Hiiu ja nägilas muistendid moodustavad eesti muistendi materjalis kindlate tegelaste ümber koondunud omaette rühma mille kokkupuutepunktid paralleelselt muude mõistenditega on sagedased. Eesti, Hiiu ja vägilas. Muistendite tähtsamateks tegelasteks on Kalevipoeg, Suur Tõll ja vanapagan vähem levinevateks Leiger, Olev ja Petseri vägimees. Kõik need on inimkujulised, mingite erakordsete võimetega tegelased Neile, Himia vägides, mõisten. Teile on hästi lähedased. Mitmed isikulooliste jutustuste või ajalooliste muistendite hulka kuuluvad lood, erakordsete võimetega, tegelikult elanud inimestest. Suured sööjad või jõumehed, kellele näiteks nädalane leivakott oli naljaasi ühekorraga nahka panna või koorem koos hobusega kraavist välja upitada. Hiidude ja vägilaste toimetuste jäljed on enamasti ühes või teises paigas tänapäevani nähtavad. Meie hiiu ja vägilase muistendite levik on taunis lokaalne. See tähendab, et teatud piirkonnas eestimaalt võetakse üht või teist tegelast ja muud võivad seal olla peaaegu tundmatud. Kalevipojaga seotud muistendeid on kõige rohkem jutustatud piirkonnas Põhja-Tartumaast. See on siis saadjärvest põhja poole Lääne-Virumaa ja Ida-Harjumaani, Kuusalu ja Jõelähtme rannikuni välja. Kalevipoja kivikandmise ja kivi viskamise lugusid on teatud ka Lääne-Eestis. Kivistel Ridala ja Haapsalu kandi randadel ning Saaremaa lääneosas. Suur Tõll on lausa Saaremaa vägimees. Kusjuures muistendeid maapinnavormidest jutustatakse rohkem päris saare lääneosas ja ida pool töides kividest aga kõikjal üle Saaremaa ning Hiiumaa lääneosas. Leiger mõne jutu järgi suure Tõllu vend või poeg on läbinisti hiidlaste oma. Aga nagu Hiiu saar, Laar ise Saaremaast väiksem ja hiljem merest kerkinud. Nii tema vägilane Leiger on enamasti vaid suure Tõllu tegude kordaja. Niisugune samade motiivide edasiandmine erinevate tegelaste poolt on omane kogu rahvajutule ja sellest nähtusest räägime midagi veel. Ainult olev on niisugune vägimees kirikuehitaja, kelle jutte on teatud Sõrve säärest Vastseliina Läti piiri ääres ja Kuusalu Kadrina Haljala rannikuni välja. Kõige rohkem üleskirjutusi pärineb just sealtsamast Harju-Viru rannast. Entale läänest. Kullamaa Lääne harjust Nissi Hageri ning Peipsi-äärsest tormast Kodaverest. Muistend Oleviste kiriku ehitamisest oma ligi 90 teisendiga ongi ehk kõige laiemalt ja arvukamalt üles tähendatud Hiiu ja vägilas muistend Eestimaal. Kui Tallinna Oleviste kirikut hakati ehitama, tuli üks mees ja tegi kaupa, aga tema oma nime ei ütelnud, et minu nime ei tohi enne ükski teada saada, kui kirik valmis on. Et siis saab selle kirikule minu nimi. See mees oli väljamaalane küll rahvas arvasivad igatepidi, et kas ta ei ole nõid. Küll kuulati igatepidi, et ehk saab tema nime teada. Ei saa laaduseks, kirik oli valmis, kõik, ainult kiriku torni tipp oli panemata seda pillimeister ise panema. Läks kodust ära, kiriku tippu panema. Aesel hakkas süda valutama, et ei tea, kuidas läheb, kas saab kõiki heasti Kaupoli tehtavaid kirik valmis ja igatpidi korras. Siis saab ehituse rahaga, et läheb, võtab poja sülle, saabki Eriku juure. Parajasti paneb lipu üles, oli veidi kõver, naisel poeks üles, hõikas Altolev. Olev kõver on. Ah nii, kui oli kuulnud oma nime, kukkus ülevalt maha ja temast karanud uss ja konn suust välja. Rahvas arvas, et tema oli päris nõid ja on tänapäevani Tallinnas Oleviste kiriku kõrval maas. Võib igaüks näha. Selle muistendi Paul Ariste 1928. aastal üles kirjutanud oma emalt mitmeski variandis vaigista poleri naine last, kusjuures tema hällilaulus ennustatakse või unistatakse, kui palju olev töö eest raha võib saada või mis selle eest osta. Juba 1853. aastal on Sults Bertram üles tähendanud niisuguse hällilaulu. Viigen liid on ta kirjutanud pealkirjaks saksakeelne ja avaldanud saksakeelses nädalalehes Das inland. Laulise oleks võinud külade vast umbes nii. Need olid aastad tuule poole Kaadu siis ta Brat saada rahada sõela servas, sõrmusida keeli, neid Kööningida kaal ka, no ta leerida. Oleviku kirikuehitajast jutustatakse veel Kadrina, Koeru, Ambla ja Rõuge kirikute puhul. 1890. aastal Väike-Maarjast üles tähendatud tekstis on ehk olulisemaks veel, kuidas kirik nime on saanud. Koeru kirik oli ju valmis, aga nime ei olnud. Oleks kirik veel ühe päeva seisnud, siis oleks ta lagunud ilma nimeta, seisis eksmees, läks koerakarjaga kirikust mööda. Koerad hakkasid kiriku peale haukuma ja sestsaadik jäi nimi Koeru. Teise jutu järele olla olev kirikud ühe ööga üles ehitanud koerad. Hommiku kirikud näinud, hakkasid nad hirmsasti haukuma. Ambla kiriku Tehita testiks Räsna mõisa ligidal Kivita pere kohta metega kirikule kohe nime ei antud, kukkus kõik, mis olev päevale ehitas öösel jälle maa. Kaks võeti nõuks kirikut allika kohta, kus ta praegu seisab, ehitada. Läks korda. Kui kirik valmis, oli tuliallikast üks hall härg välja ja muu kuskil rikku vastu. Omblo Aung, noh siis läks allikas tagasi. Muugumisest jäljega nimi Ambla vana ehitamise kohas iseäranis kivita pere juures või hirmus palju müürid, iva, need on kõik sisse kukkunud kirikust järele jäänud. Setomaal endiste veneusuliste juures tunti Petseri vägimeest, kellest on pajatanud nii sealsed eesti kui ka vene jutustajad. 1938. aastal kirjakeeles üles tähendatud variant kõlab nii. Vanasti, kui Petseri kloostrit ehitatud, siis ehitatud samal ajal ka Irboskas. Mõlemas kohis olnud üks kange mees müüri ehitamas, kuid üle kahe mehe olnud ainult üks haamer. Siis visanud kumbki mees haamrit teineteisele Petseri Irboska ja sealt tagasi, kummale parajasti tarvis oli. Petseri jõumees ära suri peale mingi sõja. Siis pandi see mees kirstuga kiriku, kus ta veel praegu on. Surres ütles jõumees, et enne ei tulema üles, kui tuleb mingi sõda. Eks kord karjunud poisikesed, et sõda ja sõda ja umbes tuli üles ja pettunult ütles ta, kui nägi, et sõda ei olnud. Enne ei tulema üles, kui Ülemistest väravast jooksev veri sisse ja alumistest välja. Kui Petseri kloostrit ehitati kloostriülemluba kloostrit ehitada ainult härjanaha suurukest. Kuningas lubas ka ehitada. Kloostri ehitaja ülem lõikas härjanaha ribadeks ja ehitas praeguse kloostri. Praeguses suuruses. Kuningas tuli vaatama ja nägijat, tema käsku polnud täidetud. Klooster oli suurem ehitatud kui härja nahkkuningas, tõmbas mõõga tupest ja lõi kloostriülemalt pea maha. Kui see kloostri ehitaja oli ka pühamees, võttis oma, peab, andis taldrikule ja läks tagasi kloostrisse. Kuningas kahetses pärast, et oli pühamehega kurjasti ümber käinud. Siin kohtame rändavad motiivi, eks heitnud ehitusmehed tüll ja Leiger või Olev ja Kalev samuti kirikute ehitamisel Müürihaamrit ühe käest teise kätte või paganad leivalabidaid taid ühest perest teise. Ka jutt surnud, kui magama heitnud suurest põllust, kes sõja korral lubanud oma rahvale appi tulla. Kui kutsutakse Tõll Tõll, tõuse üles, peaks koolilugemiku kaudu tuttav olema. Petseris on omakandi vägimees oma rahvale sama lubanud. Muistendi teises pooles kõne all olnud Petseri kloostri müüri ehitamine on mitmejutustamise korral rohkemgi välja arendatud. Kloostri ehitajaks olnud pühamees Cornelius Korniila või seto murdes Carnola. Kuuldud variandi kuninga asemel on ta isendit ajalooline tegelane Vene tsaar Ivan Groznõi. Johan hirmus või Ivan neljas. Selle teema on omalajal setu lauluema Anne Vabarna välja arendanud ka pikaks regi värsilizeczpoeemiks Kornile ja Ivan neljas. Need siin täna kõne all olevad lood on hiiu ja vägilase muistendid. Folkloristid teevad vahet hiidude ja vägilaste vahel. Hiiu ehk loodus. Hiiuna tuleb mõista inimesest mitu korda suuremat, puhuti üleloomulike võimetega olendit, kes inimestesse suhtub enamasti pahatahtlikult ja vaenulikult. Vägilane seevastu on lähemal tavalisele inimesele, kelle eest ta välja astub. Erakordselt suur jõud on mõlemal. Kalevipojas ja suurest elus on enamasti segunenud hiiglikud ja vägilaslikud jooned. Vanapagan on selgesti hiidlik tegelane, pahatahtlik ja sageli vaenulik. Temaga võideldes on Tõll ja Kalevipoeg vägilased, kes aitavad rahvast ja on koguni rahvajuhtideks. Hiiumuistendid on kõik enamasti etioloogilist seletavat laadi. Niisiis kuuluvad ühtlasi ka tekke ja seletusmuistendite hulka. Vastused küsimustele, kuidas ja mispärast seletatakse õuna rusi, süvendid, kivide pinnal, maapinnavormide tekkimist, rändrahnude esinemist, kivi varesid siis vastused küsimusele, kus ja mispärast? Kõik kolm järgnevat lugu on jutustatud 1939. või 40. aastal. Esimene pärineb Peipsi-äärsest Kodaverest teine Ridala kihelkonnast Läänemaalt kolmas Kuusalust Hara rannast. See viimane on üks levinumaid ja tuntumaid muistendeid. Praegu on teada 31 üleskirjutust. Rääksoo kiivi lingukivi. Nüüd ei ole nähnud viskama rapsoga, aga Edemelt poosid alati visanud räppsooga oli üks nöör, süld Moadelise nörbitk panti otsad kokku, kahe kõrra tõine, otsioone, biidkemptomine lühem. Biidke mõttes on kõva spioon, Tõnneutlesin äpi vahel paremal käel, sellega keerutasid Kiviõli keskpaigani nöörikute pikergune kivi. Siiski äärutab mittu kõrda, siis viisatasse posis lahep, lühenevad salasti, näpi vahelt pikemat pihku. Siis karjapoisid, visasid rämpsuga, külakarjad, käsitööliste kokku, ütlid viskama rämpsu, kes kaugemale viskab. No eks kalevipoeg nägi hundi ja lamba üle järve äärehunt õlile hamba kallal veesti tasunelud kalevipojal, räpp, Sogivi. Siis viskas rämpso kiviga hundile ja lambale ja kivipaar kugi alles külveni Diaaja, juuren seal mõni haid kividonequavi kallasse peal. Jälgedega kivi Tubry mäel. Ridala kihelkondades tubli Mäelo kaks suurt Gibi teist nimetatakse kalevipoja, teist vanapagana Gibiks. Kalevipoja Gibiiks hüütakse ta sellepärast, et kivipalu näpujäljed. See olla Kalevipoja lingu Gibi. Ta ise kivi Palo viis varbajälge vanapagan olla sellelegi otsast sihtinud vaenlast. Vanapagan siis vajutanud oma raskusega Need, varbajäljed Gibisisse. Ana pagan, Gibi asetseb saality küla Uueda põllul. Kalevipoja Gibi, Osama küla allika talu põllul. Kuidas siil endale okkad sai? Ühe korra olnud kalevipojal, tosin laudu seljas, kuraatult jälle teda kiusama. Ootame tanud laudu ja virutanud lapiti kuradile mööda külge sisele Siilold, põese halveld, Kalevipoeg, Kalevipoeg, lüües erilaud ääre, löö lapiti lauda. Siis Kalevipoeg virutas lauaservadega seisku Ratva nimme, Neeme Kalevipoeg sai üle. Kalevipoeg oli vot anud oma kuuehõlmast tüki andis siilile kasuka siil olnud enne alasti siis sai niisugusse piiklise mundri ümber. Aina siin, rahvasuus on siia lugu olnud vanad, rääkisid. Võrreldes muude rahvajutuliikidega, näiteks muinasjutu või naljandi anekdoodi k on muistend tunduvalt vaiksem. Ta on ju ka palju lühem napisõnaliselt. Ent lähemalt teadvusele. Igasse mõistendisse kuulub kindlasti ka usutavuse moment. Kivijärv või lohk asuvad ju püsivalt omal kohal ja just nemad hoiavadki muistendid kinni. Jutu tuntakse ju selles samas piirkonnas, kus jutu aluseks olev tähelepanu väärne loodusobjektis asub. Niisuguseid ümbrusega seotud loodusobjekte nimetame kinnismõististeks ja hiiu ning vägilase muistendid, samuti kohamuistendid on nendega seotud eelkõige väga konkreetseteks. Kinnismõisteks on Põhja-Tartumaa pikliku kujuga linnused. Linnuse otsa kõrgendikud, enamasti kunstlikud, moodustavad jalutsi ja päitsi. Tormas ja Avinurmes räägib kohalik rahvajutt Kalevipoja-Linnutaja sängist. Nyyd. Torma kihelkonnas kiriku juurest paar versta lõuna poole on metsa ääres kaks väikest ümmargust liivamäge kõrvi, millede vahelt jõgi Väikeoja läbi jookseb. Kummagil mäel on otsas vähe auku. Neid kohti mägede otsas kutsutakse kalevipoja sängideks, kus enne Kalevipoeg maganud. Nägesidega kutsutakse Linnutaja mägedeks. Kord tulnud Kalevipoeg Peipsi poole pol liiva täis. Õlleserv läinud kogemata lahti ja liiva libisen tükati maha. Ja nii saanudki mägederida, kui Kalevipoeg seda märganud, pole, põlle sõnam palju liiva olnudki. A visanud pahameelega sellelgi liiva maha teinud hunniku tasaseks ja heitnud ise selle pääle magama ja puhanud seitse päevade erakute vanaisa lasknud päitsi ja jalutasid ased kuninglikule Võsule kasvada. Jõe põhjakülmad tuuled peale ei puhuks tekkinud vanataadi tahtmisel põhjapoolse mäeküljele mets. Iga kord, kui Kalevipoeg Peipsi poolt tulnud, pikutanud ta Linnutaja mäel. Muide, sellesama kalevipoja Linnutaja sängi järgi on meie kirja ja kooli ja Sakala mees Carl Robert Jakobson, kes sealt Torma kandist pärit oli võtnud endale pseudonüümi ehk kirjaniku nime. Karl Robert Linnutaja. Samakujulisi kalevipoja sängideks ristitud linnuseid teatakse piirkonnas seitse-Linnutaja reast vere vilina luua. Kassinurme Alatskivi ja Saadjärve ehk Äksi säng. Kassinurme küla õhtu põhjapoolses otsas on maaväega Mägiline ja org linna, nii et rahvas seda kohta kassinurme mägestiku nimetab. Keskorgude ja mägede seas seisab Kalevipoja säng. Kalevipoja sängi tegemisest räägib vanarahvas järgmisel viisil. Kalevipoeg käinud ilma puhkamata mitu päeva ümber. Viimaks kippunud tal väsimus pääle ning ta tahtnud magama heita. Aga maa olnud Mägiline ning Kalevipoeg pole aset leidnud. Seal tulnud tal mõte ühte sängi teha. Ohe raiunud ta suure kuuse maha, teinud sellest kühvlemis küli mitu mulda korraga visanud Inga hakanud tööle. Aga töö pole tahtnud edeleta, sellepärast teinud, uuegi krimis puul vaka korraga visanud. Aga siiski pole töö edenenud ning Kalevipoeg teinud kolmandama kühvli, mis vaka mulda kõrraga visanud. Aga päike kippunud enne sängi valmis saamist looja minema. Seal vaatanud Kalevipoeg pahameelega ümber ning näinud põhjatus orus ühe elajamis mäda sisse jäänud kalevipoeg tõmmanud elaja välja Lülginud ära ning Aion naha kolme noa täiega puhtaks. Nüüd teinud ta enesele nahkpõlle hakanud sellega mulda kandma ning säng saanud enne päeva loojaminekut valmis. Säng on 34 sülda pikk, umbes 10 sülda, lai laius ei ole ühesugune. Kuus seitse sülda kõrgem kui ümber seisab maa sängi pääl ja sängi ümber kasvavad pähklipuud ja mõned kased. Selge ilmaga paistavad sängi peale Palamuse, Kursi, Laiuse linnast. See on Tartust Maarja Jaani kirikute tornid. Tallinna maalt paistab Emumägi ning Simuna kirikutorn. Kassinurme sandi lähistel asuvat väikest järve või lohukest nimetab kohalik rahvas kalevipoja silmapesukausiks. Niisugune asi kulub ju pärast magamast ülestõusmist kangesti ära. Selliseid igapäevaseks eluks vajalikke tarbeesemeid on kalevipoja piirkond täis. Kõiki loodusobjektid. Alatskivi kiriku juurest minna kuus kilomeetrit maanteed mööda edasi cocara mõisa poole on umbes poole tee peal Alatskivist kolme kilomeetri kaugusel tekkinud ilus sängi sarnane küngas, mis on piklik ning teisest otsast kõrgem ja teisest madalam. Seda nimetatakse Kalevipoja sängiks, sest seal olevat Kalevipoeg kunagi maganud. Seal on paar, kui ilus koht, kasvavad ilusad lopsakad põõsad ja ilus roheline rohi ning all orus jookseb ilus käänuline madalate kallastega oja. Säält edasi minna umbes poole või ühe kilomeetri tee on jälle sõõrik, mägi või küngas. See kannab kalevipoja tooli nime. Eesti mõistenditest on Hiiu ja vägilase muistendid tänaseks päevaks kõige paremini läbi uuritud ja kasutajatele kättesaadavad. 1959.-st 70. aastani ilmusid nad kõik kolmes köites kostajateks professor Eduard Laugaste, Erna Normann ja Ellen Liiv. Muistendid Kalevipojast, vanapaganast ning suurest põllust ja teistest alustavad teist seeriat sajandi eest Jakob Hurda poolt Eesti kirjameeste seltsis kavandatud ja algatatud Eesti rahvaluuleteaduslikust publikatsioonist. Olgu siinjuures noorematele teadmiseks, et monument Estonia antiik või Eesti muistsed mälestusmärgid. Esimese seeriasse on kavandatud Eesti regivärsis rahvalaulud üldpealkirja all vana kannel ja kolmandasse seeriasse eesti vanasõnade teaduslik väljaandmine mida alustati 1980. aastal. Kolm toredat muistendi köidet publitseerivad materjali tegelaste järgi, kellest igaüks, nagu juba juttu oli, on populaarsem oma piirkonnas aga sageli tegutsevad nad ka üheskoos. Nii kalevipoja, vanapagana kui suure Tõllu mõistenditest lõviosa on seotud kividega, see tähendab meie tasases maastikupildis tähelepanu äratanud loodusobjektidega. Vanapagana kivi Ahja jões korraluusinud vanatont niisama mööda metsi ilma millegi tööta. Kalevipoeg, kes ka sel korral prii juhtunud olema ilma mingi tööta saanud vana jonnib Võrtsjärve ääres kätte. Kohe hakanud mõlemad jõudu katsuma, Nad säädnudki fiilingu peale, et neid siis Peipsisse visata. Kalevipoeg visanud küll oma kivi Peipsi järves, aga vanapagana kivi kukkunud Ahja jõkke peale poole lääniste parve maha on teine, kui seal rahvas kutsub teda nõrga jõukiviks. Lugu oli jutustatud Võnnus 1897. aastal. Lõuna-Tartumaal Rõngu vallas korruste küla jõuka talu karjamaal asuv tondikivi olevat seesama kivi mille sorts või vetevaim. Need on juttudes paiguti vanapagana paralleelnimed kikerperesoo äärest linguga heitnud, kui nad kalevipojaga võitlesid ja vetevaim kivi Võrtsjärve äärde ning Kalevipoeg Peipsi äärde viskas. Peale selle olevat tondikivi juures nõiatuld nähtud ja tondid olla seal raha keetnud. Taminevat kivi juurest käik maa alla, sellepärast kaduvadki allikavesi ära. Pikseilmaga välk lööb tihti sinna orgu ja inimesed ütlevad, et näe, kui otsib vanapaganat. Enamikku muistendiobjektiks saanud kivide puhul lepitaksegi kõige lihtsama lahendusega. Keegi aga see pidi olema suurem ja tugevam kui tavaline inimene, on selle kivi millegipärast lisanud. Kivid linnade, kirikute, mõisate või losside pihta. Kivid vaenlaste või karjalaste pihta. Tõll või Kalevipoeg Vanapagana pihta. Kalevipoeg Vanapagan hundi pihta, vanapagan ronga, põdra, Jeesuse, noorpaari, pulmamaja või laulva Kuke pihta. Just viimasega laulva kukega oli vanapaganana rohkesti arveid õiendada, kuna väga paljud tema algatatud õhtused toimingud südaöise või liiga varase kukelaulu tõttu pooleli jäid. Kuke laul kaotas vana õeluse võlujõu ja kõik jäi pooleli. Kui ei usu, mine ise vaatama liiva või kivihunnik praegu seal maas. Kord tahtnud vanapagan kivi järvest Laiuse kihelkonnas teed läbi teha. Et aga kivid kaunis kaugelt Torma mõisaväljadelt tuua olnud, on ta ka oma tööga hiljaks jäänud ja Oogatku ja lulli katku külade kuked äkki laulma hakanud, seda tunnil kukelaulu ehmatuse peale visanud vaesekene kivid sinna maha külade ligidale, kus kividel praegugi lademes maas seisavad. Niisiis, paljud lohud, Õnarused, künkad ja veekogud on muistendi järgi tekkinud hiiu tegutsemise tagajärjel. Ja kui niisugused mehed meil juba kord on, siis olgu neil ka omad naised, lapsed ja kodune elu. Piret pani kapsasupi tulele ja tõlge Hiiumaalt või Ruhnust kapsaid toomas. Tema kapsaaeda oli, seal käidi saunas, niideti heina, künti maad, ehitati kirikuid, veskeid, linnu visati müüri, haamrit või muid tööriistu teistele. Ja kui vanapagan saapaid õmbleb, ei pane tähelegi, et talumees vankriga niidisõlme, jääb. Aga sellest samast vanapagana saabast saanud saapakandmise mood meie maale. Vanal ajal kuulnud keegi metsavad kullamaa kihelkondades tsoonist männikus öö Aegiscolkimiste kopsimist. Need saavad mõtlenud, et vargad metsas puid raiuvad. Tõmmanud ruttu uue selga, panud ö-le kirve oma kaitseks vöö vahele ja ruttan siis vaatama kisse öörahu, kui see peaks olema. Kas ei olnud nii hilisel sügisesel ajal ja olnud vähe kuuvalget näha? Need saavad saanud üsna Kolkja ligidal kuu pilvede takka välja tuld ja üsna selgesti kolkijat võis tunda. Kui metsavaht teda nägi, ehmatas ta väga ära ja pidi esimese valuga koju tagasi jooksma. Aga ta mõtles enne ometi vaadata, mis ta seal meisterdab. Ehkki oli ju vanapagan ise sellepärase metsavaht, nii väga ehmataski. Jällegi metsavaht vanapaganat ühe koti moodi asja kallal kibedasti töötavat. Kui see töö juba lõpetud oli, vanapagan veel teda ümberringi vaatesse silitas. Siis mõtles metsavahtide vähe hirmutada, võttis Cerve vöö vahelt, viskas vanapagana suure jõuga selga, et vanapagan Muhast üles asja suure kisaga metsa jooksis, tehtud tööd sinnapaika maha jättes Vedvat Melsavad selle vanapagana näputöö ja viinud kodu teistelegi näha, mis vanapagan valmis teinud. Hakanud siis koduproovima, kas ta mitte miskiks tarbeasjaks ei kõlba? Pisike ja Picasopikagendaks olnud suur ja liiga üksluine aga viimaks algab asjades olnud üsna parras fon, vitriinmehed saavad selle vanapaganast tehtud Sovaapa kõige targema kingasepa kätte. See teinud teise niisuguse saapa Guavelia olnud sugu, paremgi kui vanapagana tehtud sest ongises vappa mood ilma tuld. Nii et ikka on need vägimehed midagi teinud ja ikka on neilt midagi õppida olnud. Ja kangesti inimeste moodi on nad olnud inimeste näo järgi loodud need sõbrad ja abimehed. Ent nagu sageli fantaasias ja unistustes suuremad ja tugevamad inimene peab ise ikka võimas olema, kui tema unistuste ja väljamõeldise sõbrad. Niisugused on.