Kallis toimetus, palju tänuraamatu eest. Lugesin seda raamatut mitu tundi. Need olid mu elu parimad tunnid, meenutan neid rõõmuga. Olen vanake, pensionär, oskan lugeda ja loen väga palju. Kuid kirjutamisega on viletsavõitu. Seepärast kirjutab minu etteütlemise järgi meie naaber, seitsmenda klassi õpilane Vova tagasi Smuuli jäise raamatu juurde. Lugesin seda kolm korda ja iseäranis meeldis mulle poriscalkin. Palju tänu autorile. Rohkem niisuguseid raamatuid. Lugupidamisega Paabuskin. Onu juuraülesandel pani kirja v kor? Häbenedes, tunnistan, ei ole teilt midagi rohkem lugenud. Jäine raamat meeldis mulle nii väga, sellest kogunes mu südamesse nii palju headust. Lugesin seda just äsja. Kõige pikem näidete hulgas on kiri, mis on tulnud Kiievi oblastist. Selle saatjaks on 24 aastane krediidiinspektor. Selles kirjas heidetakse pisut valgust sellele keerukale. Küsimusele, kuidas kirjandus raamatud võivad mõjutada inimese mõtteid ja tõenäoliselt ka elu. Ja nii kui see ei ole liiga pealetükkiv, siis võiks ütelda, et selle, see kiri võiks olla kirjanikule lähtekohaks uue uue teose kirjutamisel. Palun. Kallis kirjastus hiljuti ostsin Juhan Smuuli jäise raamatu. Lugesin selle kahe õhtuga läbi ja jõudsin järeldusele, et lihtsalt ei saa kirjutamata jätta hinnakut. Niisuguse raamatu kohta. On ju hoopis igav lugeda raamatuid, mille puhul kõigest hoolimata tuleb nõustuda. Et niiviisi sünnib ainult raamatutes ja mille lugemise järel tunned pettumust. Sul on kuidagi piinlik, nagu oleksite petta lasknud. Juhan Jurjevitš oma raamatuga sunnib järele mõtlema oma isikliku elu üle. Kõige tähtsam on see, et ta kirjutab inimestest, kes elavad meie keskel kirjutab nii, nagu nad on aga mitte neist, kes elavad kunagi 50 aastat hiljem. Niisugustest inimestest tahaks lugeda, mõtelda, tahaks näha ja kohata neid igal sammul õppida neilt talitada, nende eeskujul, saada niisuguseks nagu nemad ja uskuda, et tulevikus kõik inimesed tõepoolest ongi niisugused. Ja et kõike seda halba, mis neis veel on, siis enam ei ole. Kommunistlik ühiskond koosneb inimestest, kellest kirjutab Johan Jurjevitš. Lugesin seda raamatut suure huviga. Kirjanik räägiks siin nagu ise lugejaga lihtsas ja arusaadavas keeles mitte väljamõeldud kangelase suu kaudu. Ta kirjutab nii, et kõik see, mis teda erutab, kandub tahtmatult lugejale üle ning tahtmatult esitad endale küsimused. Ostrovski on niivõrd tõepäraselt käsitlenud küsimust elu eesmärgist et tõepoolest võib kadestada Paavel kortsiaaginit kuid siis olid teised ajad, võideldi Nõukogude võimu eest. Aga kuidas elada tõelist elu praegu? Kui sul on elukutse, kui sa oled söönud ja riides. Ja seejuures ei ole tootval tööl, vaid istud terve päeva laua taga ja ei tee midagi konkreetset, kõik on pealiskaudne. Niisugune rahandustöötajate tööstiil töö ei meeldi, oleks vaja vahetada, minna tööle sinna, kus oleks meelepärane kus võiks tunda rõõmu töö tulemustest. Kuid selleks, et olla kasulik teises lõigus on jällegi vaja teadmisi, on vaja õppida. Sõidad sisseastumiseksamitele kõrgemasse kooli, statsionaarselt ei saa vajalikke punkte. Esimene läbikukkumine, valmistud aasta, kuid hakkad kahtlema oma võimetes tuleb mingisugune argus. Vastu võetakse 10 dokumendid, esitasid 60, on kahju aastat kaotada ja jälle petad ennast. Sooritad sisseastumiseksamid mittestatsionaarsesse osakonda ja mitte sinna instituuti, kuhu vaja vaid nii, et töötad südant kõvaks tehes edasi just nagu mugandud eluga. Ja tuleb välja, nii, et las teised ületavad raskusi, õpivad, lähevad läbi tule ja vee pärast saada tõelisteks spetsialistideks, anduda täiesti tööle. Aga mul on niigi hea, küllap tulen niigi toime mööda väiksema vastupanu teed. Johan Jurjevitš kirjutab oma raamatus õigesti Tööjõu reservidest nimetus nimetuseks aga mina mõtlen kogu aja tehnikumidest, kuhu võetakse õpilasi seitsmenda klassi lõpetamise järel. See on 14 aastaselt. Kolme aasta pärast on spetsialist valmis tegelikult tagapoolspetsialist. Katsu minna, kuhu edasi, kuhugi edasi õppima. Midagi ei tule välja, sest kõik üldained võetakse läbi kaheksandas, üheksandas ja kümnendas klassis. Ei ole teadmisi. Aga kui lõpetad rahandustehnikumi, pasun matemaatikast, keemiast ja füüsikast ainult ähmane ettekujutus. Arengu mitmekülgsus puudub täiesti. Õpin praegu rahvamajanduse instituudi teisel kursusel samal erialal, kus juba kuus aastat olen töötanud. Kolme aasta pärast olen kõrgema haridusega spetsialist kuid töö ei ole mulle meelepärane, kuigi töötan kohusetundlikult ja kogu tööaja vältel, ei ole mulle töö pärast midagi ette heidetud. Kuid see on asja üks külg. Teiselt poolt aga on see kõrgem haridus tõepoolest mulle kõrgem haridus. Kuidas niisuguses olukorras talitada? See küsimus piinab mind, iga päev. Ei piisa, jõudu ja tahet. Loen palju, kuid ammu pole ma tundnud niisugust rahuldust loetud raamatust. Pole tundnud niisugust rõõmu ja uhkust inimeste pärast valusat rahulolematust iseendaga ja suur tänu ja austust kirjaniku vastu inimlikkuse pärast. Mida ma leian igalt leheküljelt. Minu ümber on palju noormehi ja tütarlapsi, keda erutavad samad küsimused, mis mindki ja kellele ei piisa niisuguseid teoseid, nagu on jäine raamat. See on käsiraamat noorsoole. Ma ei eksi, kui ma kirjutan enda ja nende nimel. Et me oleme väga tänulikud Juhan Jurjevitš muunile nii elulise raamatuist ja kirjastusele selle väljaandmise eest. Ja veel kord palju, palju tänu Juhan Jurjevitšile endale kõigi eest aga ka selle eest, et teda võib nimetada inimeseks suure algustähega. Meie järgmine näide on selline, et seda võiks nimetada kiri, retsensioon. Kusjuures iseloomulik on, et üks raamat kutsub esile mõtteavaldusi ka Teiste raamatute kohta see tähendab kirjanduse kohta üldse. Selle autoriks on saparaasia muusikakooli kolmanda kursuse üliõpilane Valeri pesen jammi. Lugesin hiljuti Juhan Smuuli jäist raamatut ja ei, suudan sellest lahti kiskuda. Liiakse ebatavaline ja haruldane on see raamat. Tunnistan, et viimasel ajal loen väga vähe ilukirjandust, eriti kaasaegseid autoreid. Missugune rõõm ja nauding unnaga lugeda tõelist kunstiteost oma kaasaeglastest. Kui raamat on läbi loetud, tunned ületamatut, soovi autorid hea raamatu eest tänada. Kas võib olla mõtlemata pärast selle raamatu lugemist? Ei, on ju selles raamatus nii palju mõtteid, nii palju armastust inimeste ja meie kodumaa vastu, et on võimatu sellest mitte mõtelda. Minu arust on kõige väärtuslikum see, et kui kirjanik kõneleb kodumaast, nõukogude inimesest kohusest ja nii edasi siis ei ole ühtegi fraasiga lauset, mida ei usu. Aga kui palju on meil teoseid isegi häid, kus kangelased kõnelevad suurtest ja ilusatest tunnetest. Aga lugeja tunneb neid ridu lugedes, nagu keegi valetaks, labaselt küsimata sellest, kas teda usutakse või mitte. Tundsin seda Froloogi sõnade puhul Ušovi jutustuses päevikuid lugedes, kui ta kõneleb sellest, mis on elus kõige tähtsam. Froloog, mis on sinu arvates kõige tähtsam kodumaa teenimine, alaline kohusetunne tema kui kommunismi hälli ees. Piinlik hakkas. Nii hea jutustus jääki kas siis Ušov niiviisi kõneleb oma sõpradega? Kui nii, siis ma ei kadesta teda. Mulle näib, et kirjanik peab tundma erinevust moraalikoodeksi ja ilukirjanduse vahel. Peab kuulma, mis hakkab tõesti helisema mis dissoneerib. Just sellepärast mind vaimustaski jäine raamat, kus heliseb kõik autori astu kordagi üle lubatud piiri ja see on hea. Kõik Smuuli kangelased on positiivsed, kui mitte arvestada inventaliseerimise stseeni hotellitoas ja ühte ekspeditsiooni ajutiste osavõtjad. Kuid vaevalt küll keegi heidab autorile ette, et ta ei ole piitsutanud meie elu negatiivseid nähtusi. Ja seda etteheidet pole vaja. See raamat kujutab nii meisterlikult kõike head ja väärtuslikku, et labasusele ja alatusele pole siin kohta. See ei pääse siia. Väga meeldiv on see, et lugedes tunned kogu aja autorit väga tarka, teravmeelset ja küpset kunstnik. Keda usud ja kelle kunste vaimustab. Raamat on väga hea. Tahaks, et seda loeks võimalikult rohkem inimesi.