Kristalli mikrofon on sedapuhku jälle Tartus ja minu vestluskaaslasteks ülikooli teadusprorektor professor Ants Kallikorm, tema asetäitja dotsent Jaak Järv ning eksperimentaalfüüsika kateedris. Teadus ja tehnika edasimineku kiirendamisest rääkides rõhutatakse sageli, et uue erksa mõtteviisi kujundamisel mängib Selle teaduslik potentsiaal ja see, kui oskuslikult me nimetatud potentsiaali kasutada mõistame. Ometi tuleb tõdeda, et uue tee ellu sageli ei kulge päris nii, nagu me seda tahaksime. Miks. On huvitav, et sõna potentsiaal väljendab, võib olla küllaltki hästi seda olukorda nimelt potentsiaalne tähendab ju võimet, aga see ei tähenda veel seda, et see põimer avalduks. Ja siin on terve rida faktoreid tõepoolest, mis nii objektiivselt takistavad küllaltki konkreetsete käega katsutavate asjade realiseerumist. Ja need faktorid väga sageli just on seotud materiaaltehnilise küljega. On ju selge, et kui me räägime laboratooriumis saadud tulemustest, siis nende tulemuste ja tehase vahel, kus need tulemused võiksid olla näiteks mingi tootena toodetavad, no ma mõtlen siin kasvõi seadmed, aparatuur, mitmesugused reaktiivid preparaadid seal vahel on lõpmatu pikk tee ja kui seda teed peab käima ära, ainult et seesama teadlaste kollektiiv, kes selle asjaga on hakkama saanud laboris väljatöötamisega, ma mõtlen siis on praktiliselt selge, et ühest inimpõlvest kipub isegi siin napiks jääma. Meil on siin näiteid, kus seda teed on käidud 10 aastat ja see tee ei ole veel lõpuni käidud. Nii et vot see on ilmselt üks koht, kus oleks tarvis küllaltki efektiivseid meetmeid kasutusele võtta. Et saaks selle potentsiaali, mis nagu oleks nõnda olemas ja oleks rakendatav ka reaalselt siis vallandada ja rakendada. Millised need meetmed olla võiksid mis oleks kõige esmalt tarvis ära teha, et see, mis teadlane, õpetlane oma laboris välja töötab, tõepoolest kiiresti ka ellu jõuaks, see küsimuste ring oleks vaja jagada mitmeks lõiguks lähtudes juba tasemest, kus toimub põhimõtteliste asjade otsustamine. Ja viimane lüli oleks siis nüüd muidugi ülikool ise kes peab kindlasti kõvasti tegutsema, et oma reservid kõik käiku anda ja kasutamata võimalused siiski mängu panna. Ja siin on tegevusväli veel üpris suur. Me ei eita, et selles osas on võimalik veel palju ära teha, aga ikkagi mida ülikoolisiseselt puudutab see kõigepealt muidugi meie baaside olukorda, noh, konkreetseid juba töökohti, kus midagi on võimalik teha, see ei ole mitte ainult ruum ja laud, aga see on ka aparatuur ja rahad ja nii edasi. Aga mõlemalt poolt, kui me võtame, siis ma arvan, et üheks põhilüliks võiks siiski olla, et kõrgharidusteadus saaks midagigi nendest õigustest, mis on näiteks Akadeemia teaks. Hakkame juba sellest peale, et kõrgharidusteadus ei ole ju meie plaanimajanduses esindatud omaeette rea. No ja siis edasi ei ole ju raske ette kujutada, et kõik hilisemad lülid ju logisevad pidevalt, sest plaan on seadus, aga kõrgharidusteadusele ei ole seda seadust taga, mis garanteeriks varustuse juurutamise ja paljud muud põhiprobleem. Ja senini ei ole seda suudetud riiklikult ära otsustada. Logu läheme natuke alla poole, siis edasi puudutab juba neid hüvesid, mis võiks siis olla antud kõrgharidusteadusele vaatamata sellele, et ta ei ole plaanimajanduses eraldi nii-öelda esindatud võiks ju lasta natuke vabamalt hingata nendes asjades, mis puudutavad ettekirjutatud limiite ja fond inimressursside mõttes kui palgafondi mõttes, aga samuti ka varustuse mõttes. Sest ega meil on ju kõige elementaarsemaid asju on raske saada, sest vastused on küllaltki stereotüüpsed. Kas te ei ole tootev ettevõte või ei anna rahvamajandusele midagi ja kui me üldse midagi saame defitsiidsetest seadmetest, aga no suur osa asju on selles nimekirjas, mis on defitsiitne, eks, siis me saame viimases järjekorras, kui üldse saab, enne on varustatud rahuldatud kõik need, kes on ikkagi plaanimajanduses esindatud täieõiguslikena. Nii, ma kujutaksin asjat. Ja sageli selline olukord võib pidurdada homse päeva arengut. Täna me ei võida, võib-olla tõesti, siin ei saa efektiivselt suuri tulemusi, aga homsel päeval võivad need ülikooli väljatöötlused hakata meile tooma sisse väga suurt kasumit. Ma pöördun tagasi natukene selle potentsiaali juurde, Ülikooli õppejõudude potentsiaal on tõesti väga kõrge. Ma olen üle 10 aasta Ivar rektori loal pidanud sellega tegelema konkursikomisjoni esimehena. Ja ma võin täiesti vastutustundega ütelda, et professuur ja kateedrite juhatajad on väga aktiivselt töötav teadlaste grupp teadlaste, pedagoogide ja ühiskondlike töö alal niisuguste aktiivset tööinimeste gruppi ühes asutuses. Ma arvan, et meie vabariigis ei leia kusagil täisvastutustundega, võin seda ütelda. Ja nüüd see küsimus haakub ilusasti sellega, mida me just praegu rääkisime. See aktiivsete inimeste grupp ei leia oma aktiivsusele väärilist rakendust meie rahvamuslikul juurutluse seisukohalt ja tihtipeale selleks, et oma aktiivsust väljendad, et noh, tulevad ainult publikatsioonid ilma juhtimiseta, sellised juurutamised, need lõigatakse nagu teiste varustuse ja muude küsimustega. Siin on määratu suur potentsiaal omal ajal, kui meil, ma tegin ettekande siin teadusosakonna nõukogusid, deklareeris need meie võimed lepingute juhendamise suhtes on ammendatud, kuna iga kateedri liikmete kohta oli seal oma 10000-st lepinguid juba peal. Aga ma eksisin selles suhtes, seepärast jätsin arvestamata ühe võimaluse ideid, genereeritakse tunduvalt rohkem, kui ise suudab realiseerida. Need inimesed on suutelised juhendama oma ideesid edasi andma ja juhtima gruppi, kes võib vabalt anda niisugust toodangut, ei anna ükski tehas seeriatoodanguna ja võivad anda ka niisuguseid asju, mis on tulevase tehnoloogia elementideks. Tahtsingi seda küsida, et kas ka ülikooli teadlane pruugib olla ainult teadlane või võib-olla tõepoolest no kasvõi väikeses seerias või väikeses koguses midagi ka otse ise välja anda, kas mõelda? Seda on meil tehtud, aga see ei ole eriti otstarbekalt teadaolevalt otseülekantud tähenduses ja sest eks nii mõnigi ülikooli sees lõpuni viidud ütleme idee alates ideest tema esimestest eksemplarist marketist ja, ja selle proportsioonist kuni tuur, mis seni välja noh, sellised näited meil siiski on, kuid see ei ole tüüpiline. Loomulikult me pidevalt oleme nüüd püüdnud selle poole palju rääkinud ja ja pürginud, et ülikoolis oleks olemas korralik eksperimentaalne tootmisbaas. Et oleks ülikooli sees võimalik kogu tsükkel garanteerida, see on alates ideest kuni väikeseerialise tootmiseni ja selle raamides, kui vajadus on mõelda ka suuremale tootmisele, mängida läbi, kus üks suur küsimuste ring. Ja püüda viia see ülikooli arendus sellisesse seisu, et ta rahuldaks selle suurtootmise nõud. Teisiti ei ole see mõelda, mõeldav tegeleda selliste mõtetega või, või tõsimeelselt loota, et võiks efekti anda meie mingisugune otsene kontakt mingi tootja asutusega ja minna sinna propageerida või näidata, see on väga ketserlik mõtteviis. Nii peab leidma jõu ja võimalused, et see asi kohandada sellele tootmisele. Aga kes seda hakkab tegema, ei hakka ju tegema tehase direktor, kui ta on üks, 10 muud muret kaelas. Ja kui me nüüd uute rangemate seaduste näol nõuame, et vastava koondise või tehase direktor näiteks ka kui suur see majanduslik efekt siis reaalselt on, mis näiteks ülikooli aparaadi tootmine võiks anda, aga see läheb tema plaani sisse, seal ei ole mingisugust majanduslikku huvi selleks. Me ei jõua kunagi selleni, et ministeerium, Need või üksikud ettevõtted võtaksid meie arendused ja kõik selle musta töö ka teeksid ja pärast annaksid veel meile ilusa paberi, et me saime miljon rubla efekt, see on absurd. No ja ja samal ajal arvestades seda, et ülikool arendab ikkagi tippteadust, nähtavasti mõni käsi, mis sellel tasemel välja töötatakse, on ju säärane, mida kasvõi terves riigis läheb. No ütleme, 10 aparaati tarvis. Tähendab ei ole mõeldavgi suurtootmist üldse arendada, ei ole ja praegune lepinguline töö vorm, mis ülikoolil on, lepinguid on ülikoolil üle paarisaja suur osa nendest ju põhimõtteliselt meie aparaate, seadmeid, preparaate ju juurutatakse, sest ega tellijad ju niisama raha ei maksa, tal peab ikka huvi olema selle asja vastu, järelikult ta oma koha peal ka juurutab, iseasi, kas on neid üks või kaks või 10. Loomulikult ei saa siin rääkida mingist seeriast, see on ikkagi nii üksikeksemplarid, see töö käib meil pidevalt. Ja arvan, et vot selles töölõigus võiks olla ka ülikooli tegevusväli tunduvalt laiem. Komi leiaksin. Mõttes no esmajoones, mis puudutab limiite, nii tööjõu kui palgafondi limiit, mis piirab suures osas selle elulõigu arendamist ülikoolis võimalus, õigemini meie potentsiaal seda teha lubaks isegi paarikordseks viia see vaht lähemalt aastatega, kui me võtame aluseks selle, mis momendil on Üheks oluliseks takistuseks siin asjade normaalseks arenguks on ka see, et tegelikult ülikool siiski suures osas puuduvad inseneride ja tehnoloogide kaadrid sest paljud asjad, mis võib küll laboratooriumis põhimõtteliselt paika panna vajavad järgnevas staadiumis juba päris alguses kohe ka insenerlikku mõtlemist ja tööd. Aga vot siin on küsimus selles, et enamus meie teaduskondi tegeleb siiski fundamentaalsete probleemidega. Ja paljud head ideed, mis võiksid anda väga suure efekti, jäävad realiseerimata selle tõttu, et ei ole kohta, kus see idee leiaks oma kõige esialgse sellise materiaalse, see on suur vahe, kas me läheme kusagile ettevõttesse ministeeriumisse põhjendama oma ideed, kaust kaenla all või meil on lauale panna ka mingisugune juba töötav makett mudel, mis näitab, kuidas see asi võiks siis reaalsuses ka välja näha. Aga kui palju sääraseid võimalusi või juhuseid on olnud, et tõepoolest võite sellisele kaitsmisele minnes kaasa võtta juba konkreetse, no on ta siis preparaadi või seadme või mõne tehnoloogia? Neid juhuseid on ikka päris palju olnud. Nii preparaate kui seadmeid on viidud, näha on ülikoolis tehtud ja isegi tehakse ja mitte võib-olla üks-kaks, vaid siin juba kümnetes. Aga seda just nende samade konkreetsete lepingute raames. Teaduse üldist arengut silmas pidades professor Kallikorm enne puudutas fundamentaaluuringute ja rakendusuuringute vahekorda kooseksisteerimist. Võib-olla nüüd veidi lähemalt, milline võiks see vahekord olla, sest et Ühelt poolt on selge, et läbi rakenduste minnakse edasi, läheb see uusim sõna rahvamajandusse, kuid täiesti selge on ka see, et ilma fundamentaaluuringuid arendamata ei saa ju olla rakendusi, tähendab kogu aeg peab midagi olema nii ootel või riiulis, eks ole valmis, mille pinnalt hakkab asi edasi kasvama. Tööga. Nüüd on ka sõnaselgelt veel mitu korda riiklikul tasemel välja öeldud ka kirja pandud nii Teaduste Akadeemia kui ka teised elu. Need, kes teadusega on seotud nii arukondlik kui kõrgharidusteadus. Põhiprintsiip on ikkagi vaadata ja hoolitseda, et fundamentaalteadused saaksid eelisarengu ja vahepeal see kuidagi eriti mulje jah, et me nagu alahindaksime seda rakenduslikku poolt ja selle tõttu ka kõik need hädad on rahvamajanduses siis tingitud teadus-tehniline progress on aluseks kogu meie rahvas, intensiivistumine, keegi ei eita seda. Aga ma usun, et ka kõik eelnevad eluperioodid need lülid ja inimesed, kes olid kutsutud ja seatud teadust juhtima andsid endale aru, et arendada fundamentaaluuringuid. Eelis tingimustes ei saa minna selle momendi efekti peale isegi võib-olla ta paistab ilusam ja suurem ja ei saa fundamentaaluuringute taset alandada. Ja eks see printsiip on, jääb kogu aeg selliseks. Keegi ei eita, et fundamentaalteadus on väga tihedalt seotud rakendusliku küljega ja ju siis on vaja süsteemis ka paremini korraldada need lülid, kes võiksid kaasa aidata fundamentaalteaduse jõudmist kuni rakendusliku lülini välja üle siis rakenduslike uuringute ja, ja, ja ka nende osas fundamentaaluuringuid, sest tagasiside fundamentaaluuringutele on olemas. Ei ole ühte lüli ilma teiseta. Meil ilmselt logises ja logiseb praegu suures osas see osa, mis on alates sellest momendist, kui meil on läbi töötatud geniaalne idee ja fundamentaaluuringud on tõestanud selle paikapidavust ja tema võimalust ellu minna. Ja edasi on suur tühimik, sest ei saa ise mees ega kollektiiv võtta enda peale seda osa nüüd käia ja nõuda ja taotleda, et minu idee ja rakendus võiks olla dubleeritud tuhandetes ja tuhandetes. Oleme ka seda lüli, kes suudaks siis leppida või, või saad aru, et tema osa oleks ainult selle keskmise lõigu võib-olla tagamine. No ja lõpuks muidugi on juba rahvamajanduse enda lüli, kes ei ole paljudel juhtudel valmis üldse vastu võtma, et sa saad teha, kuna vanad stambid, plaanid, asjad kõik ju jätkuvad ja jätkuvad. Fundamentaaluuringuga Anni niisugune fundamentaaluuring, mis on tootmise tasemel tükk maad ette läinud, see ongi see lüli, kus sünnib uus, mis edaspidi läheb tootmisse. Ja minu tähelepanekud on olnud, et tihtipeale vahetult selle fundamentaaluuringu lõppeesmärk see ei olegi tehnikasse juurutamise eesmärk, teinekord vaid need vahendid, mis sünnivad selle fundamentaaluuringu tegemiseks. Et need võivad rakenduste seisukohalt juurdumiste seisukohad teinekord palju väärtuslikumad, olla fundamentaaluuringu eesmärk võib-olla ka tunnetuslikku laadi. Aga vot see on vist niisugune, kui me otsime seda lüli, kus see uus sünnib, mis tootmisse läheb, vot siis see on just selle fundamentaalse uurimistöö läbiviimise käigus mis on juba ette rebinud teatud määral. Ja sellepärast tulevad minu arvates ka need puht filosoofilises mõttes raskused, mispärast see uus ei jõua nii kiiresti ja leiab takistust, miks ta ei lähe tootmisse. Filosoofilises plaanis tundub mulle selline asi, mis praegu siiski on fakt, et suur osa meie instituutidest nii Teaduste Akadeemia kui harukondlikult kõrgharidus, noh, kõigi süsteemi instituudis teadus areneb paljudes nendes ainult lepingulise töö vormis. Kahjuks lepingulise töö vorm ei luba veel momendil efektiivselt neid summasid ka teatud osas suunata. Ta fundamentaaluuringuteks lepinguline töö vorm on konkreetne vorm, kus tellija tellib täpselt, mis ta tahab ja tegijal tuleb teha täpselt, mida tellitakse. Ja kui ütleme, ühe instituudi, aga veel suurem häda on, kui see on, ütleme, juhtivinstituut, mis vastutab võib-olla harukondliku, teatud elukülje printsiipide ja arenduse eest. Ja kui seal 100 protsenti kogu teadustegevus garanteeritakse lepinguliste, tahtsin tehingutega vast ikka küsimus, millal siis inimesed siis nii-öelda tõsimeelselt mõtlevad ja fundamentaaluuringute. Ja siin avaldubki ülikooli teadus üks suur eelis nimelt meil siiski seesama teadlaskaader, kes samal ajal ka õppetööd teeb, teenib ju piltlikult öeldes oma leiva, loengute ja praktikumide andmisega ja see töö, mis siis on see üks kolmandik palgaraha väljateenimiseks kulutatud tööajast on ju suures osas siiski ka kollektiivi või ütleme, konkreetse teadlasi enda suunata. Et siit ilmselt tulebki üks oluline moment, miks ülikoolide teaduspotentsiaal on viimasel ajal nii palju tähelepanu pööranud, kuna siin on tõesti suur reserv. Riikliku Ülikooli viimase aja tulemused kõige rohkem on tähelepanu äratanud. Mulle tundub, et viimaste aastate põhisaavutused on just seotud fundamentaaluuringutega ja just need lülid ja kollektiivid on nagu silma paistnud ja tunnustust saanud kus ka see rakenduslik külg on teatud väljenduse leidnud. Teaduskonniti on see erinev, kuid ülikooli üheksast teaduskonnast ei ole ühtegi, kus ei oleks midagi sellist välja pakkuda. Sest nagu me enne juba rääkisime, ülikool on ikka vabariigi üks põhiline õppe-teaduskeskus. Ja kõik teaduskonnad on ju seotud vahetult siiski nende elulõikude arenguga vabariigis. Ja ma usun, et kõik üheksa teaduskonda võiks öelda on ka ühed põhilised nende elulõikude edasiviijad vabariigis. Kui me võtame näiteks meditsiini, mis sisuliselt on ju kolmandik ülikoolist ja sealjuures ka teaduslaborites, mis teenindavad meditsiini nii ülikooli instituudi näol kui ka need laborid, mis on nii piirialadel koos bioloogidega, keemikute füüsikutega, siis siin on juba tuua väga palju näiteid. Võtame meie see osa meedikutest, kes suures osas töötab Tallinna maal kiirabihaigla baasil meditsiinidoktor Toomas Sullingu juhtimisel. Kõik, mis on seotud koronaarkirurgia probleemidega, akuutse, infarkti, opereerimisega, südame, siis veresoonte sunteerimisega. Ei ole kahtlust, et Need hinnangud, mis on antud sellele kollektiivile saavutustele mitte ülikooli poolt, vaid liidu juhtivate spetsialistide ja instantside poolt on ta kindlasti liidu selliste tsentrumite esireas. Meie kollektiivid, inimesed, kes viivad edasi kõike seda, mida me aastakümneid juba teame, mis oli seotud Ludvig Puusepa nimega ja neurokirurgiaga neuroloogiga ja paljude probleemidega, mis on nende inimeste arendada siin selles osas ka koostööleping Helsingi ülikooliga ja selle pinnal juba riikidevaheline koostöö. Samas sama sorti koostööleping ka gastroenteroloogide poolt meie geneetikute saavutused edasi meie molekulaarbioloog ookeani laiemas laastus, aga nüüd uuemad suunad biotehnoloogia valdkonnas tehtu, mis oli ka aluseks, et on olemas ja valitsuse ministri nõukogu otsus Tartusse biotsentri asutamise koht ja paari aasta pärast olen kindel, hakkab selline tsentrum Tartumaal tööle, kus ametkondadevahelise printsiibil töötavad koos Teaduste Akadeemia Ülikooli teadlased ja muidugi ka veel paljud teised lülid, kes selles temaatikas suudavad midagi juurdepakk või võtame meie saavutused, mis on seotud arvutustehnikaga võib olla maailma mastaabis, nad ei paistagi nii silma, aga võttes meie regiooni on siiski suur samm edasi astutud kogu mikroprotsessortehnika ja arvutustehnika osas. Keemikute saavutused uute preparaatide sünteesimisel, näiteks kogu see lai küsimuste ring, mis on seotud feromoonidega, mida millest on palju räägitud kuni juurutamiseni juba välja ja suure majandusliku efekti neil küll lõunapoolsetes vabariikides kui ka meil. Võib-olla ühe tendentsina võiks jällegi tagasi tulla ülikooli kui kompleksse süsteemi juurde. Nimelt viimasel ajal on meil ühinenud väga mitmete erialade spetsialistid uurimistöö ühise lipu alla mida võiks siis nimetada looduskaitse ümbritseva keskkonna uurimine. Siin on küllaltki palju teha ja on juba ära tehtud bioloogide füüsikute keemikute poolt. Ülikool osaleb mitmes nii üleliidulises kui ka rahvusvahelises programmis selles vallas. Ja need tulemused on kaheldamatult igatpidi väärt tulemused ja ilmselt aitavad kaasa sellele, et me lahendame vähemalt püüame lahendada seda meie ees seisvat tõsist probleemi, kuidas sellest saastuvas ja järjest oma ressursse ammendavas maailmas siiski edasi eksisteerida. Et veel kord rõhutan, et siin on just väga hea näide ühiste ettevõtmiste kohta. Nii füüsikute, bioloogide, keemikute. Poolt ma tahaks veel lisada ühte küllalt olulist lõiku, mis meie ülikoolis ka päris silmapaistval kohal on. See on fundamentaaluuringute baasil areneva teadusliku aparaadi ehituses suht see on koostöös mitme. Harukondliku uurimisinstituudiga. Ja eks aparaadi ehitusvaldkonnas ole ka kooperatsioon eri valdkondade vahel, näiteks meedikud ja füüsikud omavahel kokku loovad väga hea potentsiaali meditsiiniliseks aparaadi ehituseks, kes on tarvis nii raviotstarbeks kui diagnostikaks. Ja väga palju väärtuslikke näited ülikooli igapäevapraktikast võib ka siin leida. Milles näete te ülikooli edasisi samme teaduse, tehnika, progressi edasiviimisel? Peaaegu kõikides nendes tähtsamates elulõikudes mis siis vabariigi valitsuse teaduste akadeemia poolt on maha pandud ette nähtud meie piirkonna arenguks kuni sajandivahetuseni ja isegi natuke edasi välja. Vabariigis töötavad paljud komisjonid, on olemas ka koordinatsioonilülid, Ülikooli esindus on olemas, nendes, me oleme väga heas kontaktis Teaduste Akadeemiaga. On ühised seisukohad paljudes lõikudes jõudude ümberpaigutamise, komplekseerumise ja muus mõttes, mis tagaks suurema efekti ja kiirema efekti ja eelnevalt me juba palju siin neid elulõike ka nimetasin. Alates siin biotehnoloogia küsimustest kui üldiselt võtta, ma usun, et meie väikese vabariigi jaoks on ka nagu kokku lepitud ja aru saadud et meil saab tuule tiibadesse kõik see, mis on teadusmahukas arendused ja eluküljed ja ma arvan, et õigustatud, sest ilmselt ei ole meil suurt vastu panna sellistele regioonidele, kus oleks suured maavarad ja võiksime arendada tohutult suurt tööstust ja nii edasi. Aga teaduse vallas ja, ja teadusmahukuse printsiibi nagu rakendamisel on Eesti NSV-l siiski üksjagu võimalik öelda. Potentsiaal on olemas nii Teaduste Akadeemia kui ülikoolil kui teistel kõrgkoolide liinis. Ja ma usun, et lähtudes sellest teadusmahukuse printsiibist tulenevalt juba edasi ta prioriteeti CZ suunad vabariigi jaoks nii fundamentaaluuringute kui rakenduslike jaoks, milles enamuses ülikool osaleb. No ja siia juurde pane see kõige suurem väärtus, mis ülikool annab vabariigile kaader, primaarne väärtus on ikka inimene ja ülikoolil on siin muidugi aastate ja aastasadade jooksul olnud öelda väga kaalukas sõna nende inimeste kasvatamisel, kes meie vabariigis ühel või teisel elualal siis kaasa löövad.