Meie tänase kõneluse kavas on austraalia keeled. Austraalia on meil kõigepealt tuntud ingliskeelse maana sest kaugelt suur osa elanikke kõneleb tänapäeval ainult inglise keelt. On meil eesti keeles ilmunud austraalia inglisekeelsete kirjanikkude teosed näiteks Loomingu raamatukogus ja mujal. Aga lisame kohe siin, et Austraalia ei ole alati olnud inglisekeelne. Esimesed valged asunikud tulid Austraaliasse alles 1788. Esimesed asunikud, kolid. Naljas saadetud peamiselt kurjategijad, keda valvurid hoidsid laagrites ja pikapeale harjutasid põllutööle ja metsatöödele. Alles hiljemini alates peamiselt aastast 1820 hakkas Austraaliasse massiliselt tulema ka vabatahtlike elanikke. Tänapäeval on Austraalias selline olukord riigi lõunaosa idaosa ja suur osa läänesti on täiel määral ingliskeelne. Lõunas on ainult üksikuid väikesi saarekese, kus on veel säilinud põliseid elanikke. Põliste elanike peamine levimise ala on Austraalia mandri keskosa ja põhjaosa. Kuid siingi on kohati põliseid elanikke ainult väike protsent kogu rahvastikust. Kõige paremini on põliselanikud säilinud Kesk-Austraalia külve alal või poolkõrbealal. Enne inglise kolonisaatorite tulemist Austraalia mandrile elas siin tumedanahaline rahvastik. Tõenäoliselt olid ja on praegugi Austraalia päriselanikud väga ühtlased. Seda aga mitte keelelt. Tõuliselt on Austraalia põliselanikud ele lähedased. Uuekvimjal ja Borneol asuvad papoad, mõned rahvad veel Lõuna-Hiinast ja Indiast. Arvatakse, et enne 1780 kaheksandat aastat oli põliselanike Austraalias umbes 300000. Selles küllaltki suure mandri kohta on see rahvaarv üsna Peame arvesse võtma paari asjaolu, et seletada niisugust rahvastiku vähesust. Need elanikud, kes Austraalias olid õnne, kolonisaatorid ei ole seal siiski elanud väga kaua. Ei saa öelda, et nad oleks seal olnud aastatuhandeid. Nad nüüd alles siis põhja poolt kui oli küllaldaselt arenenud meresõit, see oli võimalik ületada ookeani. Rahvastiku Läätse levikule mõjus kaasa seegi olukord, et Austraalias ei ole kodustatavaid loomi. Koer, info on seal olemas, aga see on kindlasti alles kaasa toodud. Hiljem. Ei ole Austraaliasse küllaldaselt taimi, mida võiks kultiveerida. On ainult mõningaid selliseid taimi, mille seemned on söödavad. Rahvastikuvähesus elav mõjunudki kaasa elanikkonna primitiivsuses, nende väga algeline kultuur tootmise algelisus. Olles eemaldatud teistest maailmajagude lavastust, kus kiiremini arenes tootmine. Austraallased on jäänud maha üldisest tootmise kultuuritõusust. Nad olid täiel määral kütid, kori lased, see tähendab inimesed, kes ainult aindusest elasid ja sellest pidaja suutsid korjata, leida puuviljajuurikaid, putukaid, väikseid loomi ja nii edasi. Austraallaste all on nagu teistelegi primitiivsete rahvaste on olnud väga raske eneste toitmine. Et mitte nälga jääda. Selleks oli mõnedel Austraalia hõimudel veel selline meie seisukohalt barbaarne komme, et liigsed lapsed tapeti. Ja kui oli nälja-aasta põua-aasta, siis võis juhtuda, et kõik lapsed hävitati. Selleks, et vanad suudaksid edasi elada. Kohe hõim ei kaoks, ei mõelda tulevikule, et lapsed on tulevikku. Edasiviijad. Austraallaste arv, see tähendab põliste elanike arv on aga tänapäeval veelgi väiksem, kui ta oli siis Kaheksateistkümnenda sajandi lõpul. Ametlikkude andmete järgi on praegu Austraalia põliselanikke umbes 47000. Ja kogu aeg nende arv väheneb. Seda eriti mandri lääne ja lõunaosas. Ainult üksikud suuremad kollektiivid nagu randad suudavad vastu panna hävingule mõnda aega edasi elada. Austraalia põlised elanikud on hävinud mitmel põhjusel. Üks põhjus on see, et valged kolonisaatorid on nad tõrjunud kõikjalt eemale aladelt, kus oli kergem metsastada, kergem kolilasena enesele toitu leida. Teiseks on austraallasi sihikindlalt hävitatud ja nende hävitamine kestab edasi praegugi. Kõige kurvemaks näiteks on Tasmaania saar Austraalias lõuna poole. Tasmaanias oli sama rahvatõug, kes on nüüd olnud Austraalia mandril. Primitiivse Keeaa kultuuriga, inimesed aga ausad, õiglased inimesed. Tas vaenlased ei olnud näinud ühtki koduloomaloom, kes oli olemas, seda võis igaüks küttida ja sohi metsalaam. Kui nüüd Euroopa asunikud tulid Tasmaanias hakkasid sealt massiliselt lambaid kasvatama siis põhiliselt Asmaanlased ei kuutel genessele need lambad või kinni püüda ja tappa süüa. Sellest oli mõningal määral kahju valgetele asunikele. Ja Tasmaania kuberner Melingtonis andis käsu tappa kõik põlised elanikud. Ja need mõne aasta jooksul möödunud sajandi viiekümnendates aastates, siis enam kui 100 aastat tagasi hävitati ainult üks paaditäis. Täis imekombel põlistas oomika suutis tulla ära merele ja sealt pääseda uuele meremaale. Et kolonisaatorid tal oleks huvi kiiresti hävitada. Põliselanikud selleks antitasu. Pidid omavalitsuse asutusele tapetute kõrvad kõlva paari pärast maksta siis hinda, nii nagu huntide kõrvades või kiskjate lindude jalgade eest makstakse tasu kes asusid kaugemal, neli on võimalik kord linna tuua, siis kõrvapaari ja selleks soolati kõrvad sisse saadate, siis tünnides asutuste, kus siis pärast poiste hiljem vastavale inimeste kütile tasu nõnda kahe-kolme aasta jooksul terve saare elanikkond hävitati. Sama saatuse osaliseks on saanud siis mitmetel aladel Austraalia mandrielanikud. Tänase päevani ei ole mingisuguseid inimese õigusi. Põlistele austraallaste ajal nad ei tohi tulla valgete hulka, ei tohi linna tulla. Siin ilmekaks näiteks on ühe austraalia väga andeka maalikunstniku saatus. See oli alanda noormees kellel oli võimalus valge kunstniku käest õppida maalimist, kes oli tulnud randade hulka kõrbes. Tseeneri alandasid maalima. Noormees oli nõnda andekas, et paari aastaga oli ta saavutanud suure tehnilise taseme. Tema andekus tuli nähtavale. Austraalia linnades korraldati tema tööde näitusi, kuid ta ise ei tohtinud ilmaski minna ühelgi oma näitusega, sest tal ei olnud luba linna minna. Alles lühikest aega enne ta surma said õiguse pääsudega linnadesse. Austraallasi enne seda, kui neid on tabanud suur häving oli mitu keelkonda. Kihelkondi oli seitse, keel umbes oli 500, mõned kaugemad, teised lähevad üksteisele, aga kõik need austraalia keele tagusid seitsmesse keelkonda. Peale Tasmaania tööle on teistest kõigist olemas tänase päevani jälgi. Enamik keeli aga on sellised, et neid kõneleb ainult mõnisada inimest. Harva on kõnelejate arv enam kui 1000. Ainult siis Austraalia keskosas. On säilinud mõned keeled, mille kõnelejad on rohkem. Need on nimelt randa. Valged kolonisaatorid on sageli levitanud selliseid teateid nagu oleksid austraalia keeled niivõrd primitiivsed, et nendes on ainult paarsada sõna ja ei ole üldse võimalik kõiki mõisteid neis avaldada. Euroopast tulnud inimeste tähtsalt enese seisukohalt ja on loomulik, et austraalia keeltes ei olnud sõnu nende mõistete jaoks, mis eurooplased tõid kaasa oma miljöö omama. Oma ümbruse kohta on meil aga väga rikkalik sõnavara olemas. On austraalia keeltel õige arenud grammatiline süsteem mitmetel keeltel palju rohkem võimalusi eri varjundlike mõistet esile tuua, kui seda on Euroopa keeltes. Näiteks tegusõnana verbil on väga ahtrisse lõppe, kuidas tuua viisakus, kuidas tuua nõudlikkus, kuidas tuva järele andlikust, tegevuse kestvust või tegevuse kiirust esile. Austraalia keeled on eranditult ilusad, heakõlalised, palju neis vokaale ja vokaalide konsonandid on omavahel sobivas suhteks. Toon Arampa keelest mõned sõnad, et oleks ülevaade natukenegi austraalia keelt iseloomustab, randas on mees hulkna. Naine on Arrakaata pea Acopiita nina alla, kõrv ilma silmulg ana. Siis kotkas on erida kärbes ammunga ja nii edasi. Austraalia keeled on kõik ilma kirjandusetaja. Ei ole tehtud katsetki neile luua omakeelset kirjandust. Kuna maad põliselanikku del ei ole kuni viimase ajani olnud mingisugust võimalust saada kooliharidustki, kus nad oleks võinud õppida lugema või kirjutama. Ainult kõige viimastel aastatel on austraalia Vals võimud pärismaalaste hulka asutanud ta, mis sunnib koole ja mõningaid teisi koole. Kuid nendes on õpetus inglisekeelne ja maa põliselanikud ole sisendada seda, et nende keel ei ole väärt sedagi soliks kirjanduslik olla ja sisendatakse kogu aeg neile seda, et nad on halvad, teisel, kust inimesed. Ja kui nad tahavad saada õigeteks inimesteks peavad nad liituma valgetega või olemas vähemalt valgete teenistuses. Ei ole tehtud katsetki Austraalia põliselanike kultuuri tõsta sellega, et neile lähenetaks vastavalt nende omaaegsele tasemele ja püütakse ta siis järk-järgult üles tõsta, need kultuurseteks inimesteks arendada. Austraaliast lõuna pool on Uus-Meremaa. Siin uuel meremaal. Ei olnud austraallasi. Vaid siin oli enne kolonistide tulekut teine rahvatõug ja kõneldi teisi keeli. Uus-Meremaa elanikkond on polüm eestlaste hulgast. Eestlaste alla kuulub terve Okeaania son Ameerika randadelt alates Havaist kuni uue mere maalne suuralaks on palju väikseid saari, siin enamasti kõikjal kõneldakse mitmesuguseid Polüneesia keeli. Polüneesia keeled on lähedased üksteisele. Polin eestlaste põline kultuur oli palju kõrgem ka Austraalia, Mande ja Tasmaania rahvastiku oma. Ja mitmel pool on suutnud polin eestlased vastu panna hävingule. Muuseas ka Uue-Meremäel. Uue minema elavad Maurid. Juba möödunud sajandil maa olid, said aru, kui tähtis on enesekeelt saada kirjanduslikus keeleks. Ja mitmed maoori noored, kes olid saanud hariduse, need ei lahkunud oma kollektiivi hulgast, vaid püüdsid oma kollektiivi edasi viia, lähendada vana kultuuri euroopa kultuurile. Mauri kirjakeel on vana, üle 100 aasta. Ja tänase päevani ilmub teoseid, kuigi mitte palju, aga üht-teist ilmub maoori keeles, uuel meremaal. Konna uurid suutnud seda läbi viia. Et erakoolides, mida moori ühiskond ise ülal peab, võib õpetusele omas keeles. Selleni ma ei jõudnud, et neil oleks ka omakeelset ajakirjandust. Nende arv on kas selleks liiga väike. Kokku on maoori umbes 60000. See on väike protsent siis kogu uuemmelema elanikkonnast kes on samuti ingliskeelne Euroopast tulnute järglasi. Aga usume, et moorid siiski suudavad vastu panna veel mõnda aega hävingule. Maa oli, tal on mitmeid häid luuletajaid, on proosakirjanikke. Kahjuks eesti keelt ei ole midagi tõlgitud maalide kirjandusest ja üldse on seda vähe ilmunud ka teistesse Euroopa keeltes. Teeme siinkohal loengus väikese vaheaja ja lööme lahti Ivar Murdmaa raamatu sealpool kaljukitse pöörijoont. See noor eesti teadlane, meresügavuste uurija, käis viis aastat tagasi Nõukogude Antarktika ekspeditsiooni lipulaeval op kümnekuisel ümber maailmareisil mis viis teda ka Uus-Meremaale pika valge pilvesaartele, nagu maoori Uus-Meremaad veel praegugi nimetavad. Seal õnnestus tal käia kuulsa mauride hakare varreva ansambli kontserdil, mille kohta ta kirjutab oma raamatus. See õhtu jääb kauaks meelde. Saalis kustusid tuled. Suletud eesriide tagant hakkas kostma õrn lauluviis. See levis rõskevõitu jahedas saalis ning oliks nagu meelitanud ja kutsunud meid kaasa imeliste legendide maailma. Avanes eesriie ning nägime laval sundimatuis poosides istuvaid ja seisvaid inimesi. Nad olid kireva ornamendiga pilliroo rüüdes naised käisteta kleitides mehed seelikutes ülakeha paljas lavakujutist tugevasti stiliseeritult mauride tareesist, tagaplaaniks, kirevatesse värvidesse ürgmets ja roht turvajärv. Vaatamata kirevusele oli see kõik väga terviklik sulas kuidagi loomulikult ühte laulu, meloodia ja kostüümidega ning jättis ühtse mõjuva mulje. Kontserdikava koosnes laulu ja tantsunumbritest Kuusa hine moa legendi motiividel. Legend jutustab pealiku tütrest imekaunist neiust hine Moast, kes armastas noormeest vaenuliku suguharu pealiku poega. Tuttanikaid. Nii kujus, öösel üksinda salaja üle suure rottorua järve Mokoya saarele oma armsama juurde. Lõpuna õnnelik, vaenulikud suguharud, lepivad ning peetakse pulmad. Neiud laulsid õrna armastuslaulu laulus sujuv, kuidagi eriliselt kütkestav rütm sulas ühte nõtke kehaliigutustega viis oli lihtne ettekanne vahetu ja sundimatu. Ja samal ajal oli meloodias mingi ebamaine külameeste sõjalaulud ja tantsud olid robustsed. Viisi peaaegu polnudki, oli ainult Rütt tugev ja erutav. Siis kostis läbi rütmiliste sõjakate hüüete algul kaugeia õrn, siis üha paisuv naishäälte kurg. Igatsen viis. Lisandusid meeldivad pehmed soololaulud, mida esitas noor sopran ja duetid. Paljud viisid kõlasid kuidagi koduselt. Nendes oli midagi tuttavat põhjamaist või näis see ainult nii. Mis puutub tantsudesse, siis saatsid need peamised laulude esitamist enamasti imiteeriti nendes mingit tegevust, nagu näiteks õudmist, kantantsus, tempi, veenva tinglikkusega ja erakordselt rütmi peenelt. Väljusime sooja vihmasest öösse kõrvus ikka veel helisemas imeline muusika mida võiks vist lõpmatuseni kuulata. Samas aga tihti meid poeetilistest legendides tagasi 20. sajandi tsiviliseeritud maailma lähimast toidubaarist kostis võigas rock n roll. Vihmasadu, taevajumala lakkamatu nutt jätkus ka hommikul. Mauri iidse legendi järgi nutab taevas kurbusest, et keda ta armsamast maast lahutati. Muistsel ajal olnud taevas ja maa koos elanud teineteise embuses maa peal valitsenud siis pimedus, pimedus tüüdanud jumalate lapsi, metsade, merede, taimede ja inimeste jumalaid. Nad otsustanud taevamaast eraldada ning tõstnud mässu vanimate vastu kuid viimased pannud visalt vastu, kuni lõpuks metsajumal toetanud käed vastu maad ja andnud jalgadega taevale sellise hoobi, et rebinud ta maast lahti ning tõstnud kõrgele üles. Sest ajast peale kasvavad puud metsas, juurtest kätega maas ja okstest jalgadega taeva poole. Maa ja taevas aga ei suuda teineteist unustada. Mao uhked kerkivad uduna taeva poole taeva pisarad kastavad maad vihma näol. Jakastavat paraku üsna ohtrasti. Keeled ja rahvad, õigemini rahvad ja keeled ei ole kunagi isoleeritud, mainimas puutaks omavahel kokku. Eriti tänapäeval. Rahvusvahelises sõnavaras on ainestiku peaaegu kõikjalt maailmast. Käske, Austraalia keeled on andnud sõnu, mis on saanud üldiseks kogu maailmale, on neid ei ole palju, aga on näiteks bumerang sõna, austraallaste tüüpiline jahirelv tairiist. Siis. Linnu nimi või mida medaliga kivi öeldakse, kruvi. Ja känguru sondunud Austraaliast. Viimase sõna juures tuleks seda mainida, et sellist looma nime See on nimi, on tekkinud arusaamatusest. Kui esimesed valged sattusid Austraaliasse, nägid kängurud tantsida, teada saada põliselt elanikudelt, siis arvatavasti tegid nad liigutusi, mis pidi kängurud meelde tuletama, saadetava nimetust teada. Põlised elanikud ei saanud eurooplase imelikust liigutusest aru ja on imestunult küsinud, küsinud, mida see, mida ta teeb nimelt mõnedes Kirde-Austraalia keeltes kängu luu, tähendab, mida ta teeb. Valge sai sellest aru, ta looma nimi on nii ja tänase päeva nimel rahvusvahelist känguru Sist austraalia tüübise looma nimeks. Austraalia läheduses on veel Trida saari suure sokke Haanjas kus räägitakse väga mitmesuguseid keeli. Need loetleda on peaaegu võimatu, tahma, viski paaril keelel peatada. Nimelt üks kord suuremat keeled on kujunemas kirjanduslikuks, nagu Finchi keel, Samoa keel ja mõned teised. Okjaaninas on olukord selline, et siin võib tulla aeg, kus kolonisaatorid kaotavad oma jalgealuse. On usutav, et siin ei toimu see, mis on Austraalia mandril toimunud. Kuidas põlised elanikud täiesti on andnud hiljem hääbuvad valge inimese röövlikke mõtete eest.