Tere hommikust kõigile, kell on saanud 17 minutit, üheksa läbi Vikerhommiku, viimane saatetund on alanud, saatejuhid on ikka Rasmus Cage ja Taavi Libe ja meile on külla tulnud Marite kallasmaa. Tere hommikust. Tere hommikust. Põhjus, miks täna oleme teid külla kutsutud, on selline, et õhtul telerahvas raadiorahvas peab pidu, sellepärast et ETV on saanud 60, aga televaataja raadiokuulaja kohtub teiega järgmisel teisipäeval. Kui te saatevahetuse projekti raames juhiti Aktuaalset Kaamerat, oli teid vaja ära rääkida või olite te kohe nõus? Vaata Aarne Rannamäe on nüüd saladuse välja rääkinud, et ma näen su silmadest, et sa tahad. Aga tegelikult ma mõtlesin ikka üle, no lausa kolm või üle selle, sest noh, ütleme nii, et ega ei ole kerge tagasi tulla. Te olite 29 aastat ekraanil 2004. aastal minu andmetel viimati AK ekraanil ja sellest on siis möödas 11 aastat. Jalg väriseb. Jalg väriseb, nüüd kaheksandal, isegi paju, nüüd. Aga mis see nagu kõige suurem hirm on, kas te suudate seda võrrelda selle 75. aasta tolle päevaga, kui ta esimest korda diktorina Eesti televisioonis alustasite? Ja mina mäletan küll seda päeva, siis oli tööl rutt, püssi ja mina lihtsalt istusin tema kõrval ja vaatasin, kuidas mäng käib. See oli siis programmi diktoritöö, mitte eaka töö. Ja kuna ma siin raadiomajas olin diktor üle kaheksa aasta, siis mul oli vaja ainult juurde õppida. Sest mis on mikrofon, missa stuudio, kuidas seal olla, mis võib seal tekkida ja nii edasi, see oli mulle teada. Aga ikkagi kaheksanda septembri eel. Mida te kardate? AK mõist, tahtsin just. Lõpusolvuda kardangi, et on 11 aastat, ma ei ütleks, et ma nüüd nii väga arg vend oleksin, et ma nüüd ma ei tea, mis kõik juhtub, aga ma võin öelda, et noor need hoiatanud, et olin hirmust laua all. Lase edasi. Aga seda ikka kodus harjutate tahma saad vaadata, kuidas praegu AKs loetakse hääldate läbi Smirnovi Divanovid praeguse kaasaegse ütleme siis noore põlvkonna viga on see näiteks vene nimede hääldusega on ikka väga nagu kehvasti murdunud. Noh, juhul kui see inimene, kes praegu vene nimesid valesti hääldab, see on lihtsalt tema tegemata tööd, võtku aga üks sõnaraamat ette ja vaadaku ja kui muidu ei tea, siis küsigu sellise inimese käest, kes, kes seda võiks, tead. Raul Rebane on öelnud, et tema ei tahtnud enam spordiuudistesaadet teha sel hetkel, kui ta tundis, et eetrini on paar minutit ja tal on pulss 65. Kuidas teil oli, kas nende aastate jooksul seal oli ikka selline tavaline töö, et, et te läksitegi tegite oma asja ära või mingisugune esinemisärevus ikka tekib? Ei, kui sa seda tööd teed, siis ei ole ju, et ma nüüd esinenud. Ei see on mu igapäevane töö. Ja mida aasta edasi, seda NUT teatavas mõttes rutiinsemaks läks, aga seda kindlamaks ja inimene muutub, ma arvan, teil on samamoodi. Varite te olete oma varasemates intervjuudes öelnud, et tegelikult te tahtsite kohe alguses saada diktoriks, tõsi, on erinevaid versioone nüüd erinevates intervjuudes, kuidas te raadiost televisiooni tulite? Üks räägib sellest, kuidas te seisite raadiotöötajana sellesama kassaleti taga ja kus anti nii teletöötajatele kui raadiotöötajatele palka ja Tõnis Kask vastust ei ole, ligi ja kutsus teid telemajja, on ka üks teine versioon, justkui te ise kasutasite võimalust ja läksite ühele konkursile? See selleks. Minu küsimus on see, kas teie unistus teles oligi kohe sellesama hetkega täidetud, kuid hakkasite diktoriks, võidi ikkagi nagu püüdsite pääseda, mõned teise saate juurde ka. See on nüüd küll niisugune küsimus, et ma pean, ma ütlen teile nüüd nii, kuidas asi on ja ilmselt seda on tõlgendatud ajakirjanduses kirjutavas pressis natukene erinevalt. Ma ei ole kunagi tahtnud telesse tulla, sest siis, kui mul igasugused tahtmised hakkasid lapsepõlves siis ei olnud ju televiisoreid veel. Ja kuna minu vanemad olid väga suured kinoskäijad. Me elasime Narva maanteel selles majas, kus praegu Narva kohvik on ja vastas oli kinofoorum. Nemad käisid kõige viimasel seansil, aga et mina see lapsel voodis maha rahuneks siis nad panid raadio mängima ja see oli mul seltsiline ja eluaegne unistus oli saada sinna kasti, kust see hääl tuleb? Ei mingit mõistet diktor või midagi sellist, ei. Ja ma teadsin, et niisugust võimalust mul lihtsalt ei teki. Noh, minu jaoks oli see nagu mingi kõrgem pilotaaž ja kui siis oli konkurss raadiosse toimetajaks, siis ma mõtlesin, ma töötasin siis raamatukaupluses. Ja siis ma mõtlesin, et noh, asi, see siis nüüd sinna minna on, aga ma vähemalt satun korraks sinna lähedale, et mine tea, raadiomaja lähedale ja oligi, läksin konkursile. Ja lootuses ikka toimetaks saades mulle tähtis majja pääseda. Tegelikult kui see kõik sai läbi, siis mulle öeldi, et vot nii, nüüd olete te välja valitud hoopiski diktoriks raadiodiktoriks. Ja kui ma olin raadio diktorina, siis üle kaheksa aasta töötanud, siis oli kassasabas Tõnis Kask ja siis kutsus mind televisiooni muuseas maga siis punnisin siis televisioon ei olnud minu mõtetes üldse. No kui ta nüüd ühel päeval sai reaalsuseks, siis kuhu mu tüürin on see, et, et kas teil on endal olnud ambitsioone? Ei ole olnud, kui ka nüüd pakuti, et teeme selle staaride saatevahetuse, siis ei olnud sellist tunnet, et ma tuleks küll, aga ma teeks foorumit. Ei ei ikka oma tööd loomulikul pühabilist, sest ma pole ju midagi, noh, tähendab. Mul ei ole ambitsiooni teha midagi muud. Mul ei ole seda huvi, mul ei ole selles mõttes ajakirjanik, uudishimu, mees oli ajakirjanik. Nägi, kuidas see töö käib, mul ei ole seda uudishimu, ma kukun nüüd küsima, nüüd aga vastake ja ma ikka puurin, puurim puurin lõpuni välja. Ei. Kui me räägime AK-s, siis tegelikult, kui paljudel teda täna jälgita ka seal oli toimunud selles mõttes 2004. aasta järel muudatused, ta on läinud tempokamaks, ta on läinud selliseks teravamaks sedasama. Live küsitlus sealsamas esimese teema järel, eks ju. Te ütlesite just, et ei lähe, ei, endal ei ole uudishimu, aga kui teil kaheksandal septembril sõltuvalt sellest, mis on päevateema, seisab, vastas noor Taavi Rõivas või Kristen Michal kes oskavad väga hästi küsimustest ära pareerida, saad hakkama. Ma võin saladuskatte all öelda, et kui keegi tuleb külla, siis minu kõrval Jonaalne Aga midagi ikka küsida? Ei või iial teada, kaheksas pole, julges. Aga vaatate akad, mis näoga tänaval prioriteet number üks, panete sõna otseses mõttes igal õhtul kell üheksa käima ja. Ei, mitte friigina ja ma ei pane ka kell üheksa käima, ma vahetevahel paneme varem käima vaeva. Vahetevahel vaatan nõndanimetatud järelvaatamise tingimust. Aga kas te vaatate televaatajana või pigem on selline professionaalne krid niiskuse eestlasel professionaalne kretinismist sellest ei pääse. Ja nii kui tuleb ikkagi vale Ivanov siis kohe kõrv. Kõrv tabab ära, aga ega ma selles sellepärast endast ei välju ometigi. Te olite pikka aega pärast seda, kui te lahkusite Eesti televisiooni ekraanilt, ka siin nõunik, aitasite reinõustaja lima nõustuda nimelt just ma tean, et Gerli Dello on väga tänulik selle eest, mida te talle õpetasite andsite kaasa. Paljudele, et täna tegelikult noor kasvav põlvkond oleme valmis endale tuhka pähe raputama, vajaks sellist eetrikoolitust, on ta siis raadios või teles. Eetrikoolitust oli alati vaja, kui ka mina alles telesse läksin, siis külma tundsin mikrofoni stuudio nii-öelda kogu seda maailma, aga tegelikult mul niisugust noh nii-öelda sõbrakätt tööalaselt oli väga vaja, sest on miljon nüanssidele töös ja stuudios, mida sa hirmsasti tahtsid küsida. Aga kelleltki polnud eriti küsida peale oma kolleegi. Ja kui pakuti see võimalus, siis on vist teles esimest korda oli lausa selline ametinimetus, et noh, selge see, et kogemusepagas on hästi suur ja Kerli ei ole üldse esimene, ma tegelikult oma töö kõrvalt kogu aeg kedagi aitasin, aga kui ma sellesse ametisse sattus, siis, siis sisuliselt käis peaaegu terve maja minu juurest läbi kusjuures ei olnud sunduslik, keegi ei ole käskinud sinnani minu juurde tulla. Marite aeg on meie vaenlane, me võiksime rääkida siin veel pikalt, lõpetuseks, mis te praegu teete? Mina katsu on teatavatel põhjustel nüüd natukene jalule saada ja see projekt olgu nüüd, mis on, aitab mind sellest tugevast Tahate te rääkida, selles seal eriti ei taha. Aga me saame sellest teada varem või hiljem. Kartul. Suur tänu, Marite kallasmaa. Me näeme teid kaheksanda septembri õhtul kell üheksa Aktuaalse kaamera eetris. Ja kindlasti tulevikus siis kuskil veel. Ei või iial teada. Aitäh, palun.