääkis sellest, et muusika olustik on vaja tervendada, on ja võidelda ametkondade Inirtsusega. Ja seltsimees Zaitsev rääkis ka sellest, et on vaja tõepoolest, et need sõnad ei jääks sõnadeks, vaid sõnadel oleks tegudest kate. Ja nõnda ongi meie maal järgmisel viisaastakul ette nähtud ehitada 40 uut kontserdisaali. Ja kahtlemata on see väga tervitatav otsus, sest ehitatakse meil küll palju ja ehitatakse klubisid, kus Ühed toredad saalid, aga kahjuks väga halva akustikaga ja sellistes saalides sümfooniaorkester ei kõla hästi ja muusika ei pääse niivõrd mõjule, kui ta võiks pääseda. Kongressi neljal tööpäeval esinesid sõnavõttudega ligi 70 inimest kes ei olnud sugugi mitte ainult heliloojad ja muusikateadlased muusikajuhid vaid olid inimesed erinevate elukutsetega. Vastukaja poleemika leidis ühe Moskva kooliõpetaja kõne kongressil kes rääkis noorsookasvatusest. Ta ütles, et liiga sageli heidetakse koolile ette, et kuule, ei anna muusikalist haridust. Et kool ei kasvata lapses ilumeelt. Et kuul ei arenda lapses muusikamõistmist. Ärge reostega allikat, kust me joome. Et lauluõpetaja ühe laulutunniga nädalas ei suuda lapsel alati anda muusikalist haridust. Ta võib lapses kasvatada ilumeelt ja seda kasvatada tõelise muusikateose abil. Ta. Ta toonitas, et selles suures kasvatustöös ei jäetaks õpetajat üksi, vaid õpetajale ulataks oma abistava käe helilooja ise keda lapsed ootavad kooli kohtumistele. Tahavad kuulda heliloojalt eneselt, kuidas valmib teos, mis heliloojat erutab õpetaja uskuset lapsest vaja kasvatada arusaamist, et tõsine muusikateos oleks midagi, midagi rasket, midagi arusaamatut. Et ta kinnitas, et laps mõistab, et muusikateos oma arengus on sama keeruline ja sama probleemide rikas kui meie elu ise. Samas ta ütles ka et muusika, mida te lastele kirjutate, mõelge, mida ja kuidas te väljendate, et sul oleks tõepoolest elu ise, sest sellised lapsed, kes käivad meid kongressidel tervitamas, on puhtakesed valges särgis kaelarätikuga. Selliseid lapsi me ju kodus ja tänaval koolis iga päev ei näe. Nad on parajalt mürgid emotsionaalsed ja nad tahavad ka niisugust muusikat. Kas nad laulavad neid laule, mida tiraseeritakse suurtes kogustes, mis on üpris üheülbaliseks oma meloodialt, oma kolm kõlaisuselt ja Fafaarsetelt kutsungitelt? Nad tahavad elulist muusikat, mis jutustaks ilust, loodusest, kodust, kodumaast. Eluliste kahtlemata väga hästi kirjutatud muusika, sest just lastele kirjutatud muusikat ja ei pea olema seda liigset ballasti, mis aju koormab, mis valele teele pöörab, nii et see esimene etapp, laste muusika peab olema just kristallid keerinud, täpne, selge, lihtne, emotsionaalne, et arvatavasti ei ole, ainult siis oli probleem lapse ja noorte muusikalise kasvatuse probleeme, aga see on meie kõigi probleem. Et kongress jagunes oma tööpäevadel kaheks sõnavõttude kontserdid, siis meie tänasesse saatesse mahtus lühiülevaade selle esimesest poolest sõnavõttudest. Kohtume teiega jälle nädala pärast, et pakkuda probleeme ja muusikat konkreetse loomingu konkreetse žanri pinnal.