Taas kuulama jutusarja mu ümber ja mu sees. Mina olen Tamur Tohver ja minu tänane külaline on Toomas Saarepera. Lapsepõlve kõrvale, siis peale seitsmendat keskkooli lõpetasin tehnikumi saal ja tehnikumist läksin ma lavakunstikateedrisse ja tahtsin hirmsasti näitlejaks saada. Mul oli kindel idee, et, et saada näitlejaks. Hiljem lavastajaks, see tuli kõik kuidagi iseenesesse lavastajaks saame ja Mairema analüüsinud seda, et, et miks ma üldse sinna teatrikooli läksin. See oli äärmiselt populaarne. Miks ta oli äärmiselt populaarne, sellepärast, et me olime. Olime inimesed, keda, kes olid nagu okupatsiooni all kannatasid ning meie, meie ainuke võimalus asju välja öelda oli ridade vahelt. Ja seda tegid. Läheb ja seetõttu olid näitlejad olid sellised nii-öelda ühiskonnas arvamusliidrid. Nüüd kui ma mõtlen selle peale, kas minu eesmärk oli olla arvamusliider, siis ma vastaksin, et ei olnud. Minu eesmärk oli see, et ma kuulasin nagu südame häält ja tahtsin, tahtsin lihtsalt omada võimalust rääkida asjadelt võimalikult ausalt vihma, keerutamata ja sebis mu lavakunstikateedrisse. Aga seal pole peale selgus ka, et et see teater, mida seal ka hästi teha oli, kästi teha Tammsaare tõde ja õigus. Ja mind huvitasid hoopis teised probleemid ja ma ei saanud aru, miks see oluline on. Ja siis selgus, et tegemist on. Tegemist on Eesti kultuuri seisukohalt väga olulise teosega. Ja seda peab iga inimene teadma. Nii kui see klausel välja öeldi, et peab tekkis mingi inimlik tõrge. Ja kui meil oli kadunud Evald Hermaküla semester, siis, siis tema rääkis, kassanjedaste rääkis asjadest tol ajal, mis, mis olid, olid küllaltki uudsed teemad siin. Ja, ja, ja ma ei tea, kas sellega seos oli samal perioodil avastasinka, müü oma ekstentsialismiga ja see pakkus mulle nagu rahuldust. Oh see mees kirjutatud täpselt nii nagu mina mõtlen, mitte millelegi ei ole mitte mingisugust mõtet. Et lihtsalt elus sellel hetkel, kui sa sured, muutub mõõdetuks, järelikult pole üldse tähtis, mida sa teed niikaua, kuni kuni surmani sina oma sünni eest ei vastuta, selle korraldasid teised. Sina oled siin maakera, sind pannakse fakti ette ja nüüd hakatakse sulle laduma, et nüüd sa pead nii ja nüüd sa tead. No aga kui keegi ei suuda mulle vastata, miks siis järelikult peame hakkama valetama, see aga tundus mulle vastuvõtmatu, ma hakkasin otsima võimalusi, kuidas teha asja ausalt. Ja tegime oma näitemängu, Hussar Toomasega Draamateatris. See oli, see oli, tema algatatud projekt, oli ka Emil Rutiku, mägis oli viimane ja seal me improviseerima lava peal lihtsalt niisama, ega meil erilist sõnumit ei olnudki, me tahtsime lihtsalt väljendada olukorda nii, nagu ta on. Ja, ja see oli hästi huvitav oli mängida seda ise ka, et sa täpselt sa ei tea, mis järgmisel hetkel juhtub ja noh, huvitav oli see, et kogu saal elas asjale kaasa tunda seda pinget, teised ka ei tea, mis juhtub, et see on niisugune õhkõrn asi, et et ei ole. Ja seda laval, et, et, et see ootab, millal see selle asja ära ütleb Paidet kõik sünnibki sellel hetkel ja seal ja tõepoolest mina ei tea, saal ei tea, keegi ei tea, mis saab ja see oli niivõrd huvitav ja, ja see mulle nagu sisse elama mõtlesin. Oh, see on nüüd õige lahendus, kuidas teatrit teha ja siis järgmine projekt oligi, võtsin professionaalsed näitlejad. Ja tegime, tegime analoogilist asja Baltoscandal-il ja siis selguski kurb tõsiasi, et et professionaalne näitleja ei mõista sellist sellist tegevust. Ma üritasin seletada küll, et mis situatsioon, mõtlesin kas tõesti huvitava siukse absurdse täiesti olukorra välja kuskil üksikul saarel mausoleum, mis said kokku eri ajastutest, mingid tipptegelased seal Norbert viinal, Kolumbus Läti, Hendrik ühe kana panin ka lavale kõndima, et noh, et seda on huvitav vaadata inimestele. Ja, ja näitlejad ja, ja siis ma sain nagu pärast sedasi asukuse. Kas täielikult läbi, sain aru sellest, et, et sa ei suuda teisele inimesele seletada ära, mis sul südames toimuv Eliksis, kui sa, kui sa kipun nagu lavastama, siis see, see on ikkagi see, et noh, ta ei saa aru, miks ta seda teeb. Ja, ja tegelikult on see klounaad, et noh, tõeline asi on ikkagi see, kui inimene ise usub, mis ta teeb nii ja järgne, järgne siis siis selline näitemäng, mis Krahlis oli Urantia Kivisildniku ka tegime, mis oli, oli täiesti teisest ooperist ja seal olid need peaosatäitjate läksid üks päev enne esikat minema, sest nemad ütlesid, et nemad ei saa aru, mida tegema ta. Ja siis ma pidin iga kolm päeva järjest lavastama nagu uue etenduse tänavalt näitlejaid tirima. Sinnas olid kurvitsal ja Mati Unti ja Peeter Ritso ja ja kõik, kes seal mängisid, kes nagu noh Kauksi Ülle flamenkotantsu ja Puustusmaa, Andres ja, ja seal oli Dan Põldroosi ja Navitrolla väikevend oli siis 10 aastane, tema mängis peaosa servadele Charles Bukowski võetud mingeid fragmente, haavolvik improseeris koha peal muusikat. Päris huvitav oli. Aga aga jällegi noh, ega, ega seal nüüd mingit jällegi sõnumit nagu ei olnud, et mis siis teha, et kas peab nagu, ja mina olin nii häbelik, et mina tundsin ma nagu nagu ei julge elus öelda, väljaselts noh, väljaspool oma väikest seltskonda nagu minna rahva ette, rääkida inimestele, mis ma tegelikult mõtlen, täna on esimene kord, kus ma seda üldse teen oma elus niimoodi avalikult, ilma et ma absoluutselt Pablaks midagi. Sellepärast et mulle tundub kogu aeg, et ma ei saa aru, mida need inimesed räägivad ja miks nad seda juttu räägivad, sellepärast et noh, lihtsalt see jutt tundub kuidagi Arusaamatu, mis mul kogu aeg nagu sisendatakse, terve ühiskond sisendab seda, et sa oled loll. See inimene, kes ütles, ei saanud aru järelikult tema vaatevinklist kõiki, millest sa aru ei saa, on paha ja vale avalikkuse ees esineda, ma julgen samas mul nagu kogu aeg on mingi kaasasündinud soov, soov teha õigeid asju ja, ja ja noh, et asjad areneks, luua midagi. Ma nimetaks seda loominguks ja see ainus väljund oligi siis teater. Ja siis siis ma vahepeal putka siin kuidagi olude sunnil. Sunnil putka siin Pariisi. See oli ka niuke. Juhus, ütleme nii, hääletasime ringi ja ja olid sellised. Saksamaal olime, kui müür langes, panime kohe üle müüri seal seal nagu viisasid, viisasid nagu ida poole on vaja. Ja, ja siis lääne lääne poole ja kohe uurimast jube põnev ikkagi välismaa värki, enne seda olin hääletanud Skandinaaviale siit laevaga Soome ja siis seal. Ja raha muidugi eriti on. Raha pole kunagi olnud. Ja siis, ja siis kihutasime seal mingi mitu kuud lõpuks kuskil piiriäärses linnas mingi saatuteni lähedal tollimas laadset kahtlased mehed kottidega, mis teed siin Lääne-Saksamaal Nõukogude bassid ette, viisat pole, tempel 24 tundi kadumine tagasi veel panime edasi, seal piir ei olda, Mei teadlane, et Prantsusmaa ja Saksamaa on nagu normaalsed riigid, suhtlevad omavahel, ilma et peaks nagu tõmblema. Et panime läbi jõe, forsseerisime öösel salaja mingi õudne kamp ja, ja põhimõtteliselt selline elu jätku sai, siis lõpuks jõudsime Pariisi ja siis kuidagi seal sõitsid maha, leidsin, tutvusin inimestega ja hakkasin seal sedasama asja, et saaks nagu näitemängu teha. Lõpuks siis mingi iiri pubi keldri oleks saanud, kus üks Ameerika kunstnik tegi siukseid väikseid nagu kolme inimese tükke seal selliseid autoreid, nagu siingi Pinter sellised, mis olid sel ajal nagu lemmikasjad. Ja siis ma mõtlesin, et hakkan tegema, mis siis selgus, selgus, et seal ei ole selliseid inimesi, nagu siin Eestis on. Et kes on ühiskondlikult aktsepteeritud näitlejad, kellega on mõnus suhelda ja kes siis noh, minusugusega nagu midagi This, sa oled ettekandjaid, saad valida, kellega siis saad keldrisse oma asja ajada, aga, aga olles siin Eestis nagu Draamateatris seda ise lava mänginud, seda kohapeal sündinud etendus. Vot see, see tunne, see on ületamatu tunne, see, kui sa istud laval ja sa mõtled koos publikuga, mida teha, see on tegelikult, see on tegelikult täpselt samasugune olukord nagu nagu on praegu Eestis. Suund on sellele, et kallid sõbrad, mis edasi, aga, aga tegelikult lahendusena sama lihtne, et et kõik on avatud, kõik on sõbralikud ja, ja ja kõik saavad ju aru, kui sa ei ole, ei ole ise südames kuri. Et ühesõnaga, Pariisis asi taandus sellele, et ma rügasin mingeid kortereid remontida, sain korraliku raha, mul oli elukaaslane, Momparaažil, elasime korteris, kõik oli, sai korda ja siis mul viskaski üle. Et nagu palk, töönaine, no ja edasi, et nüüd elu lõpuni värvin kortereid. Siis ma kimasin eestistaadi ja, ja asusin siin näitemängu tegema, alles siis saime Erviniga tuttavaks. Ja meil klappis kohe esimesest hetkest fantastiline koostöö ja, ja kõik see, noh, kus me koos istusime, arutasime neid maailma asju ja, ja panime neid lavale ja see tuli, selline absurditeater tuli välja, et aga aga jällegi inimesed nagu ei saa nagu aru, et, et mis on seletada ka ei oska. Et meil oli Ervin Õunapuuga selline äärmiselt hea arusaamine, me ise saime täpselt aru, miks me seda teeme. Ja nüüd noh, meie eesmärk oli, sai lihtsalt lavale panna ja siis inimesed tulevad ja vaatavad seda ja neil tekib emotsioon, siis hakkavad inimesed küsima, aga miks sa seda seal nad nüüd hakkavad küsima? Et nad ei saanud sellest aru. Ja, ja me tegime mingi neli näitemängu. Ja endal oli hästi lõbus kogu aeg, aga aga jah, Mihkel Mutt oli, oli väga positiivne, suhtus sellesse, aga üldiselt nagu oli selline õla käitun igal juhul, mina, ma tahtsin, kuhu ma tahtsin jõuda kogu asja mõte selles, et sellega ei olnud võimalik ära elada. Viimane etendus oli siis Noa laev Rakveres, siis oli mis me õunapuu Erviniga tegime ja mis siis tegelikult rääkis sellest, kuidas Noa laev sõidab Ararati poe otsa Noa laevaga oligi selline asi, et et me tahtsime nagu inimestele selgeks teha, et kallid sõbrad, et, et noh et me olime ise täpselt sellise ummikused, et sa jood ja, ja seal oli see vangohhist sellest eluloost võetud, see lõikus, reverend seda nimelist tikker vähkrab õlekubu. Ja, ja vot minu arust Ervin õunapuu on väga hea nagu see ätitud selle, selle kiriku kirikukoha pealt, et et noh, et väga tundlik, närvi ja täiesti õige koha peal just selle selles mõttes, et et, et kuidas, nagu siis tõesti südamest usklik inimene nälgib õlekubu ja, ja ütleb, et aga miks peab minuga juhtuma, et ja siis tuleb mingisugune ametnik ja ütleb, et sa oled ketser. Et täiesti täiesti niimoodi ja, ja seal oligi see ja see mees, kes see Rein roib, oli siis täielik alkohoolik. Et noh, ainuke nagu pääsemine oli joomises ohjeldamatut joomisest, sest ei näinud väljapääsu, raha ei ole, keegi aru ei saa ja meie ei saa aru, et miks keegi aru ei saa, tähendab, kuskil on nagu mingi asi on valesti ja, ja no ei lähe mitte mingi hinna eest ei lähe mingisugust, noh noh, ei oska teha kätega asju, häid tähendab, tajun täiesti, et. Küll räägiti, et miks sugulased, et miks sa ei lähe tööle. Mõtlesin nutta, aga ma teen ju kogu aeg, et no oma arust tööd, et see on ka töö, aga, aga ma ootan lihtsalt, millal, nagu sellest raha hakkab saama. Ei, ei, et sa pead ikka tööle minema, sul on pensioni vaja kunagi saada ja nii edasi tähendaks seda, et ma lähen kuskile, istun maas. Lüpsan seda, kes mulle palka maksab, nii palju, kui võimalik, et saada oma palk kätte, siis pärast istun kellegi teise raha peal, istun pensionil ja, ja virelenud kogu aeg. Siis me siis me tegime ette, võtab vanad eestlased, mis siis, kuhu ma siis koondasin tuttavaid, kirjanikke, kunstnikke, stuudio omanikke erinevat erinevaid inimesi. Kes siis oleksid võimelised nagu tegema selle ära, millega tegeles reklaam, ma vaatasin niiviisi, et reklaam on see seltskond, kus fantaasia maksab ja raha on, on nõudmine, pakkumine, mis on vaja, on vaja kõige parem fantaasia, selle teostamine, eksi stuudiod ja see ja siis on vaja lihtsalt maha müüa sellele kõige suuremal ettevõtmine, mis tol ajal oli, oli siis miilits ei oma enam tähtsust, mis ühesõnaga, seal olid miljardi käibed ja see oli niisugune essur kontsern. Ja läksime sinna kõik, kogu see seltskond, lipsud ette, et ta, et lähme nüüd, et et, et siuksed, karvased ja sulelised, et, et noh, et vaadake, siin me oleme. Me oskame siin teha. Katrin Kuldmaa, moekunstnik, Kivisildnik, Ulvik, seal sujuvad kõik tegelased koos, et võtke meid. Et, et pööritati siin nihukest raha. Teil on mingi seitse välismaaagentuuri, kes lihtsalt lüpsavad teid ja näitavad neid pilte. Et, et meil on siin näiteks Marko Mäetamm, ta joonistab fantastilise asjade toote toote peale või postri peal, mis tegelikult noh, ei ole mingisugune müümine, vaid, mis on lihtsalt kunst omaette, kus, kus tema oskused saavad eksponeeritud. Aga lihtsalt teie saate endale positiivse imago, kui selle inimese loomingu toetada ja mis siis läbi selle suhtumise tõmbab inimest seda toodet ostma, mitte mitte vastupidi, siis on nagu see raha läinud õigesse kohta ja inimestel hea meel. Eesmärk oligi see, et inimestel oleks nagu hea olla kunstnikud saaksid kunstnik peab olema vaba, ta peab saama oma loomingut täie rinnaga teada ja, ja see raha ei saa olla tal eesmärgiks, et ta peab raha järgi orienteeruma, võlduma, kuidas müüa oma pilti siin räägitakse, et meie kunstnik on selle pärast halb, et ta ei suuda ennast müüa. See jutt ei kõlba mitte kuskile. Kunst on selline, mida, mille järgi on nõudlus alati olemas. Küsimus on lihtsalt selles, et on ametnikud, kes lihtsalt haibivad ühe seltskonna üles. Ja see on kõik äriks aetud. Kunstnikud on siin lihtsalt noh oravad, selles mängus keele, kes teilt aru ei saa, mis toimub. Ja need ongi niiviisi. Et see seltskond Olime seal koos, siis kukkus börs et noh, mille tagajärjel, ühesõnaga kõik need miljardi käibed kadus ära ja kuna meie kunstnike seltskond, nagu ma lubasin neile mingeid jubedaid palkasid asja, et nüüd me teeme tõeliselt nagu tõsiselt kõik kontseptsioonis asjad. Ja muidugi ei tulnud sellest mitte midagi välja, siis vanad eestlased ja niimoodi ei, ei mina ja, ja siis oli, oli Sulo mulje siis Raivodaalselt kolmekesi. Ja seal oligi põhiprobleem see, et ma teen oma arust nagu niukse asja, mis nagu on, endale meeldib. Ja siis ütleb ütleb esiteks ütleb projektijuht enda firmas, et see ei kõlba tema teelt, see mees, kes müüb tema nagu ei ei peaks nagu neid asju otsustama, kad kuidagi see nii on. Ja siis sa teed tema tahtmist mööda, siis tema läheb seda nüüd müüma. Mõtlesin sama, sama loogika kehtib, ütleme kunstimaailmas. Kunstnik on pandud olukorda, kus ta maalib pilte, mis kellelegi arvates on head, sest ta teab kedagi, kes tahab neid osta. Aga siin on nagu need mehed seal vahel on nagu täiesti mõttetud mehed. Ja, ja, ja siin ongi see pidur ühiskonnas. Tähendab raha juures on see seltskond, kes teab ostja, kes on siis, kellega tal on kokkulepe, teab selle maitset ja nüüd serveerib selle asja nii, ühesõnaga piinab seda seda loomingu inimest nii kaua, kuni ta saab sellise toote nagu õnnestub maha müüa ja sellise mudeliga siis sõnaga käib kogu see reklaaminduses, et, et, et ühesõnaga ei usaldata ja vot usaldus ongi nagu märksõna kogu selles selles ühiskonnas ja probleemides ja kõiges ei usaldata, et on võimalik läbi rääkida, et ka kunstnikul on võimalik otse tarbijaga läbi rääkida. Ehk siis avatud olemine, et sa tahad pilti, millist pilti, sellist pilti. Aga mul on selline. Põhimõte on lihtsalt selles, et asi peab olema vaba, see tähendab, turg peab olema vaba ja, ja seal ei saa olla inimesi, kes mõtlevad selle turu välja. Nii on see kunstikaubanduses nii-öelda absoluutselt kõiges. Tähendab kõige alus ongi looming. Tead, kui hea on looming, nõnda, nõnda tasemel tuleb sinna juurde raha. Ja nüüd ongi küsimus selles, et, et see management peab olema lihtsalt see, kes nagu noh, kanaliseerib ütleme seda raha, mis tuleb selle loomingu juurde, kanaliseerib nendesse piirkondadesse, kus loomingut on vähem. Tähendab praegu on tekkinud olukord, kus kus need inimesed, kes ei tule toime, kellel ei ole seda loomingut on sunnitud selle arvelt jõuga või mingite selliste survevahenditega ehk siis läbi nende seaduste, mis on tehtud niiviisi, et nad reguleerivad sunniviisiliselt loomingu ütleme seda kuju, milliseks ta peab muutuma ja see ongi kogu tõkendus või filter selle vabaturu nagu miks ta ei tööta. Et, et kui kui lastaks lihtsalt olla, siis loominguinimestel ei ole kahju. Loominguinimene ei taha endale mitte midagi, ta tahab ainult teha oma asja ja jumala eest võtke niipalju kui jätkub ja olge rõõmsad, sest et inimesed on kõik ühesugused mõnusad inimesed ja avatud ühiskonna nagu selline lähtepunkt. Ma ei ole neid raamatuid lugenud, aga ma eeldan, noh, sõna avatud ühiskond tähendab seda, ta ongi see seesama asi lastud lihtsalt nüüd vaba vabaturg ja siis lihtsalt lepitakse kokku, noh ja see ongi kultuur, mis siis tekib, tähendab, see rikkus, mis sinna peale kasvab, see ongi see, kui palju on seda loomingut ta näiteks noh, Eestis on seda ikka väga palju ja, ja ma ütlen praegu noh, eesti kultuuri võtmeprobleem ongi see, et me mitte ei tegele loomingu, inimesed ei saa tegeleda loominguga, kuna ta on sunnitud kuskilt saama raha. Ja siis tuli selline selline olukord, mis ma arvan, et ei ole mitte juhuslik, vaid on ikkagi ikkagi jumalast antud turbid tulid nende indiaanlastega kohale. Ja sealt edasi, edasi juba leidsin ma inimesed, kes nagu teavad midagi, vaat siin ongi kogu kogu see aeg oli ju küsimus selles, et, et okei, et see kokkulepet ei ole, kellegiga rääkida ei ole aru, ei saa vastastikune mitte mööda rääkima, et et kes siis teab. Ja indiaanlastega tippis istudes seal ei olnud rääkida nendega nagu suurt mitte midagi. Nad ütlesid, ega meie ka täpselt ei tea. Looja teab ja läksin Ameerikasse, olin seal nende juures kuu aega reservaadis, osalesin nende tseremooniatel. Ja see langeb kokku armumisega mida ei saa kõrvale jätta. Et ma olin väga armunud ja siis siis tekkis selline tõeline tõeline teineteise mõistmine, vastastikune respekt. Ja indiaanlased ütlesid ka, et mehel peab olema naine ja, ja ma sain äkki kuidagi nende maailma asjadele nagu mingit pidi pihta. Aga ma ei saanud aru, et miks ikkagi. Ja siis ma sain aru, et ma pean, pean käima käima seda teed, mis, mis mis tuleb. Sest nemad ütlesid ka, et ega see ei ole nii, et et noh, sina tulid siia jumala juurde, et tema tuli ikka sinu juurde ja siis ma hakkasin seda teed käima ja kohtusin sealsamas indiaanlaste juures Margus Sulengo, kes ütles, et meil on selline mittetulundusühing tulevikukultuuri sihtasutus, Soho Fond ja tema oli olnud ärimees. Ja, ja, ja noh, vaat vanasti oli meie kultuuri nii-öelda kultuuriinimeste ja just lavaka ajal ja nii oli väga niukses halvasti vaadata. Viru ärikad, Viru ärikad, noh, need on need, et umbes mingid pahad inimesed tegelevad ainult abile. Ja, ja vot nüüd Margusega kokku saades ma sain aru, et tegelikult need inimesed olid teine pool eestlastest, kes, kes üritasid nagu selle majanduslikus maailmas läbi lüüa, et tekitada seda rikkust rahvale. Aga siin on samamoodi nagu teatri tulles on häid ja halbu inimesi, nii on igal pool, ta ei saa vaadelda inimest nagu millised, et üks üks on niisugune, kes, kes tahab nagu valgustada inimesi ja teine, kes tahab materiaalset rikkust luua, et siis need on nagu üks on halvem kui teine. Need peavad olema täpselt tasakaalus ja, ja, ja see on kogu selle, sellesama, avatud ühiskonna aluseks samamoodi. Ja, ja see ongi nüüd Soho fondi eesmärk ja et, et need tekitada selline olukord, kus siis see tasakaal peaks tekkima ja tegelikult kõik see, mida on peetud selliseks poliidi või noh, mis iganes selliseks oluliseks on üks suur hämamine, hämamine just selle sama asja pärast, et, et need kaks poolt ei jõuaks kokkuleppele. Kõik see, mis on negatiivne, mis pinda käib, on hämamine. Kõik, mis on arusaamatu, on halb. Ja inimeste arvamuse kujundamine on niiviisi, et kui sa teed asja võimalikult keerud keeruliseks siis tekib negatiivne suhtumine. Ja kui võimustruktuurid niimoodi panevad kohustuseks selle, millest aru ei saada siis sunnitakse inimesed jõuga sellele alluma tegema, andes talle siis selle eest mingeid obligatsioone. Aga ma olen veendunud, et see on naeruväärselt väike protsent neid inimesi, kes lihtsalt lõbu pärast läheks, hakkaks tapma. Või kes oleks nii jube lollid, et nad ei suudaks mitte midagi teha, kui neil võimalus oleks midagi teha, kasvõi telliskive üksteise otsa laduda. See on kaduvväike protsent ja see ongi tegelikult ütleme see seltskond, kes jääb alla selle piiri, on need, kes keegi, kes peaks olema siis kurjategijad, töötud ja, ja ütleme, niisugune lumpen, mina arvan seda, et see kui, kui inimesi harida ja nendega vestelda ja leida neile sobiv tegevusala, siis siis on Eesti suuruses riigis selline asi ära manageerida. Lihtsalt noh, inimesed tunnevad kõik, seal saadakse kokku, istutakse maha, arutatakse läbi ja jagatakse teemad laiali ja, ja äriinimesed äriteemat kultuuriinimesed kultuuriteemad ja, ja kõigil vaba lend, noh, maailmaturule ei ole nagu mingeid pidureid vaja ja tänasel päeval need pidureid tegelikult ei olegi, kõik tuleb lihtsalt läbi arutada. Tervitaks kõiki inimesi raadiokuulajad ja soovitaks vaadata enda sisse, kuulata oma südame häält ja, ja, ja kui tõesti tundub, et kõik on nii raske arusaamatu, siis palvetada. Et noh, lihtsalt inimeste, et, et kõigil oleks tahe et elu läheks paremaks, mitte et neil oleks tahe, et kuidas minul oleks parasjagu selles olukorras mugavam välja tulla ehk milline nagu skeem kokku jahvatada, et saaks nagu kergema vastupanu teed minna. Kui me selleni jõuame, siis siis me oleme väga kõvad tegijad ja juba väga ruttu Teiega rääkis Toomas Saarepera. Saate autor Tamur Tohver, teostus Maristomba. Nädala pärast jälle vanemad.