Ajaloolised muistendid on üheks väiksemaks muistendirühmaks eesti rahvajuttude hulgas. Nad jutustavad ajaloolistest sündmustest ja kunagi tegelikult elanud isikutest. Hilisemates lugudes on rohkem andmeid varasemate sena fantaasiat, unustamist juurde, liiteid jutustatakse endisaegsetest, sõdadest, rahva ülestõusudest, näljaaegadest. Vähem on lugusid ajaloolistest paikadest. Nendes on fantaasia osa suurem ja sageli on nad hõlpsamini paigutavad kohamuistendite hulka. Nagu järgmine lugu. Saaremaal Karja kihelkonnas üks verst Kuressaare Soela postmaantee pealt Tomba kõrtsi juurest üle lausa talude karjamaahommikupoole jookseb väike oja Missoil kuiv ja kevadel ja sügisel suure vee ajal vett, mis teiselt poolt karja kirikut linaka küla karjamaale jõest heinamaale kogunud. Merde saadab. Sellest ojakesest räägib rahvas nii. Kord sõja ajal aetud õestaja aruste külamehed kõik sõtta, naised läinud neid kuni selle kohani saatma ja nutnud seal nii, et jõgi kesksuil jooksma hakanud. Jõe silla otsas on praegu natuke sügavam koht, mis aga nüüd juba mudaga täiskasvanud. See olla naiste silma veeauk olnud. Sestsaadik hüütakse seda naisteoja ehk naisteva ennega hüüdutada kuulandi ja Riisva jõgi, kus ta ka peale hakkab. See on kohamuistend eriti täpselt määratletud kohamuistend. Jutt on üles tähendatud sealtsamast Saaremaalt vana õest, külast, lamba Reedu suust ja juba 1889. aastal avaldatud Eesti kirjameeste seltsi aastaraamatu lisas Jaan jõgeneri poolt. Toetudes Eesti ajaloo- ja kirjandusloo uurijale Villem Reiman-ile on Jõgeval Ta seisukohal, et võime selles märgata järelkaja lahingule Saaremaal aastal 1344. Aga kui paljudes mõtetes ja suudes pidi jutt elama enne Meieni jõudis, pole siis ime, et täpsemad ja teaduslikumalt piiritused puuduvad. Mitmete endisaegsete sõdade ajal ja järel aga nendes sõdades enamasti puudus rinne või pidev rindejoon tänapäevases tähenduses olid vaid ründavad ja edasi tungivad sõdalased oma vooridega. Sõdade ajal ja järel hulkusid arvutud röövijate salgad või grupid sageli sõjavägedest maha jäänud või poolt purustatud rühmad tublitena maal ringi. Rahvasuu on neid nimetanud sissideks pardi ajajateks, koera Koonlasteks, peni nukkideks ja muistendid. Nendest on levinud üsna laialt laiem plaan või tegevustiku taust neis muistendist puudub. Kas on kadunud või pole seda olnudki. Röövlisalga vastastegelaseks on üksikkaitsete talu perenaine kodus omateadaolevad lapsed või ootamatutele kurjadele külalistele ninanipsu mängiv sant. Jutustajate ilmne sümpaatia kuulub viimaste poole ja edasi jutustamist ning meelespidamisväärseks on peetud ikka niisugused lood, kus kehvem või nõrgem võitjaks osutub. Prantsuse-Vene sõjast teadis rääkida Läänemaa hanila räme küla perenaine Miina Jungermann veel 1952. aastal. Muistend on siiski kaunis ebakonkreetne, kuigi venelaste hulgas on vaid kolm-neli põlve varem elanud inimesed. Isa, isa, vend ja isa isa onkel. Mis puutub Napoleoni sõdurite juhatamisse piirituse keldrisse, siis siin on kirjeldus jutustajalegi arusaadavam ning lugu seetõttu ladusam. 1812. aasta Prantsuse-Vene sõjast. Maole, sest sõjast kuul koha, kui prantsus Moskvas käis, kasakad olid maa sisse tulnud Napoleoni vastu võitlema siis seal mereääretornid üles ehitatud, et kui venelane langeb, siis nepistatide põlema. Kasakas on hea mees ütelda. Täna öösel viimane sõja lahing, kui vaenlane nüüd langeb, siis pisteti põlema. Aga kui ta võidu saab, siis ei pisteta. Esimene tillegram tuld. Ange põlema. Eine tulgu aed, pistke tuli otsa, aga kolmas keel, näed, pole tarvis, et võit on vene oma küsitud, miks pole põlema pistma. Aga uksed on ütelnud, et ma teadsin, et venelane tugevalt häda ei võida, kiski vanamees olla, saan kõrge auhinna selle eest. Ta isa, vend, minu isa, isa vend oli selle korra Moskvas, kui Prantsus Moskva tuli. Aga siis on üks eesti rätsep seal seal puujalaga. See on isa, isa, onkel, rätsep, lähim piiritusekambri, võtan käärikoti, ajan selle piiritust täis, lain prantslaste ratsaväe vastaja kummardan maani, laulnesin õnnet kõhtu täis ja pea tao täisnahkkott kaelas, kaadel täis. Aga siis rätsep, soldatid alla, piiritusekeldrisess kukkunud, koomiline lahti, seosündil lugu, prantslased, joon ennast kõvasti täis, siis on pika kõik maas. Siis rätsep oli saatma soldatid välja ja lasknud juua täis soldatid sealt ära korjata ja viin hobused kohe minema, mis väljas olid. Venelased võtsid purjus soldatid siis vangi kõik sündine ilma püssipauguta vana punapole, ise sellest veel kedagi pea, Need, soldatid vangi võetud, olle ütelnud, köitma ilmu, minu looja taevas üksi sinu. Ega teda isa isa ikka selle korra pole veel vangi võetud. Mu meelis põle ka kõiki asju enam mete. Lausa jutustaja eluajal ehkida sisenes, väike poiss oli toimunud sündmuste edasiandmine, on Juuru mehel Toomas häbarikul õige konkreetselt välja tulnud üles tähendanud keelemees ja kirjandusteadlane Karl Mihkla 1926. aastal. Mahtra sõda. Pisike Maandi käis läbiküla maanteid mööda, marssisid peremehed, mõisa ema ütles mulle lapsu, vaata, mõis põleb. Joosin akna juur, tuli, lehvis üle mõisa. Kammerali valge, teised väiksed lapsed, nutsid käkkis. Tere, mehed viidi vangi. Küünlakuus Viie pakane, kott topiti põhku täis, et ta lõikuda ei anud. See tähendab vetruda või painduda. Oli kõva, kui Gibi. Seal peal said peremehed täna otsa Peeter Mahtra vaadu kadalipu 1000 toopi Anti hoobid, käte külma Vedoobrid olid seal. Mehed kasteti toobrisse ja pandi linasse. Kevade saadeti mehed ja naised tükis Siberisse. Igal rahval on mälestusi, jutustusi endi, igast võrsunud ajaloolistest isikutest kangelastest pass kirjas on populaarsed kaks kangelast, talupoegade sõjajuht ja organiseerija Jeemen, Jaan Pugatšova ning tema sõber ja võitluskaaslane bass, kiir, Salavat, Julajev. Ehkki talupoegade sõjast on möödas üle 200 aasta, see toimus 1773.-st 75. aastani. Mäletatakse ja austatakse neid kangelasi tänapäevani. Salatist sai polkovnik Pugatšova juures ja ta saadeti Haulidesse uusi mehi värbama. Rahva Su jutustab Salavatist kui haruldased sütitavast taatorist. Ta olnud taibukas ja julge ning võitnud Paškiiride rahvamängus, Sabantuid ta kõige tugevamad ning osavamad noormehed Salavat armastanud loodust ja kodumaad ning laulis rahva laulikuna sellest ilusaid südamlikke laule. Needki mäletatakse. Baskiirid teavad veel, et nende kangelane võeti ülestõusu lõpul tsaari karistussalkade poolt kinni. Range valve all veeti teda mööda külasid, pärast aga saadeti eluaegsele sunnitööle Balti merele, väärsesse kindlusse Roger viiki. Salavati pärastisest elust ei räägi pass, kiiride muistendid enam midagi. Küllalt raske sunnitöö murdis ka selle kangelase. Pärast talurahvasõda teisiti mari soldatid karistussalkade enam mööda maad üles tõusnud külades rahvast nuhtlemas. Nupukad, pas, kiirid hakkasid oma külasid teisiti nimetama. Tuli karistussalk külla ja hakkas pärima, et kas see on nii ja niisugune küla? Oh ei, see on hoopis see, aga naaberkülaonu pissi. Karistussalk läks edasi, rahvas aga võis rahulikult oma elu jätkata. Ainult külade topelt, mõned on jäänud amiine Ontas atan kuulava hannes haarava bahtiga rei, annad põka. Eiguvam koni Simmu rabi margi, ärme Viira oli noore kitsi. Aga vanast lennu tartlaste Puursid Karksi mäekülast läbi nagu raudtee, millesse oled. Ja siis kaitstud Atlist Lõnu joka talu peale käe. Teine ütelnud, mina, tääseum Tartu talu, noh, sellel on kaitses nime ja teine ütel minut joka talu, et siis läheb kutsika kõrtsi korvi õlle peale löönud käed siis säält saame teadupärast ja siis sealt saab õllega. See, kes seal olusi üteldu. Õigus on teil Malepile tuisel raamatunamsi talu nimi, jokk raamatul on ta Tartu ja kas kirikuraamat on või kus ta sel ajal siis on molu sedasi homses palju siin karu külan ja siin olisi tegev sealse uup nime hüüdnimed. Üsna Kennedy oli, kulli vist peab, lilli luues oleme siin tagasi kulli talu olli. Ja siis noh, mäleta igat kukkes, seal oli ka vist uus nimi Intsu Kääriku või seadse. Saksa allikad nimetavad Tallinna redaliks Rakvere Heisenberg Saaremaa öösel aga Pakri lahte on omal ajal kutsutud Roger viik. Niisiis, Pakri põlised Harju madise elanikud teavad rääkida, et Katariina teisel olnud kavatsus mandrilt Pakri saarele silda ehitada. Seda teinud sunnitöölised. Mehed töötanud hoolega agarusele, innustanud neid Katariina teise lubadus kõik mehed vabastada. Kui sild valmis, saab siis aga tulnud ränk torm ja kandnud kõik tee sihile veetud täitematerjali laiali. Sunnitöölistel kadunud igasugune lootus veel kunagi vabaks saada. Ning koos kärudega, mille külge nad olid needitud, uputanud nad end merre. Võib-olla on vanad Harju-Madise daatide pärimused just need, mis võiksid paskiiri ajaloolastel ja rahvaluuleuurijatel aidata lisavalgust heita Nende kuulsa Salavati viimasele raskele eluperioodile ja võimalikule hukule Eesti rannikul. Loode Eesti väikestest Pakri saartest jutustab veelgi vanem Peetri-aegne lugu. Jutt on kirja pandud Harju ristil Nõva vallas pastor Holtsi poolt 1894. aastal avaldatud esmakordselt trükis Matthias Johann Eiseni muistendi raamatus Narvast Tallinna aastal 1900 x. Pakri saare õigustest, kord olnud keiserlik laev Paldiski linnal tormi käes hädas ja torm ajanud laeva risuks Pakri saare alla. Laev läinud kõik hukka ja saarlased päästnud keiser Peetri merehädast olnud orjaaeg selle heateo eest kinkinud Peeter saarerahvale priiuse ja andnud neile ka mõned õigused. Saared, ainult siis mehed neid kirju saama. Mõisnikud saanud keisri kantsleri kirjutajate poolt seda teada ja valvanud saare meeste tagasitulekut andnud käsu kätte saare mehed puha surmata. Seepärast põgenenud saare mehed katuse ungastesse ja kus nad varju leidnud need mehed, kes Peterburist kirjaga tulnud, võetud kinni ja hukatud. Saare peamees, saatnud salamahti uued mehed Peterburi. Peeter vihastanud selle üle, nii et mõistnud alla kirjutajatele surmanuhtluse, kes mõisnike kokku mestinud mõisnike trahvinud. Peeter Vene riigi keiser kirjutanud väljas, mitte kodus põlvini maas põlve otsas saare meestele uue tunnistus kirja, mis peab saarlastel praegu alles olema. Neid kirju hoitavad saarel kiviaia sees raudkastis. Üksik kolm meest teab seda saare kohta teadma, sureb üks, siis valitakse jälle uus. Kui neid mõisnike poolt maksu alla pannakse või mingil moel pigistatakse, siis toovad nad keiser Peetri antud tunnistus kirjad välja. Muistendid jutustavad ka näiteks Palmse Ilumäe vabatalupoegade õigustest või kiideva küla kaduma läinud vabaduskirjast. Viimane saadud tänutäheks põgenema Rootsi kuninga peitmise eest võrgu asju tastiasse võrkude alla. Niisugune nimekale mehele osutatud abi eest saadud õigus või õiguskiri tundub olevat üks meie ajalooliste muistendite meelis Süseid. Hallistes teatakse niisugust lugu. Saapatalu. See oli Rootsi sõja haigi Rootsi kuningas, pagenud õise kuninga eest saanu, pageme üle jõe saapatalule. Bernen, kastan paravisi leiba. Kuningas tükina ahju sisse, bernen panden puu ette, deme hakkab leiba tegema, paneb tule ahju. Vanast hooliv tare ahjumaailma. Suure viid kuningas taga Puide ahjul. Öised hulluna ei väed kuningas üle jõe tuli ja otsev kuningast taga ei ole kunnigi ahjus mõista ots siis läätsi, vääre. Kuningas jäi ellu. Kuningas oli ta ise saapa pakkige jalast ärgaotten. Saabas oli suu sisse jäänud vabalt antuus, saabas jalga, kuju sabas. Kuivsaabas. Sisu oli alt pehme. Kuningal tullu saapa, suusen vete ühist tullu läbi jalgsi ses pandsaapale kuiv saapanimes. Enne pistes oledki talul nime kuiv saapa vanast kirikuraamatul. See oli Rootsi kuninga kingitud talu vabatalu demele sulle mingitsugust, mässumasse ega töölkäimist teeme, rahvas oli puha vaba. Essold teol minekutega, mingeid midagi mõisaga tegemist ja nii kirja Libroosin. Urvaste Vastse-Antsla vallarahvas aga teadis Karl Kaheteistkümnenda kepist kasvanud tamme. Rootsi kuninga Tamm. Siit edasi minnes puhanud Rootsi kuningas Karl 12. umbes nelja kilomeetri kaugusel ühes kasemetsas sinna istutanud oma kepi ja ütelnud. Kui see kepp siin kasvama läheb, siis tulen mina veel kord siia tagasi. See buumis Rootsi kuningakepist kasvanud on praegu hiiglasuur tamm Jaakobi talu aianurgas. Muidu mets on hävitatud, tamm jäeti alles. Ehitati talu ja tamm, elab ikka sammas edasi. See puu on suurim, mida mina näinud ja kuulnud olen. Tüvelt umbes poolteise meetri kõrguselt on tamme ümbermõõt seitse ja pool meetrit. Äikesenool on teda mitu korda tabanud, nii et teine pool latva põledes maha murdunud ja tüvi keskelt umbes kahe meetri kõrguselt õõnsaks põlenud. Ajalooliste muistendite nimelisteks tegelasteks võivad Eestis tegutsenud suurkujude kõrval olla ka kohalikud isikud nagu suured nõiad, töömehed tohutu jõuga või mõne muu erakordse võimega inimesed. Harglas jutustatakse suurest jõu ja sööma mehest, Antsi papast, Tartumale eksist, toride paruni nimelisest mehest, Suure-Jaanis aga kaupmehena ringi rändavast. Praegu ET õgardist mada verest. Nimeka maadleja Georg Lurichi õel olevat naljaasi olnud noorest põlvest mitme lämbrine õllevaat juustesse sõlmituna, aida juurest kõrtsituppa kanda. Tema elas Väike-Maarja kandis Viru-Jaagupis küti mõisas aga käinud veel kaks iseäralist meest. Suur rusikas jäme hääl, küti mõisas käinud tööl kaks iseäralist meest, kes pälvinud see poolest tähelepanu, et ühelnud hirmus tugev hääl ja teisel ebatavaliselt suured rusikad kui tugeva häälega mees vähegi kõvasti hüüdnud, kõlanud seal üriseva Goena ja kui teine mees surunud oma käe rusikasse, olnud see nii suur nagu mõne mehe pea ja igaüks tundnud seepärast aukartust ühe mehe hääle ja teise mäe rusikate eesmehed ise saavad omavahel sõbralikult läbi ja liikunud igal pool üheskoos, nagu paaris härjad. Laupäeva õhtuti armastanud nad koos teiste mõisatöölistega käia voore kõrtsis. Teised mõisatöölised olnud kõik suured viinavõtjad, kuid need kaks meest võtnud tavaliselt ainult paar troppi ja roninud siis harjunud kombe kohaselt kõrtsis asuva ahju laele end soojendama, kostis kuulanud põrandal olevate kaaslaste kõnelustele lutamist. Mõnikord kui kõrtsi tulnud ka riiakad kohaliku külapoisid ja kui ähvardanud puhkeda tüli mõisateenijate külapoiste vahel seisnud tugeva hääleline ja suure rusikaline, alati esimeste huvide kaitsel. Tekkiva tüli puhul sirutanud suure rusikaga mees alati rusikaahjuserva ja viibutanud külapoiste poole, kuna tugeva häälega mees samal ajal hüüdnud, niiet seinad värisenud poisid vakka, mokk mättasse ja silmapilkselt loobunud külapoisid norimisest, sest nad arvavad, et tugeva hääle ja suure rusikaomanikuks on üks mees mitega kaks nagu seal ei tegelikult olnud, külapoisid värisenud, nähes seda suurt rusikat kuuldes nii tugevat häält ja leidnud, et kui mõisatööliste selja taga seisab juba nii suure rusika ja valju kõuehäälega vägilane kel peab ka hääle ja rusikakohane löögijõud ja keha olema siis on tervisele kasulikum loobuda tüli norinisest. Ja alati jäänudki, kui aga need kaks meest kõrtsis olnud tüli tulemata Olnud Jutega kaugemale ulatuvate vaimsete võimetega meestest Järva Jaan. See lugu pärineb Piirsalust, Järva Jaan kuulutanud raadiot ka ette Ring Lihula alevis ja kuulanud ühte kui teist kõrvapidi üteld. Ma kuulan, mis Rootsis räägitakse, teised naern, ta üten, lapselapsed toovad kasti tuppa ja kuulete, mis mujal maailmas räägitakse. Nuti Jüri saadab peksuvalu mulluti proua peale. Üks härra oli, ema oli aakrit, kui midagi süüa jälle tuli, siis räägiti Taale Hanno Eestis nõnda, kuidas asi oli? Sillakohus oli peksukogus, sealt ei pääse enam nii kergesti üht. Sõrves oli üks notti juri vana Juri oskas vitsa, sõnade ega taastunne siis valu, üht kui peksa sai. Ühe korra vanan ott lainudki ergu õpetaja tülise, antud siis silla kohtugede juulil mõistetud 30 vitsa napsu teab seda asja, mille pärast pole teda kohe hääb Exetud, vana Juri oli ikka ise rääkinud, anta seda tühipaljast, peksu kere täitub sädemete metsast, muust asjast veel räägid, vaata, võis sedasi rääkida Diaadi sääse pektsepteedale ometi midagi ette. No siis mulluti vanalaste sega lopsida, vana nuts, puhas, napsud mulluti prouadele tagasi. Proua oli palunud lask enam kedagi peksa, nii kangesti kibe oli. Kui kohtuhärra ise püsti seal pingi peal oli, kus Becketti Sisvetis sõnade väe pärast härra oli, ega kord püsti pingi peale läinud. Ega jurist ei tohi enam siis nii julge olla, sai siis ikka oma kerede Käde nagu ega teinegi. Nuti Jürist jutustas Priidu Ritz valjalast Kalli külast 1938. aastal. Selles tekstis on ajaloolise tausta ja tegelikult elanud inimese kõrval oluline osa rahva uskumuslikul seigad pidi ometi saama kuidagi mõisapeksust valla ja kui see igal tavalisel inimesel ei õnnestunud, siis üksikutel ometi. Siiasamasse kuuluvad lood kangelasest ja rahva tasulisest Rummu Jürist kelle peamine tegevuspiirkond oli maa ja lõunapoolne Harjumaa. Rummu Jüri on iseenesest ju eesti variant põhilisest röövlist Robinho uudist maailma kuulsaks saanud inglise rahva ballaadide kangelasest, kes kaitseb vaeseid ja rõhutuid vägevate omavoli vastu ning on elanud pärimuse järgi 12. 13. sajandil. Rummu Jüri, ta on seotud meil hulk rahvusvahelisi Ki naljandi muistendi motiive. Selle kangelase populaarsusele ja levikule on kaasa aidanud 1954. aastal kirjutatud Edgar Arro ja Leo Normeti operett. Oma Rummu Jürid. Rahva õiguste eest võitlejad on olnud paljudel rahvastel ajalooliste muistendite hulka, millel rahva uskumuslike alus ja toetus kuulub suur hulk. Katkulugusid. Kujutelm katku deemonist on levinud ja süvenenud koos kogu maailma laastavat katkuepideemiate ka alates 14.-st sajandist. Katk tuleb inimese kujul enamasti vaevaliselt, liikudes mõnikord vankriga ratsa või paadis. Tema ohvriks langevad enamasti magajad. Katku eest oli võimalik põgeneda eraldada, see oli siis meie mõistes karantiin. Küllalt paljud kohanimed on Eestis seotud katkuga, katkumägi, katku, soo, Kullamaal võllas katkumets, Kuusalu Kiius katku, Paju talu Valkla külas. 1964. aastal Audru kandist saadud vanimad rahvapärimused on seotud katkuajaga. Ajalooliselt on teada, et katk Põhjasõja päevil Audru peresid armutult laastas. Liisumite jutustes. Sõjade järel põhjasõjad olid Need, inimesed on ära lõppenud, naljad ja katku, Toguaneid lõpetan nüüdse liivamägi. Nüüd oli nii üks kohalik elanik, rääkin, vanaisa ema oli rääkinud, et kui see katkuaeg on suured kõhutõbede olid, siis oli siia liivamäe sisse augu kaevinud. Distunned nad õhta, haige, too oli sinna augu kaevin ja läinud sinna auku. Kes olid ära surn need, jään sinna auku aetud omi poliitpeale ja kes olid elama ja need olid välja tuld. Nii, nüüd nad olid, tänavu suvel lõi niisuguse hauasi inimese luud äärtsi mööda, sügavas on päriselt tule tukid olla keskpaika, seal sihukse augu olla läinud, mis vana jutuke kokku läheb, tuletuki too Kesbaikas ja surnuluud, väärtasime häda olnud. See suur kõrgemana Nuka, kõik kaevetud. See on nüüd mu mehe isa, rääkis tooma vanaema, olla rääkin, nii vähe inimesi, olla olmet, lokki, olla löödud, et siis tean, et inimesed veel elavad karuga lolle üks lokk külal olnud Ellamal olled teine ja tühistes on kolmas kolm lokki. Katk tegi pahandust nii maal kui linnas. Ei vaadanud sugugi ka seisuse peale nagu lihtrahvast, nii niitis ta õpetatud mehi. Teiste hulgas hukkus kroonikakirjutaja Christian Cels, kelle kohta Tallinna linnamuuseumi kodu-uurijad on uusi andmeid avastanud. Niguliste kiriku juures on pärast taastamistööde lõppemist ja plankaia lammutamist taas vabaduses. Kelchi Pärn üks Tallinna loodusmälestusmärke. See on aukartust äratava seas puu. Paljud ja ajaloo sündmuste tunnistaja. Christian Kelk, kes oli sündinud ja õppinud Saksamaal ning töötanud mitmel pool Eestis kutsuti 1710. aasta algupoolel Jaagupi kogudusest Tallinna Niguliste koguduse õpetajaks või pastoriks. See oli aeg, mil linn oli kurnatud. Tegevusest käis Põhjasõda ja 1708. üheksanda aasta näljahädast. 1710. aasta augusti alguseks jõudis Tallinna Põhja-Aafrikas puhkenud katkuepideemia. Ligi neli kuud möllanud taud nõudis circa 15000 ohvrit ja vaibus detsembri algul esimeste külmadega. Heino Gustav Sony andmeil ja saatuse tahtel olnud viimane katku ohver 13. detsembril Tallinnas Niguliste koguduse õpetaja Kristjan Cels. Rahvapärimuste järgi maeti Cels Niguliste kirikuaeda suure pärna alla. Täiesti tõenäoline, et koguduse õpetajat ei maetud kalmistule, millest oli saanud katkuohvrite ühishaud vaid tõepoolest kirikuaeda. Kultuuriloos on Kelf jäädvustanud oma kroonikatega väärtuslikke ajalooallikatega. Keltsi kroonikad on olnud üheks tähtsamaks materjaliks 19. sajandi taoliste jutustuste ja hilisemad ajaloolise proosa autoreile. 1944. aasta sõjatules hävis terve Niguliste kvartal. Nii tunnevadki tallinlaste nooremad põlvkonnad, seda ala Niguliste haljasalale. Täna ühe ilusama rohelus saarena vanalinnas. Celsi Pärn on püsinud kõigi ajaloo sündmuste kiuste peaaegu ainsa puuna kiriku lõunaküljel. Pikkade sajandite jooksul suust suhu elanud ja rännanud ajaloolised muistendid on säilitanud rahvale osakese tema minevikust. See muistendite minevik on sageli kaotanud ajaloolise täpsuse. Mõnigi ebaolulisem seik jaanist kõrvale surudes olla esiplaanile tõusnud. Aga nii jutustajate kui kuulajate jaoks on ajalooline muistend olnud usutav. Tõepärane tegelikkus.