See oli siis, kui vanavanaisa oli alles poisike. On neljapäeva õhtu rehetare ahjus hõõguvad viimased söed, suits on välja läinud ja uks suletud. Ainult õrna vinetist heljub veel partial leitse augu poole. Ahju rindel põleb Bird, heites ebaühtlast valgust, suitsevad seintele ja partele. Täna ei tehta tööd, sest on neljapäeva õhtu. Ema ei ketra. Vanaema ei kuuööd ja vanaisa on torganud pooleli voolitud puulusika seinaprao vahele. Istutakse kolde ees pirrutule ümber ja aetakse vaikselt juttu. Aeg-ajalt käib rehetare uks. Sisse astub mõni poiss või tüdruk naabertalust. Nad tulevad neljapäeva õhtut veetma ja videviku pidama. Nüüd kõneldakse päevasest sündmusest ja heidetakse nalja. Viimaks hakkavad noored paluma vanaisa. Jutusta meile mõni vanaviisi jutt. Vanaisa tõrgub vastu, ei tule midagi meelde. Olen juba kõik ära jutustanud. Saad küll, paluvad lapsed jutuste, kodukäijatest või, või haldjatest või näkidest tutvusta nüüd mõninga puitlemise peale, jääd vanaisa nõusse ja alustab veniva häälega jutu metshaldjast. Nüüd jääb rehetares kõik vaikseks, ainult pirru praksumist ja kilgi laulu on kuulda vanaisa jutu sekka. Lapsed kuulavad, suud ammuli, nagu tahaksid neelata iga sõna, mis tuleb vanaisa suust. Nii peeti vanasti jutuõhtuid, nüüd neid enam ei peeta. Nüüd on raamatud, ajalehed ja raadio, lõpetad kooli mees ja kirjanik Jüri Parijõgi oma muistendi ja muinasjuturaamatu külaliste leib ja teisi eesti muinasjutte avaloo 1933. aastal. Siis järgneb mitukümmend lastele lugemispäraseks kohendatud juttu. Kui elektrivalgust eestikeelseid raamatuid, ajalehti ja raadio ja televisioonitarkust veel ei olnud, aitasid rahval pikki õhtuid veeta vanad laulud ja vanad jutud. Peretööst vabad olid neljapäeva õhtul ja pühapäev. Siis tegid tüdrukud oma veimevaka jaoks käsitööd, käisid õhtupoolikute naabrite juures videviku pidamas, jutte kuulamas ja lõbutsemas lausa lustiks jutustati muinasjutte ja naljaandeid lähikonnas tuttava inimesega juhtunud ebahariliku loo mitmekordsel jutustamisel tekkis pajatus. Muistendil aga oli alati tõetera sees, sedapidi uskuma. Muistend seletas omal kombel ära väga paljud nähtused maailmas, mida teadus siis veel ei osanud. Meie käsikirjalistest muistendikogudes on tuhandeid lühidaid muistenditekste. Mõnikord on kirja pandud ainult seletus või tõetera, mida muistend edasi annab. Aga selle rehetoa jutustaja kena muhe sissejuhatus või väikesed nihked ja lisandid on jäänud kirja panemata. Ja tuligi välja ainult kuivteade muistendi teade. Pealegi aitasid omalajal hämarat toanurgad, tahmased, rehe, barrede inimeste hoopis tagasihoidlikumalt teadmised, neid tonte ja kodukäijaid, katku ja koera, Koonlasi ning kalevipoja suurt jõudu. Palju hõlpsamini uskuda. Et me nüüd ka elektriraadioajastul vanast jutust mõnu tunneksime, on mitmed kirjanikud vanu jutte kuulamise lugudest lugemise juttudeks kujundanud. Täna räägime ainult mõistenditest, kuigi üksikuid eesti muistendite tekste oli nii eesti kui saksa keeles trükki jõudnud varemgi. Alustame Felmanist, kes 1839. aastal ette astus ühe õpetatud Eesti seltsi esimestest koosolekutest oma kuulsa kõnega Kalevipoja kohta. Sellesse kõnesse koondas Feldmann kõik oma lapsepõlve Virumaalt kuuldud Kalevipoja muistendid. Need proosakujulised hiiule vägilase muistendid. Kalevipoja lood saidki meie rahvuseepose kõige tähtsamaks materjaliks. 1840. aastal avaldas Feldmann kolm müüti Emajõe sünd, keelte keetmine ning Vanemuise laul. Hiljem lisandus neile veel viis ja nad kõik olid kirja pandud saksa keeles. Eesti keelde tõlgiti nädales sajandi teisel poolel. Nii oma Kalevipoja lugudega kui ka miitidega tõestas Faehlmann esialgu Tartu kultuurihuvilisele saksakeelsele ringkonnale edasi ka kogu maailmale, et eesti keel ja eestlase vaimujõud pole mitte halvem kehvem teiste rahvaste omast. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi Eesti rahva ennemuistsed jutud jõudsid tervikuna esmakordselt trükki 1866. aastal Soomes ja kohe eesti keeles. Kreutzwald oli esimene mees, kes tegi vahet muinasjutu muistendi vahel. Tema kogus on 43 muinasjuttu ja 18 paikliku ennemuistset juttu. See tähendabki kohamuistendite, seda muinasjutukogu. Koos mõni aasta varem ilmunud kalevipojaga peetaksegi eesti kirjanduse alguseks. Muistendeid koos muinasjuttudega toimetasid möödunud sajandil trüki veel kirjamehed Juhan Kunderi, Jakob Kõrv. Osa Kunderi juttudest on tänapäeval kättesaadavad kogu imepeegel kaudu. Jakob kõrvi ja veel mõne teise muinasjutte ja muistendeid saame lugeda Eno Raua koostatud valimikku. Tark mees taskus lehekülgedelt. Tosina muistendi raamatuid andis välja Matthias Johann Eisen 60 aasta jooksul 1876.-st 1936.-na. Eiseni raamatud olid nii populaarsed, et nad sõna otseses mõttes ära loeti ja on meie päeviks ainult väga vähestes eksemplaride säilinud. Niisuguseid haruldaseks jäänud raamatuid nimetatakse rariteediks Dideks. Tänapäeval on Eiseni töödest kõige kättesaadavam 1958. aastal Herbert Tampere poolt ette valmistatud esivanemate varandus mis sisaldab muistendeid kolmest Eiseni varasemast raamatust. Tampere poolt tehtud lisandused ja kommentaarid viivad raamatu teaduslikude väljaannete hulka. Võib-olla tasub kõrva taha panna, et üks eesti muistendite rühm hiiu ja vägilase muistendid on meil ilmunud kolmes korralikult teaduslikult ette valmistatud köites muistendid Kalevipojast, muistendid, vanapaganast, muistendid, suurest põllust ja teistest kirjanikkude ja kirjameeste sule läbi on eesti muistendi jõudnud lugejani väga erineval kombel. Üks võimalusi on muistendi kasutamine või edasiarendamine kirjandusteose üksikosa elavdamiseks tegelaskujude iseloomustamiseks. Kas mäletate, kes on see tegelane, kes jutustab väikese loo Tootsist ja tema umbluust? Aga Oskar Lutsul on Tootsi suhu pandud veel rahaaugu avamise sõnad, kivi rüntaabunud ta enda paravänta. Ja eks kuule Tootsi poolt kodukäija mängimisest Tseen tervenisti rahva usundiliste muistendite valdkonda. Mõtelge, poisid, eila tuleb sunniku, Tootsike minu juurde, võtab taskust lihtsa ooperis hariliku loomakondi välja ja ütleb, et see olla kooljaluu. Mis kooljaluu ütlemina, see on ju looma Kont ei saa, ei tea, ütleb tema, see ei ole mitte loomakonditsioon kooljaluu, osta ära ja mine uue kuu esimese nelja päeva öösi kella 12 ajal Rudyweraja paunvere risttee peale. Pane ta sinna maha, küll sa siis näed, kuda ta sipleb mõlemast otsast verist vahtu välja ajab ja umbluu umbluu karjub. No kas pole totter vaim nisukest lori ajab suust välja, päris naerma ajab pime, vahel. Aga mine ütle talle, ta totter on siis, vastab kohe tema seda sealt ja sealt raamatust lugenud on. Ja mis tema kord on lugenud, selle juurest on kaljukindel, et see tõesti nii oli. Teiseks võimaluseks muistendi kasutamisel kirjaniku loomingus on tervikteose loomine rahvasuus jutustatavate muistendite talusel. Kõige esimese ja kõige tähtsamana kuulub siia juba kõne all olnud Kalevipoja eepos. Noortele kuulajatele soovitaksin alustada eepose tundmaõppimist selle proosaümberjutustuse kaudu kas siis professor Eduard Laugaste või kirjanik Eno Raua sulest. Samal kombel võiks tutvuda ka Soome rahvuseepose Kalevala, mida omal ajal jutustas eestlastele Matthias Johann Eisen. Mullu aga saime Herald Eelma kaunis kujunduses tõlke Soome teadlase ja kirjaniku Martti Haavio Kalevala noorsooümberjutustusest. Eesti kirjanduses on muidki rahvamuistendid rajanevad kirjandusteoseid. Kirjanik August Kitzbergi loomingust kuulub siia näidend, libahunt. Rahva uskumuslikud muistendid jutustavad, et mõnikord on inimesel end võimalik libahundiks moondada ja jälle inimeseks tagasi saada. Teinekord aga, kui kurja nõiakäsi mängus pole tagasi moondamine enam võimalik ilma kõrvalise abita. Kirjanik on näidendi libahunt kujundanud ühiskondlikke vahekordi kajastavaks klassikalise ülesehitusega näidendiks. Muistendi motiive on teisteski Kitzbergi töödes, näiteks jutustuses Maimu. Siiasamasse rühma peaksime paigutama ka Aro Normeti muusikalise komöödia Rummu Jüri. Selle lavateose aluseks on ajaloolised muistendid, osalt muidugi ka pajatused ja naljandid Kesk-Eestis elanud ja tuntud niinimetatud õilsast röövlist Rummu Jürist. Nii Jüri enda korda saadetud seigad kui ta Jüriga seotud rahvusvahelised naljandi muistendimotiivid on autoritele andnud piisavalt ainest lustaka rahvapärase etenduse tarvis. Niisiis mõistenditele ja rahva naljenditele veresse ehitatud lavateos. Hoopis kõrgemale filosoofilisel ja emotsionaalsele vaimutasandile on jõudnud mitmed meie luuletajad. Tuntud muistendite ümbersõnastamisel ei ole hästi võrreldavad Jakob Tamme, Marie Underi, Debora Vaarandi, Aleksander Suumanni, Lehte Hainsalu ja mitmete teiste poeetide teosed. Kuigi hästi teame, et nende luuletuste ja põimide aluseks on olnud rahvapärane muistend. Me ei hakka seekord kuulama Jakob Tamme kõige populaarsemat lugu Helme orjakivist mis halastas mõisapeksust põgenenud orja. Peale. Orjaistumise asekivi võib veel praegugi igaüks näha, aluseks oli kohamuistend. Jutt kivist. Jakob Tamme 63 ballaadi ainestiku hulgas on vist küll kõikidesse muistendirühmadesse kuuluvaid teemasid. Ja väga sagedasti on koolimees Jakob Tamme ballaadid õpetlikud ehk viidaktilised. Ballaadides eksituses ja kurja küüsis, arendab Jakob Tamm värsivormis edasi mõtetega. Kergesti tülidesse sattuv või sageli vanduv inimene võib eksitaja või vanakurja küüsi sattuda. Aga pääseda võib ta ainult kas siis teise inimese või kukelaulu abiga. See tähendab mingil võõra jõu toetusel. See on jälle üks muistendi põhimotiive. Veel tänapäeval tuntud õnnevalamise tseremooniat kujutab tamm samanimelises ballaadis. See on põimitud rahva uskumus, et nääriöine lauakolina kuulmine ennustab surma. Õnnevalamine kolde ümber küünlavalgel, vana aasta viimsel ööl asub rahvas rõõmsal palgel õnnevalamise tööl. Perepoeg hoiab pannikoldes tina, sulaks teeb, kallab tina sulalt vanni. Vesivannis nagu keeb. Peremees tahaks raha. Peretütar tahaks meest, perepoeg, eks tema taha mõrsjat välja, võta veest. Mulle vala mulle vala, hüüab üks ja teine seal. Üks, saad kirve, teine jala, kolmas laeva purjed pääl. Kohe jookseb üle keele, sellel teisel seletus. Üks läheb tööle, teine teele, kolmas eestal kalastus. Vala mulle ka nii, hüüab voodist nurgast vana mees. Pisut naljatada püüab Raadke mulle kätki vees. Äkki kostab kolin väljas kõiki kohutakse hääl. Kananahk on kõigil seljas, laudu loobitakse seal. Kõik on vait. Seal ohkab vana. Ei, toob piiblilauale. Kolin saatis kurva sõna. Ühe tee läheb hauale. Marie Underi rahva uskumuslikudel muistendite põhinevad ballaadid käivad meie lastesaate kuulajatele veel esialgu üle jõu. Neist on võimalik lugeda osa Loomingu raamatukogus ilmunud 13 ballaadi teksti või kuulata mõnda meil müügil olevalt heliplaadilt poetess Viiu Härmi esituses. Täiesti uue näo annab eesti muistendite Lehte Hainsalu oma ballaadi kogus põhjavesi. 1974.-st aastast. TEMA ilmekas käsitluses loeme Urvaste kiriku v hauda jäänud kellade lugu. Analoogilisi muistendeid, jutustatakse ka Saadjärve, Valgjärve või Kuusalu kiriku tiigi kohta toime Helme lossinurka võtmehoidjaks müüritud tüdrukust Annest kes suudab linnust piirajate vastu kaitsta niikaua, kui tema nimi saladuses hoitakse. Kangelase nime avalikuks tulemine on väga paljudes muistendite jõudu lõpetavaks teguriks. Meenutame sedasama ka näiteks kirikuehitajast vägimehe olevi puhul, kes nime avalikuks tulemisel võlujad kaotab tornist Kubija hukkub. Loeme ilmekat lugu kala kümnisest, mida veisjärv igal aastal Võrtsjärvele maksma peab. Aga looduses on nii, et kevadeti tunglevad veisjärve kalad madala veelisesse Võrtsjärve kudema. Igas neist Lehte Hainsalu 20-st ballaadist kumab läbi mitu muistendi motiivi. Olgu või näiteks järgmine rahakirstu lugu. Enamasti jääb rahaaugu varandusest lubatud rahakatlast või pajast ilma see, kes nõutud lepingut ei pea või lubatud tasu eiratsi välja maksta. Rahakirst. Sai Jäneda härra just kalkunist mõnu. Kui aidamees jutule lasti. See teatas, et laupäeval moonakas Tõnu all järvel on märganud kasti. Veel usaldas ustava alama sosin, et Tõnu sai paadi ja mõla. Käis nägi seal kuradeid, kuraditosin ja kuulis ka müntide kõla. Kuid Parun vaid rühmas ohimet, mis kuuled siidrätiku sisse, ta tupsutas, huuled võis aidamees minna. Ning jalamaid fon kiirustas vaatama kalamaid. Ta eneseabiga järvele sõudis ja leidis ka mainitud kasti. Fon moonake kutsuda, laskis ja nõudis, et Tõnu tooks kaldale, lasti õnn kuradist kogeles tontidest ubas ja süda tal varises püksi. Kaks kuldraha härra siis kasti eest, lubas too külaga välja või üksi. Mees vaevles kaevles, kaks kiiskavat raha, mees otsmiku mõtiskles kortsu. Ei, et tema küll saak selle tükiga maha ei pelga, eit saks või sortsu. Kast eneseperega kätte peaks jõutama. Tõnn loivas köit eitaja lapsigi nõutama. Ta naasis, KUI kalda veermoonakaist kihas. Rauk väetid kah platsis on saamaihas. Eitragidalt venesse kargas ja sõudis ja aarde sai kiiresti lõuga. Siis rebisid kõikese nõukust, nõudis ja opmann neid õpetas nõuga kirst liikuma, asutas, igaüks tundis oh karuseid hõiskeid ja mõõna. Ju härra üht jõmpsikat jooksule sundisid Twirtina käte viiks sõna las pangude hauduma putru üks meretäis, et iganes palgaks saaks mõnusam keretäis jõhkagi rahast, mis tõotatud oli eksparunil teadagi paruni voli. Üht äkitselt järve pind mullis jahelitas, kes summab seal karvase nahaga, hall sokutis, ujus ja rahva kõik peletas kirst sarvisse kerkis koos rahaga, sokk mudas, hävines haardega tükis. Ja rohkem ei nähtubki kasti. Ehk mõnigi hulljulge sortima tükis ja kivisid prooviks lasti. Kolmandaks, kõige lihtsamaks muistendi kasutamise viisiks kirjaniku poolt on rahvasuus levivate või varem üles tähendatud muistendite sõnastuse kohendamine ja neile mõnede detailide lisandumine. Siin on kõige rohkem noortele määratud jutte. Need on täiendatud ja varustatud seletustega. Kõigepealt kuuluvad siia paljud jutud Eno Raua koostatud volinikust, tark mees taskus ja Andres Jaaksoo kokku pandud raamatust. Jutt mehest, kes teadis ussisõnu. See nimijutustus on pärit Jüri Parijõerahva jutuväljaandest 1933.-st aastast. Jutt mehest, kes teadis ussisõnu Minu vanaisa kõneles, et kui tema poisike olnud, siis elanud leeli saunas. Vana Märt, kes osanud lindude ja loomade keeli ning mõistnud ussisõnu kus ta seda kõike oli õppinud, seda ei teadnudki. Aga uss seda ei kartnud ja võis oma sõnade abil ussidega teha, mis tahtis. Minu vanaisa ise oli ükskord näinud, kui leeli Mart seisis võsastikus äärese, kutsus vussi, vilistas veidi ja pomises sõnu. Istulnud kohe uss, säärane taas jäänud vana Märdijate paigal. Märt, pannud endale ümber kaela, siis põueuss pole mehele midagi teinud. Pärast saatnud vussi jälle metsa tagasi. Aga seda pole keegi näinud, et Märt oleks kunagi mõnd vussi tapnud või neile muidu halba teinud. Kord oli mõisavaimu vägikarjasoo lähedal, heinal oli palav. Uss oli liikvel palju. Üks tige loom tuli põõsast ja neelas pärtli vaimutüdruku jalga. Jalg paistetas üles suure vaevaga kombers tüdruk koju. Nüüd ei osatud muud teha, kui saadeti vana leeli Märdi järele. Märt tuli ikka siis. Kas sa mäletad seda põõsast, kust uss välja tuli? Mäletan küll, miks ei mäleta, ütles vaimutüdruk. Suur sarapuu põõsas teiega rinnaku kohal. Seal, kus mineval aastal Reiu Mihkel vikatit Luisates sõrme veristas. Sees lähme metsa, arvas vana Märt. Mindigi metsatüdruk leidis ka kohe põõsa üles, näitas siinsamas, nõelas. Hea küll, ütles Märt, siruta nüüd jalg välja. Tüdruk pani silmad kinni ja sirutas jala välja. Vana Märt hüüdis kolm korda. Tule siia. Tule siia. Tule siia. Siis vilistas tasakesi ja pomises sõnu, millest tüdruk aru ei saanud. Nüüd tuligi sama uss, kes tüdrukut nõelanud Märdi ette ja hakkas talle otsa vahtima. Imepuhtaks. Käskis Märt. Kohe ajas uss kaela õieli ja hakkas haava imema ning lakk kuma. Tüdrukul oli hea külmatunne jalas muuta ei tundnud. Veidi aja pärast käskis Märt ussil tagasi minna ja tüdruk tundis, et jalg ongi terve. Nii arstist ta ühtepuhku ussi nõelamistega olnud külarahval muredki. Isegi lapsed käisid julgesti karjasoos marjul ega kartnud midagi, sest Märt oli ussidel keelanud lapsi nõelata. Üks uss aga ei pidanud Märdi keeldu ja nõelas Marguse karjapoisi jalga. Märt kutsus küll vussi tagasi, laskis jala terveks noolida, aga ähvardas kogu palumäe ja karja soovisse. Kui veel lapsi, nõelate aiandeid kogu palumäe metsast ja karjasoost välja. Sel aastal ussid ei puutunudki lapsi. Aga järgmisel aastal nõelas üks kaevumäe peremehepoega just oma õue all. Nüüd lubas Märt ussid ära saata. Ta käis soo risti läbipaluga kõrtsist kuni kõrge rabani ja küla alt kuni karjasoo teise ääreni. Nii tegi ta ussidele teed. Kui sooli läbi käidud ja teed tehtud, käskis Märt ussidel minna. Siis hakkas uss nendele teedele kogu palume metsast ja karjasoost kokku tulema, kuni kõik teed olid täis. Ja siis hakkasid ussid minema. Läksid loogeldes kogu söögivahe, kuni kõik olid läinud. Pärast seda ei nähtud kogu palli küla ümbruses ühtki ussi. Niikaua kui elas vana Märt. Nüüd on vanale Eli Märt juba ammu surnud ja ussid vähehaaval tagasi tulnud. Miks Märt elus siis on oma pojale või õpetanud? Seda vanaisa ei teadnud. Parijõgi pole piirdunud rahva hulgas jutustatavate muistenditega vaid on jutuks välja arendanud hulga nii-öelda rahva uskumuslike teateid, lühidaid, paarilauselise mõtteid. Analoogilist käsitlust, ent palju keerulisemas laadis leiame Pika-Hansumardi ja Hindrey loomingus. Kreutzwaldi muistendite üleskirjutamise ajal veel mõisteid rahvaluule ja kirjandus ei olnud. Tema pani oma jutud kirja nii nagu eesti keele väärtuste demonstreerimiseks kõige parem tundus. Umbes samasugused olid seisukohad ka Juhan Kunderi Jakob kõrvi ajal möödunud sajandi viimasel veerandil. Teistest hoopis ladusam ja rahvapärasem suutis olla kirjanik August Kitzberg näiteks oma mõistendis, kui ta Õisu ja karistaja järved sündinud, mille ta avaldas 1874. aastal. Kui ta Õisu ja karista järved, sündinud. Mitmed vanad inimesed teavad veel selgesti tuisu ja vana kariste mõisa all enne järglased ei olnud vaid et need Tallinna maalt Õisu mõisast sinna olivad tulnud. Ja see on nimelt nõnda olnud. Tallinna maa poolt tuli suur must pilv kui kott, mis keik Õisu järve v enese sisse võtta. Nadali pilve ees jooksis suur must härg vihaselt õunades ja pilve sees üleval lendas üks vanamees, kes ühtelugu suure tuhinaga hüüdis jääri hõissa järi kariste. Kui järg sinna kohta oli saanud, kus praegu Viljandi loodi, kõrts seisab viskas ta kord vihaselt sarvega maa sisse ja kaapis ühe korra jalaga, kust kaks suurde sügavat auku järele jäivad, keda igaüks, kui ta Viljandi poolt tuleb, paremat kätt loodi kõrtsi ees tee kõrval alles praegu näha võib. Kui pilv sinnapaika oli saanud, kus praegu Õisu järve mõis seisab, olid inimesed parajasti heina tegemas, kes, kui nad nägid, et nii suur must pilv tuli veel rutuga oma heinu kokku panna, püüdsivad kui pilv nende pea kohta sai, hakkas säält seest maha sadama. Kõigepealt üks suur Tuuts puupeaga nuga pärast kõiksugu kalumis, müdinat, madinat ja viimaks vihma kui oavarrest. Einalised põgenesid ruttu alt ära. Aga üks noorik, kes oma helme või Gedi kõrre Teina São pääle oli jätnud, tahtis neid veel ära võtta. Aga juba hilja, sest äkitselt langesid järve vood tema pääle ja matsid teda eneste alla. Sestsaadik on ka Õisu järves näkk, kes iga aasta üht inimese hinge omale pärib. Upub siis ka praegu Õisu järve enamasti iga aasta ikka üks inimene. Nõnda on siis järv õis su saanud nõndasama on järv ka karistesse tulnud, vot kui et sinna keegi alla jäänud ja siis seal sees Camite näki ei ole. Mitmed Halliste kihelkonna inimesed, kes Tallinnasse Maal Õisu mõisas on käinud, on seda ära tulnud, järve aset näinud ja võib seda igaüks veel praegugi näha, mis, kui mitu vakamaad, suur ja lage madal heinamaa praegu Õisu mõisa all seisab ja kelle läbi Väike-mudane ojakene niriseb. Sõjajärgsest ajast tuleks ühe produktiivsema muinasjuttude ja muistendite kujundajana nimetada August Jakobsoni jutte kogust ööbike vaskus. Seebika mass, kus on, mis ta ilmus 1947. aastal on vene keele vahendusel õige paljudesse keeltesse jõudnud. Muistendite seisukohalt on olulisemad suur onu ja väikevennapoeg ning puujalaga katk. Mõlemad on ilmunud postuumselt 60.-te aastate keskpaiku. Umbes poolte tekstide aluseks on võetud ained Eiseni rahvaraamatu viiest andest. Paljude korduste ja epiteete lisamisega on Jakobson juttu süvendanud ja laiendanud. Jakobsoni tuli hänna muistendi aluseks on rahvaraamatu, teises, andes avaldatud Tarvastu mehes seina üles, kirjutas. Tuli annaks käijad, kerjusstaat, jõudis õhtu eel suurde tallu palu söömaaja. Alguses ei tahtnud peremees sellest kuuldagi, siis aga lõi käega, ütles küll, jää, aga Parsil ära saaga sealt alla tulega mööda maja ringi kooserdama hakkavad, kui ajad oma piibud hobiga, mul veel majad, hooned põlema. Kerjus taat oli sellega nõus. Roniski Parsile. Kuid uni ei tulnud ja ta lammas niisama, lahtiste silmadega aeg-ajalt valjusti norsates, et majalised teda magavat arvaksid. Järsku kuulis ta vaikset kõnekõminat ja vaatas vargsi parte vahelt alla ning nägi kõik taluinimesed kõige eesperemees ise otsisid igaüks välja mingi koti või anuma, sidusid selle endale selga, läksid ükshaaval ahju taha nurka, läksid ahju taha nurka, laskusid seal käpuli, nuusutasid Laberiku halli kivi. Nuusutasid Laberik, Vallikivi muutusid silmapilkselt punaseks. Tule joaks, mis kadus nagu tuuletõmbel läbi ahju korstnasse korstna kaudu. Küllap vist välja. Reostaat oli uudishimulik mees, mõtles. Lähen kah. Mis mulle seal ikka juhtuda võib, lähen kah. Alekski mahtus ise vabalt läbi kassiaugu sisse, leivaküna aga ei mahtunud ja tegi siingi pahandust, tõmbas endaga kolinal kaasa ka suure tüki aida seina. Taluperre oli kõik naabriaidas koos Esskeefeldas oma koti vilja, kes ladus oma anumasse suuri lihakäntsaka, kes mähkis endale ümber keha villaseid kangaid ja lõnga. Vihte kerjus tahad suure mürinaga ning raginaga nende sekka prantsatas, ütles peremees pahaselt. Tasa, tasatünnimees. Öömaja eest meid ka aidata tahad, see on ju hea. Aga sihukese suure augu seinasse käristasid, see on paha. Siiakanti ei saa enam tulla. Derjustaat vaikis ja ohkas. Oli talle ju nüüd selge, et ta oli sattunud veel vanas eas tulijannaks käijate vargapoiste kilda. Parata polnud midagi, mis tehtud, see tehtud. Rahvapärane muistend ja kirjaniku poolt lugejale pakutav töötlus on pildid samast asjast eri vaatenurkade alt. Mõlemaid on vaja lastel ja noortel. Kuna nad endist maaelukorraldust ja põllupidaja eestlase mõtteviisi ning tööd nähe tunnevad, on eriti põhjust tänulik olla nendele kirjanikele, kes laste jaoks seaduse sõnastusega ja vajalike selgitustega muistendeid on trükki toimetanud.