Vanasti ei olnud kirjutatud kirjandust ei osatud lugeda. Ei olnud raamat, kuid kust teadmisi või elamusi saada? Kõikide rahvaste minevikus on olnud niisuguseid aegu. See oli enne kirjasõna tekkimist enne kirjakeele loomist. Aga vaimsed huvid on olnud, on unistatud paremast homsest ja edaspidisest on tüütud elu ja loodust mõista, seletada oma teadmisi ja arusaamasid teistelegi edasi anda. Kui jutustaja samu lugusid mitu korda esitas ja teised neid edasi rääkima hakkasid ning jutud kaugemalegi levisid, said nad traditsiooniliseks vaimseks poliitiliseks loominguks. Need on rahvalule tunnused. Traditsiooniline tähendab püsiv, mitu korda korduv vaimne inimese mõtetes tekkinud poeetiline ilu kõneline kindlas vormis. Lisaks on rahvaluuleteos oma loomise ajal alati olnud suuline Niisuguse mitmekordse jutustamisega saigi lugu rahvaluulet. Tekkis rahvajutt. Eestlastele on rahvajuttude jutustamise lemmikajaks olnud sügisesed talvised õhtud, rehetoas jutustamine võis alata mihklipäevast. 29. september. See päev tänavu on juba möödas ja kesta seni, kuni kevadtalvel noored loomad lauta sündisid. Siis enam ei tohtinud, kuna kardeti, et uudishimulikud haldjad, kes kindlasti ka jutt Te kuulama kogunesid võisid oma juuresolekuga noortele loomadele halvasti mõjuda. Aga jutustamiseks jäi ju peaaegu terve sügis ja talv. Endisel ajal ei olnud, nii nagu praegu. Et lehmad poegivad aasta ringi ja piima on alati, siis oli talvel mitu kuud piimavahe ja pidi ainult veega või Kaljaga leppima. Räägiti iseenese või mõne tuttava lähema mineviku lugusid või juhtumisi. Huvitavam oli kuulata ja jutustada midagi ebaharilikku, kentsakad või siis jälle niisugust, kust midagi uut teada saadi. Lähima minevikku juhtimisi nimetavad folkloristid memoraatideks ehk mälestus jutustusteks. Jäppajatusteks jutustades võidi muidugi pisut liialdada, ent üleloomulikkus puudus ka nalja andis, pole üleloomulikke tegelasi ja sündmusi aga norida ja nahutada said mõnedki inimlikud pahed. Muinasjutt oli ootuste ja lootuste kajastus, nagu Lenin ütles. See oli unistuste maailm, kus hea ja vaene alati haljale oksale said. Kõige rohkem teadusele lähenesid need rahvajutud, mida tänapäeval muistendite eks kutsutakse. Nende juttudega püüti mõndagi elu nähtust oma aja teadmiste tasemel poeetilist kujundit kasutades ära seletada. Meie vanema põlve folklorist Richard Viidalepp on muistendid defineerinud. Nii. Mõistendiks nimetatakse omalajal tõekspeod peetud rahva juttu, mis annab kokku surutud vormis edasi rahvaomaseid, teadmisi ja arusaamisi loodusest ja ühiskonnast. Muistendid on meil kõige populaarsemaks rahvajuttude rühmaks. Nad käsitlevad poeetilises vormis tõelisi või tõeks peetud nähtusi ja sündmusi annavad andmeid rahva endisaegsest maailmavaatest ja uskumustest. Muistendi puhul on olulise tähtsusega jutustaja enese suhtumine. Kui jutustaja räägib lugu tõepärase kunagi usutud või praegugi usutava loona siis on kindlasti tegemist mõistendiga. Buy loosse suhtutakse kui usutamatusse on tegemist muinasjutuga või naljandiga. Paljusid muistendeid ongi aegade jooksul jutustatud naljenditena. Kuidas avastati põlevkivi? Kukruse mõisa kraavikaevajad kaevasid Kukruse lähedal magistraalkraavi põlevkivikiht oli nii lähedal ja kraav ka nii sügav, et kaevamisel põlevkivi tuli päevavalgele. Kaevamisega jõuti juba soo ligidale, kus maapind niiske tuli. Lõunamehed tahavad tuld teha, kuid maa on märg. Mehed võtsid suurema kivi kambaka, mis kaevamisel maa seest välja tulija tehti, tuli sinna peale. Tuli oli kena ja mehed said kõik endi külmad supid soojendada ja kiitsid veel pealegi. Kuid siis märkas üks kaevajatest, et see kivi, mis ei tule alla pandud, üha pisemaks läheb ja hoopiski ära põleb. Õhtul võtsid mehed samasuguse kivi kaenlasse, läksid mõisahärrale seda näitama. Mehed seletasid ära oma loo, kuidas kivi põles. Siis sai härra vihaseks kärkis, kas minul on sarnaste kivi kähcaritega tegemist? Kivi ikka, kivimehed katsusid etega minema, said oma kivimunakaga. Muistendi repertuaar on võinud pidevalt täieneda uute mõistenditega. Eesti muistendite uurijad on teaduslikust seisukohast lähtudes jaganud meie muistendi repertuaari viide põhirühma. Tekkija seletus, muistendid, Hiiu ja vägilase muistendid, kohamuistendid, rahva usundilised, muistendid, ajaloolised muistendid. Täna räägime koha mõistenditest. Need on reaalsete looduslike paikadega seotud muistendid, mis püüavad seletada kohtade tekkimist, nime saamist või muid iseärasusi tähendab lood jõgedest, järvedest, allikatest, kividest, metsadest, maapinnavormidest, aga ka tähelepanuväärsetest ehitustest näiteks kirikud, lossid. Kuuleme ühe Mulgimaa variandi rahvusvaheliselt tuntud muistendist rahvauskumuse järgi nõudvat maahaldjas või maaema lepitusohvrid selle eest, et ta oma maa peale lubab suurema ehitise püstitada. Kuni ohvrit pole antud, lõhutakse öösel see, mis päeval on ehitatud. Kadri tulp. Kadrina tulp oli seal üleval mäe otsan iki seal, kus neil lossivare nõmm õige äkilise mäe serva peal seal vastu linna Vesket on, nüüd on paljas prügi ja rämps ei tunne asetigi vist ei arva, et põhijärelagunuvam ma käin süüte kõrge seal, nõnda kui kirikul kärsi Zlatseesi vaatama, et ma vaata, kas Kadri Tilk palle on. Aga eks ole, aga uskuma oli alle ta ikka üle 10 aasta jõmmi poole, sest ma käsisus, seal oli küll alles tulp sellest kõneltijatum naine sisse pandud sinna Katarina, et Karksin peab, Kadri, oleme ja Elmenulteltsi allistanult Ann ja tegelossilom sedasi inimene sisse pandud, et siin see on, sest selle lossi vaim ollu, ehitamise aegu ollu hindamist. Sa pead ennusi öösel õhut ja siis ei ole muidu ainult Paidanu, siis on pantuits eng sinna sisse, siis on järgi jätsi lõhkumine ja te ei ole sugugi saanud ette inimesi maetud hinda sinna lossi tegema, kui ega kätt jalga jõust tõsta. Et kivi anda nüüdsetest käest õitsvate käte, seni kui lossi manu. Sedasi on Telliskivi puha kokku kannetkudelossidet. Eesti vanem Psy oli sealses särabageenovilja, sest naine oli kätte jäänud. See oli siis eesti vanem, teine pidi olema Katariina taoli enne lehte ollu kuristitsesse oli Katarinasse ristit. Nüüdsest on sinna sisse sellepärast pant tisse, jäämisi, lossi, Lehtmine, rahu, küsit rahva käest, kes tahab linna võtmed kanda. Demeame ütelnud, tahab naastused Hääde, mis seadus seda ei küsita, kas võet teda ja me üritasime sisse elusalt. Inimese tavaliselt naisterahva või neiu sissemüürimine lossi või kirikumüüri on rahvusvaheliselt tuntud muistendi süžee. Üsna sama tuttavaid Süseid on teisigi. 1968. aastal jutustas Lihula kandi kloostrikülamees Karl paras mulle terve tosinas tsükli kohalikudest mõistenditest. Kui hakatud Lihula maile nunnakloostrit ehitama, olnud õige koha valik nakeseks probleemiks, rakendatud siis paar musta härda paari veskikivi ette jahitud põhja-loode suunas tulema. Mõne kilomeetri järel härjad väsinud, ei jäänud seisma. See saanudki kloostri ehitamise kohaks. Vana jutt teadis veel, et samad mustad härjad kloostri seintesse sisse müüritud ja et maa-alune tee sealt suure lossini viinud. Jällegi rahvusvaheline zürii. Järva-Jaani kiriku ehitamisel olnud lugu järgmine. Järva-Jaani kiriku ehitamine Järva-Jaani kirikut on esiti tahetud ehitada kaga verekülasse, kus on Järva-Jaani kiriku vundamenti veel alles. Kui kirikut ehitama hakatud, laotanud kuratama käsilastega öösel kõik müürisseppade poolt ehitatud müürid. Viimaks tüdinenud ehitajad ja otsustanud ühe uue kiriku asukoha leida. Et õige asukoha leiaks seepärast pandud härjale rangid kaela ja lauluraamat, sarvi ning lastud härg minna. Ärg käinud mitu nädalat ühest kohast teise kohta, kuni viimaks jäänud praegusel Järva-Jaani kiriku asukohal seisma. Sinna siis rajatud kiriku alusmüürid ning hakatud kirikut ehitama. Seal enam pole kurat kiusanud. Küllalt paljude kohanimede puhul võime hoolikal järevuliselt uurimisel jõuda hoopis teistsuguse tarkuse, nagu esialgu teada oli. Paide rajoonis Koeru külanõukogus on endine kaunis Norra allikjärv ja ehitusmälestiste hulka kuuluv Norra mõis. Õige lihtne oleks arvata, et küllap siin omalajal norralased elamud on, ei ole. Endise mõisa ja praeguse asunduse nimi tuleneb Norringite suguvõsa nimest. Kes mõisaga sajandite jooksul seotud olid. Ei ela ju ka Inglismaal. Inglid. Läänemeres on jälle kaks Saaremaad. Rootsis Kalmari läänis asub Öland rootsi keeles ö on saar. Land tähendab maad. Öland on siis Saaremaa. Saaremaa lääneosas asub Väike-Gotlandi küla, kus kunagi olla rootslased elanud Rootsi vetes aga paikneb ojamaa ehk Gotlandi saar. Kotland tähendab gootide maa. Katkust ja Kaiu valla nimest ennemuiste surnud, nii ränka rahvast, puuvankreid olnud rahvas pandi sinna peale siruli, niiet kiusad jäänud lohakile rassi. Suur auk tehti ja pandi summas sinna sisse. Inimesi ei olnud nii vähe, et ei jõundmataja surma, see oli paelu. Kesse puusärki enam jõudis teha? Sõda käinud üle ja pärast tulnud katk. Katk käis mööda maad ja kui old rahvas üleval, ei ole kedagi teinud, aga kes maganud, seda olla kepiga pist ja siia suunda. Mul on olnud nii tühi, et pole kukelaulu ega koera haukumist kuulda olnud. Õues olnud ahi, seal tehtud leibu ja hüvitud päts ahjuks sinna jäänud üks tüdruk elama pole üles leitud tüdruku nimi olnud kai, sellest tuld, Kaiu vald. Rahvas tuleb mujalt sisse. Meie kohapeal tulid Lätimaalt inimene, sellepärast jäänud Läti nimeks. Nii jutustas endise Kaiu valla leti talu vanaperenaine, 77 aastane Leenu erin 1945. aastal murdekoguja Mari Mustale. Selles mõistendis on üheaegselt esindatud kaks muistendi. Rühma. Koha mõistendina selgitas jutt kahe kohanime Kaiu ja läti talu tekkimise. Samas aga kohtasime rahvausundilise muistendi mütoloogiliste olendite katku, kes mööda maad käies tõbe tõi. Aga nakkushaigused levivad ja tänapäeval ka enamasti ainult isikliku kokkupuute teel. Keegi pidi ju ise katkutõve kohale tooma. Kes siis tõi? Täiesti tavaline nähtus, et sama muistenditekst esindab üheaegselt kahte või isegi kolmemuistendi rihma, nagu see eelmine või järgmine jutt. Ennem pold siin katku küla peale sõjatuld katk ja võt kõik jäämist sõjast järele jäi tuld kohe vankriga. Päris üks tema veesoon olnud, vett pole olnud, aga ikka päris tema kohe ühe pere ajada, aga hüüti veljeeritoni soonest. Sinna siis olema katku, vanker lagunenud ja katk tõotanud seda ära, et minu lapselaps ei pea enam tulema. Sest on ju mitusada aastat, aga enam teie olete, tuld oli tõotanud ja pidas nägua mitu korda olnud pärast veel sõda, aga ei tuld enam, mis ikka tõotas ja ütles, pidas kua sama natuke maad Simuna poole on ikka, on ikka suur kivi. Paloldist kohe veel kaua jäljed peal, vanad inimesed rääkisid neetult katku jäljed. See oli siis märgiste tähendusest, et ta oli käinud, nüüd on kivi lõhutud, muidu oleks paar kast alles olnud, et oleksite võinud kohe näha ja katsuda. Varbajälge ei olnud aga muudkui kandadega käinud, Kivi oli minu isa põllu kohal. Kui me hakkasime siit külast minema lapsevankritega nõnna, mis mürinalike suure kivi poole, vahest tegime veel tõllad, kohe väikesed lapsed olid siis saksad vankris, suuremad vedasid eest. Kui sinna saime, siis ronisime kivi otsa ja mõõtsime katkujälge. Aukudega või lohkudega kividel on külaelus oluline tähtsus olnud. Need lohud või kõnelused olid ohvrianni toomise kohaks, kui taheti loodust millegi eest tänada või mingit haigust ravida. Sagedasti püüti seletada, kuidas üks või teine lohh kui märk on tekkinud. Suuremad või ebatavalise kujuga kivid on samuti tähelepanu äratanud. Kuna inimjõud nende peale ei hakanud, arvati siin loodushiidude käsi mängus olevat. Arvutu hulk kive ongi kas suure Tõllu Vanapagana Kalevipoja visatud ja hulga maapinnavormide teket seletatakse nende loodushiidude kaudu. Need muistendid kuuluvad siis ühtlasi ka Hiiu ja vägilase muistendite hulka. Kina suure rühma kohamuistendite hulgas moodustavad jutud veekogudest. Need on järved, jõed, mered, kraavid, lombid ja loigud, augud ja hauad, kuristikud, allikad, ojad, tiigid, lätted, kaevud, sood ja rabad. Kuidas jõgi võis tekkida? Mäletate Emajõe tekkimise kohta teadis Feldmann rääkida kuidas järv ja jõgi nime võis saada. Millised olendid, näkid, haldjad, vete emad ja isad võisid seal elada kuu kohta mere või järve säärde vana tagant silda oli ehitanud? Liivakivi Pähnamägi ja Dauga salu. Vana paganama silda tahten Võrtsjärve peale, deta ses võttenite põlledele kive, tema jaamasid merepult tullu. Dauga salu manu, mütsid, põlled, Budunu Jeremsi nurme sisse nüüdispõledevis Buduru häältaly ta edesi lennusessoli Iiva kivi maha, Budunu sealt tiiva kivimantollide ledesilen. Paar vest, edesi. Pähne mägi kutsud, see on kõrge mägi, sealt mäe otsast on Võrtsjärv, näete, sinna on tal väike, põle ta maha. Budunu sesson talle ütelda, et ta haugas aluse ise paigal. Iiva kivi, istu maha ja pää häälbesta jalgu. Sossom sill tegemede jään. Üle Võrtsjärve ei saanudki, silda pole tänini. Enamasti ongi loodushiidude töödega nii, et need pooleli jäävad, ei saa halbadest ega headestki kavatsustest asja. Poolikud jäljed ainult siin-seal näha. Eesti pooleteise 1000 suurema nimelise ja väiksemate nimetate järvede kohta on lugusid palju. Järvede tekkimisest, mis seletati mitmeti. Lesi kogunes vanapagana või vanatühja vagudesse tulekahju asemele. Järv võis tekkida vihmasajust. Vanapagana või teiste hiidude urineerimisest võis tekkida kaevamise, kurjuse või nutu tagajärjel. Nagu Ülemistest. Räägitakse, et Linda selle nutnud kui kivi varba Bergupus. Järved võisid tekkida riidlemise vandumise, joomise või kaardimängu tagajärjel, kus karistuseks koht koos inimestega maa alla vajus. Kui kirik või loss maa alla vajus, võivadki järves selge ilmaga veel torni näha. Nagu saadjärves ei olnud lubatud seitsmel vennal korraga kirikusse minna. Karistuseks kirikuvajumine nagu õe ja venna abielu või inimesetapja pulma puhul. Muistend esitas omaaegseid seisukohti ja tõekspidamisi nagu tänapäeva moraalikoodeks, eetika või looduskaitse eeskirjad. See oli aeg ja koht, kus vanemad ja kogenumad noortele oma teadmisi ja seisukohti ja õpetusi jagada said. Paljudes järvedes teatakse jutustada, et nad on paigast teise rännanud teatud või teadmata põhjusel. Mõnigi kord must härg teejuhiks. Helme riistajärv tahtnud lahkuda, aga häbenes, kui naine hakkas paluma, et ärgu mingu ja tuli tagasi. Järved on väga nõudlikud, kapriissed võivad lahkuda, kui neile ei anta nime. Nende kaldale antud tõotust murtakse. Kui pühapäeval tööd tehakse. Kaldale linn ehitatakse, see ju ähvardab reostust. Järve ei luba vee solkimist, pesu pesemisega ega kalade solvamist. Üks naine pühkinud kalaga lapse tagumikku ja visanud siis kala jälle vette tagasi. Varsti asus järv mujale ja kalalt temast kadusid. Ei tohtinud ka jõe vaimu vihastada ega peta. Mustjärve rändamine Piirsalu valla turvaste küla all asub mustjärv. Seda järvega kohe seal ei olnud. Varem on see järv olnud 10 kilomeetrit lõuna pool Mikke küla all. Seal ei olevat aga järvevaimud sallinud kalapüüdmist ja hirmutanud püüdjaid eemale. Kord püüdnud jälle keegi julgem ees kaalu hääl hüüdnud järvest. Kuule vanamees, vaata sulantalporikas kotis. Vanadus vaadanud kott paistnud tõepoolest imelikuna, visanud koti maha ja sealt minema hakates öelnud. Eile püüdsin La täna Tölporika ja homme püüan sinu ees läinud koju. Järgmisel hommikul kalastama minnes ei olnud järve enam seal. Selle asemel olnud rabajärvega samas suuruses ja kujus olnud öö jooksul rännanud 10 kilomeetrit põhja poole turvaste küla alla, kus asub praegugi mustjärve nime all. Kalu aga temas püüda ei saa, sest põhi on täis peeneid juurikaid, kuna järv on asunud endise metsa kohale. Mikker raba aga mis endise järve asemel ongi uurikateta. Muistendite son, järvi, isegi personifitseeritud, isikustatud, nad on üksteise tervitusi saatnud. Kümnist maksnud kümnise maksmine oli ühe kümnendiku ehk 10 protsendi ära andmine oma tänusaagist. Selline osa talumajapidamistest kuulus tavaliselt kirikule. Muistendi järgi maksnud veisjärv Võrtsjärvele vist Õhne jõge mööda kalakümnist. Aastal kuiva suve tõttu andmata jäi nõudnud Võrtsjärv teisel aastal topelt. Aga seda teab iga loodusesõber, et paljud kalad jõgede ülemjooksudel allikatesse kudema lähevad, kust puhtaim vesi ja siis jälle Toidu rohkematele alamjooksudele kasvama, nii et muistend jutustab täpselt sellest, mis tegelikkuses aset leidis, aga kenas välja kujundatud poeetilises vormis. Järgmine lugu on meie vanema põlve kirjamehe ja rahvaluulekoguja Juhan Kunderi ülestähenduste hulgast. Kiisk ja säga. Säga ujub Võrtsjärvest Emajõge mööda Pikasilla poole parve kohal tuleb kiisk vastu ja hakkab juttu tegema. Tere, tere saga onu. Säga vastu. Terre Terre kiisk. Kiisk pärima kustpoolt, onu tuleb säga vastu, tulen otse Võrtsjärvest. Kas seal süüa saab, ka? Ei tea, sugulased jäid maha, mina ise lähen teist kohta otsima. Kiisk mõtleseks lähen ometi vaatama. Läkski Võrtsjärve. Aga kiisatoitu ei olnud Võrtsjärves palju, sellepärast on vaene mees ka luine ja puine ning ütlevat ise. Liha sain Emajõest luud, sain Võrtsjärvest enese paremat otsima. Kaotad ja ära. Porkuni härra. Väike-Maarja kihelkonna sporkunis valitsenud vanasti hirmus tige härra küll ta vaevanud ja piinan ta isegi tapama alamaid. Ühe korra töövaimud kand, seljaseinasületäisi härra vihastad sületäied, liiga väiksed pist kohe karjuvat mutt, kui vedelevad muidu ja tõuganud mitut jõulist, kõige heinasületäitega tiiki. Sületäied kõige tõulistega jäänud viie peale näkineiu visanud veel mudaheinasületäie peale ja sületäiskasvanud väikseks saareks. Teolised tõust saarele seisma ja tuulajand tsaarimõisahärrast kaugemal. Härra hüpanud Lovotsikusse jõulistele järele. Härra meeldinud jälle näki neiule siia taht banneteist kalu hoiatama, et need õnge Jakaks näkineiu, tõmmanudki, mõisahärra vete ja kadunudki teolised purjetanud saarekestel kaldale niiet saaret pidada liikuma veel nüüdki. Kohamuistendid on väga tihedasti seotud nii teiste muistendirühmadega kui ka kohaliku loodusega. Leidub küll ka rahvusvahelisi motiive, nagu jutud maa-alustest teedest, ehitustele, paiga leidmisest või maa alla vajumisest. Ent iga jutt on alati seotud mingi konkreetse kohaga meie maal. Võrreldes naljandi, anekdoodi või muinasjutuga on muistend palju vaiksem, kitsama levikuga ja vähem laenuline. Just kohamuistendid aitavad meil kodukohta paremini tundma õppida.