Tere päevast algav saade metamorfoos. Saate toimetaja Terje Soots. Eks reisimuljed vajavad settimist, eriti kui tegemist on olnud pikema uurimisreisiga teistesse kultuuripiirkondadesse. Aga omajagu tähtis on siiski fikseerida ka vahetud muljed. Ja sellepärast kutsusingi täna stuudiosse kaks meest, kes tegid kahe kuu pikkuse retke Indo-Hiinasse professor Rein raud ja näitleja lavastaja Jaanus Rohumaa. Ja kuigi ajakirjanduses on reisieesmärkidest juba juttu olnud, tahaksin siiski teie endi suust kuulda, et miks just Indo-Hiina. Indo-Hiina sellepärast, et see on niisugune territoorium, kus on väga pisikesel alal väga erinevaid kultuure koos, mis nagu moodustavad ühest küljest justkui ühe terviku, aga teisest küljest kõik jällegi kuidagiviisi erinevad üksteisest üsna märkimisena värskelt ja seetõttu on noh, enam-vähem kõik niisugused mõtteviisid ja mõttesuunad, nii traditsioonilised, kui kaasaegsed kultuurides leidub, on seal sellel pisikesel alal nagu kättesaadavad, seal on üsna liberaalse korraga riike nagu hai siis on seal hundasid nagu Birmas ja mingil määral lükkelaasuv valitsust suguseks või noh, see on ka niisugune pool sõjaväeline ning vaadata tähendab, kuidas umbes samasuguste geograafiliste kultuuriliste eeldustega riikides need nihukesed moderniseerumis, protsessid erinevates vormides toimuvad samal ajal saada siis korralikum ülevaade nende maade kultuuritaustast oligi nagu selle ekspeditsiooni eesmärk ja minu põhihuvi praegu on vaadelda, kuidas ruumi aja, keele ja subjekti kategooriad ajaloo jooksul muutuvad, tähendab seal naguniisuguse abstraktse jutuna võib tunduda väga keeruline, aga näiteks mõni niisugune konkreetne näide näiteks Aasia kultuurides igal pool on asjade vahel üsna hägused, piirid on olemas küll erinevad keskused, aga näiteks ka riikidevahelised piirid ei ole kunagi niimoodi teravalt tõmmatud, samal ajal selline kaasaegse maailma olemine nagu eeldab, et on täpselt teada, kus siukses ära lõpeb ja teine peale hakkab vaadata, mida näiteks niisugune piiride tõmbamine endaga kaasa toob ja nii edasi see oligi nagu siht. Läbilõige viis riiki. Viis riiki kahe kuuga on tegelikult väga kiire liikumine. Ma olin teinud üsna niisuguse põhjalikku eeltööd, tähendab selleks, et välja selgitada, kuhu täpselt peab minema, mida täpselt peab nägema ja see on väga kummaline, aga me pidasime sellest päevaplaanist noh, peaaegu täiesti täpselt kinni ainult Hanois olime ühe päeva rohkem kui esialgselt planeeritud, sellepärast et rinnakas meile väga meeldima ei lootnud temast nii palju, kui ta tegelikult endast kujutab. Ma tahtsingi just küsida, et kui täpselt on võimalik nii pikka reisi ette planeerida ja maha märkida, aga nii nagu ma aru saan, on see täitsa võimalik. Nii-öelda siis näite põhjal võib öelda, et jah, et see on täiesti võimalik ja ma arvan, et teisiti seda vahemaad läbida polekski olnud võimalik ilma nii põhjalikku eeltööd tegemata ja üks aspekt muidugi veel, mis oluliselt reisi kulgemisele kaasa aitas, oli see, et Rein siiski rääkis mõnda kohalikku keelt, mis aitas väga hästi kontakti luua. Kas Te liikasite seal täiesti omapäi teil ei olnud, vastas kedagi. Mitte kedagi vastas lisaks sellele duma pöiga veel nii palju kui võimalik nende transpordivahenditega, mida kohalikud inimesed oma liikumiseks kasutavad. Üsna tüüpiline, et kui eurooplased lähevad kuskile niisugustesse Aasia riikidesse, siis nad liiguvad tihti põhiliselt tüüriautodega, mis on korralikud ja kenad ja konditsioneeritud minibussid, need on mõnevõrra irvitades nimetasime, aga mõnedes kohtades tõesti teist võimalust ei olnud, kui sõita konditsioneeritud minibussiga, sest näiteks firmas, kus me astusime ka ühte niisugust Šomanistliku keskust, sinna lihtsalt ei lähegi mingi transport, sellepärast et Ongi huvitav, ainult põhiliselt välisturistidele ja seetõttu sinna saabki ainult üüritud autoga minna ja mõnedes kohtades oleks kohaliku transpordi kasutamine olnud põhimõtteliselt võimalik, aga see oleks olnud väga aeganõudev, sest oleks tulnud bussist teise ümber istuda võib-olla kolme, nelja tunnise ooteajaga vahepeal ja nii edasi, siis lihtsalt see paaritunnine visiit kuskile oleks võtnud rohkem aega, aga üldiselt jah, me sõitsime näiteks Tais, Vietnamis ka põhiliselt ainult nende asjadega, mida siis kohalikud oma reisimiseks kasutasid ja hakkame ühele oma kolleegile. Enne ütlesin, et me kavatseme nii minna, tähendab, sest ta arvas, et ma hulluks läinud ütles, et noh, äärmisel juhul peame vastu võib-olla nädala, tähendab, et siis me hakkame ka jälle konditsioneeritud minibussidega sõitma, aga ei, väga harva tuli ette seda, et tõesti nagu oli arusaadav, et ei saanud laosus, kui load probangist sõitsime tagasi minna, siis oli nii, et kui me olime planeerinud hommikul kell kuus bussi peale tulla ja siis, kui selgus, et bussil laudpõrand, millel jalutavad kanad sest nagu selle bussi peale otsustasime mitte minna, kui järgmine buss osutus sõjaväe veo Botox tähendab, kus olid ka mingisugused lauad asetatud raudpoltide peale, siis selle me jätsime ka vahele jääda. Tõesti piinlik küll, aga tuli sealt üüritud minibussiga tagasi. Samas sinna sõites oli, kasutasime küll seda kohalikku bussi ja midagi nagu ei juhtunud. Millele teie Jaanus oma rõhu asetasid või aktsendi lootsite asetada, seal reisil? Jah, minu erihuvi oli teatri ja, ja teine pool, mis, mis võib-olla oli sama kaalukas, oli usutalituste läbiviimine või siis tseremooniate läbiviimine sealkandis võib öelda, et indohiina teatrist minu eelteadmised olid nullilähedased ja hoolin küll raamatutest ja mõningatest üksikutest filmikatkendite mingit aimu saanud, aga tegelikult ei teadnud ma, mis mind ees ootab ja samuti oli see kultuurikeskkond ja ka see, see kant üldse minu jaoks nagu üsna tundmatu teatri suhtes. Ootused olid nagu vastakad, ühelt poolt ma teadsin sellest väga vähe ja teiselt poolt on siiski laena teatritraditsioonis selline müüt sellest müstilisest Aasia või Ida-teatrist. Paljud Euroopa teatrimehed on käinud ennast täiendamas just nimelt Aasias ja, ja saanud sealt tugevaid impulsse ka väidetavalt siis 50.-te 60.-te teatrireformi. Üks selliseid tõukejõudusid oli tegelikult aasia teata esimene kohtumine tegelikult teatriga oligi Bangkokis siis Tai pealinnas ja sellest siis on arvatavalt kuskil 15 miljonit elanikku ja meil õnnestus tuvastada vist seal viis teatreid viis teatrikompaniid. See teeb siis kolme miljoni inimese kohta siis üks teatrikompanii, küllap need on seal rohkem, aga lihtsalt küllap nad siis reklaami ennast. Ja teatrit mängitakse üldjuhul ainult nädalavahetustel. Ja mitte ka nüüd iga nädalavahetus tundus kõige levinum vorm on siis klassikaline kroomteater, millel on siis mitmeid variatsioone, mida siis mõned tropid püüavad ka moderniseerida seal nagu põhiliselt tantsuteater väga uhkete kostüümidega ja siis baseerub siis sellisel tekstil nagu raamajana. Küllap on ka kuskil samas selline rahvalik teater, see tähendab, et mis tegeleb siis sellise ümbritseva elu kirjeldamisega ja tänapäevast ütleme, probleemidega ja teemadega. Seda ei õnnestunud days küll tabada. Mis puutub nüüd seda, seda lääneliku teatrit, siis ega seda seal nagu vist kuigi palju ei ole ja selle järgi ei ole ka nagu väga suurt nõudmist, et teda põhiliselt on koondunud ülikoolide juurde, see tähendab, et teda siis miskil teatri fakulteedis, tudengid mängivad, siis prooviks ilma rahata siis mingit Becketti võib interi näidendite ja see on nagu noh, umbes sama suure sagedusega, kui siinkandis mängitakse, siis ilmselt? Ei, ma arvan, et seal on seal sagedamini sellepärast et me käisime, külastasime näiteks hammasülikoolis teatrikateedrit, ootasime, kuidas õpe on seal korraldatud ja seal on niimoodi, et kui võetakse läbi nad võtavad läbi nii teatriajaloo kui Euroopa teatriajaloo, aga kui nad võtavad läbi mingisugust perioodi, siis nad lavastavad sellest perioodist mingisuguse näidend ja see tähendab seda, et lihtsalt räägitakse, et võtted sealmaal oli niisugune teater, siis, siis tähendaks sellist õpet, nad ei saa üldse aru, kuidas nii on võimalik õpetada, et kui räägitakse roostes, tuleb jaapani no-teatrist, tuleb lavastada üks. No ja kui räägitakse absurditeatrist, siis tuleb teha üks absurditükk lihtsalt selleks, et see sisemine tunnetus kätte saada. Aga teatri roll Aasias? Teater on lahustunud rohkem ütleme ühiskonnas, tähendab, ta on, ta avaldub natuke teisel kujul, kui siin, kus me oleme harjunud, teatan kontsentreerunud teatrimajadesse hoonetesse, kus siis mängitakse mingi normi järgi, siis kindlatel kellaaegadel kindlalt rõhutada tal siis etendusi, müüakse pileteid niimoodi etendusele näitlejad ja näitlejate ametiühingud ja on see noh, kindlad rollid teatris, kus annatleme lavastaja, näitekirjanik, näitleja, kõik tehniline personal, mulle tundub, et seal on seal teatrielement ühiskonnas nagu isegi nagu suurem rohkem tegelikult kui, kui siin aga näiteks klassikalise Khani etendus, mida me vaatasime rahvusteatris Bangkokis noh, meil eriti sügavat muljet või? Jättis küll, aga tähendab, ta tundus kuidagiviisi olevat mingist oma loomulikust keskkonnast välja kistud ja seda ta oligi, sellepärast et tegelikult seda etendust mängiti kuningale, kes vaatab seda mugaval diivanil lamaskledes ja võib-olla ka väikest einet võttes koos sõpradega, mitte aga tähendab niisuguses tsemendist teatrimajas, kus saalis on publik jah, et see saali ja lava vahel on vahe ja nii edasi, tähendab selle teatrižanri roll on olnud teine selles mõttes näiteks kui kuskil, mida juhtub seal tihti kohvikutes. Õhtul esitatakse teatrietendusi või restoranidest niimoodi, et inimesed söövad ja vaatavad nad seal tegelikult loomulikum selle traditsiooni jätk, kui selline institutsionaliseerinud tatra ongi, seal vist oli küllaltki ka selge vahe siiski õukonnateater ja siis lihtrahvateatri sellise tänavateatri vahel küllalt palju erinevaid žanre traditsioone küll, aga mul on see, et mis puudutab seda neljandat seina, mis korrektselt jutust läbi lipsas, siis üks, mida ma tähele panin küll, et võib-olla ka teatritraditsioon erineb selle tõttu, et sealsetel majadel üldiselt ei ole seda tänavapoolset neljandat seina ees tähendab seda fassaadi Vaidet kuidas tänav avaneb tuppa ja tuba läheb edasi sujuvalt tänavaks, see tähendab, et nagu Rein jutu alguses mainis, et piirid on, on Aasias võrdlemisi siiski hägused eurooplase jaoks. Ja, ja seetõttu ka see, et, et ma arvan, et üks viieteistminutiline jalutuskäik kõhtuses Bangkokis, kus sa saad sisse vaadata igasse tuppa korterisse, näed, kuidas inimesed seal elavad, nagu rahuldab selle vae rismi vajadusele ausalt ja teiselt poolt ka sellise nagu storytellinguiha. Et Nad, inimeste lugusid, nende elusid ja elu on väga lahtine. Sest meil on see kaste ees kus seistes ei ole võimalik väita, et ma olen seal toas või et ma olen siin tänaval. Lapsed jooksevad tänavale ja tuppa tähendab kollalaudu, mis on ühe otsaga sees ja teise otsaga välja kuskile saarele, kus, kust see piir käib. Aga kui Euroopa teater ikkagi ühe õilsa eesmärgina püüab inimesele meelde tuletada, et täius on võimalik ja tuletada meelde ideaale, kas seda siis aasiateater ei tee? Muuseas, inimesed mäletavad kogu aeg, täius on võimalik osa elust, see on tegelikult kõikides nendes riikides praegusel ajal, budism on valdav maailmavaade. Ja see väide täius on võimalik, ongi hästi lühidalt kokku võetud budistliku õpetuse sisu. Jah, ja see tundub seal nagu reaalselt toimunud, see tähendab minu jaoks oli see muidugi võrratu ja väga meeldiv üllatus, et selline tegelane nagu selline, siis ütleme siis olend nagu buda saab olla nagu noh, nii suure hulga inimeste eeskujuks tähendab see, kes kuulutab vägivallatust, kes kuulutab vaimset täiustamist inimeseks saamist, et ta on eeskujuks väga paljudele inimestele tse reaalselt toimib ühiskonnaõpetus. On väga sügavale imbunud kõikidesse sfäärides ja see oli minu jaoks tõesti suur-suur üllatus, sest ma olen harjunud sellega, et ütleme, kombe usutalituste täitmine on pigem formaalne, et seda ta nagu selliseid inimese süvakihte nagu ei kipu puuduta isegi sõjaväelist huntat, nagu näiteks Birmas mis ju alguses nagu üritas mingit sellist asjalikku sotsialismi ehitada, on praeguseks väga tugevalt üritavad ennast legitimeerida näiteks budistlik juba koodide ehitamise ja kõige sellisega sümboolika kasutamisega, isegi laoses on raha pealt ära kadunud sirbi ja vasara ning need on asendunud budistlike koodidega. Vanad paberid on ka veel nagu käigus, siis nende pealt nägime, kuidas varem asi oli. Reisile minnes teie, Rein raud, panite hästi suuri lootusi Scamboosjale eriliselt imeliseks paigaks, pidasite seda koori seal? See ongi eriliselt imeline paik. Kui kellelgi vähegi kavatsust oma elus Kambodžas minna, siis ma küll soovitaksin minna sinna noh, enam-vähem kohe või nii kiiresti kui võimalik, praegusel on vist natuke liiga palav. Aga. On seal üldse midagi alles jäänud. Oja Angkor Wat näiteks, mis on maailma suurim sakraalehitis on täitsa ilusti alles ja samuti kümneid ja kümneid templeid millest kõige kaugemad võib-olla nelja, 50 kilomeetri kaugusel sellest linnast, mille lähedal ses ankur asub, tähendab kogu see ala on täis, praeguseks on nad ka temineeritud üldiselt, nii et seal liikumine on ohutu ja punased. Pioneerid olid nad ju ära mineerinud, lootes endale sealt nagu viimast pelgupaika, kui neid sõjaliselt rünnatakse. Ma ma küll nagu alguses minnes lootsin kõige suuremat elamust ankurvatist, mis ongi nagu sesse suurim tempel ja kus on enam-vähem nagu kilomeetri jagu näiteks reljeef seintel, mis kujutavad nii mütoloogiat kui kui ajaloolise süžee, Sid ainult võib-olla kõige suurema elamuse jättis hoopis bajon kuningas Joya farman, Seitsmenda kummalist müstilist visiooni, kujutav suur tempel Stankuri ajaloost on meil tegelikult väga hägusad teadmised, sellepärast et kirjalikke allikaid on väga-väga vähe, tähendab ainult mõned põhiliselt kividesse raiutud reljeefid veel veidi üle 100 aasta tagasi, siis kui esimesed prantslased sattusid sinna Hankuri kanti, siis nemad noh, nendel ei jätnud üldse muljet, et seal nagu midagi niisugust huvitavat on alles veidi hiljem, siis keegi neist nagu sattus süvenema ja siis pärast seda tuli siis nagu koloniaaladministratsioon kohale hakati hakkima džunglist välja kõiki neid maju üks tempel, ta broom on jäetud, et enam-vähem selliseks tähendab, on nagu suurem võsa maha raiutud, nii et seal sees on võimalik ringi liikuda. Aga näiteks neid puid, mis on majast läbi kasvanud, võims, kivide sisse juurdunud ja nii edasi, et neid ei ole maha raiutud, nii et sealt näeb siis enam-vähem, tähendab, millisel kujul see Ancord nagu esimestele külalistele ette jäi. See on üks väga kummaline tsivilisatsioon olnud ühest küljest ankuri, riik on olnud küllalt tugevalt reguleeritud üsna niisugune hierarhiline riik ja teisest küljest siis see niisugune visioon maailmast, mis on seal kividesse raiutud, on kummaliselt üle. Ja mis võib-olla kõige veidram on, on see, et kui vaadata nüüd reljeefne, tab eriti neid kohti, mis kujutavad nagu igapäevaelu siis kui sealsamas lähedal siiam Reapil linnakeses ringi liikuda, siis on täpselt samad pildid, avanevad siiamaale natuke, isegi sama käib kov pagani kohta Birmas. Rakendatud on täpselt samasugused nagu seal reljeefidel ja samuti siis kuidas seal reljeefi juba kujutatakse kukevõitlusi ja seda, kuidas üks naine otsib, teisel täisid ja nii edasi, tähendab pildid, mis nendes linnades on küllalt harilikult ka siiamaale näha. Aga ometi sellest skaneerida kuningriigist ei kujunenud Ida tsivilisatsiooni ühte hälli, sest et saatus tahtis teisiti. Helista. Keegi ei tea täpselt, miks ankur maha tähendab, asi on selles, et muidugi Indo-Hiinas ilma veeta ei ole, teha suurt midagi. Ja seal vist on olnud, tähendab, kõige tõenäolisem teooria on see, et ankuri veega varustamine muutus raskeks või kus vesi, saastus või mingi muu probleem tekkis. Ankur lihtsalt jäeti maha ja koliti siis üles Prompenni, kus, kus pealinn on tänini. Ja aeg, mis ankuri tsivilisatsiooni jätkus, seda sest niimoodi ümmarguselt 500 aastat. See on jätnud tegelikult jälje nagu kogu selle regiooni peale, sellepärast et need hai, riikluse algused on ka seotud Hankuriga ja ka mujal leidub neid jälgis. Ning ka see, et üldse nii tohutult suur keskus või nii võimas riik eraldi Indiast, aga nagu indiapärase tsivilisatsiooniga kes pidi olema üsna niisugune tugev tõuge nende rahvaste eneseteadvusele, siis tähendab see, et nad said aru, et nad ei pea eluks ajaks jääma provintsiks, tähendab, et neil on täiesti eeldused olemas olla ise ja oma kultuur välja arendada. Kas siin on sinu meelest ka paralleele saab tõmmata, ütleme Eestiga või Baltikumi või selle regiooniga pisutki mingil määral nende riikidega, kus me käisime, minul vähemalt üks aspekt küll, torkas silma, et me oleme läbinud ühe sellise noh, nii eestlased, sealkandis mitmed rahvad, selle nii-öelda sotsialismiperioodi tähendab selle nagu üle elanud seal on mõnes kohas veel alles muidugi peaaegu kõikides riikides on midagi, mis sarnaneb Eestiga või, või selle noh, ütleme Aasia mõistes on tegemist väikeriikidega tegelenud, see mõistes on tegemist võiki riikidega mingi 60 70 miljonit, tegelikult kaduvväike kübe. Et näiteks see, et vietnami kultuur erineb Hiina omastanud päris paljudele ei olegi nagu selgelt arusaadav piirid on ähmased, piirid väga ähmased. Aga kui liikuda ringi jah, näiteks Hanois või Saigonis, siis seal see elu, mida inimesed elavad, kuigi ta muidugi noh, täiesti asjalik ja nii edasi, meenutab. Ma usun, et kõige rohkem sarnasusi võikski näiteks Hanoil olla mõne näiteks Peterburi või, või niisuguse dünaamilise vene linnaga praegu. Sellepärast et seal on ka siiski see niisugune sotsialismikogemus on seal tugevamalt sees. Jällegi tähendab, kui rääkida sellest nii-ütelda sotsialismi staasias, tähendab siis ta tuleb alati jutumärkides teha, sellepärast et päris tihti noh, näiteks ka isegi hiina maismil on ühisjooni nii ütleme, lääne sotsialismi või kommunismiteooriatega kui ka konfitsianismiga, sellepärast et mingisugused väärtused kuidagiviisi alati nagu söövad ennast läbi, tähendab sellest ideoloogilisest lakist, mis neile peale asetatakse ja tulevad sealt kuidagi välja. Ja näiteks teha mingisugust vahet ütlema, et Põhja-Vietnam oli kommunistlike Lõuna-Vietnam justkui demokraatlik, tähendab see küll tõesti kuidagi ei õnnestu, sellepärast et mõlemalt poolt. Mul oli nii, et keskuses olid mingisugused režiimid, mis üritasid siis oma võimu peale suruda kogu maale. Ja teisel pool siis jälle, sest need niisugused hämarad alad, kus need võimusuhted ei olnud üldse selged. Edasi Vietnamis muidugi oli see piir natukene selgem kui mujal Aasias. Demilitariseeritud tsoon ja sellega piirnevad alad. No aga see, see pärand, see minevik ja see ei ole olnud loomulikult takistuseks ka selle noh, siis moodsa või siis ütleme kommertsiga popkultuuri siis valgumiseks, et seal on võimalik vaadata samu filmi kinodes, mida meelgisin kobarkinos ja müügil on samad heliplaadid, 10 krooni on enam-vähem keskmine plaanid Hanoi vanalinnas suvalises plaadipoes ja teine asi, et nad on samas nii jõulised need kultuurid, et nad kohemaid ka vormistavad need lääne mõjud nagu omamoodi ära jälle, et nad teevad endast enda nii öelda remiksid, kaverid nendest lauludest, aasia popmuusika on väga võimas ja elujõuline, lähtus ja ma usun, et Aasia kino sellest 10 aasta pärast räägitakse, kui enesestmõistetavalt võib olla maailmast võimsamast kinokultuurist. Et mis ta muidugi kirjanduses teatris on, nagu on nagu raske öelda ennustada kunagi varem näiteks ükskord ühe tuntud toi luulet seltskonnas nagu avastasin, et istusime lauas ja meile läheneb üks kena päikseprillidega varjatud noor daam ja palub selle luuleta käest autogrammi. Hiljem selgus, et tegemist oli ühe nagu kuulsama popstaariga, tähendab kes tai popmuusikas sel ajal Ta oli ja kes pidas siis lihtsalt sellest luuletust. Nii väga suuresti lugu, et mingil määral tähendab nad ei tea, kas see kajastub ka, ütleme, luuleraamatute läbimüügis, aga selline institutsionaalne väärtus sellisel kultuuril kahtlemata olemas tahaks nagu Nende meelt natukene jahutada, kes on arvamusel, et, et Aasiasse minnes kohtute põhiliselt sellise džunglisse mattunud räpaste küladega ja vette ei saa juua ja õieti midagi süüa pole ja ja noh, üldse selline teadmatus, Jaanus valitseb seal siis see, see pilt muutub kohemaid. Kui sa näed seal nii läänelike ülikoole, mida on, on võib-olla seal isegi kohati rohkem kui siinkandis mõnelgi juhul ja kõik infrastruktuurid ja, ja elukorraldus on, on, on mõnes riigis hulga mõisteid rikum kui see siin, millega me siin harjunud oleme. Kummaline asi, tähendab, lääne ühiskonnauurijad arvavad, et Aasia ühiskonnad on väga ülereguleeritud selles mõttes, et nad väga hierarhilised, et inimene peab nagu teadma, oma kohta, seal olema ja nii edasi. Aseinimesed arvavad, et Lääne ühiskonnad on kohutavalt ülereguleeritud, et nad, et lääne inimesed nagu vingerdavad kõikvõimalike sanitaarnormide töökaitse seaduste vahel, tähendab mis lihtsalt segavad elu ja, ja nii edasi, mingis mõttes mõlemal nagu õigus. Aga Aasia suurlinnades üldiselt on märgatavalt turvalisem paremini korraldatud elu kui kui näiteks Eestis kogu selle kahe kuu jooksul kohtusime ikkagi väga suure hulga inimestega ja ma nägime ka kõrvalt väga palju elulisi situatsioone pealt ja olime erinevates olukordades ema kaks korda ainult kuulsin, kuidas üks inimene tõstis teise peale häält. Ehk see käitumisnorm või suhtlemisnorm on väga meeldiv ja inimeses hinnatakse tasakaalukust, sõbralikkust ja head läbisaamist teistega. Ma ei tea, kas agressiivsus on kuhugi Sublineeritud või lihtsalt see koefitsient on madalam, et see ongi see vägivallatus, mis on minu meelest üks budismi põhi siis isegi nõue ei saa öelda lihtsalt siis põhiselliseid omadusi põhimõte, põhimõte siis ütleme niimoodi, et, et see, et see kehtib ja see toimib seal ja loomulikult kui plahvatab vägivald, siis ta teeb muidugi ehmatava jõuga eriti drastiliselt viisil. Määrin samal ajal sellist mõistet nagu isiklik privaatsus jällegi ju Aasia kultuurides nagu hästi ei tunta, kuivõrd piirid on hägusad, siis ka see nii-ütelda füüsilise ruumi piir, see kuhumaani tähendab, tohib või ei tohi tungida, et mitte ületada minu piiri, see on ka väga hägus. Kui meil Lääne kultuuris Vetelugu visuaalsest privaatsusest sellest, et ma näen ainult seda, mida ma tahan näha siis seal ka see, mis puutub kuul, mis puudutab, mis on samamoodi, tähendab näiteks kui meil raam tungib minu vaatevälja ka siis, kui ma teda ei taha näha või ta võib-olla minu postkastis, aga ta ei puuduta mind ei kõneta mind füüsiliselt, siis aasias sugune häälega kõnetamine või puudutamine esineb enam-vähem igal sammul, mõnes riigis rohkem, mõnes vähem muidugi, aga see kuulub selle kultuuri juurde. Et enam-vähem tulles mõnest templist välja, sest tähendab hakkab juba kaugelt juba kuulda kõikvõimalikes keeltes could. Kas. Selline kõnetas, millele peaks kuidagi reageerima. Sa harjud sellega ära üsna ruttu, tegelikult selgatesse, ostu-müügiprotsess on täiesti teistsugune või siin, tähendab, ta on mänguline ja ta on märksa dünaamilisem, tähendab, ei ole jäikasid seisukohti kummaltki poolt, vaid seal kõik kokkuleppeline ei ole jäigalt kindlaks määratud hindu, raha on alati kontekstuaalne, raha on see, mida üks inimene on nõus mingisuguse asja eest välja panema. Ses mõttes ei saa ütelda, et näiteks kedagi peteti, sellepärast et kui ta oli nõus selle eest selle asja eest nii palju maksma, siis järelikult see sel hetkel selles kohas oli selle asja hind. Teine aspekt on see, et ikkagi on ka mõned tabud tsoonid ja need on tihtipeale väga kummalised ja väga selgelt paigal. Ütleme neid peab ka, tead, mõtleme, vist oli Kambodžas niimoodi. Lapse pead ei tohi puudutada, ääretult solvav. Samuti on see, et näiteks Taise meeste naistevaheline pilkude mäng on tegelikult väga elav väga-väga inforikas. Samal ajal nüüd, kui sa kedagi puudutad, kas või spontaanselt, siis sellele võib tulla väga valuline reaktsioon. Ta ehmatab tegelikult selle peale, sest ma mõtlesin, et see on nüüd juba jälle tabutsoone, et samas ajas, samal võib näiteks Vietnamis hotelli töötada siilidesse tasakesi selja tagant lähedale, hästi valusasti näpistada. Tähendab, kas nali, nali näiteks, eks anda mõista, et ma olen elus, sa oled elus ja eks ole meil ju tore olla. Ja sai kõvasti nalja. Et nad on jah, riigiti erinevad, aga samas keegi nagu ei, ei hakka sinuga kurjustama nad kohe nii kõvasti, kui sa eksid, nende nähtamatute reeglid enamasti, sest noh, lääne inimene on ju ikkagi barbar, kes nüüd lihtsalt lisagi kõigist asjadest päriselt aru. See on lihtsalt elu säilimiseks on need ju absoluutselt vajalikud, tähendab, et no see san intsest on vist enam-vähem kõikides kultuurides siiski nagu lubamatu asi ja veel, need on küll ja küll seal normaalsed eluhoidvat elu säilitavad normid, tänu millele üldse elu saab edasi minna. Ja muidugi eetikanormid on, on minu meelest samuti väga klaarilt kehtestatud ja olemas, ainult et puudub see issand jumala halastamatu gootmis peksaks universumi mõõtmatus, reheahjus inimlikum, eks. Et Aasia kultuurides õhtundab eetikanormid, toimivad pigem kui loodusseadused, see tähendab, et noh, ma võin ju väga tahta, et kui ma viskan midagi aknast välja, et see siis jääb mul siia akna taha niimoodi Puma, et ma siis teinekord võin ta sealt jälle ära võtta, kui ma tahan, aga tähendab ma tean, et see kukub maha ja täpselt samuti kui teed midagi halba, sest ma tean, et see toob endaga kaasa paratamatult nii ja naasugused, tagajärjed. Mitte et keegi saab teada ja karistab mind selle eest, vaid et see tagajärg tuleb kindlasti, ainult et see, mismoodi ta realiseerub, seda ma ei pruugi ise teada. Kas te kloostrieluga ka kaku puudusite? Seda kordama nagu kloostrites otseselt ei elanud, aga puutusime kokku küll, tähendab kõrt suurem osa nendest riikidest jälgib, sest keeravad aeg seda vana budismi, kus munkluse institutsioon on äärmiselt tähtis, kus kõik mehed peavad mingisuguse peri oma elust olema mungad ning enamasti kuskil niimoodi 10 kuni 14 aasta vanuses poisid Tugatakse natukeseks ajaks mungaks, nad veedavad siis mõnda aega kloostris, õpivad ühteteist, pärast pöörduvad ilmalikku ellu tagasi. See oli kõikides neis viies riigis niimoodi vä? Vietnamis on mahajaana budism, seal see muutus ei ole nii tähtsal kohal, aga Birmas ma isegi näiteks saime võtta osa paar päeva kestnud viitsips pügamise tseremooniast. Kahjuks oli nii, et me pidime lahkuma sealt linnast, kus see toimus just enne seda, kui poisil juuksed maha lõigata, nii et seda me ei näinud, aga selle jõudsime näiteks ära vaadata, kui talle kirjakauss kaela riputati ning lasti tal pidutsejate hulgas ringi käia, et need paneksid talle sinna esimesi andmeid. Enamus templeid sisaldub enda juures siis ka tähendab need ruumid, kus mungad elavad ja päris mitmes nendest käisin ja üritasin ka leida siin ja seal munkadega kontakti, aga paraku on mungad nagu lääne inimestest neute ära piinatud, et väga tihti on nii, et nendega nagu väga asjalikku juttu ei saagi rääkima hakata, aga mõnedes templites õnnestus ka saada täiesti korralikke ütelda intervjuus see tundub selle ühiskonna nagu elujõu seisukohalt väga oluline, et need poisid ja tüdrukud kohad siis mõnedes riikides veedavad siis enda, sellises kujunemisjärgus päris pika aja siis kas pool aastat või siis kolm-neli kuud enda ühiskonna peale helgemate peade juures. Tähendab, see on selline initsiatsiooni tseremoonia tähendab umbes nii nagu kunagi nõukogude liidus noormeestel oli sõjavägi või Eestis oli õpilasmalev ainult et sisuliselt hoopis teistsugune tõstan vaimne täiustamine, vaimne laadimine. Ja samas sõjavägi ei ole kohustuslik tähendab ühiskondlikule arvule seal küll auasi, väga paljudes perekondades on see suur au, poiss või paar läheb sõjaväkke. Aga see mõnedes riikides on see vist täiskõhu Esida tähendab, et sa saad süüa. Aga seda küll, et, et see, kui sinust saab munk, ei ole mingi õnnetus ja häda ja viletsus nagu siin võib-olla Läänes oleks arendajat, oh häda häda, et poiss või tütarlaps kloostri lossis säärase pigem auasi väga suur respekt on munkade vastu ja nad seda igavesi õnnistusi Gustanud jällegi tähendab liikluse siis selle tavalise eluvaheline piir ei ole nii tihe või nii jäik sellepärast et kui, kui igav mees on mingisuguse eluperioodil olnud muukeses pärast seda on ta nagu elusse tagasi pöördunud muut, eks ole, näiteks noormees, kes pidas seda Nambuteeritate varjupaika Kambodžas, oli olnud olnud Ungari, aga pöördunud tagasi ja hakanud tegema sellist tööd mis nagu oletaks, et, et noh, et see munk elab tsemas edasi või sa võid ka pärast, kui sa tunned, et nüüd see aeg on olnud piisav mul kloostris ütleme kuus-seitse aastat, sa võid tulla tagasi nii-öelda ellu ja luua perekonna mida iganes, tähendab, et selles mõttes hirmsat piirangute eest liikumine liikumine vabasuundades. Kas olid tuntavad ka mingid erilised hirmud seal? Mul paar korda oli, tähendab, Birmas oli pisut kõhedust tekitav see seadus, et ühelt poolt on nagu väga jäiga, teiselt poolt nad ei pruugi kehtida, see võib sõltuda mingisuguse ametniku suvast ja kuna meil oli Kaasas üsna palju sellist väärt tehnikat ja mõned sidevahendid ka, siis seal riigis oli sidevahenditele väga Kurinud. Mina pelgasin pisut seda, et, et võib-olla tagasiteel need, kes konfiskeeritakse või maksame kõva põhiliselt selle tõttu, et Puntonetarro mõnuga sul okastraadisõber ei ole, kui ta ikka tänavapildis väga niimoodi massiivsete Siiri kerkib, siis seal see tekitab niisugust väikest kõhedust, aga meid kardeti ka paaris kohas. Noh, üks asi on see. No mis näiteks inimesed tunnevad ka selja tagant ära, kui nendele suunatakse teleobjektiiv selleks, et pildistada ikkagi see aegade kogemus, kõik võimalik, eriti vanemad inimesed just tähendab kes võib-olla on ise mõnes snaiperi kirbul kunagi olnud, kõige tähelepanuväärsem oli, kui laoses sõitsime mööda Mekongi jõge natuke loamprovongist poole, sest palusime paadimehel ennast viia mõnda sellisesse külla, kuhu hariliku küll mitte sellisesse külla tähendab, kus on turistide jaoks loodud infrastruktuur. Siis me ühte sellisesse ka sattusime, kus neid võeti vastu mingeid niisuguseid teatanud nõutuse kõhedusega ning kus munk, kes olevat selle küla templi munk, üksainuke, kes olevat intelligentne inimene, pidavat rääkima võõrkeeli, kellega me siis nagu lootsime jutule saada. Möödus meist täiesti niisuguse kivisena ilmega, läks templisse ja hakkas lööma kella selleks, et meid või meiega kaasa tulnud nii-ütelda kurja vaimu sealt külast minema ajada. See oli kaunis, niisugune nõutuks tegev, sellepärast et laulased muidugi on äärmiselt sõbralikud ja meeldivad inimesed, kõik enamasti ja lapsed eriti tahtsid meid näha ja vaadata üsna selge valge inimese ilmumine seal külas ei olnud sugugi mitte harilik asi. Võimalust ilmselt sellele Muugale, kes proovis hoida küla turistidest, kui eemale puhta seda, et lapsed ei hakkaks kerjama see, et tüdrukud ei lipaks kaasa paariks tunniks noormeestega, kes on tulnud kaugelt maalt, eks alavadele lahkelt paar dollarit siis selle teenuse eest või mida iganes. Turistide külades kaunis õudselt ausalt öeldes. Et nad sellised noh, põlised normid nagu lüüakse paigast ära ja ja, ja lihtsalt see küla, külaelu nuga läheb viltu selle tagajärjel ja noh, kuna meil oli välisel vaatlusel nagu üsna raske vahet teha meil ja noh, nagu tavaturistilist, Tikele riided on ikka needsamad enam-vähem ma usun, et mõistsime vastastikku teine, siis me lahkusime sealt delikaatselt rahulikult. Kas te lõppkokkuvõttes saite oma küsimustele vastused? Iga vastusega tuli kolm uut küsimust, täna sama. Aga mul on küll praegu nii palju materjali sealt kaasa toodud üsna pikaks ajaks on nagu kindlustust, et seda läbi töötada, analüüsida, võtab aega ja nii edasi, aga tähendab mingil hetkel seal. Ma olin juba natuke niimoodi teatavas sihukeses masenduses, et need asjad, mida ma sealt otsisin, ei tahtnud hästi avaneda, aga siis Est lõpuotsas tekkis kuidagi võrdlemisi selge joon tähendab nende kultuuride tekkima momente huntidest peale kuni praeguse aja igasuguste niisuguste fenomen nendeni välja nagu näiteks kõikvõimalike kaubamärkide levik, Rice ja isegi näiteks Aasia maades justkui levinud piraatlus ja kõik muud niisugused asjad järsku nagu tähendab, ma saan juba sellest aru, kuidas nad nagu paika läksid, aga võib-olla ei saa seda veel päris täpselt seletada, et selleks tuleb enne koguse kaasa toodud materjale läbi töötada. Ja film on teil ka kaasas? Filmi on meil ka jah, päris palju Gazasse küll, suuremalt jaolt selline must materjal, mis kõlbab küll endale vaadata, aga mis täies ulatuses küll avalikult näitamist välja vist ei kanna. Reis oli ka piisav selleks, et hakata seda kanti armastama neid inimesi, kes seal elavad ja tahtsin tagasi tagasi minna. Aga lääne inimesel päriselt seal olla. Alexis raske. Ma ei näe probleemi. Maran mõnikord on Eestis raske vähemalt minul elada, kui, kui tõenäoliselt seal oleks. Loomulikult seda peaks proovima katsetama, alati on raske olla seal ja Türgi on olla siin. Aga Aasias ongi see, et, et inimene on vahetpidamata kogu aeg siin eesti inimene, kes elab Eestis, on väga tihti seal, näiteks New Yorgis, Pariisis, Londonis, Stockholmis ja mujal. Aga asja inimene on alati siin, kus ta ka parasjagu siis viidi. Eks see oli ka üks põhijäreldusi, mida ma nägin teatri kohta, et ma sain veel kord arvavad. Teatri jaoks on kõige olulisem aspekt absoluutne kohalolek, see tähendab, et olla, olla siin ja praegu on see kõik, mis juhtub, see juhtub praegu nüüd meie vahel siin nende inimestega selles ajahetkes, et see on tähtis maksimaalne kohalolek. Keegi on öelnud, et, et idamaades on aeg nagu tardunud ja ruum on mõõtmatu. Myya läänes vastupidi. Aeg kogu aeg voolab ja ruum on äärmiselt kitsas ja haarata. Jah, selles on tõttu oma uba olemas tegelikult ajamõõtühikud need, mis, mille jaoks meil on olemas oma sõna nendest nagu kõige lühemad on meil, eks ole, tunnist lühemad on nagu minut ja sekund mis on juba tegelikult laensõnad Närska tund, laensõna kõige pikem on meil vist aasta sellepärast, et edasi on nagu aastakümme aasta 100 aasta 1000 ja nii edasi siis Aasia keeltes nagu kõige lühema aja mõõtühik. Kuna sanskritikeelne sõna, mis on tõlgitud ka teistesse, see on vist üks, 64 tuhandik sekundit kõige pikema kalpa, tähendab, ma isegi ei mäleta, mitte nulli ühel järel peab olema, tähendab, ta on noh, igatahes kõvasti üle miljardi aasta ja, ja see näitab seda, kui lühike on siis inimelu võrreldes selle kalpaga ja kui paljuks sarnaseid sinna sisse tegelikult mahub, nii et see asetab selle inimese elu justkui veidi teise dimensiooni. Kummaline, et just idas on siis niivõrd täpselt seda aega püütud mõõta, kuigi seal tundub seda peaaegu mitu. Lähevadki. Jah, on ainult üks võimalik määratlas, Xana peaks olema see hetk, mis kulub noh, enam-vähem ühe mõttemõtlemisele. Jah, et see rahu, rahu toimetamiste Sa rahu inimeste tegevuses, et see oli muljet toodud tõepoolest aeg-ajalt mul tekib Eestis olles selline tunne, et me kõik nagu ronime ühte tõelist kitsast läikivat redelit, millelt et pulgad on tehtud rahast kirurgile üles üles ja ja nagu ta kitsas ja, ja mis seal üleval ootab, kõiki täpselt ei tea ja et nagu kõikidel üksus omanikul jah, et osata seda nautida, mis sulle antud on olla õnnelik? Selles, kuhu sa sattunud oled, olla väärikus siin ju praegu oma elus ja nii edasi tähendab, mitte tahta olla keegi töine kuskil mujal saame seda tervemad. Aga mis te arvate, kas selle ida elutunnetuse ja Lääne Elo tunnetuse vahel kompromiss on võimalik? Mõtlen, et kui, kui maailmad lähenevad, kas nad üldse saavad nii niivõrd laheneda, et nad mingi kokkupuutepunkti lõpuks leiavad? No kardetavalt võib juhtuda see, et Lääne elutunnetus tuleb ja lõhub selle aasia elutunnetuse ära. Tegelikult on ju täiesti iseküsimus, kas eestlastele on olemuslikult nagu algselt lähedasem see läänelik võise aasia elik elutunne. Ma usun, et näiteks paarsada aastat tagasi kuskil maal elavad eesti talupojad võisid pigem mõelda asjadest kaasa. Inimese kombel on ta bioloogiliselt, on eestlase monoliitsed koefitsiendid ligi 22 ja see on nii täpselt ära mõõdetud. Euroopalike. Ja aga kas need kompromiss või süntees peaks meelest küll võimalik olema, aga see on niisugune asi, mida jälle iga inimene ise omas siin ja praegust nagu. Peaks kes tahab üritama või tahtma luua. Et ei saa teha niimoodi, et nüüd hakkame, kõik, oleme eestlased, aga nüüd hakkame kõik asiaatideks midagi taolist, see on nii nagu, nagu noh, inimene koosneb lõputult suurest hulgast ainetest ja samamoodi nagu see nagu ma enda isiksusi jätkuvalt veel üles ehitama kogu elu vältel. Et me vajama mingitel eluperioodidel mingeid aineid, mingit toitu, et mu laps olemist. Me oleme kaltsiumit söömas, tekkis luustik ja nii edasi ja täiskasvanuks saades siis enda vaimse arengu teel, ma arvan lihtsalt inimesel on vaja erinevaid asju. Ja ta jõuab erinevatele etappidele erinevate tõdemuseni, aga näiteks kõikides nendes riikides peaaegu on sellised võimalused näiteks päris paljudesse kohtadesse vajatakse vabatahtlikke, kellelt nõutagi mingisuguseid äärmiselt kõrgeid kvalifikatsioone ja nii edasi, selleks et mõnes väikelinnas või kuskil töötada näiteks paar kuud või isegi pool aastat või kauemgi ja mälestuseks küll äärmiselt tervitatav, kui ka Eestist rohkem inimesi sinna läheks, selle eluga ka niisugusel kujul kokku puutuda. Sest seal on ikkagi välisabi. Fond on üsna palju, kes seal tegutsevad nii Unesco liinis ja ma arvan, et sinna kuskile tõesti külastamine, lapsi õpetama või ravima või või mida muud tegema. Viljakas tegevus. Lõpetuseks, ma küsiksin, missugune maailma kant on või maailmanurk on teie järgmine. Huviobjekt. Indoneesia ja Bali miks need tegelikult need kuuluvad ühe otsaga justkui sellesse samasse tsivilisatsiooni ringi tähendab Nad on samuti olnud Indiast tugevalt mõjutatud aga teisest küljest, kuna tegemist on siis saatega, kus kus meri lisandub ühe olulise dimensiooni siis see vee peal olekuid, merel liikumine, seal on seda kultuuri ja ühiskonda veel rohkem mõjutanud. Aga loomulikult ka sellepärast, et seal asub siis kolmas Kagu-Aasia suur imeson puru Buduur pagan ja ankuri kõrvartsa. Mul on raamat, ma tänan teid neid reisimälestusi jagamast minuga ja vikerraadiokuulajaga ja lõpetuseks ütlen selle, millega ma tegelikult alustada tahtsin. Aga milles ma olen täiesti veendunud, et ma annaksin pool kuningriiki selle eest, et oleks võinud ka sellel ekspeditsioonil osaleda ja ma usun, et kõikidel, kellel natukegi ränduri vaimu või otsivat vaimu, nad on kõik sama meil. Nii et Jaanus Rohumaa, Rein raud, ma südamest tänan teid siia tulemas ja aitäh kutsumast, et reisid ei lõpeks õigemini kulgemine ei lõppegi.