Tere taas kuulama jutusarja mu ümber ja mu sees. Mina olen Tamur Tohver ja tere õhtupoolikut, Peeter Laurits. Kes sa oled? Ma olen kunstnik, kunstnikuna olen tegev olnud viimased 15 20 aastat, ma arvan ja, ja selles osas ei ole mingisuguseid muutusi ette näha. Kui nüüd täpsustada, siis tegelikult ma olen tegelenud hästi paljude erinevate asjadega, ma olen, olen kirjutanud põhiliselt töötan fotoga graafia ja, ja, ja arvutitega piirnevas valdkonnas kõige rohkem. Ma olen ka kirjutanud. Ma olen tegelenud reklaami kunstiga. Olen ka õppejõud, aga viimasel ajal viimased kolm aastat ma elan Lõuna-Eestis üsna sügaval metsas Kütiorus ja olen püüdnud oma tegevusi tõmmata koomale niimoodi, et neid oleks võimalik teha just nimelt seal. Ja viimasel ajal püüdlen selliste võimalikult sügavate ja, ja ruumiliste kompositsiooni suunas, mis annavad võimalikult rohkem toitu kujutlusvõimele, mida ei ole nagu nadi tavaliselt kuigi lihtne ära selgitada, mis seal aga, aga kus on võimalik kujutlusvõimega pikaks ajaks sisse ekslema jääda ja leida nagu mingisuguseid ruumi avanemise ruumi arenemise võimalusi arvutisse arvutisse viidud, kas fotografeeritud otse sisse skannitud ühe või, või käsitsi joonistatud kujutis. Mida ma siis töötlen? Töötlen arvutis edasi tegelikult tegelengi nagu ruumi lõhkumisega Rumi lahti harutamisega. Loomulikult. Kunst, kunst ja tehnoloogia, see kõik on ju lihtsalt väljendusvahend tööriist. Ja tehnoloogiate areng viimastel aastakümnetel ongi tegelikult esmakordselt tekitanud selle võimaluse et järjest rohkem inimesi võib tegelikult linnadest uuesti välja kolida. Niikaua kui ütleme, arveldamine käib mingite reaalselt reaalse sularahaga, eks ju, sidekanalid on vähearenenud, ei ole telefoni, sellelegi mingit muud võimalust inimestel sellist aktiivset ühiskondlik kui vahetust ja suhtlust korraldada, koguneda sellistesse kobaratesse linnadesse, mis on tavaliselt ikkagi mingite kaubateede risti peal. Aga kui arveldamine käib inglite virtuaalsete ühikutega ja sidevahendid on arenenud nagu sellisele tasemele, et sa saad kiirelt operatiivselt kauge maa taha saata nii nii sõnapilti muusikat kui mida iganes siis tegelikult ju kaob ära see otsene vajadus. Niimoodi väga tihedas asustuses linnades elamise jaoks ja üha rohkem rohkem tekib ühiskonnas selliseid ameteid, mida tegelikult saab pidada kauge maa tagant. Ja seda ongi näha nii kõige rohkem muidugi Euroopas aga ka Ameerikas ja paljudes muudes kohtades. Et intellektuaalid, aiti personal hakkavad järjest rohkem liikuma maale rahulikku keskkonda. Ja üha rohkem inimestel on võimalik realiseerida seda kas esmast väga ürgset tarvet, mis on tegelikult igal elusolendil alates juba mööbist ja rohelisest silm, viburlasest vajadus oma oma territooriumi oma eluruumi järel. Praktikas ei saa väga kaugele minna, sellepärast et kui me jagame planeedi ruutkilomeetreid ütleme, ruutmeetreid elanike arvuga. Elanike arv on juba praeguseks niivõrd pööraseks kasvanud, et. Meil läheb kitsaks varem või hiljem eriti kui me jätkame kärbestele sarnast paljunemisstrateegiat, loomulikult käärid olemas ja, ja see detsentraliseerimine saab tegelikult toimuda ainult madala iibe ka ja, ja kõrge tehnoloogiaga suhteliselt rikastes riikides nagu hästi. No ma pean tunnistama, et minu metsas elamine on küll kõike muud kui eraklik sest vahetult enne seda, kui ma metsa läksin, elasin ma ka väga sellist aktiivset suhtlevat elu olles reklaamikunstnik esmase elukutsena ja probleem oligi selles, et tegelikult mul selle töö kõrvalt jäi liiga vähe aega ja energiat, et suhelda oma sõpradega nagu selles valdkonnas, mis nad tegelikult nagu südameligi huvitas. Ja praegu kütiorus elades mul ongi võimalik meili ideega suhelda kõikide oma sõpradega üle maailma. Need ongi minu meelest kaks, kaks teineteist täiendavat polaarsust. Ma vajan üksindust ja seda väge, mis ma saan, mis ma seal loodusest elusast keskkonnast, mis on plastiku ja küprokiga katmata, seda realiseerimata. Väge vajan ma täpselt samavõrd kui väge, mida ma saan inimestega suhtlemisest kas oma piltide või või siis otsese näiteks kirjavahetuse teel. Ja selles mõttes ma olengi praegu väga õnnelik inimene, et mul on läinud korda. Aga kui need mõlemad tarbed küllalt tasakaalustatult ühendada selles kohas nagu süüme või eetikakoha pealt mingeid väga suuri hüppeid ei ole olnud, sellepärast et surm on minu maailmapildis olnud alati täiesti täiesti normaalne osis ja ma ei ole nagu surmaga seoses erilisi neurose põdenud, ei inimese tapmise ei looma tapmise koha pealt. Asi, mis on kõige rohkem muutunud, on küllap elulaad. Küllap elulaad ja see, et sa tahad praeguses elulaadis ma saan oma põhimõtteid järgida palju, palju siiramalt ja vahetumalt ja otsesemalt, kui ma varem seda teha sain linnas. Sest vaata, siin on selline tõesti selline asi, et jääb mulje, nagu linnaelu oleks seotud mingite mugavustega. Seina seest tuleb külma, vett, tuleb sooja vett, baarileti seest tuleb Peipsid, kokad, Briti igasuguseid muid jooke. Majad just nagu kütaksid, iseenesest muutuvad soojaks uksed, aknad just nagu iseenesest peaksid tuult ja nii edasi. Mis on loomulikult illusoorne, tegelikult ei juhtu mitte miski iseenesest. Ja ennem kui seda sooja vett hakkab seina seest tulema, peab sinna seina sisse panema torud vedama, need torud mingisse järve vahele panema pumbad, pliidid, mis selle vee soojaks kütavad. Ja kõige selle eest tuleb maksta ja seda tuleb ju maksta meil kõigil, mul endal ka, kas seda vett välja lasen, siis tekibki küsimused. Et palju mul see Seinosest välja lastava sooja liiter tegelikult nagu maksma läheb, et kas see on, et kas on hea äri või hoopis äkki Monkey Business saki, ma maksan sellest idiootset palju. Ja nii palju, kui ma olen, rehkendanud ma lõpuks jõudsingi selle tulemuseni, et selleks, et neid elementaarseid linna mugavusi, mida mul tegelikult väga otseselt üldse vaja ei ole. Aga selleks, et neid maitsta, pidin rabama tööd hommikust õhtuni, olema närviline ja stressis ainuüksi sellepärast, et mingi mingi veetilk voolaks seinast välja. Ja et ma ei peaks minema ämbriga allikale, aga tegelikult lops meeldib minna ämbriga allikale. Ja pärast istuda niisama ja vaadata, kuidas kuidas vesi vuliseb. Ma ei olnud absoluutselt rahul oma oma töö ja tegevusega, sest noh aastaid teadsin ja tundsin, et see, mis ma teen reklaam, siis täpsemalt see on minu jaoks ebaeetiline asi. Tegin seda lihtsalt leiva teenimiseks. Teades, et et ma tegelen nimetustega sest oma põhimõtetelt ma toetan seisukohta, et inimesed peaksid pigem oma oma himusid Taltsutama ja vaos hoidma ja kontrollima aru saama, mida neil tegelikult on vaja ja mida ei ole vaja. Aga reklaam töötab ju täiesti vastupidiselt. Näiteks buda võid seal patriarhid soovitustele tekitades inimestel just nimelt kunstnik kunstlikke lisa himusid. Ja seda oli nagu aasta-aastalt järjest järjest raskem taluda, et ma pean nagu inimestele tekitamast simusid ja osalema selles ajupesus. Selle koha pealt külmu süüme vägagi edelas, et väga suur kivi langes südamelt. Niivõrd kui me üldse suhtleme, niivõrd oleme mõjutatud Nendest, suhtluskoodidest või trendidest või keelest, ükskõik kuidas ma seda nimetan. Keel on ju ka oma olemuselt kokkuleppeline asi, toimib sellise väga suure hõimude sisese kokkuleppena. Ja kui seda kokkulepet ei oleks, kui igaüks ajaks oma individuaal reaalselt joru siis suhtlemine oleks raskendatud, kui mitte võimatu. Siin on nüüd küsimus ainult määras. Selliste koodide ja trendide järgimisel võib ju ka, võib ju ka päris lolliks minna kätte. Ja ja kui see muutub elu sisuks, et, et noh, mingit hakast järjekordset kokkulepet õhust püüda juba ette ära ja juba ette sellele alluda teadmata, kas sinu isiksusega üldse kuidagimoodi resoneerib või resoneeri siis see on küll minu meelest neurootiline. Aga, aga seda illusiooni nüüd ei maksa küll teha, et et meil oleks võimalik mingisuguseid koode ja norme suhtluses üldse ignoreerida, siis lihtsalt kaob suhtlemise võimalikkus. Kunagi. Ma arvan, et see oli viis-kuus aastat tagasi. Me kirjutasime Herkki Merila aga ühe artikli trendi kirikust kus me esitasime oma nägemust, et Eesti ühiskond on nagu nagu sellised püüdlikud püüdlikud pugejad klassis, kes on valmis nagu ühe tunni jooksul vahetama koolivormi kolm-neli korda järjest, nii nagu trend muutub. Ja. Ja noh, näiteks näiteks moeküsimustele minu meelest Eesti ühiskonnas praegu on seal nüüd natukene vist nagu vaibumas rahunemas aga üheksakümnendatel pandimoele ikka ebaproportsionaalselt palju rõhku tunduvalt rohkem kui näiteks Londonis. Londoni sõber ei viitsi ega jaksa nii lõputult rääkida mingisugustest moodidest trendidest, kui kui enamik inimesi Tallinna kohvikutes. Aga küllap see on, küllap see on nagu selline üleminekuperioodi fenomen ütleme, Eesti iseseisvusütleme, et noh, see majanduslik iseseisvus 80.-te lõpul tuli ju kohutava jäätise ja, ja selle suhkruvati muumiga ja tundus, et see on nagu noh, kõikidest võimalikest hüvedest. Kui ainuke ja peamine ja enamus inimesi tegelesidki jäätise söömisega, jänese unustuseni, mäletad, olid ju pikad jäätisesabad järjekorrad, et osta jäätist. Noh, ma arvan, et ma arvan, et selle moehullusega on täpselt sama lugu, et ta, ta tuli, küllap ta täidab mingisugust neurootilist nišši ühiskondlikus teadvuses, kus see nišš on täidetud, siis ta siis ta haihtub, vaibub oma normaalsetesse piiridesse ja ja noh, asendub mingisuguse muu hullusega, mille jaoks on siis teleparas sokkel ees ootamas. Tegelikult me ei ole üldse sunnitud mingis rollis käituma, see on, see on täiesti vaba valik. Tõsiasi, et enamus inimesi on, on nõus mingisuguses rollis kükitama siis tuleb sellest, et rollis toimimine on tunduvalt lihtsam, sellepärast et rollikäitumine on juba ette ära kodeeritud selle rolli piiridega selle rolli spetsiifikaga. See roll annab formaadi, kuidas sa, kuidas sa käitud, sa pead tunduvalt vähem langetama mingisuguseid otsuseid ja pead murdma selle üle. Kas mida sa tahad ja kuidas sa, kuidas sa käitud, kuidas sa väljendud. Aga kui sa, kui sa valid sellise lihtsa rollikäitumise siis sa pääsed isegi isegi nii primitiivsete tillemmadest nagu pepsi, kokaspraid, noh, juba juba sellise, sellegi eelistuse paneb su roll juba ette ära, nii et niimoodi on loomulikult lihtsal lihtsam lobeda elada, aga tunduvalt vaesem. Mulle need rollid eriti ei istu, ei sobi. See oli aasta elu New Yorgis. Kunsti keskmes. Linnas, mis eriti tollal Torkas silma sellega, et keskklassi rolli oli haaranud intellektuaal, maalid, kunstnikud, boheemlaslik seiklejad. Mistõttu ta oli täiesti kaheksakümnendatel üheksakümnendatel maailma Maailmas üks üks väga unikaalseid kohti. Ja ütleme noorele arenevale kunstnikule ilmselt Mingis mõttes ma olen tihtipeale ka mõttes võrrelnud oma elu New Yorgis eluga, Kütiorus pealtnäha nüüd on nagu hästi erinevad, et üks on üks on nagu selline ürgmetsavaikus ja üksildus ja teine on selline. Suurlinna sigin-sagin aga. Minu meelest nad kannatavad võrdlust oma suurejoonelisus ja intensiivsuse poolest. See metsa ürgsus, mis on kütiorus, on sama võimas, sama intensiivne kui. Ja, ja teine asi, mis neid minu jaoks seob, on tõepoolest see, et esimest korda ma maitsesin sellist kodutunnet New Yorgis. Tallinnas mul ei ole mitte kunagi mitte mitte hetkekski olnud nagu sellist kodutunnet isegi mitte noh, tagasi kuskilt pikemalt reisilt siia naasedes. Ja, ja New Yorgist ma umbes kolmekümneaastasele ligi kolmekümneaastasena üldse esimest korda seda tunnet kogesime. Ja teine koht, kus ma olen seda kodutunnet kogenud nüüd Kütiorg, nii et selle poolest on ka need kaks paika omavahel võrreldavad. No see on küllalt küllalt raske, kui sa ei saa oma mõtteid väljendada, kui sa ei saa suhelda emakeeles, vaid vaid seal on kogu aeg nagu mingisuguseid niukse tõlke, tõlkefiltrid vahel. Mõtlemine on lihtsalt selle võrra kohmakam ja aeglasem. Aga samas ega võõrkeel iga iga kultuurikontekst. Nagu juba mainisime, on kokkuleppe Phili. Kokkuleppeid on võimalik omandada nagu ka keeli ja keeleoskuse paranedes. Niisugune paine või probleem langeb järjest rohkem ja rohkem tahaplaanile. Aga asi, mis tegelikult oli minu jaoks ikkagi tähtsam, oli see, et Mu ümber oli kohutavalt palju inimesi, kes tegelevad sarnase asjaga nagu ma isegi, kes mõtlevad sarnastes parameetrites, kui ma ise ja. Situatsioon meenutas sellist situatsiooni nagu oleks järsku ütleme selline noh, nagu nagu järsku ma saaksin oma kitsal erialal mõtteid vahetada kõigi eestlastega. Et see oli nagu noh, teisest küljest jälle niivõrd hindamatu situatsioon Segadus segadus nagu need probleemikesed üles, mis, kui keelega vahele tulid Mulle tundub küll, et et intellektuaalide osakaal Eesti ühiskonnas on hästi habras ja hästi hark. Kellel on palju põhjuseid, sellel on juba juba riigihariduse haridus- ja kultuuripoliitik rikast alates nad on sellised paratamatud asjad. Et näiteks kui, kui riigis on ikkagi poliitökonoomia niimoodi üles ehitatud, et ülikooli professor oma professori palgast ei saa anda tasulist kõrgharidust isegi ühele lapsele see ongi selgelt tegelikult. Intelligentsi saagi laieneda ka ei saagi kasvada, vaid vaid ikkagi vireleb just just nagu selle oma piiri peal eksi kusta kus ta suudab veel elus püsida. Aga mingist Telektuaalsuse sest lokkamisest Eestis on küll minu meelest täitsa ennatlik rääkida. Ma arvan, et praegu juba üha raskem ja raskem nagu üldse eristada maailmakodanikke, mitte maailmakodanikest, sellepärast et tegelikult nii nii ärimeeste kui kui spetsialistide intellektuaalide seas. Põime tulemine mingisugusest keskmisest tasemest kõrgemal mistahes erialal on tänapäeval täiesti võimatu. Suhtlevad avatult nagu kogu planetaarskaalas. Oh neid asju, mis ahistab, neid on ikka, need on, need on, need on igal inimesel ja ja niipea, kui, kui mõni nendest hakkab otsa saama, siis inimene ise valmistab neid omale juurde. Noh, selleks sellega tulebki sellisel juhul tegeleda väga, väga sihikindlalt ja rakendada selleks teatavaid teatavaid tehnikaid, distsipliine minu meelest mõistlikum on nagu tegeleda enda täiustamisega, kui kui otsida vigu ja hädasid kuskilt mujalt väljastpoolt iseennast, sellepärast et mina ja mitte mina vahel on üks selline väga lihtne operatsiooniline vahe. Et kõik, mis kõiges minusse puutumas on mul igal juhul meelevald. Aga selles osas, mis jääb mina piiridest väljapoole on meelevald üpris osaline üpris näiv ja illusoorne. Ja kui seda vägisi hakata püüdma peale suruda maailma parandades siis meelevald muutub väga kergesti märkamatult hoopis vägivallaks. Hingestatud olevus kipub olema Oma olemuselt religioosne mõnedes keskkondades, mõnedes situatsioonides. Üldiselt üritatakse seda maha suruda või varjata enesest ignoreerida. Näiteks see maailm, kus me praegu elame, kus valitsevaks filosoofiaks on endiselt dialetiline materialism, mida meile nõukogude ajal koolis õpetati. Sellises materialistlik, kus maailmas Püsida alal, hoida oma religioossest. See annabki, see annabki nagu meelevalla. Kui see, see tõdemus, et sa oled, sa oled hingestatud olend ja ripu äramite vorstist õllest mis tõepoolest võidakse sealt täiest ära krahmata ja siis sa oled järsku Maulja omadega pole varsti pole õlut. Minul on tundunud eluaeg, et et inimese elu lõpeb surmaga. Inimene lihtsalt sureb ära ja nagu selle surma vältimine ei lähe korda kohe mitte kuidagimoodi. Asi millega, millega tegeleb meditsiin ja, ja reanimatsioon ja selline intensiivhooldus tegeleb ütleme kõigepealt kunstliku elu pikendamisega, mis nagu plaaneedi demograafilist situatsiooni vaadeldes ei tundu üldse mitte mõistliku tegevusena. Ja teisest küljest ta tõmbab alla surmakvaliteeti. Ja kui inimene on parandamatult tõbi, nagu ta on vaevades kui ta valudes ja, ja kui ta on otsustanud, et tal on nüüd aeg minna, ta tahaks seda teha. Aga ise seda ei jaksa siis noh, minu meelest meditsiinist võiks nii palju tolku küll olla, ta ulatab siis inimesele abistava käe. Ahnus ja lollus, need on, need on, need on kaks sellist asja, mis mind on igal pool alati kõige rohkem häirinud inimeste puhul kus ma tunnen, et, et nagu ahnuse ütleme, ahnus hakkab mingisuguses seltskonnas domineerima või lollus hakkab mingis seltskonnas domineerima. Mingil määral on teda alati igal pool, hüva. Aga kui need kaks asja hakkavad domineerima, siis ma tahan sealt sellest seltskonnast ära ja ma lähengi kiirelt ära. Been selgus. Aga las see metafoor jääb laiendamata, minu meelest on niivõrd ilus niivõrd ilus sõnaühend, seda on kasutanud Linnart Mäll, tõlkides lautsiit autotšingi eesti keelde. Ma arvan, et veel selgus sobib päris hästi mõlgutamiseks. Teiega rääkis Peeter Laurits. Saate autor Tamur Tohver teostus Maristomba nädala pärast jälle siinsamas, nädal aega. Vanemad.