Mu ümber Tere kuulama jutusarja mu ümber ja mu sees. Ja mina olen ikka Tamur Tohver ja tere õhtust, Margus Rebane. Kuidas on sinu täpne ametinimetus? Olen Pärnu üksikjalaväepataljoniülem, noh ja kahe õlaga rääkides jõudsin siis läbi mitmete koolide ja mitmete maade tagasi koju ehk Pärnusse. See algas 87. aastal, algas Nõukogude armeega. Algas sellise noorsõdurieluga Ashabadi is. Siis tuli afganistani periood. Olin sellises. Luureväeosas tegeles luureaparatuuri paigutamisega siis üle afganistani igale poole ja mis ta andis, andis kõigepealt andis ta seda, et ma olen näinud sellist geograafilist punkti nagu õigemini geograafilist piirkonda nagu Afganistan. Ja olen näinud sellist kaunist, kesk-aasia loodust. Alati esimene, mida ma ütlen, et mis ta, mis ta mulle andis, teistpidi andis sellist elukogemust inimeste ja, ja siis mingisuguse kriisiga või mida kutsutakse sõjakse, selliseid kindlasti mõjutas ja mõjutab veel tänase päevani mingil määral siukest ala eadvuste teadvustata. Peale seda tuli Samarkandja usbeki maaperiood. Siis lõppes minu esimene sõjaväeline kogemus ära ja algas uuesti pihta. 90. 91. aastal, kui kooli vendadest näitejuhid hakkasid mind kaitseliitu värbama Tallinnas. Minu kogemus baseerub selle inimese kogemuse baasil ja see, see on hoopis teine tasand, see rohujuure tasand, kus inimene peab elama, sööma, magama ehk oma igapäevaste rutiinidega hakkama saama ja kindlasti aitas edasi, aga, aga see ei tähenda nüüd seda, et ma oleksin tänasel päeval askeet, tähendab või et et see kogemus on kaasas. Arvan, et ma tean mingeid asju, mida inimesed, kes siis sellises seda kogemust ei ole saanud, ei tea. Aga teistpidi ma olen samasugune inimene nagu kõik meie hulgast ette, et loomulikult ma ka soovin võimalikult hästi hakkama saada ja võimalikult hästi elada, et milleks ennast piitsutada, kui on võimalik ka mugavalt ja sellises heaolu seal olla ja elada. Kaustad dokumendid ära tööle ei võeta. Vanadusmüürsepp, kolmas kategooria ja nad ei mõeldud. Nagu ka hinnad on, hinnad on meil, õlad ei allekaid taotult, noorik. Ei osanud nagu käsiprügi. Mida teha, elada on vaja? Loomulikult. Mis nagu moderaania malet, lollaka muu jaoks süüa, süüa, süüa, kõver, elada. Kongressi uisukoridorist minema ajada. Aga ööelu nagu maratonipäeval juhtuda Riia. Ta tuli tagasi ja siis ma olin tegelikult õpetajaametit, pidasin sügisel tagasi, detsembris läksin oma maa kohta kodukooli, läksin kehalise kasvatuse õpetaja. Kahjuks kogemata juhtusin veel üheksanda klassi klassijuhatajaks, et need, minu siis õpilased olid kunagi käinud minuga samas koolis, et mina olin kaheksandas ja nemad olid esimeses klassis. Ja siis ma olin enda klassijuhataja, olin tsirka pool aastat ja Pedasse näitejuhtimist õppima minek, näitejuhtimist õppima minek, see, see oli sellest eelnevast Pärnu kooliteatri ja tegevusest tingitud ja kindlasti ka sellisest objektiivsest vajadusest, et õppima peab. See teadmine oli ka olemas, õppida on vaja. Sellel perioodil. See oli selline kasvatuse nähtavasti kasvatuse vili, ühelt poolt, et teatriga tegelemine noorte hulgas oli popp. Püüa, ta pakkus nagu teisitiolemise ja teisitimõtlemise võimalust nõukogude aja lõpus. Ja kuna sellised lipuga lehvitamised ja laulev revolutsioon jäid minust kõrvale, sest ma olin siis kogemata sõjas. Ja ma ei tea, mis siin toimus lehtedest lugesin, aga lehe informatsioon on lehe informatsioon, siis ma läksin sellesama vana teadmisega Probleemid sellel sellel taustal ja, ja kindlasti ka tajumine, et noh, see kool ei ole see ja seal need erinevad tasandid ei tea milleks kool on ja minu arust sealt tuleb jõuluse välja see selle kateedri nagu selline väike surma hinguse algusele kõigist surmahingust miskis. Praegusel hetkel hakkab peatselt, mis kulmineerub inim suhtlemise tasandil inimesena olemise tasandil, nagu mingit probleemi küll ei jutt või seda, et et minu, et minul oleks selline eripära nüüd tänu sellele Nõukogude armeele või mingile kogemusele eelnevale, et, et see oleks vastuolus selle nende reaalsustega, mis, mis tol ajal olid, et pigem see oli võib-olla üks selline minu poolt selline variant, et. Ma peitsin ennast neid oma probleeme, mis mul seal kahe aasta jooksul inimesena ja loogilise ja vaimse inimesena tekkisid. Ma hakkasin neid, mul oli võimalus väga hästi peita sinna melus, mis tegelikult koolis kooli ümber ja peale kooli toimus. Et selles suhtes oli ju see ju väga lõbus, lõbus ja väga erinevaid kogemusi pakkunud aeg. Seal oli Tim Johnson, jah, ja Lauri pääslane ja Madis Milling kõikavad kaitseliitlased minu jaoks alguses naljakas. Et niuksed, näitleja mehed on nüüd mingisugused sõjardid. Aga ja nad tõid sinna kohale minu juurde saatsid ühe, ühe ühe mehe, kes on tänase päevani ohvitser ja Leo Kunnase, kes tegelikult mõjus nagu tõsise inimesena, kes tegelikult tuli minu juurde nagu paluma abi ja Ta oskas väga hästi ennast väljendada. Seda näitab ka tema muu tegevuseta, nüüd sellel aastal sai romaanivõistlusel teise koha ja et ta on kirjanik ja hea sõnaseadja. Ja see mõjus ja see haakus ka selle antud ajahetke, millal siuksed nädalate ja kuude lõikes kulmineerunud, nagu probleemid olid ladestunud minusse, siis sellest sest tuli nagu välja minu jaoks inimesena lahend, uus tee. Siis oli tsirka aasta sellist kaitseliidu tegevust Tallinnas ja seal olisi putši, Aegijad, telemaja kaitse- ja poiste kasvatamise ja õpetamise töö, kus meil selliseid gümnaasiumi ja keskkooli noored poisid priitahtlikud vabatahtlikult iga nädal käisid meie juures lihtsalt õppust saamas. Nendest on ka nüüd kasvanud mitmekümnest juba professionaalsed sõjaväelased, riigiametnikud. Mul ei ole tänase päevani relvaluba. See on selline mehe juurde kuuluma. Ma võiks elemente relvile mitu. Ja see lugu läks sealt edasi, tegelikult siis tekkis esimene võimalus nagu sõjalist haridust saada välismaal ja Soomes, Soomest tehti konkurss ja ja Lääne-Eesti poisina mina muidugi seda keelt ei osanud ja ma läksin täiesti teatud kauneid soomekeelseid sõnu osates, fraase osates ainult sinna konkursile ja ja mind valiti välja sinna madalama tasemekoolitusele, mis kestis pool aastat. Selle ma läbisin ja lausa olin seal priimus ja, ja lõpetasin ja olin vanemveebel, selline kaadriallohvitseri kõrgem auaste anti peale seda ja suunati Võrru oma lahingukooli täiesti nullist sedasi, et sellega, mis neile neile neli päeva ette nagu, et aastavahetusel, 29. detsembril öeldi, et kolmandal jaanuaril ole põrus lahingkooli tegema. Sõitsin siis liinibussiga ja kohver käes. Või seljakott seljas Võrru ja panisel kohv kohvri maha ja alguses tulidki esimesed 100 õpilast sinna, siis ma olen nagu üritanud ja olen mõelnud just nimelt kogu sellist karjääri rida või õigemini nüüd tagantjärgi vaadates, mis on juhtunud, et mis on juhtunud, see on juhtunud ikka niimoodi, et ma olen nagu üritanud enda vastu ausaks jääda, et ma ei ole võtnud vastu selliseid ülesandeid mida ma ei suuda, siis noh, ütleme siis koolipoisi skaala järgi kolme peale ära teha või üritanud neid eemal hoida selliseid asju, millega ma hakkama täna ei saa üritanud just nimelt tegelikult inimesele enda vastu aus olla, on 42, number kingad, et siis ma nendega käingi, et ma ei hakka viitekümmend kolm jalga panema pükstega sama esiks lahinkurist. Tänaseks päevaks ongi siin ainult saanud, aga aasta otsa seal teenisin ja siis tekkisid seal just nimelt nii õpetamise kui kui tulevikuvisioonide taustal teatud konfliktid ja kuna noh, minu haridustaust oli ka nagu oli väikene tegelikult tühine, olematu, siis vastasin lihtsalt kõrvale, siis üritasin uuesti kaitseväkke tagasi minnes oli vist juba aasta 94 aga siis nagu põhimõtteliselt juba keelduti vastu võtmast. Aga lõpuks üks ohvitseridest võttis endale vastutuse ja, ja võttis ikkagi mingisugusel ametikohale mind vastu ja ja selle Kuperjanovi pataljoni tolleaegne ülem, praegune meie peastaabi ülem, aga seal ma ei saanud ka kaua olla Võrus, siis sealt läks siis toimus vis kõrgemates juhjuhtide hulgas mingisugune diskussioon, toon, et et Rebane räägi kõikides paljudes asjades süüdi, milles teda süüdistati, ja kaitseväe juhataja määras mind sealt paari kuuse, Kuperjanovist ja Võrus elamise järel Paldiskisse. Seal oli üks jalaväekompanii kompaniiülema asetäitjaks, seal ma sain siis aasta otsa teenida. Üritasin õppima minna, siis ei õnnestunud, vahepeal. Aga 95. aastal õnnestus minna Soome riigikaitse kõrgkooli saamas klassikalist sõjaväelist ohvitseriharidust. Äraminek oli ka tingitud, sellepärast see olukord seal Paldiskis muutus selliseks, et areneda ei olnud võimalik sellist periood, kui Nõukogude armee läks välja ja erinevaid selliseid väärülesandeid vale ülesandeid sõjaväele eesti sõjaväele tuli liiga palju valvataja Sõjavägi, Eesti sõjavägi ei ole selleks, et mingisugust Eesti piirkonda vägisi Eesti piirkonnaks Eesti riigiks teha. Ta on ikkagi õpetamise koht, paistab, aga siis algasid neli aastat õpinguid Soomes. Ja 99. aastal see kool sai läbitud ja siis õnnestus tulla Pärnusse tagasi. Ehk siis oma kodulinna. 99. aasta lõpust olen pataljoni ülem ehk siis vajadusele. Kõik normaalsed inimesed tähendab, rumal inimene ei igatse sõda. Räägime, räägime riigist, teenis siis tal on teatud institutsioonid, mis peavad olema, mis on klassikaliselt igas riigis, need on. Nende institutsioonide nagu mudelid on, erialad on igal pool olemas. Sellise riikliku bioloogia ja kasvatustöö kõigekülgse kasvatustöö tulem peab see olema ja praegune Eesti sõjavägi või rahuaegne täna, mida me näeme sõjaväge seal ongi tegelikult ju ühiskonna jaoks riigi jaoks just meespoolsete kodanike viimane õpetamise ja kasvatamise süsteemse õpetamise kasvatamise koht. Meil on võimalik kasutada. Teda neid inimesi niimoodi, et nad oskavad ja nad tahavad, ma ei too seda argiajakirjanduse või päevauudise tasandile, et on teatud sügavamad kategooriad, mis ja, ja kõrgemad tasandid, mis mis peavad sellise formatsiooni nagu riigi jaoks paigas olema. Taustsüsteemist olenemata seon teostuse üks võimalusi. Aga see ei tähenda nüüd seda, et ma olen nagu põikpäiselt siin kinni, et mul peabki see sõjaväelase pesu seljas olema, ainult ei, see on praeguses ajas ja ruumis ja hetkel on ta on ta koht, kus ma tunnen, et mind on vaja, kui ja siin on võimalik luua just nimelt loominguliselt siin on võimalik luua, siin on tegemist inimestega. Võime sinisuhestada, sedasama moodi teatriga. Luuakse luuakse inimeste jaoks inimestega. Et nagu need algsed alg algdetailid on täpselt samasugused. Tegelikult nimetused tunduvad väga erilised, erinevad ja nagu lausa teineteisele vastukäivad, aga, aga Eesti kontekstis on need samasugune mäng, sellepärast et seda sõjaväeõpetust ja kasvatust eelkõige seda õpetuse poolt. Ma ise ka tinglikult nimetanud, et see on ju mängu mängimine mängus. Sest me ei tea, mis tegelikult reaalne situatsioon meile kunagi toob. Aga me õpetame ja me emiteerime, proovime, vaatame, mis maailmas sünnib. Tegelikult reaalses maailmas võtame neid õpetusi. Üritame luua simuleerida selliseid situatsioone, siukse, selliseid olukordasid, mis maailmas on toiminud ja toimivad. Iseenesest see väide, et ta on riik riigis ja Eesti tingimustes ei ole Eesti tingimustes ei tohi olla pärnupäevase suhtes, ma nagu julgen ka väita, et see ei ole niisiis poisid on kõik Pärnust, me oleme, me oleme kõigile näha, kõigile avatud ma ei näe nagu selles probleeme ja noh, eesmärke just nimelt sellest sügavamast ideoloogilisest eesmärgist tingituna. No mis meil osaliselt on juurde, mis ma tegelikult on olemas põhiseaduses. Sest meil riiklik ideoloogia on sõnadesse valatud, seal on öeldud meie funktsioon. Ja selle nimel tuleb tööd teha. Ja see välistab tegelikult selle, et me oleksime riik riigis teatud just nimelt oma võimetuse ja, ja võimetuse tunnetamine, et ma. Kama, või, või hirm või? Meil on kõik sihuksed detailid, mis ongi nagu, mis piiravad inimest. Aga selleks ettevalmistus käibki, me anname selle kogemuse ja seda kogemust saab anda just nimelt niimoodi, et me paneme sinna situatsiooni nii, mida me suudame rahuajal teha. Aga kui rääkida nüüd sellest, et poiste vahel ja see on omaette omaette täiesti maailm ja sellest on sellest on Eestimaal legende ja sellest on väga erinevaid kogemusi. Aga see on see omadus, mis oli, on seotud ühe süsteemiga. Nüüd Eesti puhul me võime rääkida määrustiku välisest määrustada välistest suhetest see see eesti siis keelend või keele sõnadeühend, mida me selle jaoks peame kasutama. Ta on teatud väeosades, teatud perioodidel on need detaile olnud ja neid tuleb ka tulevikus. Aga see ei ole kindlasti probleem, see, see ei ole, see ei ole näiteks minu kui väeosa ülema minuga ohvitseri jaoks selline probleem sihuke karjuv probleem, mis minu jaoks on täna kiiresti vaja lahendada sinu formaalseid detaile, millega saab seda neid asju lahendada. Selliseid omavahel näklemisi ei tekiks või isegi selliseid probleemiasetus üldse ei tekiks, selliseid situatsioone ei tekiks. See selline kui lavastamise küsimus. Määrustikust rääkides siis see sisaldab raame. Ja need, need eetilised ja need kriteeriumid on selles suhtes täiesti normaalsed, peaksid toimima ka normaalses ühiskonnas. Need eetilised kriteeriumid, mis sealt tulenevad, need on sellised vanade klassikalised ja väga sisaldavad sellist ajaloolist ajaloolist tausta üldse sõjaväest, kui sellest ühiskonna ühest struktuurist ühest elemendist. Et nagu sellist vastuolu, sisemist vastuolu määrustike ja see igapäevaelu vahel ei ole vähemalt minu jaoks mitte ei ole see ohvitseri roll nagu selles suhtes midagi üksikindiviidi jaoks midagi super erinevat, tan roll rollidele seas, nii nagu keegi on teatri direktor ja isa sõber omas näiteks kolmes rollis siis ka see rollijaotus, et sõjaväelane, isa, sõber, vend, see on üks roll. Tahaksin veel siia tuua sellele tahte dimensiooni juurde, et et selline oluline oluline asi, mis paneb inimesi midagi tegema, tahe tähendab, et kui me räägime tahtest ja, ja sügava tahtega inimestest, siis kindlasti minnakse rollidesse, et ühiskonnas olla. Me peamegi rolle täitma, ühiskond sunnib meid trollideks. Kas ta nüüd ahistab? Me ei tea, see, see, selline see selline subjektiivsus tekib siit, kui ma midagi ütlen, võib-olla kedagi ahistab, oleneb sellest inimese kvaliteedist ja, ja tema tahte suurusest ja tema rolli rolliminekust, et kuidas ta sinna rolli läheb, mida ta selle rolliga teeb geneetika või või, või, või jumal kindlasti, te ise ka just nimelt oma kogemustega oma tegevusega oma tahtega Stants vask rääkis vist pealisülesandest, et noh, samamoodi elus mingid tähtsamad eesmärgid, tähtsamad ülesanded ja ka sõjaväes, kus tegelikult tegevus on just nimelt peaeesmärkide ja alaeesmärkidega sätestatud. Samamoodi on see siis inimesena omas elamises või samamoodi, et on mingid asjad tähtsamad ja midagi ahistab siis variandid on, frantis, kahlan lai, ei tee midagi. Last ahistab, siis saad ahistuse ju. Ahistust saab peitaja. Ja ahistust saab vägistada ja ahist ahistus saab üle paisutada, enda jaoks enese piitsutamisega tegeleda ja ja mille kõigega aga tähtis lahend tuleb, sellele, sellest tekib see positiivne, kas liikumine kuskil suunas edasi või tagasi. Seda siis sõjaväelasena on nagu paar asja, mis on olulised, üks asi on see, et ühiskonnas on objektiivne raamistik minu jaoks oma seaduste, seaduste ja määrustega ühelt poolt ja teiselt poolt, et ajaloolise traditsiooniga ajaloolise kasvatusega ja just neid traditsionaalseid, sõjaväelase asju järgimaga inimesena. Aga selliseid muid mingisugust noortepärasust või inni ja trendi tagaajamist nagu põhimõtteliselt, et minu jaoks ei eksisteeri, et selles pealisülesandes mul nagu ei ole eesmärki sellega tegeleda. Loomulikult ma mulle minu eelistus on ka võib-olla kvaliteet, mitte see in, aga lihtsalt kvaliteet, et kui ma endale riideid ostan poest. Aga see, see ei ole nagu trendi küsimus, et see on pigem juba kvaliteedi küsimus. Sedasi võib kogu siis ütleme, Eesti rahvastiku jaotada ja paigutada mingisuguste subjektiivsete või obiksid objektiivsete kriteeriumite alusel ta sellisesse püramiidi ja siit me saamegi neid vastuseid. Ilus väike riik ei, minu jaoks nagu see, see taustsüsteem, millest ma pärit olen, ma olen selle osa ja ja ükskõik, kus ma siis ka viibin, olen viibinud tulevikus, viibin, see on see koht, see, see, see reaalsus, kust ma olen pärit rahvuse nagu traditsioonis ma olen. Ma olen just nimelt tüüpiline tüüpiline maapoiss, need, kes on tulnud sealt karjapoisipõlvest ja, ja saanud saanud omad eluvitsad ja kogemused läbi raskuste ja siis üritavad midagi ära teha. Tegelikult on meie ühiskond on ju sellistele esimene vabariik nagu selle peale nagu üles ehitunudki. Ja väärtused on minu jaoks nagu pühade ja. Ma olen tundnud ennast Eestis alati hästi ja ka probleemsetel aegadel Ma arvan, et nüüd ega tulevikus nagu rumaluse lollus sest noh, me näeme, komistame, tunneme seda ükskõik millises oma rollis igapäevaselt seda on, aga see on selline tongi Hotalik protsess, et, et see jääb ka nii selle vastu me tegelikult ei saa. Aga samas me ei saa ka jätta võitlemata nende tuuleveskitega Võib-olla selline unikaalne oleme unikaalne aegruum, koht ja võimalus siin inimestega inimeste jaoks midagi ära teha luua midagi sellist, mis oma eesmärgis või oma ideaalis kestaks aastasadu. Aastatuhandeid. Võimalus olla ja elada sellises ajas ja praegu tegeleda nende asjadega nende inimeste jaoks, kes siin on ümberringi. See on positiivne ja oleks võinud igatseda muudele teemadele ka minna. Aga me liikusime nii kõrgest dimensioonist. Et tervitage kedagi Teiega rääkis Margus Rebane. Saate autor Tamur Tohver, teostus Maris Tombas. Nädala pärast kuuleme jälle nädala pärast nädal vanemaks.