Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Kuigi tehniliselt pole suvi ju kuhugile kadunud kadunud, sain selle nädalaga otsa suvetunne. Põhjuseks ikka see lapsepõlve lõpu algusest ellu tunginud koolirežiim efekte ei piirdu koolis käijatega, sest alutab uuele elule praktiliselt kõik liiklejad jam enamuse ülejäänud sotsiaalsetest protsessidest. Üldiselt on kool hea asi ja mõningane meeletusk on vabandanud. Tähendab filosoofilise ei ole head ilma halvata. Ohkega. Lohutuseks oleme. Selleks kevadeks aga jälle targemad ja oskame vastata nii mõnelegi täna veel vastust ootavale suurele küsimusele. Suvine distants kooli perioodiga võimaldab mõtelda, nagu kombeks nii-öelda siis väljaspool kasti. Kooligi võiks näha suuremalt kui kastistatud formaalharidus sest mida kauem inimesed tabada, seda kauem peavad nad töötama ja seda enam toimub õppimine informaalselt. See tähendab, et paljuski juhuslikult ilma plaanide ja reegliteta koolipingi ja õpetajateta juhtudes elu osana ning sõltudes õppija enda avatusest. Tootlik ja õpihimuline. Pealegi eeldab muutuste tempo jätkuvat enesetäiendamist ka neilt, kes on juba jõudnud sildu, tamm senise tarkuse abil Palga sadamakai külge. Aga elumeri on tormiline ja vanad teadmised pole enam kuigi vastupidavad. Näiteks, kes siis teab, milles seisneb inimkonna ülesanne. 21.? Sajandil kui veel vanast harjumusest jätkataksegi pikemate plaanide kavandamisega annavad viimased kümmekond aastat aimu, kuivõrd vähem oskasime arvata isegi lähedaid ajahorisonte ehk milline tänane maailm. Olulist rolli ennustamise keerukuse kasvus on mänginud tehnoloogia. Sest kes oleks osanud ennustada palli ja hüppenööri asemel ekraanidega lapseks olemist. Töökoha ja riigipiirideta töö tegemist või inimliku ahnuse kombineerumisel informatsiooni tehnilise käitlemisega sündinud ülemaailmset finantskriisi unustamata loomulikult Facebook'i, millesse logib endastmõistetava kergusega juba iga teine internetiga ühendatud. Nendest inimestest huvitav, millega meid homme üllatatakse. Suvel jäi silma kaks kastist väljas mõtlemise näideteks sobivat tähelepanekud. Üllataval kombel kombel jõudsid mõlemad autorid iseseisvalt rada pidi sarnasele järeldusele, et teadmiste asemel oleks aeg hakata õppima teadmatust. Jeremy Holmes kirjutab ainult siis pealkirja all teadmatuse õpetamisest. Lugu algab meenutusega Arizona ülikoolis arste õpetanud kogenud kirurgi juhtumist, milles viimane pöördunud kaheksakümnendatel kooli poole ettepanekuga avada kursus ignorantsust. Sinise muudes valdkondades ülikoolile idee eriti ei meeldinud ja nad soovitasid õpetlased kursuse nime muuta kogenud ta ei jätnud jonni. Siis vastu, et kuigi õpikust leiab kümmekond lehekülge näiteks kõhunäärmevähist ei kõnele see pakt mitte teadmiste suurusest, vaid hoopiski lähedusest mistõttu tõuseks õppijate silmaringi avamisest kasu nii neile endile kui patsientidele. Pärast mõningast debatti sündis siiski kursus teadmatuse 101, mida asus rahastama sealne arstide liit. Artikkel tõdeb, et taoliseid teadmatust valgustavaid kursuseid pole kuigi palju, mistõttu ähvardab. Kides pikalt õppimist eeldavatas valdkondades oht et õppuritest nende klientides hakkab levima veendumus. Nagu pärast õppimist oleks kõik selge. Tegelikkus on vastupidine. Mida rohkem saame teada? Seda rohkem avastame ja põhjustame uusi küsimusi umbes nagu saarel, mille rannajoon kasvab, kui. Suurendada saare pindala seda teadmiste saart ümbritseb teadmatuse meri, mida võikski siis natukene. Uurida teine lugu on seotud kahe mehe vestlusega, milles esimene Nobeli preemiaga pärjatud psühholoog Daniel kaanemad. Preemia sai ta majanduses, kuna demonstreeris, kuivõrd raamatupidamislikult ebaratsionaalselt ning pigem emotsionaalselt tegutseme oluliste asjade üle otsustades. Kaanon oli huviga lugenud juba Harari raamatutest. Peans, milles teda köitis eriti peatükk teadmatuse avastamisest kokku saades uuriski ta, kuidas Laari sellisele tähelepanekule jõudis. Ja vastus kõlas umbes nii, et elame esimest korda olukorras, milles teadmiste paljususe tõttu ei oleme võimelised ennustama järgmiste dekaadide sündmuseid. Ja nende kahe näitaja järeldusena pole tulevikunägemisel ju abi sellest, kui õppida vähem, see tähendab. Olla teadmatuses, küll, aga peaks siis rohkem uurima just seda teadmatust. Laadigaks.