Lugupeetud kirjandussõbrad meie järjekordne kirjanduslik kolmapäev On pühendatud mandrile mis praegu, nagu me kõik teame raputab omaltkolonialismi Aelaid. Eesti riiklikus kirjastuses on ettevalmistamisel Aafrika rahvaste luule antoloogia selle antoloogia materjalidest meie artistid ja sel antoloogia Belkijad esitlevad täna terve rea luuletusi. Antoloogia mõtte algataja, tõlkijate organiseerija, koostaja ja ise kaastõlkija on seltsimees Eerik Teder. Järgmisena ma annaksingi sõna lühikeseks sissejuhatuseks seltsimees Tedrele ja palun teda juhatada edasi tänast õhtut. Hei, aafrika, mine pillipuhujate maa, laulikute ja päikesemaa tamp, tammide maa. Miks punes ometi meie päralt? Nii küsisid, küsivad veel praegugi koos Kongo luuletaja sindaga paljud aafriklased aastasadu maha surutud vabadust. Säde süttis mustal mandril ereda tunglana alles käesoleva sajandi keskpaiku. Kõikjal Aafrikas kutsusid tumedakõlalised, hiigeldan tammid vabadusvõitlusele ja hakkasid murduma alandavad orjuse ahelad. Kuigi Aafrika, Honyydse, kultuuri ja rikkaliku ning mitmekesise folklooriga manner tekkis neeger kirjandust alles üsna hilisel ajal. Üksikutes Musta Aafrika maades hakkas ilukirjandus kujunema alles käesoleval sajandivahetusel enamikes maades aga 20. sajandi kahekümnendail või isegi neljakümnendail viiekümnendail aastail. Kuna aafriklased on oma hariduse saanud peamiselt prantsuse, inglise ja portugali keeles ning need keeled on ka enamikes Musta Aafrika maades riigikeelteks siis Aafrika kirjanikud kirjutavad peamiselt nendes keeltes. Kuid viimasel ajal on üha rohkem raamatuid ilmunud suahiili Malgashi, Haussa, suulu sootu Hakani, Eve ja teistes keeltes. Aafrika poeedid on edukalt kasutanud kõiki maailmakirjanduse eriti kaasaegse luule saavutusi ja on seda omalt poolt rikastanud Aafrika elutunnetuse ja folklooriga. Kana, Väljapaistvaim, poetess ja dramaturg eff sadelanud rõhutab. Nüüd pärast sõltumatuse saavutamist on Aafrika kirjanike peamiseks ülesandeks muistse rikka kultuuripärandi päästmine ja uue sisu valamine vanadesse traditsioonilistes vormidesse. Peaaegu kogu aafrika poeesia on läbi imbunud vabadusvõitluse ideedest. Sageli on luuletused täis mõtisklusi, rahva saatusest, tõmmatakse paralleele mineviku ja tänapäeva vahele. Väga levinud on omapärased kirglikud lembelaulud. Neegri luule lahutamatuks elemendiks on Rütt, eriti tamm, tammide ja teiste rahvapillid oma, mille saatel sageli esitatakse värsse. Oluline kohtun kordustel ja paralleelismidel ning muudel folklooripärastel stiilielementidel. Viimastel aastatel on kogu maailmas üha rohkem sõpru võitnud aafrika luule mida on tõlgitud väga paljudesse keeltesse. Ja lähemal ajal on oodata eestikeelse värsivalimikku vabadus, koidikurütmid ilmumist. Nüüd annaks sõna meie külalisele Ghana poeedile John okayle. Järgmisena Andres Ehin loeb Sonokay vabaduse sümfoonia tõlke. Vabaduse sümfoonia kuni hingan ma veel, kuni hingan ma veel läbi nahapooride läbi põlveliigeste menud laulda, lubage et vaikib kivi ja keerdub kõrvits, peegeldub täht ja tekib tera. Et laulab raju ja rosett, tab rohi, et sirgub seeme ja vingerdab uss. Et väriseb varia, nõelab vapsik, et venib tigu ja nõder on kronu. Miks lahkuda elust? Kuni hingan ma veel nagu teised mõnber, kuni hingan ma veel, kuni hingan ma veel läbi juuste puhma läbi suumulgument kaeda, lubage, et uhkutseb uba ja kõrgub kink, ET pakatab pung ja huikab sarv, et tühi on taevas ja näljane haugas, et veritseb Winu ja kangutab kõblaas, et pingul on vibu ja laperdab leht, et jultub mesilind ja kolksub kangas, puu, miks lahkuda elust? Kuni hingan ma veel nagu miljoneid maa peal. Järgmisena esitab draamateatri näitleja Heino mandri Angola poeedi Antonius Akintu luuletuse ühe lepingutöölise kiri. Tahtsin sulle kirjutada kirja armsam kirja, mis räägiks sellest ihast sind näha, sellest hirmust sind kaotada. Sellest armastuste armastusest, mida ma tunnen sellest piiritust valustamis käib mu kannul. Sellest igatsusest, millele kuuluma üleni. Tahtsin sulle kirjutada kirja armsam. Kirja täis salaõrnouci kirjates mälestuse sinust. Sinust silu, suurtest punastest, otsekui ta kuula sinu juustest mustadest, otsekui luua sinu silmadest magusatest otsekui Maconge sinul rindadest kõrvadest, otsekui ma pooke sinu leopardi, Kõllekust. Ja sinu hellitustest. Millest paremaid pole ma leidnud siit. Tahtsin sulle kirjutada kirja armsam et sa meenutaksid meie kunagisi päevi, öid, mis kadusid rohtu. Sa tuletaksid meelde shambude varjumis meid katis, valgust, mis Palmidelt lõputult langes. Lihtsalt tuletaksid meelde meie kirgede hullust ja meie lahkumise kibedust. Tahtsin sulle kirjutada kirja armsa kirja mida sa üha Luiksid. Mida sa peidaksid, isa pumba eest. Mida sa varjaksid, emakee sa eest, mida sa üha loeksid, tundmata unustuse külmust kirja, millega terveski lombos lisaks võrrelda ühtegi teist. Kirja, mida ta suud ja kohvipõõsad, midagi jaanid ja maod, mida krokodillid ja sägad mõistaksid samuti. Sest et kui tuul selle kaotaks teele võiksid siis loomad ja taimed need meie valu ja vaeva osalised, kõlad külalt kaeve kaevelt, sosin sosinal viia sulle käte puhtana ja põlevana lõkendavat sõnad. Mida ma tahtsin sulle kirjutada? Tahtsin sulle kirjutada kirja. Minu armsam maid taipa ega taipa miks on sündinud. Miks on see nii, miks on see nii, et lugeda ei oska, sina? Ja mina õnnetust? Ei oska kirjutadagi. Järgmisena esineb konservatooriumi lavakunstikateedri üliõpilane Peep Seppik, kes loeb sulu poeedi vilakaazi Victoria kosk. Mis rõõm on puudutada hardays sõrmil neid narmas palistusin jõudev ööl, mis varjab võrratu Victoria nõudeid. See öö sepaeladena langev vesi jäi peatuma, hoos ja kaljurahnud all pilluvata 100-ks võlus sööriks ja veeaur lahvatab õhku nagu leek. See varjab kose võimsad vesisambad ja maalib õhku kirgeid vikervärve keskpäeva päikse kuldse krooni paistel. Ning öösel sätendab tal linnuteena ja pillupilkjaid tähe tibasid. Mul pole säärast häält, kui sinu kõma. Eal pole minust tulvanud heli ohtrus. Ja mulle näib, võis sõge lapse lalin, kui oma sõnu sean massilbes nõder ning püüan sulega, mis vaevalt nõrgub su suurust Jasu iluküllust laulda ka neile kelle õnnetumad silmad sind vaadates veel pole pidutsenud. Las rändajad need sinu juurde jõuda. Kes kuulnud Antsu kõmas kauget kutset ja käivad selle kannul? Pole kohta, kus puhata saaksid nad väsinud pead. Neil ehib nägu puhta rõõmu kiirgus. Sind üha vaadates nad istuvad ja piibutäis aegamööda topivad ning järjest sind imetlevad silma südamega. Su hääl on nagu kärjest nõrgu messi kui õrnaamme, käsi kuumal laupäeval ja juustel laotumas. Ja tuleb rahu ja magus uni. Ellalt laskub. Suvete nõiduslike Tiibet peidus on roidunud rändajate varjupaik. Seepärast lange, kui nad ikka ikka, et nende jutustusi saaksid kuulda kõik tulevased põlved Aafrikas. Järgmisena esineb Ugala näitleja Leila Säälik. Ta loeb Rohelise Neeme Saare poeedi Covidi Martensi hoiatus. Ettevaatust, seltsimees. Ettevaatust. Rausu kaugemal, ahvatlusi kaugel maal on istandused. Istandustes ahastus, argus, sidusus samme, kauge maa, kullasära. Pea meeles, seltsimees, pea meeles, et sa ei kirjuta alla petlikule lepingule. Pole olemas kauget maad, mis vääriks su kahetsuspisaraid. Ja mitte ükski kauge maa ei tõstaks üles peatatud maailma varemeid. Ettevaatusseltsimees. Ettevaatust pöörama pea kõrvale ja lase uppuda merre, kahtlastele, ahvatlustele. Kaugel maal on istandused, istandustes, ahastus, jäära iialgi seltsimees, ära iialgi luba oma unistuste üle irvitada. Heino mandri loeb sama autori teise luuletuse võimatust võimatum. Sonko. Ja miks mitte võtta pihku täh? Võid sõrmkübaras suruda universum. Hoopis hõlpsam oleks tühjaks jõuammeri. Võid kaotada tähtede sära. Kuid suukorv poeedile mõttetus. Ja miks mitte peatada tuul? Peatada kogu liikumine? Hõlpsam oleks lillega mägesid liigutada. Või naeratusega vetevoolu väänata. Suugorp poeedile. Ärge ajage naerma. Pigem lakata hingamas, kui riimida suukorvivabadusega. Loen, Angola luuletaja akostiiniunetu luuletuse leek ja rütmid. Maanteedel ahelate kõlin metsarohelises jaheduses lindude laul, kookospalmide all, tuule värskendav võluv sümfoonia leek, leek rohugamaras leek lõõmab onnide katustel kaugetel teedel, rahvahulgad, rahvahulgad, rahvahulgad põgenevad kõikjalt kauge ja tõotatud horisondi poole. Mööda teid ja ka silmnäolt nad sammuvad, sammuvad sinna, kus inimkäsi ei külva enam huku tulekuma. Tantsud tan tammid, rütmid, valguse rütmi, värvi, rütmiliigutuste rütmid, heli, rütmi, vermees, jalataldade rütmi, vertilkuvate küünte rütmid, ikka rütmi, rütmi, valurikka, aafrika hääled. Ugala näitleja Sirje Raudsik poeg Kongo luuletaja, roseranthanko Lamba õhtulaul. Ja tihe ja lige ja nahale kleepudes teeb külmaks mu ihu kui limuka. Tam-tam-tam-tam-tam-tam ja plaks, vat käed ja nutta Tunaiste taevani kostev hääletu hala. Ärl ken viha, kem kuu mille külmad kiired meid ängistavad kõiki. Vahetasin muttinasele Teale. Tööputukad, vereimejad, ärge imege mu kontide üdi. Tam-tam-tam-tam-tam tamm ja virvatuled. Kõlab öö võimas kutse. Küla öö võimas. Kutsemullas peotäis unelmaid ja õnne küll. Ahvatlevad viljad unede puis. Ain Kaalep loeb nüüd Ghana poetessi eff sadelandi luuletuse väikesed metsalilled. Te hirmutate oma Pikjalehtivaid käsivarsi kraavidesse lateriit maanteede nobedate keelte ääres. Ent teie lillasid peekreid, kus pärlendab kastetilk, leiab harva mu pilk. Teie õed, julgemad aremad puha kõhklevad, astuda teie järel maanteede heledamasse vabamasse, valgusse. Ent nende purpur, nii kaunistab neid, et keelitab peatuma, vaatama meid. Ja teisse mu kannid, kes olete otsekui tallede südamed lõigatud kaheks jaoks. Teisse otsekui taeva, Synerdus, Vooks ja otsekui pühi maid, aardeid katab hardalteid, tupplehtede nukk. Ärge peitke devaid, oma karikaid, sädelevaid, oma õõtsuvaid, sirgeid, varblasi, tee vabaks. Las mind nende puhtusse mõõtma, kas on niisama puhas mu Koidune rind. Ja kui tulen taas siis, kui teisel hommikul maas on kaste te mulle näidake taas seda nägu. Teie tänased kollased õied, keste rohust, vilksate otsekui tähed. Ja võtke siis vastu mu hing. Konservatooriumi lavakunstikateedri üliõpilane Liina Ornova esitab elevandiluuranniku luuletaja Bernardo die luuletuse kuivatab pisarad. Su lapsed tulevad su juurde tagasi tühjade rändamiste tormis jäikesesse lainete naerus ja meretuulelaginast koidukumas ehapurk puris uhkete mägede tippude kohal valgustulvakate Rohtlate kohal. Nad tulevad tagasi su juurde. Kuivata pisarad Aafrika. Kõikidest lätetest oleme joonud. Õnnetuseletitest koosluseletitest. Meie meeled said avali nüüd sinu elu ja sinu suuruse jaoks sinu metsade hõnguse jaoks sinu peetest illerduse heaks sinu päikese helituse jaoks sinu taeva heleduse jaoks. Kuivata pisarad, Aafrika. Su lapsed tulevad su juurde tagasi. Pihud lelusid täis, süda armastust täis. Nad panevad sulle sülle oma unistuste ja lootus Stern. Ta keelt kuuleme veel truu Aafrikale mille esitab Voldemar Panso. Trummide aafrika jõe äärsetel radadel naervate. Aafrika sinule olen truu. Laulvate ööd Aafrika külalislahkus Aafrika, sinule olete. Le rahv, higi, pisarate. Vanglate pimedusega tahavad meid murda raua ja õlikuningad, kulla- ja teemandikuningad. Metsa jääb kummiparunid, tahavad bee saajad seadusega lämmatada meie häält. Et lakk kaksime hüüdmas nende kõrvu lauale. Elu oigus. Täisost Kuitsee sinule olen truu. Veel lebavad võitlusväljadel Me langenud, kes surid, metsatööl, surid istandustes, surid kullakaevandustes. Ja veel on matmata tulevase Aafrika pioneerid. Ühishaudades magavad risti-rästi meie märtrid. Ma tulen külje all avalikes kohtades trellide taga. Lõhnaliste vangilaagrite paljal mullapinnal. Jaak jal kuulutan oma veendumuse rõõmu ja nii vähe kui sillad raevus puhustaksid mu pea. Siiski kirjutaksin oma perega taevasse. Et nad saaksid igavesti lugeda mussalu.