Ta oli tehniliselt välja töötatud lõpetaja ja samas oli ta nii imeliselt õrn ja graatsiline nagu portselanist Latvet imeilusa välimusega ja nii siiras oma tantsus ja niisugusena on kiita mulle riigieksamil meelde jäänud ja ma tegin temale kvooti. Aga ma tingimata tahaksin mainida, et ma olen väga õnnelik. Ta on viinud klassikalise balleti traditsioonid Vanemuisesse, kus ta ise Vilbre Hobuse muusikalise ja sõnalise iseloomustuse andis paari aasta eest ühes saates Jelena poolsnjakile. Tema õpetaja Liia Leetmaa. Riigieksamitest on möödunud 31 ja pool aastat. Kõik selle hea ja kauni, millest õpetaja rääkis, on Jelena pausi jaks suutnud säilitada. Aastad on seda aina süvendanud ja lisanud palju uusi jooni, mida balletikooli lõpetamisel kõige läbinägelik kuumad ja Heab soovlikumadki inimesed ei osanud ette aimata. Praegu on minu vestluspartneriks Vanemuise teatri peaballettmeister ja Jelena Pozniacki kauaaegne tantsupartner filovilima Teie tulite teatrisse natukene hiljem kui Jelena Pozniack. Leidsite temas nii-öelda pisut vanema kolleegi. Kuidas siis iseloomustaksite teda kui partnerit ja, ja hiljem teda, kui teie ballettmeistri käe all tantsida. Ja ma tulin tõesti. Mõned aastad hiljem leidsin vanema Bortneri, aga nüüd on need dimensioonid radikaalselt muutunud. Nüüd on niimoodi, et Ma väga kindlasti juba seda tean. Et mina olen vanemaks jäänud ja Eli ela ikka saab nooremaks ja nooremaks, seda tõestavad ju kõik temal lavarollid. Seda te näete kõik ise praktikas, et siin ei ole mingisugust valet vaid kõik on teie silmade all sündinud ja sünnib veelgi. Mis tema kohta ütelda, see on nii kunstile pühendunud inimene, kui vähegi veel olla, saab jäägitult oma elu sinna andnud. Tai tunnetagi võib-olla midagi rohkemat kui seda, et tema peab olema igal hommikul vara teatris ja lahkuma alles siis, kui kõik asjad laabuvad hästi. Kui partner kohta mõtlen, see oli äärmiselt andunud partner oma partiile partnerile. Temaga oli fantastiliselt hea tantsida koos. Ja nüüd, nii imelik kui see ka on, on temale kohutavalt hea lavastada ikka ja jälle ma leian temas uusi tahke ikka jälle, ta kutsub endale midagi lavastama ja ma ütlen, et meie teed ei lähe mitte lahkuvaid teed on jäägitult ühinenud ja kindlasti te näete teel teda ikka jälle laval. Ja nii, et me võime loota, et Tiina see suur roll ei jää, siiski mitte Jelena Pozniacki viimaseks lava rolliks on täiesti kindel selles. Kui nüüd mõelda nende väga paljude osade peale mida olete teinud teie temaga koos ja mida olete lavastanud teie teda silmas pidades, siis mis teile endale nendest ehk on olnud mingit moodi nagu teistest erilisemad ja võib-olla millises rollis olete te midagi jällegi uut ja ootamatut avastanud või on see olnud nii, et alati teate täpselt mida te tahate saada ja saatega? See on küllalt niisugune intiimne intuitiivne protsess sellepärast et eks kõik sünni tihti siiski juhusest. Aga Jelena on selline lugu, et ma alati usun temasse. Vaat siin hakkab mängima see fenomen, usk, võimatusse, kardamite sellesse uskuda seal moto muidugi pärit Betti Alver, keda ma alati südames ja kelle mõõtudega mõõdan ka tihti paljusid nii elu kui kunstiprotsesse pragu niuke, emotsionaalne tagama niivõrd suur, et ilmast üldse äkki ta mingis lühikeses saates tundub mulle nii seal ilmvõimatu olevat selle pärast, mis ta teeb, kõik, kõik on hästi tehtud ja seda ei taheta mitte uskuda, et alati kõik hästi tehtud. Nii, aga tema rollide juurde siis muidugi. Mida aeg edasi, seda küpsemaks on rollid muutunud, seda targemad nad on. Eks igas rollis on midagi väga põnevat ja temale ainuomast, aga mis neid kõiki ühendab, ma arvan, see on siirus, ausus oma rolli käsitlemisel, rolli minekul ja vastutustunne, vot see on kõikide rollide puhul ühine. Aga eks muidugi kõik ütlevad seda ja ma ise töö on ka seda, et Tiina oli pöördepunkt ja ega see ei olnud kerge algus alata jälle täiesti nullist. Kõik prestiiži küsimused ja kõik olematuks teha oma endine elu ja täiesti nullist alustada. See ei olnud mitte lihtne. Aga ega ta lihtne ei tohigi olla ja tänu sellele ta suutis jälle uskuda võimatusse. Kui ei oleks olnud tema valmis tantsima Tiinat ka Stiina oleks siis sündinud Vanemuise laval. Tiina kui ballett. Ei, kindlasti mitte, sellepärast mina vaatan ainult läbi inimeste rollide poole ja lavastuste poole. Ma olen väga palju fantaasias, kõike, mida ma tahaksin lavastada, aga need on niisugused asjad, mis ärkavad ainult läbi inimesi. Ja kui ma näen, et inimene on selleks valmis, ma ei oska isegi seda seletada. Aga juu oli niisugune ajalooline, situatsioonilise paratamatu seisund. Deposnakis oli korjuna juba nii palju traagikat, meeleheidet, elunägemist, valu. Et selle pealt on juba lihtne tava paljusid asju mõista ja eks ta nii ole, võllid tulevad ikkagi ainult läbi nende interpreetide. Kas on see õige, et Jelena Pozniack nagu vahepeal tahtis tagasi tõmbuda ja ja tuli siis ikkagi lavale tagasi? Ja niisugune periood oli, siis oli küllalt valuline periood oli 11 aastat tagasi kui tal oli õigus minna pensionile ja ta tahtis seda õigust väevõimuga kasutada. Aga no siin mina vastasin talle ka väevõimuga vastu, meil oli siin väga suur konflikt. Sellepärast et ta tõesti tahtis nagu õigel ajal lõpetada au talle. Aga vaadake, kui imelik on saatusetee, kui ta oleks teinud siis lõpu, siis oleks jäänud just nimelt tema küpset Survallitantsimata. Ja nüüd, 11 aastat hiljem ta tõestas meile, et see on nüüd uus hingus ja tal oli selleks täielik õigus. Aga millele ma olen uhke ja kindel, et just tänu sellele protsessile näevad jälle nooremad, ma mõtlen tantsijaid, ballettmeistreid mida on siiski võimalik veel ära teha. Ahjaa, pean seda eriti tähtsaks, et ta veel laval on. Et ta praktiliselt näitab noortele kõike veel ette, näitab oma jõuvarusid, oma kõike, seda, mida ta on korjanud, sellepärast et ma võin teoreetiliselt kõikidele väga paljusid asju seletada, selgeks teha, metoodikasse, viia, täpsustada ava üks elav eeskuju. Lihast verest tõelisest niisugune eeskuju, see värbivati austust ja paneb käima ka palju niisuguseid huvitavaid protsesse teatris. Helina Pozniack tegeleb ju vist juba üsna aastaid, ka repetiitor-ina tegeleb noortega. Kuidas ta jõuab neid kahte asja kõrvuti teha. Võib-olla alguses, kuidas seda tööd alustas, siis tekkis küll küsimus, kuidas ta jõuab. Aga aastatega inimene jõuab kuidagi rohkem, ta oskab ennast paremini organiseerida. Ja see on hirmus tähtis, et just nimelt meie teatri priimabaleriin Nonii ise repetiitor on naisrühma juures pidevalt proovide juures ja annab ka treeningut, sellepärast need on kõik seotud protsessid. Kui seal on eri inimesed, siis on tihti palju lahkhelisid selle pärast. Igaüks mõistab ju balleti omama hotell ja tahaks näha võib-olla oma ideaali. Igalühel on õigus. Aga kui sellega tegeleb vähe inimesi, ma arvan, et tulemused on paremad. Me leiame üksteiselt väga toredat toetust ja põhiväärtustes, ma mõtlen elu põhiväärtustest, meil ei ole lahkhelisid ja see on kõige tähtsam, süvendab. Kogu Jelena Pozniacki tantsuelu on olnud seotud Vanemuise ka. Kuidas arvate, kui Jelena Wozniacki oleks sattunud kas Estoniasse või kuhugi Leningradi või Riiga mõnda veel suuremasse teatrisse? Oleks olnud tema jaoks parem või halvem kui Vanemuisesse tule. Seal on kõik raske ütelda, kuna ei ole seda võrdlusmaterjali, mis selle oleksid, aga on. Aga üks on siiski kindel, vaadates praegu kõikide teatrite repertuaari ja vaadates neid juht tantsijaid, kes võib-olla terve oma eluaja jooksul vaata oma päris rolli, ma mõtlen, selle kordumatu rollimis, lavastatakse nendele siis loomulikult tema natuuriga tantsija, kes alati otsib, otsib ja väga harva jääb iseendaga rahule siis temal, see on ikkagi õnnelik saatus, kuna temal on lavastatud üle 30 rolli, need on kõik originaalrollid. Kaja Lindal on esimest hooaega Vanemuise balletirühmas pärast koreograafiakooli lõpetamist. Oleks päris vale öelda, et soovis tantsuga tegeleda, oleks kuidagi süüdi leina posinakil. Tütarlaps tantsis ammu enne kui esimest korda teatrisse balletti vaatama tuli. Tantsis klubide tantsuringides ja koolis. Ent kui Ülo Vilimaal ei teatri juurde stuudio, kuhu konkursi alusel valiti kuulidest tantsuhimulisi andekaid lapsi, siis sattus Kaja Lindal nende hulka. Ja siit alates võib ta pidada end Jelena Pozniacki õpilaseks. Kui kaua tema käe all õppisite? Viis aastat? 15 oli muidugi väga nõudlik ja ja ta oskas meid õpetada armastama tantsuteatrit, koolilapsed vähema teatriga puutuvad kokku. Aga kuivõrd me käisime kogu aeg siin teatrisse, siis tangu oskas mütsi kas sisse sööta vaid nii, et ära ei hirmutanud, kuigi raske oli. Või ei, vastupidi just iga aastaga järjest rohkem rohkem ikka tuli tuli tahtmist juurde. Teid viis tahtmine lõpuks lausa balletikooli. Jah, mäletan kooliajal, kui ta, kui ta meile tund andis, siis, siis me püüdsime teda järgi teha alati salaja kodus sai kaika Buznaki liigutusi tehtud ja kuidas ta õpetab, ja siis kuidas ta laval on. Ja siis, kui me kõik kokku saime, kõik tüdrukud neli tükki meid lõpus oli, siis, siis kui me salaja niimoodi tantsisime enne tundi, siis, siis ikka kõik olid Buzniakid. Ja kui te nüüd praegu tagasi mõtlete selle peale, kas teil õnnestus olla väiksed snäkid, liiga vara veel tagasi mõelda-i teha. Nüüd kui te olete naisrühmatantsija, nüüd on teie repetiitor jällegi Jelena poisina. Jah, aga nüüd on ta tunduvalt teisem, sest kooli ajal võis ta karjuda ja ja võis igasuguseid asju näkku öelda. Aga nüüd nüüd on ikka, kui, kui täiskasvanud inimest võtab seda ikka vahel, karjus ka. Tuli ette muidugi. Ta tuletas meelde, kuidas tema õpetaja oli kunagi olnud Vanemuises Ida Urbel. Et kuidas tema oskas võtta inimesest viimase. Ja tema püüdis nagu seda järgida, meist võtta maksimum. Ega teie olite siis veel liiga ebaküpsed selleks, et seda maksimumi pakkuda. Ja me püüdsime ikka, aga no kasse, maksimumi andmise nõue, see püsib tänini. Ja muidugi, nojah, see ongi väga hea, et, et varem sai õpitud Leena Pusnäki juures sellepärast et nüüd me teame, mis taotlused temal on, mida ta nõuab, milliseid lihaseid ja millist tantsu ja, ja kus, kus olla paindlik ja ühesõnaga ta õpetas meile, mida koolis näiteks vähem õpetatakse. Et kui võtad mingi poosi, siis siis seda midagi väljendama, see peab seal peab midagi andma. Ja et tants ei ole üksluine, vaid tants ei ole lihtsalt tehnika pärast. Tants on selleks, et midagi väljendada, et sisu edasi kanda, kus nakkus, kas veel õpetada ennast vaatama? Tiiti mingil juhul ei tohi näha ainult teesia teiste vigu vaid peab, peab eelkõige nägema viga endas. Ja siis siis jälgima ja vaatama, kuidas, kuidas teistel on ja õppima teiste pealt lahtiste silmadega olema balletisaalis praegust on lihtsalt hämmastav. Millises vormis on Helena Buznak? See on lihtsalt uskumatu, see äratab suurt imetlust, mis on teile rollidest kõige suuremat muljet avaldanud Tiina, nii emotsionaalset, tantsu praktiliselt ilma ilma koreograafiat, ta lihtsalt olemine laval. Seal on minu jaoks müstika, kas see ei ole ainult tantsija, siin peab olema väga suure sisseelamise ja läbielamisevõimega inimene. Ja, ja see on see, mida ei saa õppida, mis, mis peab lihtsalt olema teatris üldised, palju ei olene sellest, kui tasemel on sinu tehnika vaid just see, milline on sinu individuaalsus ja mida sa suudad läbi elada ja kuidas seda pakkuda inimestele täna õhtul teete te kaasa juubelilavastuses teengel. Willima sättis meile ühe vahva show, kus 12 või 13 tantsijat on, kõik on riietanud ennast Buzniacki kostüümides, kus ballettides tema soleerinud on. Siis minu jaoks on see väga vahva tunne on kui. Ma olen nele tillunes, peegelist Buznak konstav, kunagi tantsinud ja siis kõik läinud, ei ole. Kuule, aga kui ma selle kostüümi selga panen, siis ma tunnen ennast mängu Bosnia äkki, kas lapsena või, või noh, temale või öelda. Teie esimene hooaeg on alles alanud. Ma soovin, et kõik see, mida teie õpetaja on tahtnud kindlasti igasse oma õpilastesse panna. Et see aastate pikku avaldub ja teilgi tuleb ilus ja sisukas lavatee. Edasised jutuajamised on juba tehtud laupäeva õhtul teatri jalutussaalis. Jelena Pozniacki juubelit tähistati liidi austeri balletiga. Tiina juubilar tantsis nimiosaga 28 aastat tagasi ida Urbeli lavastuses. Praeguse lavastuse pühendas Ülo Vilimaa Ida Urbeli mälestusele. Nagu ikka, siis kõigil balleti suursündmustel. Jumal, anna ekston. Teid võib nimetada meie kõigi tantsijate emaks tänu balletikoolile. Olge nii, kallis, öelge midagi. Jelena posijaki, kasta laiali, kallis, ma olen tehtud tasuta, räägin. Need sõnad töösid ja ma nii uhke, ma olen väga õnnelik muusikat, ma väga armastan, ema, siin on need kupüürid tehtud, suurepärased viilima ma olen juut, oli õmmeldud mäletut Heima või teda määrati siia. Sest tol ajal oli niisugune pooniaalne ballett meistrit päri. Ta ütles, et nippisikas Ja ma oli kuldne käsk, vaid ta oli kuldne. Kuulge, te mõõtnud. Aga ma usun, et eks omal ajal, kui Jelena Pozniack määrati Vanemuises seega õnnelikuks ei, ta oli õnnetu ja mina olin mina pidin seda ütlema, aga ma ütlesin, ei ole viga Vanemuises saator rohkem huvitavat tööd teha. Heino Aassalu ma palun, et teie sõnastaksite kuulajate jaoks, kes on teie arvates Jelena posi hakk Vanemuise-le ja mis on Vanemuine Jeneljambosjakile? Irina Bosnia mitte ainult Vanemuisel vaid isegi kogu meie eesti balletile on üks tähelepanu väärne ja oluline nähtus. Ta on ületanud traditsioonilised baleriini mõõtmed, ma ütleksin niimoodi või ja mis tavaliselt poleriinile kuulub. Ta on väga suurel määral laiendanud meie arusaamist mõistest ballett sellepärast et ta on väga palju saanud osaleda paleti eksperdil bändis, mis siin Ülo Vilimaa juhtimisel viimastel aegadel on toimunud. Kuigi eksperiment ei ole võib-olla see õige sõna, sest see on lihtsalt Ülo viima viis ennast niimoodi balletis avaldada ja Jelena Bosnäki näol ta leidis omale muidugi suurepärase kaastöölise. Ja see sai võimalikuks selle tõttu. Ma usun, et kõigepealt Irina posinaki, üks tähtsaim, Natalia Leetma suutis oma õpilastes ja nii ka Jelena posinakis säilitada individualist teedi tähendab tema vorminud oma õpilasi mitte mõõdu järele, siin juba mingi oluline panus. Lisaks balletitehnikale ja väljendusvahenditele, mis oli antud Liia Leetmaa poolt oli see niisugune oluline kõll. Ja nüüd, sattudes Urbeli käe alla oli mõjutaksin hääl ja sellepärast, et noh, me oleme kooliõde koolivend ja kuidagi väga raske on temast rääkida kui Jelena poisina. Kõlarist on meile kõikidele jäänud Ecali haljaks ja ta sattus Urbele juurde ja tal oli nii palju tarkust, et ta kuulas ära, mis sellel inimesel ütelda oli, mis mõtleb sellele inimesele oli. Vaidlustes ta kuulas ära Urbele ja võttis Urbelile väga palju olulist oma kunstiteele kaasa. Ja kui siia tuli, siis nüüd veel Ülo Vilimaa ja kõik teised ballettmeistrid, kes on käinud Vanemuises lavastamis viimati kuni Mai Murdmanni välja siis kas nendelt kõikidelt midagi võtta ja üha muutus üha muutus, üha arenes. Ja tegi nüüd meile kõikidele niisuguse toreda kingituse, et tantsides oma 32. hooajal on ta noortes täiesti hiilgavas vormis just sisuliselt sisuliselt tantsida Tiinat, nii nagu tema seda praegu teeb, see on seal kunst. Ja kui me balletis näeme niisugust taset, siis balleti iialgi ei sure ära, siis balleti jääb alati olema, kui teda tehakse niisuguse sisuga. Erakordne on see sündmus ka veel selle poolest, et meie räägime täna laupäeva õhtul siin. Aga esmaspäeval on nelja jõudnud oma esimese juubelini. Artistide puhul sellest väga ei räägita ka siin häbeneda ei ole mitte midagi, selle üle võib ainult uhke olla. Sest meie balleti ajaloos ei ole küll seda olnud, et oma suure juubeliaastal baleriin võib nii täiuslikus vormis peatu vaata teeta tulla haruldane sündmus. Ja mitte ainult see, et jäljebusnäkuna olnud tants ja nüüd siis nii kaua aastaid, muuseas, aga ta on saanud Ülo Vilimaa kõrval siin üheks balletijuhiks peale kõige muu, me peame teadma, et Vanemuises ei ole olnud ju pidevat, väga tugevat treenerit aga tantsijal on hirmus tähtis treeningus olla, eks ole treeningutest osa saada Ennast ised vormis hoidnud. Vaat see on veel kõige suurem ime. Et andes teistele treeningtundi, ta peab ise kaasa tegema iseennast. Vormis on, see näitab muidugi erakordselt tahtejõudu ja armastust oma kunsti vastu oma teatri vastu. Ja ta on muidugi Vanemuisel rahandusaga, nagu mina olen aru saanud. No me oleme kõiki oma saada otsijad siin elus. Ja mulle tundub, et Lealja, Bosnia õhk on siin Vanemuises oma saare leidnud. Liia Leetmaa, teie võite olla täna vist väga õnnelik, sest teie olete nii tubli lapse üles kasvatanud. Ja tõesti, ma olen väga õnnelik ja ma olen rahul. Olen rahuldus Lia eluga sellepärast, et kui ta kooli lõpetas ja ma sain teada, tuleb Vanemuisesse. Siis me kõik olime natuke nukrad, sellepärast et siin ei olnud klassikalist balleti ja ma mõtlesin, kuidas mu vaene laps öösel töötama hakkab. Ja nüüd on möödunud 30 aastat ja muidugi vaatevinkel ja selles suhtes on absoluutselt muutunud. Aga tänane Tiina jättis erilise tugeva mulje. Loomulikus lavastuses on Willimal väga-väga õnnestunud lihtsalt minu meelest šedööver. Ja mida rohkema liide austeri muusikat kuulan, seda rohkem südamesse läheb nõnda et kõik see süntees, foku ja heal järjel ja suurepärane diila. Noh, see jätab mulle niisuguse mulje, et ma rahutu veel mitu päeva ja, ja on jäänud ikka endiselt Sharmikakse, tahaks, temas on palju kelmikust jääma, vaatasin, et tal on niipalju veel seda energiat ja ta sooritab kõige raskemat tõstet veel väga suure kergusega. Muidugi dramati temas on, see on minu meelest väga sügav, väga läbimõeldud ja seda ei saa õppida. See on temal kaasas sündinud ja kui ma vaatan seda astendimise nalja teinud, siis ma võin ainult rõõmustada, et tema tuli Vanemuisesse, sest seal on olnud väga ilus, pikk ja rikas, balletielu. Viidi auster, te olete näinud palju oma Tiinasid, nii palju, kui neid lavastatud on, ma usun, et kõiki kaks nendest on olnud Jelena Bosniakkis. Ma palun. Et te ütleksite mulle pooles. Jelena Pozniacki Tiina erineb teistest Tiinadest, keda te näinud olete. Mis koht on temal teie balleti saatuses? Hoid, teate, see on pikk jutt, kui ma hakkan nüüd võrdlema, praegused ei suudagi teha, sellepärast ma olin nii erutatud, et mu kõik sees väriseb ja silmad pisaraid täis. Igatahes see kiri on minu parim siin. Ta on minu tütar. Koos selle muusikaga, nagu ma olen teda sünnitanud ja elan temale kaasa. Et ma rohkem teil praegu lihtsalt mitte midagi ei suuda öelda. Täna on, sellest on küllalt. Nii algas selle imelise balletiõhtu neljas vaatus. Eesriide avanedes tantsib juubilari iga lavale Ülo Vilimaa jännata järgmiseks valsiringiks abikaasa eriskõlari kätesse. Ilus ja sümboolne, sest need kaks inimest on olnud Jelena Pozniackile tema võitlemistes ja võitmistes suurim tugi. Ja mis sobiks lavale kuhjuvaid, lille süle, neid saatma paremini õrnast pidulikust, lillede, Vaisist. Kõnesoove on tohutu palju ametlikke isiklikke austajatelt kolleegidelt. Sõnastus on igalühel erinev, kuid ikka korduvad sõnad. Ilu, õrnus, tugevus, siirus, visadus, töökus, sügavus, armastus. Ja siis tuleb õnnesoov Vanemuise balletitrupis. Kõlama hakkab Margo kõlari muusika sümfooniaorkestrile. Oma poja loodud helide saatel liiguvad Jelena Bosniakkis üle lavatantsijad omaaegsete rollide kostüümides. Õrnsis Enn kelmikas Anitra, vapper nele, vaoshoitud jaapanlanna, kohmakas kodalane. Neid on palju. Kuid 31 hooaja jooksul on neid olnud üle poole rohkem. See nii imekaunis õhtu meiega kõigi jaoks, kes olid saalis on nüüd lõppenud. Mul on tunne, et siis kui tantsisid, et praegused noored tantsijad teie läbi tantsitud rollide kostüümides siis teie silmis nagu peegeldus iga roll kuidagi. Aga kas see oli see hetk, kus tuli siis kõik see, mis olnud on nende pikkade lühikeste aastatega? Kas just täna on see hetk? Tähe kõige dramaatilisem roll ja need lõputud tervitused. See oli nagu midagi ainulaadset ja uut repertuaari, see oli midagi kordumatud. Ja tõepoolest, see oli väga tore vaadata, kuidas minu rollid läksid mu silme tee. Liigutav. Siia tulles nagu ei uskunudki, et võin siin kauga töötada. Aga state pikku hakkasin mõistma, tähendab suure ülikooliga linn. Ja meie profiili teatriga linn. Täna oli siin publikut, kes vaatas mind 30 aastat tagasi ja oli publikut, kes käib nüüd praegu vaatamas ja ja kui mul on nii kollekti, kes on nõus töötama minuga praegu jaa, tunda ennast selle kollektiivi lahutamata vajaliku osakesena. Kas see ei olegi see tabamatu tabamatu õnn, mis sai täna korraks kinni püütud? See on nii kaunilt öeldud, see nii ilusasti elatud loomingu elu. Soovin, et neid väga ilusaid hetki tuleks veel palju. Nii laval ise kui sellist tantsivad teie õpilased, teil on ju nüüd õpilased. Et teil oleks palju isiklikku rõõmu oma peres, oma tublist pojast. See, see on nii otsatult ilusat, siin ei oskagi midagi rääkida. Aitäh. Ma tänan teid.