Pärastlõunatundidel siseneb harjutusruumi kümmekond pisitüdrukut. See oli minu õpilaspere kuulekaim ja õpetustele vastuvõtlikum osa, jutustab Anna, ekstan tolleaegne koreograafiakooli direktor väikestel elav huvi õppimiseks ja nad tegid oma tööd tõsidusega ja see pisitüdrukute pere oli peaaegu samas koosseisus igal harjutustunnil õigel ajal kohal. Nad ilmutanud mingi küte väsimust, kuigi just haridustunnid on igavad üks, kaks ja pöiasirutus veel kord. Ja veel kord. Sa oled lõik luik, mittepark. Tulevikule mingi vastu heade lootustega, sest juurde kasvamas uus lavatantsijate kaader. Veksel oli antud aga need, kelle abil pidise kord väljal ulastatama alles sirutasid kramplikult harjutuspuust kinni hoides oma pulk peenikesi jalgu. Kuid kord saabub ka teostamise aeg. Mida veel öelda, meenutage kogemusi koolist ja tehke omamoodi. Esimesel juulil 1953. aastal kontserti diplomite kättesaamine täis lava laval loorberipuud presiidiumilaud direktor Anna ekstan ja õpetaja Zoja Kalevi-Silla ja kuus tooli. Uus ja esimene eriharidusega tantsijate pere. Iräida generaalova Maire Loorents, Aigi Rüütel, Signe Tamm, Ülle Ulla ja aime lehis. Väikese Luigena osales Aime Leis lõpukontserdil ja edasi teatrilaval. Luigetruudus ei murdunud ka siis, kui Aime Leis ei murdnud peaosad, mida tehti peaaegu üksinda. Teatri muusa teenistus aga jätkub. Balletikooli läksin ma ema tahtel, kuna ma olin lapsena selline paksuke ja väheliikuv ja aeglane siis ema arvas, et ühele tütarlapsele see kuidagiviisi Robi. Ja et siis seda viga parandada, siis mainida balletikooli. Nii et minu niisugune huvi esialgu puudus, ma võiks isegi niiviisi öelda, tähendab, et ma ei osanud nagu ise tahtagi balletikooli minna, see oli kuidagiviisi must kaugeia. Ja ma ei ütleks ka, et ma oleksin selline laps olnud, kes oleks tahtnud tantsida ja selle tõttu oleks siis balletikooli pandud. No see oli siis nagu see põhiline ja peamine Ja et ema nüüd õige liigutuse tegi õigel ajal, siis hakkasid sina tegema tegelikult oma tegelikke liigutusi, tähendab, et leidsid oma tegelikult karakteri sisse. No see leidmine, see minu jaoks tüli tuli küllaltki hilja, võib-olla selles mõttes, et esialgu olid ikka õpetaja korralduste täitmine, õpetajate nõudmiste täitmine. Aga minu niisugust teadlikku suhtumist küll ei olnud ja ka resultaadid olid esialgu küllaltki nigelad, aga teadliks suhtumine, et ma teadsin, et see on minu jaoks õige ja ainus elukutse ja midagi muud minu jaoks ei eksisteeri. See tekkis mul alles seitsmendas klassis ja kuidas ta siis nii korraga tekkis. Ja võiks öelda tõesti, et ta korraga tekkis. Tähendab, see seostus Estonia teatris balleti nooruse lavastusega mida tuli meil lavastama porissenster? See oli, kuidas karastus terasainetel loodud ballett sulaki muusikale. Ja seal oli vaja noori inimesi, teatri balletikollektiiv oli väike, tol ajal. Ja hinge põdrale otsiti dublanti, käidi koolis vaatamas ja millegipärast valiti välja minu kandidatuur. Esiteks oli muidugi see töö Boris, Sven Sesteriga ja töö üldse teatris proovid kogu teatri õhkkond. Vot, minnes sellesse õhkkonda ja aeru saades, milleks mul on vaja teha kõiki neid harjutusi päevast päeva alates Timi pildi eest ja lõpetades pooleteisttünni pärast treeningtunni Bordebraga ja iga päev teha samu liigutusi ja ikkagi neid maksimaalselt paremini ja õigemini teha, vot siis jõudis minuni. Siis ma hakkasin aru saama, et, et selleks on vaja neid teha. Et luua laval kuju ja väljendada oma kangelase tundeid, elamusi läbi oma keha. Tähendab, et minu kehase instrument, millega me seda väljendanud et selleks on vaja kõike, seda eelnevat tööd. Ja olles nii lavalaudadel tundnud publiku aplausi, mis oli määratud minule peale minu esietendust. Ja kuuldes kiidusõnu tundsin ma Vat nimelt ist sellest momendist, et et mul on ainus ainus ja, ja õige on CDd ma. Olen balletitantsija, aga see ei ole vara seitsmendas klassis teada, kindlalt, kes sa oled. Elukutset ei, ma ei arva, et see on vara, sellepärast et tehti. Siit algas minu kui õpilase täiesti teadlik suhtumine. Ja see, mis nüüd juba õpetaja nõudis, tähendab minu poolt juba see kaasaminek toimus teadlikult, see ei olnud ainult korralduste täitmine, nõudmiste täitmine. Ja ma pean ütlema, et selle seitsmenda klassi resultaadid tähendab, kui ma lõpetasin, seitsmenda klassi oli kogu koolil olid üllatavad, aga noh, keegi võib-olla ei teadnud neid põhjusi nii põhjalikult kui mina ise. Miks need resultaadid äkki nii murranguliselt minu jaoks muutusid koolis? Teater on ju üks niisugune täitsa eriline koht, kuhu nii kergesti siis ei ela ega sisse siis enam sealt välja nagu ei oska tulla. Aga sellisel juhul ka balletiartist ilmselt saab ka täiskasvanuks palju, palju varem. Ja siit saavad alguse juured. Ja muidugi, mina olin üldse väga noor, kui ma juba teatris tööle hakkasin, ma olin kuueteistaastane, kui ma juba palgale teatrisse läksin. Mul oli veel keskkool lõpetamata, ma lõpetasin kaugõppe teel. Ja ma tõepoolest tundsin endal väga suurt vastutust juba ja tundsin, et et kõik see, mida ma teen, et ma olen teadlikult vastutav selle eest. Ja need nõudmised ja need kohustused, mis minul olid pandud, et ma pean neid täitma. Ja ma ei tohi kedagi alt vedada, kõigepealt muidugi iseennast, mitte. Aga missugustele, pedagoogidele, Eržissööridele nii saab nüüd tänu öelda selle eest kes kasvatasid vot niisugust suhtumist, et said niimoodi mõtlema hakata. No eelkõige muidugi oli Boris Sven Sester, kes selle balletilavastus ja, ja minu kui osatäitja sinna välja valis. Ja siis olid tol ajal külalislavastajaid, oli palju Estonias, Burmeister ka oli kindlasti üks nendest, kes nõudis tantsijatel nii tehnikat kui ka väga häid näitlejavõimeid. Tal ei eksisteerinud nad kunagi eraldi. Siis tüli teatrisse Victor päri, kes teemi klassikalise repertuaari ja mille najal ma tõepoolest väga kasvasin. Sest mul tulid üksteise järel klassikalised rullid siselis tungifatis Raymondas mis panid aluse minu tehnilisele baasile. Ja siis tuli juba meie noorem põlvkond tol ajal, kes lõpetasid Moskvas Mai Murdmaa ja Enn Suve Kellel oli oma nägu ja Mitmekülgsemaks eriti oli huvitav muld suve balletis tüüri lugu, maimurdmat uhkadrinus, Kopweljas, need olid need niisugused esimesed, mis nad Estonias tegid. Ma peaks ütlema, et igalt ballettmeistrilt on, muidugi oli mul palju õppida ja igaüks oli nendest erinev ja seda rohkem on palit meistrid. Kellega tantsijal on võimalik tööd teha, seda huvitavat on, sest igaühel on omad nõudmised. Balletis on ikka nii, et seda rohkem sellelt nõutakse, seda rohkem on võimalik endast anda. Et minu arust helist piiri nagu ei olegi. Ikka on alati võimalik paremini. Ja sellepärast muidugi seda nõudlikum on ballettmeister repetiitor, kellega tantsija tööd teeb, seda paremad on alati resultaadid. Ja on meeles. Kui Mai Murdmaa lavastas tuhkatriinut, siis meil oli repetiitor Is Liia Leetmaa. Ja tema oli ülimalt nõudlik. Ta tegi meiega siis proove, kusjuures mitte ainult tööpäevadel, aga me käisime ka vabadel päevadel ja igasugustel vabadel momentidel laval. See oli ainult valgusliia iste seest tooli peal. Ilu käis ikka, meil ei olnud pianist, igaüks kaks või siis laulis. Ja sealpoolhämaras selles poolhämaral laval meeldis ta määraga jälle oma variatsiooni, ikka neid raskemaid kohti, võitsime jälle algusest ja jälle algusest ja nii, kuni esietenduseni välja. Teil oli ka väga nõudlik direktriss sel ajal koolis Vanna ekstoni, ilmselt ka tema jooni on teie balletti. Ja anna ekstra on kahtlemata minule üldse suurt mõju avaldanud, esiteks kui kooli direktorina, sel ajal, kui ma koolis olin ja siis ka, kui kuidas ütelda. Ta kutsus, tähendab, minu balletikoolipedagoogikas ta nägi minus pedagoogivõimeid. Ja mida aastaid, kaheksa aastat, mis ma koolis pedagoogina töötasin, need andsid ka minule kui tantsijale väga palju, sellepärast et see, mida ma nõudsin oma õpilaste käest, ma hakkasin ka ennast kontrollima ja läbi enda seda kõike laskma enda vastu muutusin veelgi nõudlikumaks selle tõttu, et ma õpilastelt nõudsin ja ma teadsin, et ma olen ka õpilastele samal ajal eeskujuks, et kui ma nõuan, ma pean ka ise neid asju kõik õigesti õigesti tegema ja ka nii ise tantsima jaguma, nendelt nõuad nii, et need olid minule kui tantsijale ka isegi avaldasid mõju. Ja muidugi oli ka. Aga eks ta mul üldse väga hea nõuandja paljudel aastatel istud koolis pedagoogina töötades, kus ma olin noor ja roheline ja tema oli kogemustega pedagoog. Ja nüüd tuli siis teater, nagu teatrisse viidi, oli vaja asendajat, otsiti koolist ja nüüd teatris oli ka. Oli niisugune olukord, kus jälle oli vaja kedagi distantsiks. Õhtust õhtusse neiud, see oli see periood, kui filmi jäi haigeks. Ja Tiiu oli Moskvas täiendused. See oli tõepoolest aasta, kus mul tüli tantsida kogu kogu poliiti repertuaari. See tähendas seda, et mul oli kaks kuni kolm vihasa. Tuli tantsida nädalas. Pluss veel repertuaar naa, mida uus repertuaar, mida me õppisime? See oli mulle tõesti raske aasta, kuid väga meeldiva aasta, sellepärast. Ja tekkis niisugune tohutu kokkuvõtmise moment ja tohutu vastutus. Ei, ma ei mäleta, et meil oleks üks etendus sel aastal täiesti ära jäänud. Ja muidugi peab ütlema seda, et sellega harjub lihtsalt. Algul tundus raske, aga aga teatud aja möödudes lihtsalt harjunud sellega, see tundub täiesti normaalse koormusena. Ja ma leian, et see on isegi väga hea niisugune õppetund igale tantsijale, et ta on täielikult vastutav kogu repertuaari eest. Mis etendused need olid ja kuidas nad läksid sellise koormuse all? Kui sina tõesti tantsisid niimoodi peaaegu ainukesena? See oli niisugune ikka eriline aeg oli muidugi oli muidugi, ja ega ma ei ütle nüüd, et mul seal mingisuguseid hädasi olnud olid üks periood, ma mäletan, mul oli selg haige radikuliti oli. Ja jalgadega seal oli ühte ja teist. Aga kui sa tead, et kui sa ei ilmu õhtul etendusele, siis see tähendab seda, et etendus jääb ära siis kõik muu seal ees nagu taganeb. Ja ma usun, et inimene lihtsalt inimese organism ja, ja kogu tema tahe, kui son hallutatud ühel eesmärgil, et ta võib, võib palju ära teha. Muidugi, ma olin, olin väsinud ja ma ei usugi, et need kõik etendused, võib-olla mul olid nüüd tõesti pidupäevad ja, ja sellised maksimaalsed, mida üks tantsija saab koli paremaid, oli halvemaid etendusi. Aga minu arengule ja minu vastupidavusele aitasid nad muidugi väga-väga kaasa. Asendamatud on teatritöös, konkreetselt oli seda Aime Leis ajal haigestus Helmi puur ja Tiiu Rantheri täiendas ennast Moskvas. Tantsida tuli peaaegu igal õhtul erinevas repertuaaris. Kitri Tolgi hotes. Balleti peamine tantsuline raskuspunkt lasub kolmel peaosalisel Kitrilbasiilial Mercedesel, kellest suurel määral sõltub kogu lavastuse õnnestumine. Aime Leisi. Kitri on taibukas leidlik tütarlaps, kes oskab ninapidi vedada, aga ma ei saa. Aime Leis elab selles osas. Tantsulise liikumise on ta omaks võtnud Hispaania liku maneeri. Suure kerguse graatsia säraga sooritab Leis efektselt nõudlikke võtteid. Diagonaal tuure, hüppeid 32 Phoeteed. Reis on viimasel ajal muutunud teatri üheks kandvaks jõuks ja romantiline ballett shell nimiosas Aime Leis. Tagasiside ajalehe veergudel. Tema lapselikust omamoodi naiivsus ja siirus on usutavad ja kaasakiskuvad. Aime Leisi anne näitab end hoopis uuest küljest. Ilmneb, et ta on tugev Katraagikuna. Nende rollide hulgas on, eks ole, üks roll niisugune, millest me rääkisime siis jälle. Ja seal ongi ju mängus minu arvates kõik see karakter tähendab sinuga tantsija karakter teha, midagi vastupidist riskida jõuda ja, ja just nimelt sina ennast kokkuvõte millegi jaoks, mille jaoks võib-olla eriti noh, mille jaoks täpselt ei ole sündinud. Saaga võtted, mille ületasid ja seal oli tõesti niisugune etendus, mida ma olen mitmes redaktsioonis tantsinud mida ma väga tahtsin tantsida milleks, nagu minu füüsilised eeldused ja minu karakter ei olnud otseselt loodud, kui nii võiks öelda, sest eks ju balletitantsija no nagu ta on oma karakterit ja, ja ütleme, üks tantsija on tehniliselt tugev. Temperamentne, teine on lüürilisem Talon, Adasa tugevam mind loetist nimelt tehniliselt tugevaks tantsijaks ja selliseks temperament, seks, kui nii võiks öelda. Ja siis selja ymber platsilt nõuab sellist nagu lüürilist karakterit ja kantileenset liikumist. Kuna ma seda osa väga tahtsin tantsida ja mul oli tol ajal, tähendab, esimeses redaktsioonis oli meil väga tore repetiitor Leningradist, kaplan, kes minuga seda teed tegi ja ma ise väga tahtsin teha, ma teadsin oma puudujääke, jama, püüdsin nendest üle saada. Ja. Peale esietendust ja yldse hiljemgi lehes ilmusid arvustused ja mind selle osa eest kiideti. Siis see rõõm oli seda suurem, et see osa tuli mul, no raskesti, ütleme niiviisi, et mul tuli sellega vaeva näha ja ma pidin taga maadlema. Seda enam oli rõõm suurem. Muidugi mulle oli kergem palju kergem tantsida, näiteks kiitrid, mis oli mul kontimööda ja kuidagi veres. Ka seda oli muidugi meeldiv kuulata ka neid kiitusi, aga, aga ma ei kannaks neid siis elli kiitusi võt ei kaaluks siiski sellega ütleme üleni viisi. Jutustavad ajaleheveerud meie balletihuvilised mäletavad veel kindlasti Estonia laval väikest aasat balletist noorus, kelle osas üllatas Aime Leis tollal alles koreograafiakooli õpilane. Nägime nüüd Aime Leisi austri balletis Tiina nimiosas. Aime Leis. Edukas debüüt Tiinas rõõmustab kahtlemata meie teatripere. Tema näol on meil rikkalike eeldustega baleriin, kellelt palju lood. Tiina oli mul tõesti väga armas roll teatris ja esmasterolliltsi tantsisin, see oli ka tänu Artur koidule, kui ma teatrisse tulin, siis ta märkas minus, et ma usun midagi. Midagi sellist, et ma võiksin Tiinat tähendab tantsida ja, ja Tiina Tiinat ei saanud ainult tantsida, tähendab Tiina pidi olema laval kogu oma olemusega. Ta pidi olema Tiina laval. Sest see kuulus Hitleri sihukese draama kvality hulka, kus väga tähtsat osa mängis ka Ütleme rolli kujundus või lähenemine sellele, kui, kui näitleja see oli mul ka üks esimesi osi yldse teatrist ja niisugusele rohelisele noorele tantsijale, selline raske osa teatris pakkuda see minu arust lavaka ballettmeistrilt ja lepidiiterilt julgust. Ja sellest ma tõesti olin Artur koidule väga tänulik. Ma mäletan veel ühte väga toredat rolli, tähendab, sinu karakter viib vaat just nimelt selle ameeriklase juurde Pariisist. Et seal oli vist midagi väga vallati väga lõbusalt ja see oli ikkagi noh, nii nagu lõpupoole Kuhu poole, see oli mulle tohutult hingelähedane roll. Ma tundsin ma lausa lusti seda rolli alati ma ootasin seda paletti, millal tuleb jälle see õhtu, kus ameeriklane Pariisis ma sain ennast välja tantsida, tantsida ja no mängida, nii et ma tõesti lihtsalt naudinguga seda osa tegid. Kas siis balletiartisti puhul võib ka küsida, missugune on lemmikhelilooja sellepärast et te tantsite. Mul on niisugune tunne, et need lemmikheliloojad aastatega muutuvad. Ütleme, need heliloojad, keda ma pidasin oma lemmikuteks. Teatritöö alul. Need on mul tõepoolest praegu muutunud. Praegusel momendil, näiteks, kui ma teen repiiteri tööd Mai Murdmaa seatud Mahleri sümfooniat siis ma pean ütlema, et ma lihtsalt naudin seda muusikat. Iga proov leiad uusi nüansse ja kuuled teda jälle uutmoodi. Ja näed ka tantsijates võimalusi nende nüansside avamiseks. Praeguse seisuga maaler tehti minu lemmik. Meie jutust kisub kogu aeg läbi, ütlesime repetiitor, tähendab repetiitor oled sa näinud siis, kui sa ise teda vajasid? Repetiitor, oled sa praegu ise, repetiitor valis? Pedagoogis tähendab vallisanna ekston sind ta, ühesõnaga, see on ka töö kõrval, mis laval sai tehtud. Üks noh, väga südamelähedane ametnik teatris, tantsija elukutse on ju selline, et see on ikkagi noorte noorte elukutse ja ega siis muidu asjatult ka 20 aastat ei pea töötama ja oleme pensionil. Ja Ma ei saaks öelda, et mul nüüd niisugune kutsumus või kange niisugune tahtmine algusest peale oleks olnud pedagoogiks hakata. Ta on mul lihtsalt tekkis nagu siis olude sunnil. No ma mõtlen teatri Redotiiteri toda ma pean ka ütlema seda, et ta mulle aastatega järjest kuidagi Armsamaks muutunud. Ja Ma ei kujutakski üldse praegu oma elu ette, et ma ei oleks teatris ja et ma ei teeks noortega tööd, et ma ei püüaks neid aidata. Ja Nende kaudu ma saan ka nagu ennast teostada. Nii et antud momendil on ta minu jaoks jah, niuke ainuvõimalik, tähendab, repetiitor on siis nüüd nagu näitejuht, eks ole, ja no meil on niimoodi see asi tegelikult Etwalid meister lavastab balleti ja annab selle üle repediitorile. Edasi jääb juba repetiitor-il osatäitjat ega ja rihmaga see ette valmistada. Esietenduseks on muidugi ka erinevaid ballettmeistrid, on ballettmeistrid, kes nõuavad väga rangelt kõikide nõudmiste täitmist mida tema esitab, aga on ka teisi põleid, meistrid, kes jätavad repediitrile vabad käed. Nii nagu näiteks Mai Murdmaa, kelle paletti ma olen üldiselt väga palju repeteerinud ja kellega mulle meeldib väga teha tööd, sellepärast vaata, ta jätab need vabad käed. Tähendab, ta ei määra täiesti konkreetselt, ainult nii võib teha ja see on ainuõige tee. Ta ütleme niiviisi, et vaadake ise, otsige ise. Ja siis me vaatame ja otsime ja siis me näitame talle. Ja kui talle see ei meeldi, siis ta ütleb, et ei, see mind ei rahulda see variantid, leidki, midagi muud. Aga vot see on loominguline töö ja see mulle väga meeldib. Ja üleüldse repediitrina mulle veelgi nii lihtsalt riski peale ka välja minna tähendab selles mõttes riski peale välja minna, et et ma ei tea, missugune roll konkreetselt võiks, ütleme, sellel tantsijal välja tulla, võta mõni noor tantsija, kes ei ole tantsinud või kes on vähe tantsinud ja katsetada temaga, kui ma näen minu arvates, et temale peaks mingi rolli sobima. Mul on isegi Maiga niiviisi olnud, et ma olen, ma ei öelnud, et tead, Maiet, näiteks voolandi osa Meister ja Margarita Smic tuli teatris üks noor tantsija Moskvast Andris, mis teeb. Ja meil oli parajasti Meistri ja Margarita lavastamine käsil. Meil oli seal üks osatäitja Leningradist ja Teine oli meie teatrist Rider tsirka. No Leningradiga yldiselt raske kontakti pidada ikka, nad on ju kinni seal oma teatris ja ja ma ütlesin maile, et teadmised, proovime andriidva Hollandi Osabele. Maika kõhkles algul ta ütles, et noh, ta on nii noor veel ja see osa on selline, mis nõuab ikka juba küpset artisti. Et ei tea ja vaidlesin maile teatsema. Jep, proovime midagi kaotada ei ole. Et me teeme tööd ja siis me näitame sülle. Ja Holland tunne, May, et sellest tuleb hea osa. Hakkasime tööd tegema ja Mai käis vahepeal vaatamas ja leidis, et kõik on kõik läheb väga hästi ja et vaja edasi teha tööd ja nii me siis tegime, kuni mai käis ka vahel proovides esietenduseni välja. Ja tõepoolest, see osa tuli väga hästi välja, noormees sai väga hästi sellega hakkama. Kusjuures, mis ma siin tahan öelda seda momenti, et peab, kindlasti, tähendab, minul peab olema selline tantsija, kellega ma töötan, kes mind usaldab, siis mind täielikult usaldab ja usub sellesse, mida ma nõuan. Kusjuures Ta ei pea seda pimesi uskuma, ta peab pakkuma ka endapoolseid variante mulle. Ma ei ole kunagi, tähendab tahtnud ennast ja ainult ennast peale suruda ja oma arvamust peale suruda, aga mulle meeldib siis, kui pakutaks oma variante ja, ja me võime koos valida, milline nüüdse parim nendest on. Vot, ja, ja siis, kui meil niisugused kontaktid on, on tekkinud, tähendab tantsijaga, siis on alati ka resultaat hea olnud. Üks niisugune oli veel Larissa tõlkaitsova. Kui ansilmi lugu lavastati, kelle ma ka niiviisi jälle maile pakkusin, et May kõlet osatäitjad tõesti pole, et pole midagi kaotada, võtame, proovime läristajat. Kael küll, ikka noor ja ei tea, kuidas saab hakkama. Aga ka vot siin tekkis selline usaldusmoment ja, ja niisugune tõesti hea loominguline kontakt tuli jälle väga ilusas päris seal sellest mina järeldan, et, et siin on niisugune väga heatahtlik silm. Või oled sa väga sagedane külastaja saalis, et noh, et, et sa järeldad, et sealt võiks. Ja no muidugi see kuulub nagu juba meie selle töö hulka me ei saa muidugi ühtegi etendust vahele jätta, sest kuma repediitrina teen tööd. Siis ma pean nägema, resultaati otseselt laval otseselt etendusel. Ja selleks, et tema viibime kõikidel etendustel, et siis teada, mis on vaja edasi teha ja ja millised vead olid sellel etendusel, et need parandada? No muidugi, kui sa niiviisi istud saalis ja noh, oled ju pidevalt kontaktis ka oma balletikollektiivi liikmetega, siis muidugi tekib juba iga artisti kohta oma niisugune ettekujutus, oma arvamus, mida ta võiks teha, mis talle sobiks. Ja siis, kui tuleb balleti lavastamine, siis muidugi võiks soovitada, et vot mina mõtlen, et tõepoolest peaks nagu proovima seda, millist artisti, sest no Nende tantsijatega, eks ole, kes on juba tippu jõudnud ja kes on ennast juba näidanud ja keda sa juba tead milleks nad võimelised on, millised karakterid nad suudavad luua, seda teab ju ütleme ballettmeistri ja tal on juba noh, kindel pilt nendest. Aga vot need, kes veel midagi ei ole teinud, kes alles algavad oma teed või, või on sellel teel niimoodi, et nende juures näha ja seal avastada midagi enda jaoks ja ka publiku jaoks. Vot see mulle meeldib. Ja rääkides sellest kõigest, mida saab avastada ja teha, noh teatrifunktsioone ja kõik on sinust teistsugune praegu ja see kõik nii erutab ja aga erutas ka, ütleme, viimane etendus. No mina ei mäleta seda, et ma oleks näinud laval näiteks sind mingites nüanssides, nagu see edasi läheb nagu kuninganna tees ja nii edasi. Vaid korraga oli nagu mingisugune niisugune sähvatus, ameeriklane Pariisist ja siis nagu kadus kõik nagu ära. Aga ikkagi oli olemas viimane etendus. Viimane etendus oli minu jaoks muidugi olemas. Keegi seda ei teadnud, mina teadsin seda ainult ise. Ja, ja ma ei tahtnudki, et keegi seda teada sellepärast et kahtlemata lavalt äramineku moment on tantsijale üllatavalt raske. Kui sa oled 20 aastat päev päeva kõrvalt ennast pühendanud teatrile. Kui sul ei ole olnud üldse teist elu peaaegu sellepärast, et püsida ikkagi vormis. Et tantsida, peaasi, ja selleks on vaja ennast muidugi palju ohverdada. Ja kui sa oled need 20 aastat tõepoolest seda kõike teinud, siis äkki ühel päeval minna lavalt ära ja tunda ennast kõigest sellest eemal ja väljaspool kõike seda, mida sa oled 20 aastat pidevalt päeva pärast teinud. See ei ole kerge. See on peaaegu võimatu. Jah. See on peaaegu et võimatu, aga minul langes, ta langes ta kokku niiviisi poja sünniga ja ja siis peale seda Ma jäingi koju, jäin Seppediitoriks, nii et ta nagu kuidagiviisi mingil loomulikul teel lahenes, siis ma ei saaks öelda, et ta mulle nii kohutavalt valuline oleks olnud, lihtsalt see viimane etendus, seda teadsin mina, et sa, mu viimane etendus. Ta oli mulle valus muidugi. Aga kõik muu nagu oli nii meeldiv, mis sellele järgnes, järgmine aasta ja tõepoolest peab iga tantsija enda jaoks ise otsustama. Minu arust siin ei saagi keegi kõrvalt nõu anda, millele on viimane etendus ja sa pead tegema endale kindla otsuse, lahkuda lavalt, et sinust jääks alati see kõrgvormi mulje, mulje õige mulje. Kas nüüd on, ühesõnaga kasvatusprobleemid oma lastega, tähendab tulevaste balletiartistide ka on samad, et neile ka siseneda, midagi niisugust, et ikka peab õigel ajal õigeid asju tegema tööd õigel ajal ära minema, idele? Jaa, muidugi. Seda ma ei tea kas seda seda sisendada saabki üldse kellegile, see peab ikka iga inimesel nagu seest välja kasvama. Aga mis ma olen muidugi oma lastele alati püüdnud õpetada, see on see et et kõike mida sa teed sa pead tegema ausalt sa pead tegema lõpuni, ei tohi jääda poolele teele, peatuma.