Mida te ootate saatelt pealkirjaga, kui käes on jälle jaanipäev? Kindlasti päevakohast muusikat nagu ja nii jaanilaulud ja muu selline. Sekka juttu vanadest jaanikommetest põhjamaa valge suveilust ja kaugele paistvate Jaanikute kumast. Kuulajad praegu kõik suurem jagu väljas Jaanikute kumas, mis seal lõkke soojas istujale veel sõnadega tule, ilu kiitma lähed. Suve ilu on nendele otse ümber ja kes ise välja ei pääse, võib endale valge öö aknast tuppa lasta ja kasvõi küünlajaanituleks süüdata. Ja tuli peab jaaniööl põlema. Seda nõuab vana komme. Jaanipäevaga ja eriti jaaniööga on üldse seotud palju tavasid. Mida ka enam tõemeeli rakendada ei saa sest aeg on teiseks saanud. Tiimis see kustunud. IT-d, kes niiviisi, et nii kohvreid söönud Neid juuti, kes tahtsid oma tulevast teada saada, pidid jaaniõhtul seitsee soolasilku ära sööma, sabast alustades ja peaga lõpetades. Juua ei tohtinud, aga mitte tilkagi. Kes siis unes vett pakkuma tuli, seda usuti kosja kiidule. Aga kus sa praegu soolasilku saad? Või siis noored tüdrukud, nii ettenägelikud on, need taipavad värske räime õigel ajal kosilased peegliks soolduma panna. Räime tomatis on saada küll, aga see pole kuigi soolane ja pealegi võib tomat hea ettevõtmise untsu ajada. Kindlam oleks katsetada Stauriidiga. Retsept oleks siis järgmine. Stauriid, jaaniöömoodi. Võta seitsee soolast auriidi. Mida soolasemat, seda parem ja süüa ära võimaluse korral koos peadega alustades manustamist tingimata saba poolt. Vajaduse korral kasutada, lisandiks ainult vähesel määral toorest sibulat. Hoiduda igasugusest joogist ja püüda kiiresti uinuda, et luua võimalus unenäo ilmumiseks. Lõpetuseks veel nii palju, et kaalus tulinemata peab kalu olema tingimata seitse kuid nende suuruse võid valida võrdeliselt uudishimu suurusega. Ja loomulikult võetakse niisugune eine täielikus üksinduses. Muide, et Stauriidon kauge merekala ja tema võluomadused alles kontrollimisjärgus pole välistatud võimalus, et unes ilmub mõni maailmakuulus poplaulja või filminäitleja. Sel puhul soovitame lugeda eksperiment luhtunuks ja järgmiseks aastaks varuda õigeaegselt soolasilgud, mis sajandite vältel ikka kodukandi noormehi on ilmutanud. Neiud, kes tahtsid aasta jooksul mehele saada korjasid jaaniööl seitse erinevat sorti lilli. Punusid neist teeristil pärja, asetasid selle magama minnes oma padjale. Kogu selle toimingu ajal ei tohtinud aga sõnagi rääkida ega naerda. Siis nõiduse võim kadus. Kenaabrilt, eks küll. Tüdrukud istuvad keset ristteed ja punuvad tärgi seitset sorti lilled, kimbockistena ümberringi maas. Aga mida peavad tegema autode ja mootorratastega? Jaani tulelised? Liiklusummikud on garanteeritud, sest ühe ilusa pärja punumine seitset segaseltsi lilledest võtab ikka kenakese aja. Ja liiklusinspektorid, kellel niigi peopäevadel tööd tavalisest rohkem. Ei saa ju distsipliini rikkujale protokolli teha, kui ta sulle sõnakestki ei vasta. Ka ütleb neiu inspektorile oma nime. Ongi nõidus läinud ja kogu segadus ilmaasjata. Ehk iseasi, kui mõni inspektor isi või autojuht sinna tärje sisse kinni jäänud, siis võib nõidus peagi täide minna. Jaaniööl pandi palakad rohu peale maha, et kas teeneid hästi märjaks teeks. Kastevesi väänati siis välja ja sellega pesemine. Pidi ilusaks ja nooreks tegema. Linnainimesel on sel kombel päris võimatu oma ilu eest hoolitseda. Kohusa palaga kastet koguma paned, kui mul käia tohib, ainult teeselda. Aga seda asja saaks ehk tsentraliseeritud varumise süsteemis lahendada. Kui kuulutada välja jaaniöö kaste, kokkuost näiteks nagu marjade isendile. Igal aastal on tehtud varutud, kasteviilitakse Sis pudelitesse ja see läheks üle poeleti ilujanuse tarbija kätte. Ainult jaaniööl avaneb sõnajalaõis. Kes selle leiab? See saab õnnelikuks ja rikkaks. Talle avanevad vanapagana rahaaugud. Niisiis poleks vanapagana räha auke vajagi, kui sõnajalaõied oleksid Viru tänaval tuulpide kullerkupud pojengide muudavalise ilu kõrval müügil võiks nende eest kõva hinda saada ja rikkus tuleks, mis müriseb. Ja kui sõnajalg ikka tõesti õitseks, küll siis leiduks ettevõtlikke, kes õpiksid sõnajalgu ka kasvuhoone suitsetama. Aprillis-mais võiks veel tublisti kõrgemat hinda saada. Jaanipäeva kombed olid eeskätt seotud karjaõnne taotlemisega. Sellepärast võeti tule äärde Kaasa sõira piima, kohupiima kõigest, mida söödi, ohverdati ka tulele. See on küll hüva mõte, mida nüüdki võiks rakendada. Viimasel ajal pole muudkui aga üksas lokk teise peale nagu eesti mainimine tuld. Näed, nii, kohe vaatab sea- või lamba järele, keda saaks vardasse ajada. Aga võiks ju küll jaaniõhtul erandi teha ja traditsioonilise šašlõki kas või uudse sõida vastu vahetada. Jaaniõhtul aeti kõik kariloomad kord ümber tule. See pidi kaitsma loomi tõbede eest. Lehmad Telia härgadelegi pandi sealjuures sageli veel lillepärjad sarvede ümber. See oleks vägev vaatepilt. Kõigepealt vansib mitmesaja pealine väärikas lüpsikari ümber jaanitule kõigil lehmadelt pärjad, sarvis, kolhoosi parimad piimaandjad, eriti uhkete grantsidega pärjatud. Siis marsib reipalt ümber lõkke noorkari ja seejärel gepsutavad väikesed faasikad lilleõied suus, sest sarvi neil ju veel pole. Ainult selle paraadi korraldamine oleks hullupööra tülikas ja suur töö. Ja milleks häid haldjaid, pole ju mõtet otsida jaani sumeduses, kui nad liiguvad igapäise päeva ajal karjalautades ringi, valged kitlid seljas. Jaaniõhtul tapeti must kukk või ka must kana ning ohverdati sellest osa tulele. Siin saaksid ainult linnuvabrikud appi tulla, kui aga tõsiselt kätte võtaksid. Nemad kasvatavad enamjagu valgeid puhta tõulisi kui võtaksid tõsiselt ette ja laseksid igaks jaanipäevaks ühe Teo mustiga müügile, igaühes sildike kaelas. Kokk kui kana, must jaani esimene sort. Parim oleks viil, kui tuttsulgi külge jätta. Muidu ei usu ju keegi osta, sest kaupluseletil on nad alati lahtiriietatult ja mine võta kinni, mis värvi kuube keegi eluajal kants. Kõigi maagiliste kombetäitmiste kõrval oli jaanituli ka noore rahva lõbutsemist. Tule ümber, tantsiti ja lauldi hüpati üle lõkke. Maadeldi veeti vägikaigast ja tihti igasugust naljalaat. See sobib ka tänapäeva ilusasti sisse. Niimoodi seda jaaniööd peamegi.