Erinevate põlvkondade laulud aga teema on kõigil ühine. Viljalõikus. Kaunis on lõikuspäev ja vili valmib ajast aega. Õnnistatud olgu see päev ja kiitke teda, kuni suu kannab sõnu süda, mõttet ja küps päikeseketas pole kustunud. Niilutad, Mats Traadi romaan, tants aurukatla ümber. Targa rehealune, vana liikus tantsu meloodia, siis ärkab ikka, jään ellu. Uues ehituses mida on kasutanud paljud meie helilooja. See tants kuulub kindlalt meie tantsupidude karasse ja olgu kodus või võõrsil. Alati avaldab see aeglane ja küllaltki ühetooniline tants publikule. Kirjeldamatult Mõima. Meloodia ja tantsijate liigutused sulavad väljakul kokku, viljapõllu rahulikuks häirimiseks. Aegamisi rahulikult liiguvad tantsijad, otsekui usuksid nad sirbiga kõrre kõrre kõrvale. Vihuks paneksid vihud hakkidesse pikalt ühtlaselt. Lumme nii nagu seda on sajandeid tehtud. See pole uutele temaatilistele tantsudele omane tööliigutuste matkimine, mis kuulajale-vaatajale pildi silme ette manab. See on selles muusikas. Ja liikumises siis see on tabamatu ja ometi selgelt tunnetatav kummardus toitvale maale igale vilja kõrrele, igapäevasele leivale. Ja kuigi viimase sajandi jooksul on neid inimesi, kes viljalõikusega sõna otseses mõttes tegelevad jäänud järjest vähemaks teab see austus viljapõllu ja igapäevase leiva ees meil kõigil sügaval südames säilinud olema. See austus, mis sundis põllumeest mahakukkunud leivapalale suud andma ja pudenenud raasukesi hoolikalt kihku koguma. Palju on meie rahvaluulekogudes vanu lõikuslaule küllap niisama vanu kui põlluharimine meie maal. Need on otse põllul sündinud sirbiga põimates meelekosutuseks ja üksluise töö elustuseks. Aegamisi veeretatud. Rukilon ruuged, juuksed odra peal on moori, mütsi härra jalas, pikad püksid, nisu seljas, siidisärki. Et kõik see vara õigel ajal salve saada, oli vaja päeva tõusust loodeni aina põllupikkust mõõta. Väsima Ta ja väsimusest hoolimata. Sest küps vili ei oota. Petri reisikiri 1800.-st aastast, pajatab et töötegijate ergutamiseks olnud koguni Torupillipuhujad põllule toodud ja pilli helidel olnud hoopis suurem mõju kui Cupi ähvardustel ja löökidel. Lauludes aga kutsusid lõikajad 11 kiiremale tööle ja palusid põldu, et rutem lõpeks. Vikati ja niidumasin vahetasid sirbi välja ja lauludki muutusid. Enam polnud need otse töö ajal laulda. Kuid ikka vedas põld, palju inimesi. Ikatesti, suur viljalõikuse töö ühiselt. Ja laulud jäid õhtusel puhkeajal talguliste ühiseks lõbustuseks. Need polnud enam töölaulud, vaid laulud tööst ja kodu loodusest. Koolipidudel mängitakse praegugi ringmängu. Me lähme rukist lõikama. Kes tahab vihku köita, laulavad lapsed, kes ehk alati rukki ja nisu vahel vahet ei oska teha. Ja polegi siis nii erandlik, kui laulja mõtleb vihu all hoopis koolivihikutega, taipa, miks seda rukkipõllul köitma peaks. Kombain ju vihku ei tee ja isegi maalastele on rukki hakkidega põld ainult piltidelt tuttav. Vanu lõikustavasid maksaks siiski meenutada, kuigi kaasaeg on oma tehnikaga need tahaplaanile surunud ja teadus usu kunstidesse ja ennetesse kaotanud. Ja miks mitte möödu jalga praegu põlluserval kombainerile hõigata jätkuviljale nagu see vanasti viljalõikuse ajal tavaliseks teretuseks oli. Küllap tänu sellele laulule on sirbiviskamise komme üldiselt teada. Et tulevikku teada saada, viskas pärast lõikuse lõppu üks neidudest kõigi Sirgid ülepea kelle sirp selili kukkus või koguni purunes. Seda ootas õnnetus. Läks teramaa sissepidise koguni surma tähendama. Kelle sirp aga kõigist kaugemale lendas ja ilusasti õigetpidi lamama jäi? See võis enne järgmist lõikust kosilast oodata. Kas mõistad kiregu kõnet? Praegu on see põlluveeres jalutajale tundmatus keeles jutt aga muiste ootas põllumees selle salapärase kõhurääkija teretust pikisilmi. Usuti kindlalt, et kui rukis hakkas pead looma ja samas kostis ka räägu rääkimist siis tuleb hea vilja-aasta. Kui aga rääku selleks ajaks veel kohal ei olnud, siis kardeti viljasaagi äpardumist. Alustada iga tööd õigel ajal. Selles oli põllumehe uskumuses eriline tähtsus. Viljalõikuse alustamiseks peeti õigeks laupäeva. Eriti hea, kui see langes noorkuuajale ja esimesel lõikuspäeval puhus paras kerge tuul. Seenustas kogu lõikuse ajaks head kuiva ilma ja tera ilusasti salve saamist. Esimese vihu lõikas peremees ise ja see pandi põllu nurgale püsti. Kose lõppedes viidise vihk koju Parsile või salve ja hoiti seal uus aastani. Siis pandi vihk lindudele söögiks välja. Ilus komme jagada oma töö vilja ja looduse andi looduse endaga. Mõnel pool hoiti aga esimest vihku aidas järgmise lõikuseni. Hiirevihk pidi ülejäänud viljahiirte eest kaitsma. Viimane viljavihk või peotäis, mis põllust lõigati, visati kõrgele õhku. See tähendas, et vilja peab jätkuma kõigile küllaga. Need terad sai põld tänuks tagasi. Jälle on lõikuse aeg. Võsujate aeglase leelo asemel kostab põldudelt praegu kombainide laulu. Ja üks kombain suudab päeva jooksul teha rohkem kui kümned talgulised inimpõlv tagasi. Kombain teeb kahed talgud. Lõikuse ja rehepeksu ühekorraga. Põllud on suuremad, saagid rikkamad kui kunagi varem. Ja kolhooside lõikuspeod on vägevamad kui ükski talgupidu iial varem. Mis sellest, et tänapäeval on neid, kes oma leiva üle ka Eleti saavad kaugelt rohkem kui tuules kahisevail viljapõldudel saagi koristajaid. Ikkagi on põld, meie kõigi toit ja sellepärast on lõikuspäev kaunis. Kiidkem teda, kuni suu kannab sõnu süda, mõttet ja küps päikeseketas pole kustunud.