Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Tani filosoof Sören Kirke Kaardi jutustas kunagi näitlikku loom vaimuhaiglast põgenenud hullust. Valdavalt ei soovinud põgeneja kinnisesse asutusse tagasi sattuda, kuna tema plaan oli pääseda normaalsete inimeste sekka. Normaalsetes taashulluna silma paistmisest hoidumiseks mõtles ta välja kavala plaani. Ta otsustas rääkida ainult tõtt. Sest just nii peaks ju normaalses maailmas normaalsed inimesed omavahel suhtlema, mitte ajama hullu. Kortsis sattuski ta kohakuti tänaval jalutanud politseinikega. Maa on ümmargune, osutas ta ilmsele tõele. Tõsi oli. Taamal kõndis kas tänavasillutise soli auke, tänaval liiklust, teisi inimesi. Kõike said korravalvurid kohtumise tulemusel teada. Kangelane viidi tagasi vaimuhaiglasse ja nüüd võiks küsida, miks ta ju ei lausunud ühtegi hullupööra valet asja. Ometi aga nõustume normaalselt inimestena, et nii ikka ei saa. Oluline pole tõde faktides, vaid see, kuidas me neid fakte kasutame. Oluline angas. Oskame hinnata, millal ja milliseid fakte vajame ning väärtustame. Kerge kaardiloos teeb mõtteline hull neis valikuid vigu ja see reedab tema ebanormaalsuse ehk eristamise enamuse käitumisest. Kujuta nüüd ette tänavaliikluses osaled, mõni väga täpselt reegleid ja norme jälgiv autojuht. Kas sellise autojuhi olemasolu muudab liikluskorra turvalisemaks? Tahaks uskuda, et kui kõik liiklejad on hästi informeeritud ja tegutsevad, kirja pandud ning omaks võetud reeglite järgi oleks liiklusohutu. Ometi põhjustab Kirke Kaardi hullu kerget ärevust, et järsku ikka ei peaks tegutsema kõiketeadvalt. Sensorite ja muude loogiliste lahenduste abil ohutumaks muudetud auto sarnaneb palju rohkem kirjeldatud hullule kui normaalsele inimesele. Näiteks hoiatab mõnes autos nähtamatu abiline autojuhti telgjoone lähedusest helisesid signaaliga masinad. Tont soovib vältida vastassuunalise liiklusega kokkupõrget aga teeb seda ka siis, kui reaalset ohtu pole. 2012. aastal USA kindlustusfirmade koostatud analüüs tõi välja huvitava paradoksi. Et sellise abilisega autodega juhtub mõnevõrra rohkem avariisid. Põhjuseks olevat juhte hulluks ajava liiga sage ja kohatu tõe rääkimine sattumisest telgjoonele. Autojuhtidel pole tolle hulluga siis muud teha kui teenus välja lülitada. Aga tulemuseks on sõidukis kergelt ärritunud juht, kes on aga alateadlikult ka abilised turvalisust toetava Piipitamisega juba harjunud ja nii jääb reaalne oht tal märkamata ning kindlustajate statistikat. Kas see läheb kirja uus juhtum? Analoogselt jutustas ajalehes New York Times sealne liiklusohutuse ekspert, kuidas tema autos eessõitva sõiduki Kiirusega kohaneb automaatne kiirushoidja püüab luua kahe auto vahele ohutusnormidega pedantselt kooskõlas oleva vahemaa aga selle tulemusega, et õige pea. Ta kuidas mõni möödasõitev kaasliikleja manööver tab, ent tema ettemees andis mõista, kuidas vahema ootamatu vähenemine on ohtlik jättes suure tõenäosusega märkimata, kuidas. Selline liikluse staapole nügimise asjaolu, sõitjaid võib ärritada, põhjustades siis kättemaksvaid möödasõit või provotseerivad pikki vaheohtlikke lühendamisi. Google'i isejuhtivad autod on alates 2009.-st aastast USA teedel testisõite tehes sattunud 16-l korral liiklusavariisse. Välja arvatud üks juhtum on ülejäänud avariides süüdi alati teised autojuhid. Selle täpsustusega, et mõnikord on võimalik aeglustada, riskime realiseerimises siiski ka auto pedantsust. Ainukene kord, kui kokkupõrkest teise autoga lasus süü Google'i autol juhtus 2011. aastal. Põhjuseks olin juhtimise üle võtnud sõitu turvanud inimesest, autojuht. Seega pole tehniliselt isejuhtiva autoavariisid teinud. Küll aga on nad sooritanud imelik. Manöövreid, reageerides inimestest liiklejate loodud mitte kõige ideaalsematele olukordadele nagu imelikult pargitud autod ristmikule, liiga kiiresti lähenevat sõidukit või teed ületavad inimesed. Google'i isejuhtivate autode projektijuht Dmitri tolgub pahandaski, et inimesed võiks liigelda tema sõnade järgi siis vähem idiootlikult. Aga seda on vist liiga palju nõuda. Eriti kui arvestada, et ühiskond kipub veatute paktide, eks pluateerijaid hullumajas hoidma ja normiks on ju see, mida teeb enamus. Inimesed ei hakka kunagi masinaks ja kuigi see on omal moel traagiline, teeb just see nad.