Rahva usundiliste muistendite tegelasteks on kõigepealt kaitsevaimudele tegutsevad haldjad, emad ja isad siis varakandjad nagu kratt, puuk, pisuhänd, tulihänd, vedaja, muistendeid jutustatakse mitmesugustest mütoloogiliste haigustest, halltõbi, maalised, rabandus, katk. Kõik nad on omakorda seotud arvukate, enamasti pahatahtlike viirastuslik kommituslike olenditega, keda on väga mitmeti nimetatud ja kes pole Eestis eri osades sugugi ühtemoodi levinud olnud. Need tänased tegelased on siis Luubaine, Janek libahunt, umbluu kaapialg, külmking, kodukäija tardus või marras või lihtsalt kuri silm, kes võis palju paha teha. Kurja silmakartus on eestlase rahvausundis eksisteerinud juba väga ammu. Õige barjusid, toiminguid pole tohtinud teha võõra silma all nagu näiteks mitmete rahvameditsiinis kasutatavate ravimtaimede või jaanikaste korjamine. Viimasest jutustas mulle üks Ambla Raka küla vanamemm et tema on noores põlves näinud rahvaarstina tuntud küla meest jaaniööl salaja jaanikastet korjamas. Jaanikaste oli ju õitse eas taimede lehtedele destilleeritud täiesti puhas vesi, mida ravimile kasutati. Silmaallikal kas jäljest täiesti puhta veega või võib-olla mõne mineraalilisandiga silmahaigusi raviva toimega. Allikal on alati käidud üksinda, et võõras silm. Pealtnägija ei mõjutaks ravimist halvasti. Paarkümmend aastat tagasi, kord suvisele karjamaale vanu mälestusi teadlane perenaisele vastu minnes märkasin kohe, et tema ruttu oma põlle külje poole nihutas ja sellega piima lüpsiku kattis. Alles pärast taipasin, et igaks juhuks tuli ju tall piima kaitsta minu võimaliku kurja silma eest. Kui piinsai ära kurnatud ja jahtuma pandud, muutus perenaine hoopis avameelsemaks rahulikumaks, sest et maja võõras ei saanud ju enam tema piima kurja silmaga mõjutada. Kõige rohkem tuli kurja silma eest varjata ja kaitsta noori loomi. Eriti halvaks peeti, kui keegi võõras hakkas perenaise noort looma kiitma otsemaid pidevalt vasikad, põrsad känguma, kõhud lahti ja mitmed halvad hädad küljes. Muidugi oli ka selle kaetuseks või äravaatamiseks nimetatav häda vastu omad rohud puistati jälgedesse tuhka ja püüti sellelt kurja silmaliselt midagi ja võtta, et siis sellega haiget looma suitsetades abi saada. Aga kõige kindlam oli muidugi püüda kurja silma vältida. Kui nüüd siit sama uskumust mööda edasi minna, siis näiteks vanas eesti pulmas oli hulk toiminguid, millega püüti mõrsijat, pruuti kui iseäranis tundlik, uude ellu ülemine, et kaitsta kurja silma ja kõiksuguste, pahade vaimude ja mõjude eest. Aga seda teed pidi minnes astuksime neid ära ette võetud rahva uskumuslike muistendite rajalt muistend Nende puhul on ikkagi tegemist rahvajutuga, mille tekkimise aluseks on uskumus. Järgmise silmajuttu on professor Paul Aristele. 1930. aastal Tartus jutustanud Puhjast pärit Liina Parts. Kuri silm, amm, see on õige kõik inimesed või noori loomi vahti. Minu mees oli Kuremal juustnikus Sepmas emisel olime poja ärje, tuli isiga kaema. Nii. Emmist nakanupurssid, süüme, Harre ütelnud. Oh 1000 või kaheda noori loomi. Kõik naisterahva või loomi süüteluu ei söö. Ma olen ka üten, paigan oli, mis seal oli väga pojapoeg, läits kaema, siga nakkas, kohe põrstsid, süüme siis minti vanainimese manu ei tee, mis tuubime peale posinu, siis jätnud söömise järgi. Kardetavate või ebasoovitavate mütoloogiliste olendite hulka kuuluvad mitmesugused vaimse või füüsilise vaevuse või kurnatuse tõttu tekkinud nägemused ja elamused. Päevade kaupa rasket tööd tegev kehvades oludes elav inimene tunneb puhkusegi ajal suurt survet ja rõhumist. Nii et rahulikku und pole ollagi. Tülitajaks peeti luupainajat, kelle näol arvatakse ilmuvat mõnd vaenlastest, aga ka ihaldatav, kui tema peale sageli mõeldakse. Jutustatakse näiteks tütarlapsest. Noormehe luu painejaks käib. Muistendi järgi saab noormeest tavaliselt nõia või targa käest õpetust. Vooliku kadakane või pihlakene pulk. Kadakas pihlakas sobivad kõige paremini igasuguste maagiliste toimingute vahendiks juba sellepärast, et liik kasvab suhteliselt vähem ja nende marjad on söödavad ja et marjadele on ristotsas vooliku see luupainaja all kannatav noormees, paras pihlakane pulk, mis aherdiaauku sobib ja valvaku öösel üleval. Kui luupainaja on peale tulnud pistikul tasakesi, pulk koheldi augu ette ja vaadaku, mis siis saab. Kui ettenägelik ja tark tark on. Soovitate noormehel luba lisaks käivad tütarlapsega abielluda. Enamasti kestab õnnelik abielu seitse või 14 aastat, kaks kord seitse. Ainult et naine kunagi naera. Ja kui see siis haruharva juhtub, hakkab mees nooriku naeru põhjuse vastu huvi tundma. Naine aga ei soostu muidu rääkima, kui teada saab, kuidas noormees teda saanud on. Ja sellest hetkest peale on mees jälle üksinda. Niisugune ongi meie ühe pikema ja poeetilisema luupainaja loo süžee. Enamasti seondub sellega veel motiiv, naer kirikus, see on nii naine, kes kunagi ei naera, teeb seda ometi kord kirikus. Mehe pärimise peale selgitab, kuidas vanapagan kirikuteenistuse ajal tukkujate nimesid üles kirjutab. Aga et neid väga palju siis kaasa võetud hobusenahast ei jätku ja nahka suuremaks venitades vanatühi kukub. Seda tavalisele inimsilmale nähtamatut vaatepilti nüüd luupainajast saadud noorik naerabki. Luupainajast vabanemine on efektiivne veel kas nimepidi hüüdmisel või temale kehavigastuse tekitamisel. Järgmise muistendi on Matthias Johann Eisen, et nad rahvaluulekoguja, rootslane Võnnust. Naine kiviga, tüdruku seljas. Kord käinud luupainaja, ühe tüdruku seljas, tüdruk ei saanud enam kuskilt abi. Viimaks tulnud üks vana soldat siin räägitud lugu soldakile. Soldat ütlema, see on tühiasi ära arstida. Kui luupainaja tuleb, siis lase kummargil, vahi alt jalgade, siis näed kohe, kes sul Luubaineks käib. Tüdruk teinud, nõnda näinud naabriperenaine tuleb uksest sisse, suur kivi süles, paneb kivi just tüdrukule selga. Leena, hüüdis tüdruk. Kohe kadus luupainaja. Härra luu painejaks kord elanud kuri mõisahärra, kes oma teenijaid väga vaevanud ja kiusanud, kõige rohkemgi usanud kutsarid, käinud iga öösse Luubainajaks tallis hobuseid tallamas, niiet hobused lahjaks jäänud, ise riielnud härja alati kutseriga. Kutsar hobuseid ei sööda. Otsarlenud viimaks targa käest nõu küsima, kuidas luupainajast lahti saaks. Tark õpetanud. Vii kõik asjad tallist ära. Pane uksed kõvasti kinni ja valva ise tallis. Kui kuuled, et luupainaja hobuste kallal on, siis võta tuli üles. Vaata Volega tallis järele. Kui seal midagi näed, siis lühesel mõni koht katki läheb, siis varsti välja tuleb, kes luupainaja on? Kutsar tegi nagu tark õpetes, jäid alli valvama, keskvesse kuuleb juba luupainaja hobuste kallale. Kutsar võtab tule üles, vaatab tallis ringi, ei näe midagi muud kui kahe Aru, käin angu seina ääres. Kutsar murra, pangu teise luu katki ja läheb siis magama. Hommikul kuuleb teiste teenijate käest, et härra öösse jalaluu katki murdnud ja voodist välja ei saa. Sestsaadik ei käinud Luubaine enam hobuseid, vaevas. Siin Järvamaa Amblast pärinevad jutus on samuti kõne alla võetud luupainaja tõrje. Ka kodukäijat kardeti kodu, teiega kohtumine põhjustas tavaliselt ikka hirmuelamuse ja seda püüti vältida. Kohtumine kodukäijaga. Minu onu rääkis, et poiss läind metsast toost otsima aga näeb, et üks tuleb Pilistvere poolt klipperites valges riides tema mõtlenud, et seal mõni tüdruk ja küsib, et kas mu hobust nägid? Ei vasta kedagi, läheb roavi, aga tema läheb järele, hakkan süle ega ümbert kinni. Aga tund külm Jumi jooksnud üle külmavärin hirmu, judin lasknud lahti ja katsin minema. Sulanud. Märjamaal ühes kohas on ka üks vana kuri inimene, ükskord surnd ei hakanud niipea, kui tema puusärk ja saanud pandud kolistama ja Muristama pärast hakanud kodu käima aga siis ei ole temast muidu mitte lahti saada. Kui tema jalge otsast puusärgi seest on üks puusärgi käes on välja võetud ja toa ukse alumise paku sisse löödud siis ei ole tema mitte enam kodu käinud. Endisaegsesse matusetseremooniast kuulus terve hulk kodukäija tõrje maagiaid. Kasutati mitmeid sõnalisi mõjutamisi ja toiminguid, sest kardeti, et kodukäija võib ohtlikult segada inimeste elu. Ühes uurimuses on folklorist Eha Viluoja loendanud üle 100 kodukäijat mõjustava sõnalise fraasi pöördumistest ja käskudest kuni kiriklike palvesõnade ja õnnistamiseni välja. Näiteks sa pead öösel seal seisma, kus sind päeval pandud, see on üles, kirjutas Kaarmalt. Või ega sa pea kuud kuulma ega sõela nägema on Kullamaal öeldud tavaliselt kolm korda. Ja ikka on seal neid asju korratud, kas kolm, seitse või 12 korda või siis 1000 korda või tähendab, ütleks niimoodi, et 1000 korda pead sa ja nii edasi või siis hüüded hundale Talle jälle vastav arv kordi või meenutatakse Püha Jüri Püha Jüri teatavasti on huntide kaitsepühak ja hunt omakorda kodukäija kõige suurem vaenlane. Kodukäijat võis veelgi mõjutada näiteks kukelaul kukelaul see esimene hommikukuulutaja katkestas ju ka näiteks vanapagana halvad ja headki teod. Esimese kukel euroga kadus Tuhkatriinu hea haldja võlujõud ja neiu pidi selleks ajaks tingimata lossist peolt lahkuma kas või kinga maha jättes. Kodukäialgi polnud pärast kolmandat kukelaulu enam oma päris jõudu nagu Väike-Maarjast Voldemar Lurichi poolt üles kirjutatud lugu Roela kodukäijast jutustab. Selles loos leidub veel üks huvitav rahva uskumuslik motiiv. Nimelt on käsivõitluses alati jõud pool, kes end näoga kuu poole hoiab. Roela kodukäija. Ühel kuuvalgel õhtul tuli üks mees Roela metsast oma koju pole e peal, tuli talle kodukäija vasta ja hakkas teda peksma. Mehe käpad ei olnud ka taskus üles kasvanud ja mees andis oppa tublisti vasta. Ise hoidis ennast kuu aasta, siis oli veel rohkem jõudu. Kukk laulise kodukäija ütles. Lase lahti. Meie Especzisega edasi, kukk laulis teist korda ja kodukäija ütles. Lase mind lahti. Mees ei hoolinud sest ühtegi mõlemad peksid edasi. Kukk laulis kolmat korda, kodukäija oli kadunud, muutkui mütse mehe kätte. Eks kodukäija tuld, teisel mütsi pärima, et anna aga minu kätte. Mees ei anud mütsi. Kui kukk kolmat korda laulis, siis kadus mütsi pärija ära. Nüüd tulite kolm ööd järjestikku mütsi järele. Kolmandal ööl kukk hakkas kolmat korda laulma. Siis andis mees mütsi kodukäijale. Kodukäija võttis gramsti mehe käest kinni ja hakkas edasi tassima. Kukk oli aga lauluga otsa saanud, kui kodukäija meest lahti laskis, kadus. Mees leiti kojas minestuses. Väikese kõrvalpõikena lubatakse siin mütoloogiliste olendite käsitlemise juures rääkida ka niinimetatud laste hirmutistest. Endine maainimene, põllupidaja ja karjakasvataja eestlane tegi küll enamiku oma tööst kodus kodumail, mitte nii nagu täna päeval, et isa ema pikaks päevaks kodunt ära lähevad. Enteet toimetusi oli tol ajal ehk rohkemgi ja mootorsõidukitest tulenevad hädaohud välja arvata. Võis muid loodusest tingitud hädaohte ehk rohkemgi olla. Lapsed võisid metsa või sohu eksida, metsloomadele saagiks langeda, jõkke, järve või kaevu kukkuda ja nii edasi. Laste õpetamiseks hoiatamiseks on folkloor välja mõelnud terve rea kardetavaid mitoloogilisi olendeid. Laste hirmutisi. Kaebus elas kaevu, Ants, kes võis lapsega nagu tõmmata ja sealt enam välja ei saanud. Rukki halvis ära vilja sisse ja väike laps ei leidnud enam teed koju. Samaga hoiatati ka vilja tallamise eest. Uskumus keelab ja üle põllu lase minna veel sellepärast, et muidu läheb leiva koorik küpsemisel lahti. Mõlema keelu tagapõhjaks on muidugi ka austus leiva vastu ja püüa hoida viljapõldu tallamise eest, et saak ei väheneks. Eesti rahvapedagoogika laste hirmutised olid külakeskkonnale võõrad tegelased, mustlane, juut, setu, jõuluvana, ka korstnapühkija, miilitsamees ja ehk veelgi sagedamini needsamad näkid umbluud tondid lastes püüti süvendada ettevaatlikkust ja hirmugi, et nad ei läheks kodunt kaugele ja et nendel oleks hõlpsamini võimalik töö kõrval silma peal hoida ja neid hädaohtudest säästa. Umblooks nimetatavast hirmuelamusest on jutustanud Kolga-Jaani külast pärinev rahvalaulik, jutustaja ja keelejuht. 84 aastane röök Grauberg, et 1936. aastal järgmist. Siin pole küll tegu enam väikelastega, siin on tegelaseks juba suuremad tüdrukud, kellele hirmuelamus on kõvasti sisse juurutatud. Umbluu siis, kui seal Jaanil tuba tehti, meie läksime Sammlid kakkuma kolmekesi, lähme. Lähme nüüd lepik olla, kuuleme, et üks kahin, üks viin ja kohin, otsisime, et mis hulluasi, see on üks niisugune põlve Kont tolli karasse ülespidi sädemeid käisid. Lähme venda kutsuma. Aga mitte kuskilt poolt enam ei leinud. Kui inimese kont, mis ülekohtadest surma saanud, siis edasi tegema. Rääkisime poestele, poisid hakkasid naerma, ei tohtinud suudki lahti teha. Olles vend juures olnud tänaval julgem, rääkisime teistele kodu, sihuke hullu asi oli meil üks hullu vigu rolliga seal. Meie saaksime selle lepiku aluse läbi, mitte ei leinud üles. Eri paikades asuvaid rahvausundilise muistendite heatahtlikke olendeid nimetatakse peaaegu kõike emadeks ja isadeks või siis haldjateks. Pahatahtlikel aga on iga kord oma nimi ja spetsiifika sageli heatahtlikku, veteema ja vetevaimu või siis konkreetsema koha nääritusega mereema või jõe ema kõrval jutustab muistend näkist. Eneson näki kohta kirjutatud nii. Näkk metoloogiasse kuuluv termin pahatahtlik veehaldjas eesti rahvausundis põlvneb uppunu ist, püüab elavaid vette meelitada ning uputada esineb enamasti ilusa tüdrukuna, kes laulab ja juukseid kammib või hobusena harvaga muu olendina või esemena näiteks nõelana tuntud laste hirmutisena näiteks kaevunet. Professor Gustav Vilbaste on 1950. aastal 80 vastastelt kalle Puustremilt ja Liisa sööblumilt Prangli saarelt kirjutanud üles järgmised Näki lood. Prangli saar kuulub Jõelähtme kihelkonda ja on Kirde-Eesti rannamurde üheks kõige läänepoolsemaks paigaks. Kerdolin ulgallanüüdi rannas sarjas Kerroga nägime keiked, merest tuli vällja Vene ohvitser, kroonumüts, pääs roos korva ääres. Siis aga kadus ära. Meie panime keik jooksu ega vahtinud enne taha, kui saime koju ja kohe tegi ala. Kes ikka muu oli Guinek. Kerdon poisikesed soimale näkinäkk, näkk Neulava rahast toatüdruku toas ei varas peiupoisi, meiega varas, näkk pahandanud ja tulnud poisse taga ajama. Poisid paned jooksma maa poole, sest näkse absi eelkäija, kus vesi kuival, maal ei saada taga ajada ja voib ainult nii kaugele tulla, kui vesi käib. Matthias Johann Eisen oma Näki raamatus avaldanud 136 Näki lugu. Nagu mäletame, püüdis Enn Vetemaa nende juttude tegelasi süstematiseerida bioloogiateaduse seisukohast lähtudes. Folkloristika jälgib näki ilmumise kuju ja tema suhteid inimestega. Madise vanaveskil. Nagu Jaan rootslane ennustan kirja pannud hoiatanud uppunu nääriöö üle jõe minejat. Ise pääsevad ta siis vabaks, kui keegi tema käest midagi pärima hakkab. Sageli ennustanud näki hüüdmine peatset surma. Mõnikord kuuldakse veekogu poolt eiu laulu, tund on tulnud, mees pole jõudnud, tund on tulnud, mees pole jõudnud. Seegi on näki ilmumine ja see ennustab surma või uppumist. Näkid võivad inimestega heatahtlikke suhteid pidada, võivad kingitusi anda või võrkudesse kalu saata, aga ka hirmutada. Ja siis aitavad siingi mingi eseme vette viskamine. Seegi on üks vana komme, üks vorm vanast ohverdamise kombest peaaegu vist kõige populaarsemaks näkilugude hulgas on Eiseni enda kodukandi muistend lapsed näkiga ratsa sõitmas. See on siis Vigala jutt. Hulk lapsi mänginud kord jõe ääres karjamaal, ilus valge hobune, tulnud nende juurde, päitsed peas, hobunenud ütlemata tagane. Üks poiss läind hobuse juures ilitanud hobust ütelnud siis teistele hakkame õige ratsa sõitma, teised vast aknaga, hakkame vanem poiss, wind hobuse suure Gibi ääre hüppanud selga, teised taga järel olnud hulk lapsi. Ruumipuudus ei tulnud siiski hobune veninud nagu pikemaks. Üks laps olnud veel järel, seedel teil kõigil hea istuda, kas mina siis Nicki näki peale pean istuma selle sõnadele kadunud hobun nagu kuul laste Alt jooksnud 1000 nelja jõkke. Harkis jalgega jäänud lapsed maha seisma. Nüüd alles saanud lapsed aru, et nad näki selga istunud. Võiksime veel rääkida külm kingast või Mardusest kaapialast libahundist. Need tegelased kuuluvad siiasamasse muistendite rihma aga ka rahaaugu juttudest ja seitsme Moosese raamatust. Väga rikas on olnud rahva fantaasia ära seletama. Kõike seda, mille jaoks teadust veel ei olnud või teadvuse tasemest ei piisanud. Võeti appi poeesia ja fantaasia ja kõrvuti inimestega hakkasid elama paljud tõepärased, usutavad muistendikujud.