Keelesäuts. Idakeele puhul võimalik, et selle sõnavara uueneb ja paljud laenatakse kontaktide kaudu teistest keeltest ja kultuuridest. Tihti selleks, et neidsamu kultuure kuidagi kirjeldada, aga sama palju kui selleks, et tähistada üldmõisteid, olla muud, väljenduda värvikamalt, omapärasemalt ja nii edasi. Kui nüüd keelde uus sõna laenatakse, on ta esialgu võõra moega. Näiteks sisaldab võõrtähti, üks neist on tähtajapikku, aga laensõnad muganevad ja hakatakse hääldama ja lõpuks ka kirjutama. Tavaliste eestisõnadena. Näiteks on Jaapani pärimusliku usunditsentrism olnud lämbsaga shintoism. See on asjade loomulik käik ja tagasivõtmist enam siin ei ole. Kui juba kahanenud, siis olgu juba eestipäraselt Essiga toimetajana märkan aga sageli, et selle viimasega on raskusi. Ei teatagi, et sõna kirjutatakse juba ammu tavalise issiga. Nii olen kohanud käsikirjades väljendeid, šnitti võtma, õigensnifti võtma. Tihti on kirjutatud inimesele külge karm, kuigi juba aastakümneid on käibel sarm Essiga. Sellisena kaan sellessaa juurde tagasipöördumine, seda lihtsam, et võõrsena šarmantne on endiselt saaga. Las tema olla aga õige ikka sarm ja sarmikas issiga.