Tere, minu nimi on Tamur Tohver. Tere kuulamast, jutusarja mu ümber ja mu sees. Siit võiks sujuvalt jätkata. Mis oli, see on läinud, mis tuleb alles ees. Ütleme nõnda, kolmekümnesed on rajal, silm säramas. Kui me oleme koos, siis kuhu me läheme? Minu esimene külaline selles sarjas on Ringo ringvee Ringo üsna eri märgiliste asjadega, mis esmapilgul tunduvad täiesti kokkusobimatud või tekitavad jahmatus, et millest selline kooslus ametis oled sa siseministeeriumis kui usuasjade spetsialist ja sul on dialoogi haridus. Aga oled sa ka veel õppejõud. Ja lisaks sellele kõigele oled sa veel kirja inimene ja plaadikeerutaja ehk tiitšei. Kuidas need asjad sinu maailmas nagu kokku klapivad. Võivad kokku, sest no kõiki neid asju teen. Tõsi küll, erinevatel aegadel erinevaid asju, aga lihtne oleks öelda, et elu on lihtsalt selline elu kujunenud selliseks nagu kõik algas Tallinnas. Tähendab, selles maksin teoloogiat, õppinud ära keskkoolis, siis ma läheksin Helsingisse õppima, samuti bioloogiat mas, lõpetasin vahepeal ost tiigiei. Ennem seda olin ma luuletaja ja, ja siis, kui ma tagasi tulin, siis ma hakkasin ka loenguid pidama. Ja siis mingist hetkest peale ma teen nii-öelda riigiametis ametnikuna tööl ütleme niimoodi. Kus sa oled nagu riigiametis, siis on mingil hetkel sa pead nagu enda jaoks mõtestanud, mis asi see riik on? Ja mida sa nagu siin teed? Tihtipeale nähakse riiki nagu millegi sellisena, mis asub kuskil väljaspool ja mis asub, olemus ongi selline müütiline suurus kuskil. Samas siiski riigi moodustavad need kodanikud ja, ja inimesed seal. Kui me vaatame nagu Eesti riiki, siis ma arvan küll, et sind vaba tahe, otsustuse tulen. Helsingi ülikoolis kuna ma elasin võõras riigis ja võõra rahva keskel siis noh, mingil hetkel nagu tulevad sellised identiteediprobleemid, tähendab, et juured ja kes sa oled ja mis sa oled ja nõnda edasi. Ja, ja kuna ma hakkasin kuulama tollal ka rege muusikat, siis läks huvitavat Nagu laulavad ja sealtkaudu selline noh, mingi teatud rahvagrupp, kes elab kusagil kaugel püüab tagasi minna oma juurte juurde. Mõtlen, et see on nagu mõnes mõttes kõik, need küsimused on sellised isiklikud. Ja sealtkaudu siis jah, rege muusika ja rastafari religioon või maailmavaade, kui selline rasta farit, on see Jamaical pärit usuline liikumine või usulise ühiskondlik liikumine, kes siis osavad seda, et Haylese lassi Etioopia endine keiser on siis mustade inimeste või Aafrikast pärinevate inimeste tõeline valitseja. Ja et ta on jumalik või et ta on jumal, suisa maa peal. See on nagu selline võiks öelda religioosne põhiõpetus. Sinna juurde kuuluvad selline Aafrika ülistamine ja sellele Aafrika nägemine kui mingi millegi loomuliku, loomuliku eluviisina ja, ja muude muude taoliste asjadega. Et sealjuures on see oluliseks selline, ütleme, teadlik olemine, samand, triviaalselt küsimuse, kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme? Väga paljudel puhkudel. Inimene elab mingis oma väga konkreetses rollis see, mis nagu ümberringi toimub, või see, mis toimub nagu teistes eluvaldkondades. Sellega ta kokku ei puutu, teda tihtipeale ei huvitagi. Aga läbi oma mitmekülgse tegevuse erinevatel aladel. Ma arvan, et noh, mingisugune kontakt erinevate nähtustega ühiskonnas on nagu säilinud või Maran, tähendab et väga paljudest asjadest tulevad probleemid siis inimese enda jaoks. Kui ta ei tee seda noh, mingis mõttes ausalt või tähendab kuidagi asja südamega või kui ma suhtlen ütleme, teatud ametkondadega või teatud inimestega lähtuvalt oma, kui nad suhtuvad-suhtlevad minuga, kui ametnikuna, siis loomulikult on mul tähendab roll kui ametniku roll. Sellepärast ametnik pole sellepärast nad pinu poole pöörduvadki. Ja sellega kahtlemata kaasneb teatud roll. Aga ma ei arva, tähendab, et selles suhtes nagu rollid iseenesest halvad oleksid. Kui me vaatame nagu seda ütleme selliseid vanemaid kas või vanemaid kultuure siis ma ütlen, et minu jaoks oli nagu suhteliselt oluline see kuma ametnikuks läksin. Pöörasime ma hakkasin nagu pöörama tähelepanu sellele, mida räägitakse ametnikest. Meie vaatame tänast Eesti ühiskonda, siis ettekujutus ametnikust on suhteliselt negatiivne, eriti mis puudutab riigiametniku, mis puudutab, ütleme, munitsipaalametnikke ja nõnda edasi. Ettekujutus on see, et meile tuleb tuua meelehead ja nemad võtavad meelehead hea meelega vastumeel läheb sellepärast kohe heaks. Ja nagu sellise noh, omakasu peal. Samas ka Hiinas ütleme konfootsi sõimentsius, kes, kes on sellega tegelenud, nemad nagu rõhutanud seda, et ametnik peab säilitama oma inimlikkuse, ütleme, ametnikul on teatud reeglid, on teatud seadused, mida tuleb järgida, kui me räägime rollides, on ka teatud mudelid, mida tuleb järgida. Aga samas ma arvan või vähemalt mulle endale tundub, et siiamaani ma ei ole nagu, ütleme, oma süümega või südametunnistusega vastuollu läinud. Me räägime nagu riigi riigisti riigiametist ja nendest otsustustest, mis seal tehakse. Aga ma arvan, tähendab, jah, ma võin seda, tähendab seda ma võin küll öelda, üsna. Ma ma arvanud tähendab, võin öelda üsna nagu puhta südametunnistusega, et nagu oma põhimõtetega ma ei ole nagu vastuollu läinud. Mõni päev tagasi üks üks inimene küsis mu käest, et kas sa oled kristlane. Siis ma hakkasin mõtlema selle peale, et need, mis tähtsus sellel on, tähendab, et kas, kas ma olen kristlane. Ma ei ole kristlane. Kas, kui ma ütlen talle jah, või kui ma ütlen talle ei, tähendab, kas tema suhtumine kuidagi muutub minusse? Mitte kui massi, mitte kui stereotüüpi, vaid noh, igasse inimesesse tuleb kui indiviidi suhtuda. No ükskõik kuidas me tähendab seda jumalat defineerima hakkaksime, aga noh, ma olen sina peal ja nii nagu on öeldud, et religioonid erinevad religioonid, on vastused inimeste erinevatele küsimustele, mis on erinevates olukordades tekkinud. Ma ei arva, et kõik peaksid uskuma ühtemoodi või, või et kõik peaksid tingimata käituma ühtemoodi. Eesti ühiskond üleüldiselt oleks väga kummaline ühiskond, kui seda nagu laiemalt vaadata. Tihtipeale on öeldud, et eestlased ei ole üldse religioossed. Nende vestlused oleks mitteusklik rahvas. Eestlaste religioossus pole tunduv üleüldiselt, et see on nagu ta on äärmiselt individuaalne oinad individualistlik, piga inimene usub nii, nagu ta paremaks peab. Ma ei oska öelda, tähendab, lõuna pool asuvatest noh, nii nõndanimetatud postsotsialistlikes riikides tähendab selline. Kas seal on samamoodi moraali ja eetikakriisid. Aga ta annab mingisuguse sellise Ühise aluspindadele me teame, millest me räägime, mida tähendab see, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha endale tehtavat? Ma kardan, et Eestis väga paljud asjad ei pea paika. Räägitakse sellest, et kirikutel ei ole seda kohta, religioonil ei ole seda kohta ühiskonnas, mis oodati. Võiks öelda seda, et sellised religioossed institutsioonid ja rahvas Kõige laiemas tähenduses räägivad eri keeles. Kui ma vaatan, tähendab inimesi enda ümber siis mulle tundub, et kui räägitakse nagu sellest postmodernismist ja nõnda edasi, siis selles igale põlvkonnale on mingis mõttes omale tähendab vähemalt mingile osale sellest, kellega tihe tihedamalt suhtlen, läheb just nimelt nagu see selliste Kindlate mõnes mõttes nagu kindlate rollide puudumine. Aga see on see, mis noh, mida on öeldud, et iseloomustav kogu sellist nõndanimetatud postmodernse maailma inimesed pidetud. Tähendab, kui me vaatame pärast tagasi inimesed elasid sajandeid. Ühtemoodi viimase poole sajandiga on väga palju muutunud, viimase 10 aastaga on veel rohkem muutunud. Tähendab, on teatud kogukonnad maailmas, mis või kes on nagu suhteliselt homovaenulikud. Üheks selliseks kogukonnaks on Aafrika päritolu rahvad. See on nii hästi Aafrikas kui ka paljudes ütleme, afro kogukondades väljaspool, nagu te kujutage või noh, kui nüüd kujutada nagu ette seda, et aastasadu on räägitud neile kristlike misjonäride poolt et homoseksualismi pat, et see on sobimatu käitumisvorm, see on noh, see on tee, mis viib põrgusse. Ja siis tullakse ja öeldakse neile, et see ei olegi päris nii, te olete tagurlased, te peaksite oma hinnangud ümber muutma, sellepärast et see on lihtsalt loomulik sättumus, tähendab, toimub mingisugune selline väga kummaline, kuidas öelda mõnes mõttes skisofreenia vete käituma nii, ja siis korraga ka see, mida me oleme õpetanud, on vale. Igal inimesel on õigus oma arvamusele ja kui seesamamoodi selliselt noh, üldiselt deklaratiivsel tasemel nagu isiklikuks siia, et mis asi see siis on, kas sa tahad nagu keelata, kui seda keelata nagu teise eluviisi, kas sa oled valmis selleks, et sinu eluviis ära keelatakse? Sellist üleüldist deklareerimist, sellist deklaratiivsed tolerants on suhteliselt palju. Samal ajal oli üllatav, kui Tallinnas räägiti, et Tallinnas hakatakse ehitama Põhjamaade kõige suuremat mošeed. Ja siis need reaktsioonid, mis nagu inimeste seast tulid minu jaoks oli see üllata. Ei ole vaja meile seda vingunud tagasi sinna, kust nad tulid. Tähendab, kui me vaatame nagu Eestit, siis enamik nendest inimestest, kes siin on islamiusulised, on siin elanud suhteliselt pikka aega. Eestis on oma vana tatari kogukond mida, mis on niivõrd assimileerunud, et noh, ei mõtlegi selle peale, et nad on tatarlased. Ja siis hakata rääkima, tähendab terrorismist ja kõigest muust asja või kõigest muust sellistest asjadest. Noh, siin siinkohal võiks öelda, et mõelge natukene järele, mida te, mis nagu toimub. Et selles suhtes tähendab sellist deklaratiivselt tolerants on palju, konkreetset tolerantsi on nagu suhteliselt märgatavalt vähem. Mulle tundub, et väga-väga-väga suures osas tähendab see kiirelt muutuv maailm või see, milles me praegu elame väga paljudele religioonidele omamoodi väljakutseks. Sellepärast et see olukord, kus nad on välja kasvanud, anud hoopis midagi muud. Eutanaasia puhul kui nüüd vaadata selle asjale teise nurga alt siis matustega seoses matuserituaal ei ole mitte ainult ei peaasjalikult siis, nagu nende inimeste jaoks ära saadetakse vaid nende inimeste jaoks, kes ela elama jäävad, kes jäävad nagu alles et nei nagu uude olukorda, selleks need neid uude olukorda suhestada. Selleks need rituaalid on, ta jääb suurem, on üldse selline asi, mis on inimese jaoks mitmes mõttes problemaatiline, aga aga et ilus surm ja kole surm. Mitmetes kultuurides on see, et kui läheb üleüldiselt, on see, et tuleb õieti surra. Kui me vaatame tänast, nagu sellist läänemaailma kultuuris suremusest eriti ei räägita. Peaasjaks, millest räägitakse, on see, kuidas pisida näha välja nagu noor kuni surmani. See on nagu peamiseks küsimuseks. Teisest küljest Eutanaasiat ei tehta nalja pärast, eks ole. Kui sa oled ikka tõsiselt haige ja mingeid väljavaateid paranemiseks ei ole siis minu meelest inimene võiks olla nendes otsustustes vaba. Samamoodi nendele arstidele, kes seda teevad peaks olema garanteeritud mingisugune õigusabi või tähendab teatud garantiid. Kui me räägime killustumisest, siis kahtlemata olen ka mina selles mõttes ütleme, killustumine või või teatud nagu sektoriga tegelemine, noh, see on seesama, et need inimesed, kellega ma läbi käin, moodustavad teatud sektori sellest ühiskonnast. Kui ma vaatan neid, siis mulle tundub, et noh, kokkuvõttes läheb neil nagu päris noh, pole viga, eks ole, nad teostavad ennast erinevatel aladel, mis on neile südamelähedased. Samas ma olen ma kohanud inimesi, kes väidavad seda, et nad teevad viis päeva nädalas tööd hommikust õhtuni selleks, et raha teenida. Et siis kaks päeva nädalas ennast hästi tunda tähendab selle teenitu nagu ära kulutada. Ja ma ei saa sinna midagi teha, kui ma kuulen siukest juttu mu sügavalt kahju nendest inimestest sest inimene siiski peaks tegema seda kas seda, mis talle meeldib. Või siis noh jah, ütleme seda, mis talle meeldib või kui ta teeb midagi muud, siis leidma selle eest midagi selle meeldiva. Võib-olla mis mind kõige rohkem häirib on, on tegelikult selline. Kuidas oleks kõige lihtsam sõnastada, tähendab mul on tunne, et, Et mõnes mõttes nagu puudub vastutustunne oma tegude eest et inimesed teevad tegusid, mille ei tagajärgedele ei väiksemas ega laiemas plaanis, nad üldse ei mõtle. Aga lihtsalt mingisuguste noh, võiks öelda, hetkeimpulsside ajel tegutsetakse õhku, sa vaatad nagu ühiskondades, mõnikord nagu mõtlema, et tule taevas appi, mida, noh. Kus need inimesed on, süüdimatud, vanad, lihtsalt rumalad. Kui me räägime nagu Eestis eesti kultuurist, siis probleemiks ei ole, siin mitte, tähendab sündivus tegelikult kas meid sünnib liiga palju võimeid sünnib liiga vähe. Probleemiks on pigem see, kas Eestit tahetakse, kus eestlast või eestlust kui rahvust tahetakse alles hoida või mitte. Kas see on meile kuidagi oluline või see ei ole meile kuidagi oluline? Väga hea on rääkida sellest, et kuskil kaugel-kaugel on mingid eksootilised kultuurid, tähendab, Eesti on täpselt sama eksootiline kui mingisugune Põhja-Ameerika indiaanlased. Ma arvan, et parim, mis siin on, on vabadus. Sellepärast et kui me vaatame Eestit, siis siiski Eesti on suhteliselt Veel suhteliselt rutiinivaba. Praegu nagu mõtlema selle peale, et kõik need erinevad asjad, millega ma nagu tegelen või kus kohas nagu olen tegev mingis mõttes seotud tolerantsiga noh, seesama, et. Kui õpetada mingisuguses või kuskil kõrgkoolis, ma loodan, et keegi kõrgkoolide esindajatest ei tunne ennast puudutatuna, nimetan mingis või kuskil siis ütleme, nendel kursustel nendes nendes loengusarjades või õpetada või noh, anda, ütleme, inimestele võimalus näha seda, et on olemas ka teisi maailmu mõtestamisviise ja need ei ole tingimata valed, nad on teistsugused sellepärast et on olemas ka teistsuguseid inimesi, kui sina või mina. Riigiametisse puudutab ka mitmes mõttes tolerantse. Tähendab see on seesama, et kui sellesama näiteks noh, see viimane mošeega seoses helistasid kodanikud, helistasid ajakirjanikud, kas see on võimalik? Jah, see on võimalik, Eestis on põhiseadus olemas. Põhiseadus tagab usu ja südametunnistuse vabaduse. See, kas see meile meeldib teiste südametunnist või tähendab teiste usk, eks ole. See on juba meie isiklik asi. Aga kas me seda aktsepteerime, võime seda aktsepteerida. Aga siin tulebki nagu mingisugune vahe, tähendab tolerantsi aktsepteerimise vaheline nagu kaks mingis mõttes kaks erinevat asja jumala tolerantsed, aga mitte aktsepteerida mitte heaks kiita. Läheks kõik inimesed. Teiega rääkis Ringo ringvee. Saate autor Tamur Tohver. Teostus Maristama. Kohtume järgmisel laupäeval. Oleme nädala võrra vanemad.