Väike Illimar olgugi erineval ajal ja erinevas ümbruses, On igaüks meist olnud kord väike Illimar oma uudistavate silmade avastamise ja teadasaamise, rõõmude ja raskustega. Kuid mitte igaüks pole seda niimodi talletada mõistnud kirjas ega ehk meluski. Sellepärast kõnnime tänases saates läbi talve koos väikese Illimari ka. Katkendeid loeb Einar Kraut. Illimar märkas mingit valguse vahetust toas. Ja vaevalt langes ta pilk aknale, kui seal hoopis uus nähtus üllatas. Midagi valget keerles aeglaselt ruutude taga liugles lendlasi laskus siis alla ikka rohkem ja rohkem tuli seda otsekui põhjatust sulekotist. Ning vahtides selle valge seina lakkamatut vajumist, tundus nagu oleks aken ise ühes raamidega aina kõrgemale ja kõrgemale tõusnud. See oli esimene lumi. Väljas näis ilm nagu valgemaks muutuvat, kuid sees läks veelgi hämaramaks. Ainult lainetavalt elav olise hämarus. Ja ega väljaski tõeliselt midagi näinud. Seal oli vaid üksainus keerlev lume helvetemöll. Kuulavad ka plikat kerged, kui sooled viib sinna, kus paistavad tuuled ja hämaras kuud, kus oled ja vaikivad pood seal helveste Loone vaiba alla. Ilm oli sellise aastaaja kohta väga ilus. Päike ei soojendanud küll kuigi palju, kuid ta oli igatahes näha. Õhk tundus nii kuiv ja klaar, et otselust oli seda hingata. Koerad rõõmustasid kõigest sellest, nõnda pistsid suure kärinaga teineteist taga ajama. Illimari. Nende koopasse oli hiljuti kartuleid toodud ja vankrirattad pori kõrgele üles keeranud. Neid oli see nagu rauaks tardunud ja värviltki tumeruskeks tõmbunud rööpad, aga Valendasid. Jääst oli esiti küll vesi olnud, kuid siis ära auranud ja nüüd oli Kohrus jää lumivalge Illimarastus rööpa kõrval ja tagus saapakannaga jääd. See purunes kriginele klirinat nagu õhuke klaas. Ning sellest häälest kostis talve esimene rõõm. Valgust oli neid nii vähe. Päeva ennast oli vaid nime poolest. Ja sellegi põgusa päevavalgus oli vilets. Päikest polnud iialgi näha, taevas oli alati hall. Oli seal ju mõni riba lund ja mõnel päeval tuli veel lisagi. Kuid sellest Porylörtsist piisas ainult jalgade määrimiseks, sest maa oli uuesti sulanud ja lumekord peal, vaid silmapetteks isegi selle vastu suhelcoli sogane. Need olid trööstitu väljavaated, ikka ainult hallid majad ja majade ümber märjad, hauapinud ning Pehkivad aiad. Kõik imes endasse seda rõskust ja muutus niisama igavaks. Isegi vareste tiivad näisid olevat läbi vettinud. Nii raskelt vehkisid nad tühjade väljadega. Nüüd ajas päris tõsiselt lund alla. Mõnel päeval päeval tuli nagu kotiga, teisel keerutas ainult tasahilju tuisata. Kolmandale küttis jälle nii, et taevaalune valge küllakad uisupäevil vedas kaevastki lisatuli, kuid peamiselt tõsteti ometi juba varem tulnud ühest kohast teise. Võeti sealt, kus neis liiga olevat ja lükati sinna, kus rohkem ruumi oli. Tambib kinni, ütles siis isa. Ja neis tõesti nagu hoolitsetakse selle eest, kuidas seda lume paljust korralikult ära paigutada. Sest nüüd pidi ta püsivalt paigale jääma. Taani tee, ütles isa ühel päeval. Nii et paremat pole tahtagi. Ruumi kommuuni nägiregaali all luulevid. Kuule, sa ei saa kella nii söömas, laulgi sarnaco, teeme kärmeid, sõidukeid. Võidusõit seal julget ootab või miski neid ei pea. Pitsa valmis, sõitlejad olla kuni kohkunult palve. Pesu mehaanban hiigelsuur ja selle taaga. Ammu-ammu laiali. Ikka käigud pilli ja laotab gaasi, totoore saanisõit vaibale. Oli käre külm, kuid päike helendas ja lumi sätendas. Silmipimestavalt. Oli juba ammugi öeldud, et päev on nüüd kukesammu võrra pikem. Kuid nagu kuke sammuni, polnud ka päeva keegi mõõta. Ainult teistsugune oli ta küll kui talve alguses, sest elu allikas, päike meenutas jälle oma olemasolu. Ja inimesed varjasid ta helgi eest silmi, hõõrusid külmetavaid kõrvu ning rõõmutsesid nende tuju oli hoopis teine. Illimar vedas parajasti oma kelku üle koha, kus pidi olema pleega ja pistanud kuid kus praegu läbi hange paistis ainult mõni beibats. Nii tohutult oli sel aastal lund tulnud. Kuid see polnud enam kohev jahuhunnik, vaid oli vaheajal sulanud ja siis kõva koore peale kahutanud. Ning selle peale oli ainult nii palju värsket lund tulnud, et minnes ilusad jäljed järele. Need olid parimad liulaskmise päevad. Jõudes üles hange harjale, nägi Illimar kaugemalegi enese ümber. Talv muutis kõik vahemaad, tõi mõned asjad lähemale, kuid lükkas teised ka kaugemale. Põõsastest ja aedadest polnud palju jälgegi. Puud ning majad näisid hoopis madalamad. Silm võttis laiema kaare, kuid saladusi oli ometi vähem. Ainult üks salapärane ime oli lisaks tulnud. See oli õrn härma koendiga oksa ja rao iga teiba ning tüve ümber. Päike sätendas sellest 1000 värviliselt. Ja karge õhk isegi oli nagu täis seda sädelust. Midagi nii kaunist polnud kunagi varem näinud. Siin kummardasid kogu ranna ulatuses puud järvele. Kuid nagu järv polnud enam järv niga puud mitte puude. Illimar läks lookas oksade Alutsi, päike paistis läbi nende ja härmatis sätendas 1000. tules. Nägite seda lähedalt iga oksakali nagu õrnas pits looris, milistidee, ühedki, inimsõrmed. Illimar testis oma punase kindaja puududes oksa. Härmatis pudenes kiirgava tolmuna. Siis läks ta jälle ettevaatlikult, siis kristalltehniku Helenduses ning puudutas uuesti. Ja ta ei teadnud enam, mis oli kaunim. Kas pitsloor ise või ta nii õrn purunemine. Õhtu lähenemisel oli ilm veelgi külmemaks läinud kuid Illimari teha otse ühetas. Õhk oli küll jäine, aga pärast laupäeva umbsust ometi hea hingata. Ta kobis kelgule ja hirm võttis nööri. Nii alustasid nad koduteed. Esiotsa hoidis Illimar kramplikult kelgust kinni, silmad ainult ta all libiseva le lumele sihitud. Siis usaldas ta ikka kaugemale ringi vaadata ja istus lõpuks täitsa vabalt. Lume kihud kühmukesed paistsid eespool sinistena, aga mööda jõudes muutusid nad roosaks. Kelgujalaste ja hirmusaabaste all Rudises lumi käredalt ja samasugust häält kostis mujaltki mõisast. Olgugi, et kedagi ei näinud. Ma ise oleks nagu terav, valjult häälitsenud ning nüüd veeresse siniroosa maa mööda. Ja õhk otse kõlises. Nii jõudsid nad valitsejamaja kohal. Varem oli Illimar härmas puude ilu lähedalt imetlenud mida ülejärve mõisaparke ja aedu, mis varjasid kogu taevarannapäike, oli juba madalas ja puude looklev ladvastik ühetas roosalt nagu mäeahel. See paistis nii kaugena nagu ei jõuaks sinna iialgi rända, kas või eluaeg. Ja siis avanes nende ees lagendik kuni soe Variku ning taevani selle kohal. Seal rippus kakskolm liikumatult pilvelinti nagu mingi hiigellinnu punasega. Tiivad sügavus nende vahel oli aga külm ja klaar. Otsekui klaasist. Ja selle klaasise sügavuse poole tõusid vana õllekoja, kummastki korstnast sirged sinihallid, sambad. Suits püsis imeväärselt koos. Alles kõrgel üleval hakkas ta nagu värisedes sulama ja kadus taeva helendus. Seegi oli nagu. Ei need. Ta. No ei ole ilma Siis mina ei osta poole Oli alles küünlakuu, kui see algas. Ja seda mäletasid köik, olgugi, et ta tuli südaööl, kui juba ammu voodis oldi. Äkki haaras vali tuul maja ja paisus varsti kohutavaks tormiks. Ta vingus tumedalt matusel undas korstnas ja kolistas pööningul. Ning siis hakkas lahti jäänud ees, kus edasi-tagasi paukuma. Ja see mürtsumine just virgutaski kõike uuesti unest ega pääsenudki sellest, enne, kui ema pidi üles tõusma ja ukse haaki panema. Ning tagasi tulles lesta on hirmus vali tuul. Kui tundeinena pehme soe, tea, kas tuleb sulavõi, mis kuid hommikuks oli kirja tulnud. Seda nägid kõik, kuid seda ei teadnud ometi keegiaid, ühtlasi tõeline kevadel jaland maru rauges varsti, aga ilm jäi endiselt pehmeks ja hanged hakkasid otse silmanähtavalt vajuma. Nad läksid rabedaks, nagu poleks enam Lumivaid mingi jää. Sõmer tõmbusid sinihallideks vettinud näolisteks ja olidki otsast otsani täis lahtist vett. See ainult ei osanud veel kuhugi minna. Nagu taipamata, et pole enam külmunud. Ja paar päeva hiljem läks Illimar juba oma väikese labidaga välja. Ta imestles pleek aiateibad olid nagu kasvama hakanud. Samuti olid kasvanud puud, põõsad ja majadki. Ta tegi käigu õllekoja otsa juurde aiamaale. Seal oli lumi seina ääres äkki peaaegu maani vajunud ja puude ning postide ümber olid lahva veerõngad. Oli näha, nagu oleks sula veel nii nõrk olnud, et suutis ennast ainult tugede najal püsti ajada. Nii Valendasid eemaleväljad alles endises Helenduses. Aga majade ümbruses ja mõisavahelistel teedel olid juba hoopis teised lood lahti. Eriti huvitav oli hommikuti välja tulla. Lumekübar katusel sulas küll läbi, kuid ühtlasi ka kahutas ja nii rippusid räästa, eriti maja nurkades tohutud jääpurikad. Nad olid üleval Illimari reiepaksused, peenenesid allpool säärdeksi hargnevaid all teravaid sõrmiks. Nad näisid ühel hoobil kasvavate sulat. Illimar rabas neid labidaga. Langes klirinal, purikad purunesid. See oli lõbus mäng. Isegi hoolimata hädaohust mõni jääkamakas. Aeg-ajalt paistis pilves ambust ka päikest kuid üldiselt teda ei vajatudki. Kõik toimus nagu iseenesest. Vahel tuli ka vihma ja isegi veel lumelörtsi, kuid seegi ainult kiirendas üldist lagunemist. Ei olnud see maailma määrdunud nägu küll kuigi ilus kuid teda ümbritseva Is sulamis aurudes tundus ometi uue elu hõngu. Kui.