Tere, Kuu, sa kumer kübar. Taevalatern pimedas öös. Hõbedane kuu, kuldne kuu. Tähe karjane. Sa oled meist nii kaugel. Ja ometi oled sa meie lähim naaber. Sa oled meie alaline saatja. Ometi muutud kogu aeg sinu poole, uluvad koerad. Sinu poole, õhkavad armastajad. Poeedid kirjutavad sinust luuletusi ja teadlased väitekirju. Taevalatern pimedas öös. Kuule sina vanaks, mina nooreks, sinu sirp ka, nägu, minu jõud kasvagu. Nii pöördusid meie esivanemad kuu poole. Nad austasid teda kui jõu, tugevuse ja terviseandjat. Usuti, kelle selja taha võitluse ajal kuu jääb. Võidab kuu, annab talle jõudu. Taevalatern pimedas öös. Täike süütab ta põlema etne ööselgi valguses päris ilma jääks. Mida pimedam öö, seda heledam latern paistab kuldne kuu. Aga valgus, mis maa peale jõuab, on hõbedane. Külmal talveööl annab ta lumele sinaka, helgee paneb jääkristallid sädeleva nagu väikesed tähed. Harjudelega tõmbab selget piiri nagu joonesta ja kindla käega. Külme kauge neiku neil pakaseöödel. Naastu ta leida. Lämbel augusti ööl On kuugi mahedam ja leebem. Hõbeda palgeks kastemärgade lehtede pealispinna jätab nende all sügavad mustad varjud. Nagu pehmet pintslitõmbed. Ise tundub ta suur ja kollane olevat üsna lähedal. Siis viskab ta kuldselt purdele veepinna. Kas selleks, et ise seda mööda kaldale kõndida kutsub hoopis endale külla? Ja ta. Mil. Juulis Swiss. Tähe karjane. Mõista mõista, mis see on. Laut, lambaid, täisterapeaga, oinas keskel. Teadagi, tähistaevas ja q. Öelgu teadlased pealegi, et kuulja tähtedel pole omavahel suurt midagi ühist. Vaatad taevasse jäikene, et need üheskoos suur kuu nagu karjane väikeste tähtede seas. Üks meie rahvajutt pajatab, et päike, kuu ja tähed kõiki üsna ühele üpris proosalisel moel tekkinud. Vanasti kujusid päeva, paljudel nii madalal oli pikk mees võinud seda käega silitada roninud ühe rätsepa lapsed rändrahnude otsas sõja torkinud taevapõline puga auke täis puhtast ulakusest ja uudishimust, et näha, mis vanataat seal üleval, tee. Rätsepal jälle kulunud püksi põhi Piledaks, lõiganud endale paraja sõõri taeva põlvist püksilapiks. Aga kui tema naine oma seelikule ka taevavõlvi tükipaigaks lõiganud oli siis saanud vanataadil sellest mõõt täis ja tõstnud sulase abiga taevavõlvi nii kõrgele, et keegi enamusele puudutama ei ulatu. Aga taevakõrvas, sinist kangast polnud parajasti kusagilt võtta ja paigad pandud kollased. Nõnda saanudki taevasse päike, kuu ja tähed. Neegrite jutt aga pajatab, et kuu olnud taevas ammu-ammu. Ent kust tulevad tähed? Kuumuneb ja langevad tähed on mädamunad, mis pesast välja visatakse. Viimi kallis kuulee Läsnale pilved. Sellest lillest vaigic simmasi. Laual mille ees siis ma ka seal oli. No hella. Mõtleja. Sa oled neist nii kaugel. Ja ometi oled sa neile lähima. Kosmilistes mastaapides oleme me ju lausa külg külje kõrval ja lähedaste naabrite vastu huvi tundmine on inimestel alati omane olnud. Meie esivanemad kujutlesid taevast majapidamist üsna oma maapealse sarnaseks. Kuu oli öötaevaperemees nagu õigel peremehel kunagi oli tal ka koma kuu sulane täht või planeetmis vaatamise ajal parajasti kuulajadus sees. Taevatalu peremees käis maapealsetel, neidudel kosjaski aga ikka saidakoori. Neiud ei usaldanud teda muutliku meelepärast. Teised rahvad on kuud enamasti naisena kujutlenud muistse kartma. Jaago kaitsja olid kuujumalanna Taanit, kes oli ühtlasi ka armastuse ja viljakuse jumalanna. Tema säravat öötaevast meenutavat loori peetik. Kõik viimseks. Chiptša indiaanlased uskusid, et päikesejumal Pokika inimeste kaitsjaid ja õpetaja tema naine kuujumalanna tahab aga inimesi hukutada. Põhja-Ameerika teeni hõimud sidusid kuud samuti naisega. Kuid see vana naine, kes kunagi suure oli hea jumalanna maaharimise ja maisipõldude kaitsja ning eduka piisoni jahi patrunes. Kiitmine lõngast. Meile laulab, ärka. Piisab sees kõigil. Sa oled meie alaline saatja ja ometi muutub kogu aeg. Kulub ja kahaneb, aga otsa ei saa. Ja niisugune ta on. Kitsas noorkuusirp kasvab ümmarguseks täis Kuurataks ja kulub siis vähehaaval jälle vana kuu Kriipsuks. Ent kohe luuakse farmalt uus noorkuu. Pidev sündimine ja suremine. Usute kindlalt, et noorkuu kasvatab vanakuu, kahandab? Sellepärast rehiti tööde algus ikka noore kuu ajaks siis pidi kõik alustatu hästi edenema. Noore kuu ajal lõigatud palgid usuti olevat hästi vastupidavad ja vammi vastu kindlad. Eriti vägevaks peetega täiskuud. Täiskuuvalgel nopitud arstirohud usuti olevat kõige mõjusamaks. Täiskuu aegu sündinud laps pidi olema tugev ja terve ning jõudsasti kasvama. Nõrgukesi lapsi kiigutati kolmel täiskuu neljapäeval kuuvalgel, et meid tugevamaks muuta. Ta ja täiskuuöödel nähtud unenägusid usuti kindlasti. 1000 on tohutult nõiad. Aknaga Ardinais koopmitsev. Meeleolu hämarus. Talve suudava mees, sinine, siini. Valuutaabi ELi imelik tunne on see j ohutud valajad. On akna kaardinass. Toas unenäod, hämarus, paikne talved südames. Seeni. Sinu poole uluvad koerad. Aga miks just kuu poole ei tea? Ju selles kuldses ketas peab siis mingi eriline lummus olema. Vanasti usuti, et magavale inimesele peale paistev kuu teeb inimese kuutõbiseks sunnib unes ringi kõndima. Kuu paneb maised meredki tõusma ja mõju olema, miks ei peaks tal siis koerte üle võimuja? Sinu poole õhkavad armastajad. Päevavalgus on armutult erre oma salajasemaid mõtteid selle kätte laotada. Aga päris pimedas ei näe ju armsa silmi. Ja siis tuleb kuum, kahvatu romantilise valgusega appi. Don peenetundeline abimees. Kunagi ei jääda uudishimulikult paigale, vaid libiseb oma kõrgel rajal vaikselt edasi. Puhkab hetke puuladval, vaatab korraks järvesilma ja jätkab teekonda, nagu poleks kõige mainis ega midagi asja. Ja ometi sündis sellest külaskäigust rinn. Või ehk luuletus. On noorkuu kui huupibistatud kuma keset pik tumesinist luuletust. Ütlemata sõnade kumin Räpidisteni kõvast. Valus on. Teadlased kirjutavad sinust väitekirju. Teadlased on täpselt välja arvutanud kuu läbimõõdu ja massi tema kauguse maast. Temast on tehtud fotosid tema merede leia. Mägedele on pandud ilusad nimed. Inimese jalgu nastunud Kuu pinnal. Kuutükikesi on laboratooriumites põhjalikult uuritud. Andmed on täpselt nagu ankeet ja vajalikud ning autoriteetset nagu ankeet. Kes tahaks kesköötunni kuuvalguses mõelda. Ankeedile. Väitekirjad on kõrvale pandud. Poeedid kirjutavad luuletuse. Armastajate tunnis meheks on kuldne kuu. Taevalatern pimedas öös.