Lesbos saarel on suur ja ilus linn. Mütileeni linna läbistavad merekanalid ja kaunistavad valgest siledest kivist sillad. Ligi 200 staadioni kaugusel asus kellelegi varaka mehe mõis. Imeilus vandus. Mägedes elutseb arvukalt ulukeid. Mäenõlvad olid kaetud viinamarjapõõsastega põldudel, lokkas leivavili ja karjamaade rammusat kamarat. Sõtkus vägev sõravägi. Merepiiril aga loksusid lained. Lagedal ranna laugele viivad. Selle mõisa kitsekarjus leidis kord karja hoidis poeg lapse keda üks tema kitsi toitis priske ning terve poisikene oli mähitud toredamatesse nähtmitesse, kui tavaline leidlaps Burt Burne pealisrüü kinniseks kuldsõlg. Peale selle oli lapse kõrval elevandiluust käepidemega pisike pistada. Juba kaks aastat oli sellest möödas, kui lambakarjust Türivas naabruses sõnasuguse leiu peale sattus. Kullam ongi. Lapsuke oli tütarlaps ja tema kõrval olid hinnalised esemed. Kuldtikandiga juuste lint, kullatud jalavarjud ja kuldvõrud pahkluude ümber kandmiseks. Natest trüvese naisest sai lapsele kohe ema ja ta hakkas last armastama ning pani talle karjuste seas kasutusel oleva nime. Loe. Poisi nimi sarnaseks karjuse omaga otsustasid nata tapmiseks nimetada. Kevad oli kätte jõudnud ja kõik lilled metsades, aasadel ning mägedel õitsele puhkenud. Juda oli tahvlis 15 täis ja Chloe temast vaid kaks aastat noorem. Kuna looduses valitses rõõmus üle meelikus, matkisid tahvlis jakk loe. Noored ning tulvil elujõudu, kõike, mida nad kuulsid ja nägid. Kuuldes linde laulmas, hõiskasid Menadki. Ja nähes Võõnekesi kepslemas Targlesid ka nemad kerge algselt ringi. Kuidas kord lõuna ajal vilepilli mängis ja kari varjulises kohas puhkas? Märkestad Klooja on magama jäänud. Mis pani pilli käiste silmitses Kloed täitmatu pilguga endamisi sosistades. Kui kaunid on need silmad, mis praegu on suletud kui äärmiselt hinge ei õuntega õitsvaid põõsastel pole sellist hõngu, nagu ta suul. Ometi söandanud teda suudelda. Sest lõhestab mul südame ja teeb mu meeletuks nagu värske mesi. Kardan maid majanda suudlusega üles. Võtaks neid vatreidritsikaid, ei lasenat teda oma valju siristamisega magada. Kui sügis oma täies ehtes oli ja viinamarjakoristamisaeg käes, hakkasid kõik tööle. Ühed parandasid viinamarjapresse, teised puhastasid tõrsi, kolmandad punusid korve. Mõned teritasid sirbi, taoliseid nuge, millega viinamarjakobaraid lõigatakse. Mõnedele pesid kive, mis mahlakaile kobaraile surutiseks pandi. Ja ülejäänud muretsesid hagu, et nende põlemise valgusel öösiti viinamarjamahla ära vedada. DAF nise Chloé panid käed külge, jättis kitsed lambad seniks rohkem oma pead. Thnis kandis korviga viinamarjakobaraid, sest lesbusel kasvatati ainult väetiat luuderohu kombel roomavat viinamarjamittepuuna kõrgusesse tungivatega kõrgel okste küljes kasvavat. Isegi maimuke, kelle käed äsja mähkmetest vabaks on saanud ulatub sääraseid kobaraid võtma. Nagu Teoonisuse pidustustel ja veinivalmistamise puhul kombeks oli heitsid naaberpõldudelt appi kutsutud naised silma tapmisele, kiitsid teda ja väitsid, et ta sarnanevat poolest joonusisele Endel. Ja kõige julgem tüdruk isegi suudles tahtmist teda selle keerutades. Kloeljaga tegi see meelehärmi. Mehed jälle vallatlesid Kloega ning karglesid tema nähes nagu pöörased saatorid nooreminaadis. Nad oleksid meelsasti tahtnud olla lambad. Loe karjas. See kõik, rõõmustas Kloed, kuid kurvastas tapmist. Soovisid mõlemad, et viinamarjakogumisele kiiremini, lõpp tuleks jenemata, aga sa võiksid minna oma armsaks saanud paikadesse ning talguliste tüütu kisa-kära asemel taas kulda, vilepillimängu või lammaste mäegimist. Ja kui mõne päeva pärast kogu saak oli korjatud värske vein vaatidesse valatud ja kui enam nii palju töökäsi ei vajatud, ajasid nad oma karjad uuesti aasale. Rõõmu tänasid need nüansse ning tõid esik kannina viinamarjakobaraid kuus väetidega. Mõned rikkad meid, tümne noormehed, soovides viinamarjalõikuse aegu kodulinnast kaugemale lõbutseda lasksid väikese laeva vette, panid oma orjad sõudjateks ja sõitsid kõigest rännuääres paiknevatest mutile hiinlaste põldudest mööda. Kui need piki rannikut 30 staadioni edasi olid purjetanud läksid need selles paigas. Gustaf Nis jakk loe. Kudu oli maale, sest pidasid lausuma jänesejahiks sobivaks. Kunemetkümnelased kinnitasid laeva kalda äärde haljastest pajuokstest keeratud köiega. Tulid tapmise kitsed, rändaja, sõit pajuoksad ära. Laev triivis rikkaliku laadungiga merele. Afinist hooletus karjapidamises, süüdistades tahtsid nad teda tasuks kaasa viia. Nüüd Valdes külaelanikke, raev tormasid metümnelastele kallale nagu hakkide parv ja kiskusid korrapealt tapmise nende käest ära. Seekord pääses DAF nisu lennu Adera õnnetusest kuid lugu polnud sellega veel lõppenud. Kui me tümnelased jalgsi tantsides suurte raskustega koju jõudsid, ise muhke ja haavu täis. Selle asemel, et saabude priisates ning toretsedes süüdistasid nad müti Liinlas inimdevararisumises. Kättemaksuks otsustati müti linlasi üllatada vasturünnakuga. Pealik läks kohe järgmisel päeval maasõjas ning sõudmises välja õpetatud meestega merele ja laastas rannaäärseid müti linlaste põlde. Chloé hoidis pere eesti maakarja ja kuna nad teda taga ajasid põgeniste abi otsides nümfide koopasse ning anus jumalannad nimel, et tema ja ta kari säästetakse. See aidanud aga midagi, sest need tümnalased irvitasid jumalannad kujude üle, ajasid karjad minema ja võtsid Chloé kaasa, nüpeldades teda seejuures nagu kitse või lambatalle. Kui me tümnelaste väepealik kümmekond staadioni edasi oli sõitnud tähtistama röövretkest väsinud sõdalastele veidi puhkust anda. Kuusirbitaoliselt merre kaarduva kaljuneeme ligidal lahe suus laskis ta laevadel avamerele ankrusse jääda. Kuna nad kõike külluses kokku olid röövinud, hakkasid nad lõbutsema ja pidutsema. Ent merel toimusid kummalised lood. Kui nad tahtsid ankrut hiivate, ei liikunud see paigastki. Ja kui nad sõudma hakkasid, purunesid aerud tullid delfiinidega viskudes veest kõrgele välja, lõid sabaga vastu laevakeret, niiet meelid järele andsid. Samuti oli kuulda, kuidas neemel asuva järsu kalju otsas vilepilli häält kostis. Kuid see ei olnud meeldiv heli, nagu vilepillil tavaliselt vaid kohut justkui sõjapasuna oma. Igaüks, kes kaine oli, taipasid need pettepildid ja helid. On paanid. Kes laevnike peale millegi pärast pahane on. Kuigi ühtegi paani pühakut Polnud nad rüüstanud. Asi selgus alles päeval, kui nende väepealikule, kes jumala tahtel magama jäi Paan ise unesilmuse sõnas. Kõige riivatumad ja ülbemalt kõikidest inimestest, kuidas te julgesite nii jultunult märatseda sõjakäraga, rikkusite te mulle armsate maakohtade rahu minu hoole all olevat veiste, kitsede, lammaste karjad, olete te ära ajanud tütarlapse, kelle saatuse najal Eeros armastuse legendi tahab luua. Olete te otsealtarite juurest röövinud? Kui sa loed kõige kiiremas korras nümfidele tagasi, ei too. Ja ta kitsi ega lambaid tagasi ei anna. Hoolitsen ma selle eestite põhja lähete ning kalade roaks langete. Laeva pealik viisise loe oma lipulaevaga kaldeni. Ja vaevalt tulik loe maale astunud, kui taas kalju otsast Süüringsi hääl hakkas kostma. Seekord aga mitte enam sõjakenega hirmuäratavad vaid sellise tooniga, mille saatel karja karjamaale aetaks. Niipea, kui loe oma kaaslastega tagasi oli jõudnud ei unustanud nad paani austamist. Pärjetanud karja juhiks olevas soku männi okstega viisid nad Pedak alla valasitele veini pähe, kiitsid paani ja ohverdasid sokud all riputasid ohvrilooma üles ning võtsid naha maha. Ja kui liha oli küpsetatud keedetud, panid nad selle siiasamasse aasale lehtede peale maha. Naha koos sarvedega kinnitasid Pedaka külge paani kuju lähedusse. Nimelt seesugune karjaste kink karjaste jumalale. Seejärel istusid nad maha sööma. Juhuslikult astus nende juurde veise, karjus Filitas, kes parajasti tahtis tuua paanile pärgi ja viinamarjakobaraid koos lehtede ning väetidega. Filetas kiitles, et ainult Paan temast paremini flööti mängib. Täpne loe palusid teda tungivalt, et oma kunstist kaneel osalaseks ja flöödimängu armastava jumalapeol neile midagi mängiks. Kunega tahnises Süürings nii kõrge kunsti jaoks liiga väikeseks osutus jutustas Lamon loosi üürinksist. See vilepill siin polnud omal ajal üldse mänguriist vaid imetoredasti laulda oskav kaunis neid. Ta karjatas, kitsi mängis, koosneümfidega, laulis nagu veel praegugi, laulab kõrt, tulite paani juurde, keelitasin teda oma soovidele alistuma ning lubasid kõik neiu kitsed toovad kaksiktalled. Neid aga naeris paani armastust ja ütles, et tema küll sellist armsamat ei taha, kes pole päriselt sokkega inimene. Paan hakkas neidu taga ajama, et teda väevõimuga omandada. Režissööriks, sõgeda, pani eest laiali, luhale. Peitus seal roostikku. Aga neid ei leidnud. Siis vaibuste viha nukrana mõistis ta äkki tüdruku kannatusi ning leiutas selle vilepilli ühendades vahaga ebavõrdset pillirood nende armastuse mälestuseks. Neid aga, kes kunagi oli kaunis inimlaps, on nüüd heledakõlaline Süüriks. Saatus veeretas armastajate teele veel mitmeid takistusi, enne kui neist õnnelik noorpaar sai. Ja üsna pulmade eel selgusid. Nii tahvlis kui Chloe on pärit suursugusest perekonnast ning üksnes kurbade asjaolude kokkusattumise tõttu kodunt eemal üles kasvanud. Kuid pulmad peeti ikkagi maal. See oli nimelt tahvlis loe Su, sest nad lihtsalt ei suutnud linna elu taluda. Aga ka vanematel polnud midagi maa pulmade vastu. Ja kõik oli siin nagu sellistel puhkudel ikka. Lihtne ja südamlik. Vanad tavad ja vaimukas nali olid, au sees. Mängiti seeringsiti flööti, tantsiti, Klooja tahvlis, suudlesid teineteist. Läheduses aga sõid kitsed karjamaal rohtu, otsekui oleksid ka nemad peo rõõmust osa saanud. Ja nõndaviisi kulus neil aeg peaaegu kogu eluaja. Elades karjastena, austasid nad oma jumalatele sepaania eirost muretsesid endile suured lamba- ning kitsekarjad ja pidasid kõige paremaks toiduks puuvilju ning piima. Kui nad aga poja said, lasid nad ka teda kitsel imetada. Ja nende teise lapsena sündinud tütreke jõi piimalamba udarast. Koos lastega elasid nad karjaseelu vanaduspäevil.