Selle hästi tuntud laulu nimi on jalgrattavalss. Kas see meloodia kuidagi jalgrattasõiduga ühendatav on, see on iseasi. Aga tänasele saatele pealkirja andis ta küll. Soone. Pöörlevad. Eks köiki? Nojaa, nüüd leiutasid küll jalgratta. Niisugust iroonilisevõitu lauset on kindlasti igaüks mõnedki korrad enda aadressil kuulnud ja ise teistele öelnud. Ikka siis, kui on tegemist mingi lahtisest uksest sisse murdmisega meeste jalgratas, siis ära ei ole kõige igapäevasem sõiduriist, millega tulevad võrdse eduga toime lasteaiajõmmid ja staažikad pensionärid. Kuid lubage vabrikus valmis tehtud rattaga sõita, on siiski midagi muud kui see ise leiutada. Egas vanajumal loonud maailma koos valmis jalgratastega. 1790. aasta. Pariislased jalutavad palee Royali pargis sujuvalt õõtsuvad daamide puhevil seelikud ja päevavarjud väärikalt tippivad nende kõrval siidist satter kuubedes ja atlas kingades härrad. Siis ilmub parki krahh tõesti, vrakk. Noorsand, kelle ekstravagantset ja tegude ja mõtteavaldustega pariislased on harjunud. Aga seekord ületab ta kõik senise, nõuab kategooriliselt pargi peaallee vabastamist, ei vasta ühegi jalutaja küsimusele, vaid istuks sõna lausumata seninähtamatu imelise riistapuu selga ja kukub mööda alleed uskumatu kiirusega kihutama. Vrakki sõidumasin koosnes lauajupist, mille alla oli kahvel harkidega kinnitatud kaks puuratast peale aga tugi puugete jaoks. Laual istudes andis sõitja kordamööda kummagi jalaga hoogu tõstes oma siidkingadega pargi teelt kenakesi tolmupilvi. Sõiduriista nimeks panid vrakk sellerifeer. Esimene pool tuletatud prantsuse sõnast sellerit, tee kiirus ja teine pool ladina fero kandma. Ja jalgratas oligi leiutatud, sest varsti liikus juba hulk noormehi sellerifeeridel mööda Pariisi parkija bulvareid ringi. Arva küll, kui kellelgi õnnestub teha midagi nii hästi, et enam paremini ei saa. Jalgratas oli küll leiutatud, aga seda võis ju täiendada. Selle asja võttis oma hooleks paadeni hertsogiriigi ülem metsnik vabahärra Karl von tra ees. Ta täiendas tõsiv vrakki sellerifeeri lihtsa rooliseadmega, mille abil sai esiratast soovi kohaselt pöörata. 1818. aastal demonstreeris ta oma sõidukit Pariislastele, teenis tohutu vaimustuse ja sõiduriist sai tema auks nime. Dresin. Dresiin sai suurmoeks, mis sellest, et liikumine toimus endistviisi jalgadega vastu maad tõugates sellest ka teine nimetus. Traisi jooksu masid. Noobletta endid kihutasid Trasiinidel ringi, silindrid peas ja monokrid silmas. Ehkki kinganinad sellele lõbustusele kuigi kaua vastu ei pidanud. Eriti peeneks tooniks, peeti oma südamedaamile kondiauru jõul lõbusõitu teha. Selleks kombineeriti Dresiinile veel teine iste juurde. Ainuke häda, daamide laiad seelikud kippusid tagaratta kate vahele jääma. Aga Dresiine jäänud ainult lõbustusvahendiks. Üsna varsti leiti sellele ka praktiline otstarve. Käskjalad ja jooksupoisid jõudsid Traisi jooksumasinal endisest märksa kiiremini kohale. Kirjades seisab, et neljas tunniga olevat üks mees läbinud 50 kilomeetrit. Kas seda uskuda, see on nüüd igaühe oma asi. Järgnevatel aastakümnetel tegelesid jalgrattale täiustuste leiutamisega peamiselt inglased. Raske puuraam ja raudrehvidega Puuratad asendati metallkarkassiga. Rooli juurde kinnitati tugi, millele rinnaga toetuda. Jalgadega maas tõukamine muutus tüki maad kergemaks ja kiirus kasvas. Ka. Nimeks anti talle hobihoos, mängu hobu. Aga igal heal asjal kipuvad ikaga halvad küljed olema. Ei jõudnud üks õige inimene endale nii palju jalavarje hankida, kui see kiire sõiduriist neid läbi sõi. 1861 jälle Pariis. Armishoo varustas jooksumasina esirattakahe pedaaliga. Nüüd oli murtud hirm, sai patsikulu, mure jääb järmi. Sho asutas maailma esimese jalgrattavabriku. Kuigi sõiduriistad olid üsnagi ebastabiilsed ja kippusid kergesti külili kukkuma, edenes äri üle ootuste hästi ja laienes peagi firmaks. Nishi ja poeg. Nüüd sigines jalgrada Ta leiutajaid nagu seeni sügiseses metsas. Iga mees, kel pisut tehnilist taipu ja ka rida neid, kel seda hoopiski ei olnud. Katsus midagi täiendada või parandada. Mõne kuu jooksul tekkis terve hulk erinevaid jalgrattatüüpe. Ettevõtlikumad ärimehed avasid jalgrattasõidukoole. Õpetus kestis kaheksa kuni 10 tundi. Õpihimulist, sest puudust ei tuntud. Noorus võtab ju uue alati juhina, loomaks. 1869. aastal peeti Prantsusmaal esimene rahvusvaheline jalgrattasõidu võistlusdistantsil Pariis roa. Võitja keskmine kiirus oli 11 kilomeetrit tunnis. Samal aastal demonstreeriti Pariisi maailmanäitusel igasuguseid jalgrattaperekonna imelapsi. Seal oli mõnus tsikkel, üksainus pedaalide ja rooliratas umbes niisugune, nagu tänapäeval ekvilibristid tsirkusenumbrites kasutavad. Oli neid, millel pedaalid olid paigutatud tagaratta külge kõigist imeasjadest. Kõige imelikum oli ehk Velose nimeline kaadervärk rattakujuline puur, mille sees olid koerad just elus. Koerad spitsid puudid ja kas või karjakrantsid. Seadeldis töötas labratas põhimõttel. Loomad panid ratta varbringis joostes pöörlema. Sõitja andis rooliga õige suuna. See koeramootoriga sõiduk siiski populaarsust ei võitnud. Inglismaal, kus koerad teatavasti moodustasid privilegeeritud seisuse, tekitas niisugune häbitu leiutis koguni meelepahatormi. Sünniajast peale oli jalgratta välisilme olnud õige erinev. Kord olid mõlemad rattad ühesuurused, korda esimene, suurem kord tagumine. Kõige kummalisem ilme sai jalgratas 1878. aastal inglastelt. Kiiruse tagaajamisel suurendasid nad järjest esiratta läbimõõtu, kuni see jõudis kolme meetrini. Sellisem instrumi seljas sõitmine oli ohtlik asi, sest teadagi, mis kõrgelt kukkumine tähendab vigastused olid garanteeritud. Kui need rasked ei olnud, siis oli sõitja lõige hästi läinud. Aga kiirus oli neil tõesti kõva. Ühe võidusõidu võitja läbis kaheksasajameetrise vahemaa 72 sekundiga. See on 40 kilomeetrit tunnis. Muide, ega neil ratastel sõitjaid vist kuigi palju poleks olnud, kui algajate jaoks poleks tehtud kolmerattalisi sõidukeid. Seal oli tasakaalu hoidmine, tegi lihtsam ja sai oma kõrge positsiooniga tasapisi harjuda. Möödunud sajandi kaheksakümnendad aastad tõid juurde kettülekandekuullaagrid õhuga täidetud kummid. 1891. aasta jalgratas nägi välja juba samasugune kui meie päevil. Tõsi, vrakki selleri feri sensatsioonist oli möödunud 100 aastat. Vaat sulle siis jalgratta leiutamist kui palju aega ja kui palju tarku päid selleks tarvis läks. Meie linnapildis on jalgratas haruldane nähtus ja maalgi eelistab noorem rahvas bensiinimootoriga rattail ringi kihutada. Aga paljudes lääneriikides on kütusekriis ja liiklusummikud toonud jalgrattale uue hiilgeaja. Ajakirjanduse andmetel sõidavad jalgrattaga tööle Hollandi, Kanada ja Taani peaministrid. Seda sõiduvahendit kasutab Belgia kuningas muidugi selleks, et isikliku eeskujuga innustada oma riigi kodanikke autouputusest loobuma. Ameerika ühendriikides räägitakse koguni jalgrattabuumist. Juba 1972. aastal müüdi seal jalgrattaid rohkem kui autosid. Vahe on 1,8 miljonit. Reas osariikides on koolides sisse viidud jalgrattaõpetus ja ühes California kolledžis tervelt semestripikkune kursus, kus õpitakse jalgrattaehitust parandamist ja sõitu. Ja kes teab, äkki keegi tõesti leiutabki jalgratta juures veel midagi kasulikku, millele keegi seni pole tulnud. Selle laulu mina ise luuletasin, laul sai nii, et pole armuvalu, see minu laulul pole viiski suurem asi ja ma ise ei viinud seal au, lume pole loorbereid ja pole oma maja amet lihtne on ja siis see suurt ei too. Ostan aasta pärast sääre päris laia, siis kui aasta jooksul tilkagi. On, kuhu vaja kooli laulja, kaabu, kyljes. Ja olen ma. Oleksin ma selle laulud. Paraku lauljaga põhines laulja kaabuminest toolil.