Ja eitus sai mängida tütarlast, mäng on aga väga tore mäng ja lapsi jätkus, kellega mänge oma majas kahjuks ei olnud, peale minu ei olnud sügisel ühte niisugust hiljem tulid, aga kõrvalt majadest tulid meile Liinus surule tulid meile mängima. Kuidas oli majaperemeeste hoiaktor lasterikaste perede suhtes? Taheti võtta neid üürile, tülikam olin, ma ütlen, mina olin ainukene meie majas särvitajate vanad olijad seal ei olnud, niietava, koliti ühte oma, koliti teisi, seal oli tahast inimesed sees ja mitu põlve täpselt ja meil üksteisel korrusel elava perekonna väimeheks oli see filmioperaator Värska. Ma tean ülevalt Troyfildi tütrega tema abi elastel, kellel naine lokkis juustega, nendel oli üks tütar ja minu teadsil tütre nimi oli nii nagu meelde jäänud. Aga noh, nemad ei olnud päris elanud, kui Värskal jälle filmimas, siis nemad olid vanaema juures ja muidu nad läksid oma, kui ma ei tea, kus nad elasid. Rohkem ei olnudki seal tol ajal, kui mina olin niisuke ei olnud see maja sugugi nii suul. Ega ta väike sajunutele kahe paraadnaga segune, kastikujuline selline jah, nagu need lagune tüüri majadusega, Jan, kes maja peremees, majaperemeheks oli üks vanem lesknaine Eiform ja temal oli täiskasvanud poeg, mis oli natukene lapse mõistusega. Ja kui ta seal on vaja ära müüs, siis tuli sinna perekond Kivimäe, seal oli piislast poegade nelja tütreid ja nemad siis võtsid omale kaupluse, mis see oli tänava ääres, selle maja küljes, suur riid, kangad ja seal müüdi lõnga ja käiduvas kohad nii hästi minev kauplased, terve see perekond elas selle kauplusega räägikski nüüd natukene sellest tänavast kagust tõsis elasite ümbruskonnast. Kas mälu on jäädvustanud ka vot neidsamu kauplusi, poode ja poekesi, mis seal olid ja kuidas tänavaelu siis kulges millegipärast hajutlused väga meelde jäänud. Sest et juba varakult tema saatis mind poodi Zimmermann sidemete kauplusessimisse alus praeguse koidud tolleaegse allermanni tänav. Vaat siin väga tore kauplus, seal oli jälle kauplus, mees ja naine ja kolm tütart ja kik elasid sellest kauplusest ja mida seal müüdis leiba, saia, piimakomm, Sukut, tõusete kauplus, ellingu tünnid ja, ja kõik niisugused olid. Aga kui me hakkame otsast pihta peale taldiskromandi ja praeguse Kaarli puiestee nurga peal seal paaritul poolel olinaarise pagariäri keldris üle Tallinna kuulust impu tegija saiad ja ta teatud kellalgu teadsid, millal naariselt tulevad soojat impud siis oli alati palju seal rahvast, ostsid need impulsid, seal sai tellida torte üldse väga head saatusi, solist selle muks praegu Teaduste akadeemias surve seal all keldris siis sealt edasi kordesse tänava nurgal, praegune kevade oli kübarategija väga uhked, Paavo tõid akna peal ja, ja nutsin tänamuisgmaatorit, selle kübar. Ma tahan omale teise kübara tal omale. Siis sealt edasi tuli sa armanni saun, praegu kevad tänava saun ja seal üleval neljandal korrusel sauna peal elas veel Ruut, Tarmo Mari Mölder. Tähendab, tal olid kaks lasse nii Tarmo ja siis selgas poeges vaest, sai seal õues ka mängimas käidud. Siis edasi oli, oli tuletõrje pealik Stockmanni maja suur. Ma ei teagi, mis hõlmas meie krundi, maja, krunti, pikkuselt koodi jaagu poolte poolt sinna Westholmi kooli juurde umbes tuli ta siis tuli meie maja juurde kuulus number viis seitse maja juurde kuuluv oli see Kivimäe kauplus. Aga ennem seda oli veel Tomuski lihagarn. Ah, kus seal rippusid singid ja Sindikesed ja ja, ja jälle perenaiste poolt väga hinnatud terve paldiski maantee külastas tammuski liha karni, minu teada seal lähedal dist lihaga nagu ei olnudki. Eme lobises ümbruskonna rahvale, sellest. Küllap ta piisa, siis oli niivõrd kaupa täis ja siis oli ju kombeks osta inimestel omale sisse talveks Kespoosigagis terve siga ja soolasid sisse, kellel olid suuremad pered. Keldrid olid majade keldrid majadel olemas ja meie kõrvalmajas polüheksalituksinski rahu värvi kauplus, poolakat kaks tütart oli neil jälle väga tore kauplus ja alati oli seal rahvast ja alati said seal igasugu värveid, jõuluehteid ja kootuksinski maja kõrval oli L1 riiete kauplus. Kahe ja selle riidekaupluse kõrval oli oma kauplustesse ETK-l oma ümmargune märk, OMA OM oli seal meid igati jahu ja laborsti ja kõik niisugune toidi ja selle kõrval olnud Zimmermann. Ja kõik nad elasid mitu korda mõelnud, et et imelik et kaup oli küll rahvas ostis suured pered ja keegi kuskil mujal tööl ei käinud. Ja siis meie seal paaride numbrites oli Fribergi pagariäri Fribergi pagariäri, see tegi jälle kolmesendiseid Sukul saiu meetoditega lõhnavaid jättes. Kui oli saiad valmis, siis oli terve see kant paldiski maanteed täis ümbertnurga söörintsi tänavale, praegu on ta sügistenad SAISis tarelt ostma minna kohe sooja kolmesendist suhkrusaia. Seal olid siis ka naine ja poeg. Fribergi mees, kes seda pidasid. Aga see mees oli väga tige mees, armastas palju napsu võtta ja siis sest seal polnud just lärmi kuulda. Aga ega ta kedagi teisti tülitavatel armas, niisama seal oma perekonnaga ja selle kõrval oli üks väike komplegi pood, niisugune nagu putka moodigi seal sai. Või sai Mardiks käidud, sai tingimata sinna poodi mindud, seal oli väga lahke, pererahvas lasi sind laulda tantsides, lapsed said neid praakkomme, mis olid kokku sulanud, kuva keerati paberi sisse. Kes selle kõrval Olyssess manni raamatukauplus. Jälle perekond, mees, naine ja neli tütar ja ütlesid siis kihi mujal tüli käib. Teil on vapustav mälu, mulle tundub, teil on sellest küllalt varasest noorusest jäänud selgelt nimed ja ja kaadrassid meelde, no ma ei tea, ma olen kogu aeg mõttes ainult selles elav, ma ei tea, minu meelest on kõige toredam aeg mu elus ja ja see ongi nagu jäänud. Kas tollest ajast on meeles ka ümbruskonnast selliseid koloriidseid kujusid, et keda kõik teadsid ja mis ametimehed nadolid? Ega seal ei olnudki mehi, teate keegi rohkem, vaat see on see, see kaupmees, aga ma ei tea, me kandis oleks nisukesi. Tõesti mõtlesin, märska oli, aga no seda keegi ei teadnud tulla. Te rääkisite kaupmeestest nende peredest üsna pikalt. Aga. Ameteid ümbruskonna rahvas siis pidas, mis veel peale kaupmeeste elas seal majades ju väga palju raha raudtee peal, raudtee peal töötasid seal inimesi, siis töötas sitsivabrikus, töötas inimesi ja siis oli kontoriametnikke pangaametnike näiteks meie oma perekonnas minu onu, töötlesidki panganduse alal. Siis oli Rätsep paid, õmblijaid, kudu õmble jäitiaatrit, kleidi õng, leid oli kaks tükki seal masinaid hoidjad, igal majal oli oma majahoidjad majale alati korras, aladi korrast, tänavad korras, kunagi olnud lumega vaja sumada kuskilt läbi, kõik teed olid puhtad, seik oli tipens Topents. Ja seal veel võisid siis. Ega siis ei olnudki meenuid, vabrikutöölised, raudtee oli see suureks asjamees. Teie anud töötasid pangas. Kas selles pangas käimiseks oli vaja ka teatud, kuidas ütelda, on niisugust riietust või, või oli see tähtis? Ikka biidi tiptop, ülikond seljas lips ees, päevasärk, kivikondkonnalifik riidest. Te olete 16 sündinud, noh ütleme 20 22, nendele aastatele mäletate te ennast juba hästi, kas on meeles ka mõni tolle aegne lapsepõlve lemmikkleit või mõni riietus asi, mille üle hästi uhke väike tüdruk oli küll. Millegipärast meeles vanaisa enda tehtud, peesid kingad, ilusate mallide rihmad. Ja, ja Eesti üks mingisugune sinine niukseid keesilite lillekistega sitsikleit, mis hakkas, hüppasid poolest sadifolangidega minema, satsis. Ja siis ma teen, kui ma jooksin, ma tea, lapsed vist kunagi käinud jooksevad kogu aeg. Ma jooksin, ma ikka vaatasin, et need kingad ilusti paistsid siit välja. Siis need satsid, tegid Sipsipsid, minu mees oli kole hirmus uhke, esimene Meelis, roosa laigi pääl. See oli ka väga kena. Millest see oli? See oli minust patist riidest pass läbinud paelatsitiiv, seal moodu värk. See oli moodu värk ja teisi rohkem, mulle meeldis kuma, patsid otsas olid grill, rohelised paelad, hästi läikivad. Siis see oli minu meelest mida, aga missugune üldiselt nii täiskasvanute poole pealt see tänavapilt siis ka välja nägi. 20.-te alguses seal olid niisugused nagu praegu me näeme mõnes filmis kanist, laiad kübarad olid daamidel. Ithaka satsid olid kleitidel võrdlemisi pikad olid tol ajal, hiljem läksid nad lühikeseks. No kui tulid need filminäitlejad, Polaneegrige kõikjal olid hästi lühikesed kleidid, aga ikka niukesed pikemad. Need olid niuksed, daamide riided, aga niisugune tavaline kodanik sitsi, kleidid ja praegu niux väga osalevad nagu õlgade pealt puhvitud voldid ja niisugused pluuse nihukesed laiemad batšokkidega, ei, mitte sitta. Kuidagi volditud siis siis varrukast läheb puhkekohti ja, ja siis, kui oli pikem varruka sisse, läksid siin käsi, November tuli, vaat need olid siis, ma tean, vanema, nüüd paar niisugust ilusat pluusi armastati kanda seelikuid, seelikuid, pluusi, tega ja rätikuid kandsid tavaliselt inimesed väga palju peas, et isegi tänaval tavaliselt isegi ilmaga pandi rätik pähe, kui üsna soe suvi, siis ikka nooremad, mitte pandaga. Vaat keskealised armastasid ikka panna rätikuid, väga ilusaid seksiräti, müüdi ja tantsinud seal ka natukene natukene asi. Ja räägime siis veel sellest teemast taas teie lapsepõlvekodust, ega siis ei olnud ainult tänav ja majad majandada, Khaled aiad. Eelkõige maja oli tükk maad tänavast eemal ja kui juba sisse tulla, siis olid meil kaks suurt kastanipuud, hästi suurt. Sirelid väga palju oli seal ees aedas ja siis see Stockman nii aiapuud, need olid ka, kastan suured kastanid, need piirasid kõik ühte külge, mis meie hooviga piirdus vahtrad ja, ja need kastanid, nii et me elasime nagu mingi su saia sees ja ümber majanurga, siis tuli see nii-öelda maha pidanud, kus olid kuurideks sulid, pesu kuivatamise koht ja see oligi murune. Ja siis nende kuuride taga olid hästi suured pajud, need lõigati noh, ikka natuke vähemaks, et muidu liiga suureks vaevlevad majas valgusele ja sealt edasi meie Koidu tänava ja Paldiski maanteega edasi hästi palju aedu iga majal ja need kõik Läksid Falkpargi tänavani, seal olid suured suured kased ja õunad maiad. Westholmi kooli poole, jälle kaldusid ühedaiad õnnetut, lihtsalt nagu pargid nad, lind laulis, linnud laulsid, hommiku vara hakkas peale, kui need must päästad kevade varakult ja kuldnokki, kui paljuliks vidin puur oli palju neil üleval puude peal laksutas ööbik, tähendab linna laksutas ja kägu kukkus. Sai aknad hommiku lahti tehtud, siis kägu kukub, vöödik, läksite. Nii kui maal lihtsalt seda ei oska sõnades rääkida, seda, mida oleks pidanud ise üle elama lapsepõlves. No see oli kastanimunade korjamine omasta õuest, kui tore see on, igasugu loomi sai neist teha. Lihtsalt sõnasid inimene väärtut, elu kuidagi lapsed said elada, õues jooksed paljajalu palli, mängid õues tuud palli kooli, Eksud oma õues suur värav, see eraldas meid siis sellest Paldiski maanteest tänavast. Lapsed ei jooksnud välja, millele oma huvides küllalt tegemist.