Need aastad ei unune. Mida ütleb teile kuupäev, 24. november 1940? Arvan, et paljud mälumängijad ei suudaks paugupealt vastata. Sel päeval kehtestas Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu oma määrusega tasuta arstiabi meie vabariigis. Pole vist mõtet seda suure poliitilise tähtsusega ülimalt inimlikku akti pikemalt kommenteerida. Tema toimet oleme tundnud ja tunneme meie kõik. Aga mida ütlevad teile nimed? Viktor Hiion, Arnold Treiman, Zinaida Saar, Aleksander striis. Ilmselt taipasid kohe, et tegemist on arstide või tervishoiutöötajatega. Nii see ka on. Täpsemalt öeldes, äsja kuuldud nimedega algab nende inimeste nimekiri, kelle õlgadel pärast sõda lasus fašistide laastatud tervishoiusüsteemi taastamine. Õigemini Nõukogude tervishoiu põhimõtteid teeniva süsteemi tegelik loomine. Sest enne sõda jõuti selle heaks ainult esimesed sammud astuda. Ajaloost me teame, et sõjad on alati olnud seotud laastavat epideemiatega mille läbi on hukkunud sageli rohkemgi inimesi kui sõjas endas. Midagi selletaolist ei juhtunud meie maal tänu tervishoiutöötajate ennastsalgav kusele ei sõja ajal ega sõja järel. Reaalselt puhkenud taudidele pandi alati lühikese ajaga piir. Ohvreid oli minimaalselt millest alustati ja mida vahetult pärast sõda tervishoiu alal meie vabariigis ära tehti. Sellest püüame täna selles töös vahetult osalenute abiga teatavat pilti saada. Kõigepealt on meenutamas meditsiinikandidaat Andrei Sarap, kellest sõja ajal sai arst. Peale. Omski Meditsiini Instituudi lõpetanud suunad tööle Eesti tervishoiu rahvakomissariaadi käsutusse, Leningradi, Leningrad, saabusin Tallina esimese ešeloniga läbi Võru. Seal Tartus peatusime Tallina. Töötasin vaneminspektorina ja sellepärast mäletan neid aegu, et kuivõrd oli Rask. Töötasime kella kaheksast. Peale selle me olime korraldajad, kõik arstid malt valgusvaba päeva, sellest me ei saanud, töötab ikka edasi teha. Käisime ka linna taastamistöödel. Aga meie põhiülesandeks oli sel ajal raskedes sõja sanitaartagajärgede likvideerimine üsna laialdaselt levinud kõhutisuks pleki need difteeria väga levinud oli sügilist. Kui Võrus oli meil valitsusel teada, siis ma olin ka seal. Tuli avada mägishaugil selle sauna juures. Skadi suur Skadi suurimise tähendab sigi eeliste ravi, ambulatoorium või midagi selletaolist. Kus korraga oma 30 40 Inest tulid sisse. Mul oli abiks, oli velsker, Hector oli ja ravisime nõndanimetatud Tseemjanovitši meetodiga solis hüposulfiidi lahus ja soolhappe lahusega. Põhjus väga kiiresti ja täitsa kolmandal päeval olnud juba tervelt see suurepärane efekt. Tänu sellele saan niisuguseks üsna levinud tuli ka peedi kulus teisterval. See laeva ehtis infektsioonikambrid oli vähevõitu eriti Virumaa põlegi taastamine, töölised, juurt, Kohtla-Järvele, ainult totardits talks. Ainult üks arst oli ka Jõks, kümnewoodina haigla Kohtla-Järvel barakis juustusai avatud 25 voodit. Seal tuli niiviisi töötada, et sõitsime koha peale. Ja tuli olla teinekord nädal aega isegi rohkem. Ei saa koju helistada ka, et väga raske oli ühendusteed, ükskord tuli isegi rongi katusel sõita, jõuda pallina. No peatselt mind suunati niverissegi givelis, organiseerisin abilisi. Rebattreerimise punkt. Kokk töötasid Eesti peaaegu 24 tundi, luud käte, sakslaste parad, puhastasime neid, koristasin verbatreese, need, kes läänest tulid tagasi. Ja siis oma aeg pidi tulema. Šveitsi töötata järewalluaalsus, Nõmme, paljud vaesed ravimist, nutiseadmete nakkushaigusi, ka leviks kogu Kirso rahvakomissariaadi aparaat. Väga sageli käisime komandeeringutes ja oli vaja, anna teeli, Miambulatooriumit, haiglat, apteegid. Aga ruum ei olnud. Selleks siis tänu kohapealse võimuorganitele eraldati sageli Juuslik vabat majat jäänud ja salsay ambulatooriumit. Ja ka haiglat pärast oli küll pahandusi, vaat mikspärast peale sõja meil nii palju jaoskonna haiglaid väikese 10 15 voodil saata, aga see oli king, tuli vajalik rahvusele, häid oli vaja kuhugile paigutada. Tol ajal tulid sisse viia uus nõukogude tervisesüsteem. Nõukogude tiris, sõi põhimõte põhiprintsiip. See on tasuta kättesaadav meditsiin, aps, profülaktika, jälg. Kuidas korraldada ei ole väga palju seminar, kursusi siin aitas väga paljut kõik vabariigi Moskva, Leningrad täiendsins, suunat täiendamisel. 45. aastal. Ka mina käisin Moskvas koolitervishoiu alal kaks, kuus, täiendamisel. Väga palju kuus. Ja üsna sageli saabusid meile konsultandilt väga tuntud teadlased. Meie vabariik. Sellest ma sain väga suurt kasu Nõukogude põhitel süsteemide rakendamise laboriks. Meil oli probleemiks see veel, et kaheksast oli vähe ja terve rida maakonna tervishoiuosakonnajuhatajate surid. Kes need tööd keskkuid, need tohutu suure töö ära Maduks nimetaks siin kas või oobersneid oskaks. Velsker. Ta oli Saaremaa osakonna juhataja. David tohutu suure töö Liprasooris. Ta tundis seda väga hästi. Terve rida võiks neid nimetada. Sellised suured entusiastid 49. aastal läks juba natukese kergemaks vähemalt, et siis põhimõtted olid sisse viidud, võrk oli juba loodut. Ja nüüd hakkas enam vähem plaanipärane. No minul 47. aasta mind suunad tööle Pärnu bears dollaevaiga veel sanitaarinspektsioon. Nii tuli töötada sanitaarinspektsioonis, see oli osalt seotud sellega Pärnu Saint Aarne olukord, epidemioloogiline olukord ei olnud kuigi hea ja tuli tegelikult seal seda tööd viia, laps aga juba 49. aastal. Otsusega suunati Virumaa terviseosakonna juhatajaks, vastu tahtmist. Valin noor arst, kogemus ei olnud. Millalgi ma ei olnud sellele dokumendile allkirja andnud. Tohutu rask. Aga hiljem hakkas töö minema ja tänu sellele, et seal on terve rida häid tublilt statistik abilisi ja kuidas ikka toime tulime. Muidugi neid märkuse noomituse sain ka, oli mul selline juhtum? Põlevkivirajoonis levis tühjus, Eiki, need Peipsi ääres kõhud. Mida teha, seepi ei ole. Barakide kütmist ei olnud, põlebki. Pesu ei ole. Ja ma julgesin saata telegrammis Stahlil. Tuleb, mis tuleb. Aga ega kaua ei läinudki. Kas paar nädalat saabus liidu tervishoiu rahvakomissari asetäitja Vinogradov? Liidu partei keskkomitee esindaja saabus koha peal, vaatasid tõesti olukord erakordselt raske. Tuli kohapeal kateedris rahvakomissari viiul ja kui nad läksid tagasi, ega vist ei möödunud juba kümmet päeva, kui saabus meil terve vagun, seepi, pesu ja kõik ja meil oli kergem hingata. Saime juba viis kümmet voodi tabada Kohtla-Järvelt, olgugi ikka barakis ja põlevkivi, anti meile juba nii palju nagu vaja. Barakide kütmiseks. Nõukogude tervishoiusüsteemis on eriti olulisel kohal laste tervishoid. Kodanlikus, Eestis tegeldi sellega tagasihoidlikult. Sellepärast oli sealt saadud pärand vägagi napp. Näiteks polnud vabariigi suurimas linnas Tallinnas üldsegi spetsiaalset lastehaiglat. Kõike tuli algusest peale luua ja millest peale hakati? Meenutama tuleb sotsialistliku töö kangelane Aleksei vares, kellel on hindamatuid teeneid laste tervishoiu korraldamisel Nõukogude Eestis. Mina saabusin siis sügise 46. aastal. Mind peavadki lastehaigla juhatajaks ja minu ees oli ülesanne kiiremas korras taastada Narva maantee kuus maja ja avada kaasaegne lastehaigla. Hakkasime sellega tegelema detsembri teisel poolel. Mul oli muidugi raskes armetus olukorras olid lahustatud täiesti kõik seinad tuli puhustatud, aknaid ei olnud ees paljudes kohtades. Ja sellega ma siis hakkasingi tegelema ja ma pean ütlema, et see tegevus oli väga edukas. Ma tuletan selleaegseid tööstiili praegu meelde see taastamise küsimus. Vallusi, täitevkomitee esimese asetäitjale. See oli väga energiline mees ja mina tema juures käisin kolm korda nädalas hommikul enne tööaega veel oli mulle eraldatud 15 minutit. Mina hakkan talle ette, mis on ära tehtud ja mis täna ja homme on vaja teha. Ja kõik abinõud, mis oli vaja, võeti kohe arhitegi käima. Ja seetõttu see kapital, remont kestis vähem kui viis kuud. Detsembris algasid aprillis 47, oli juba haigla, töötas ja pean ütlema, iga suusta volitada. Kõik töötas, veevärk, keskküte, kanalisatsioon, kõik müüksust raskusi olnud ja töömehed töötasid, ka mitte, liigub vaevu remonditöötajad töötavad töömehed tekivad kaheksa tundi ja peale selle nii palju, kui vaja. Veel oli, selleks, et. Siis saame juba laialdaselt kusteliseerid haigeid, muidugi raske oli personali komplekteerimisega. Õdesid siin Eestis oli küllalt, seda puudust ei olnud. No aga lastealal esituli väga vähegi, kas see on ikka omaette spetsiifika, tulid väljaõpet väga selleks, vägagi Eesti. Raskem oli olukord arstidega, sest peale sõjasin jäi vist umbes 40 arsti lastearsti üle vabariigi ja need suuremas osas peaaegu enamus oli, vot nii ambulatoorse ettevalmistusega Vambola tunnistajad töötasid, aga statsionaari töö nõuab kõrget kvaliteeti. Ma pean ütlema Toljuvad, andekad noored arstid, kes väga kiiresti omasid seda eriala ja haiglas hästi töötama. Aleksei vares ainult paar aastat saigi olla lastehaigla eesotsas, siis edutati ta tööle tervishoiuministeeriumi, kus temast sai laste ja emadevalitsuse juhataja. Tema tööpõld laienes tunduvalt ja tema organiseerimisvõimet kulusid igal pool marjaks ära. Ma pean ütlema, et väga paljud küsimused saivad kiiresti, leidsid lahenduse, olivad avatut, lasteasutused kogu vabariigis kõikides linnades ja, ja kallaste osakonnad linna ja rajooni haiglates oli ette valmistatud väga suur hulk arste. Kuna pediaater meil ei olnud, tuli ümber spetsialiseerida üldprofiiliga arstid pidiaatriks. Söe käis Tartu kliiniku baasil ja minu haiglabaasid. Mina valmistasin ette peale 100 pediaatri. Ja Tartu ka umbes 50, nii et juba oli ikka suur armee pediaatri triaalne küll kooli omaette, see lahenes aegamööda. Kaadrid ettevalmistus oli tähtsam. Sest meie suutsime Terve rida suuri raskusi ästiks kuuenda 10.-ks aastaks. Meil ei olnud enam polümility vabariigis ja see oli esmasena maailmas, mitte ainult liidus. 65. aastal ei olnud juba persele ühtegi difteeriajuhtu. No siis pärast leetrid, praegu pediaatrite elu on muutunud väga kergeks selles mõttes, et suurem osa neid raskeid haigusi, mis viitsivad suurele laste suremusele haigestumisel on praegu likvideeritud. Ja eks see ole emade-isade rõõm ning eaka pediaatri endagi rõõm sest lapse haigus tekitab täiskasvanutele rohkem muret ja südamevalu kui nende endi võib-olla isegi, et raskemad tõved. Kui me olime näiteks nullliidus kuuendal, seitsmendal kohal, laste teenindamise osas nii ütleb, peale sõja siis 70.-te esimesel ei saa, me olime esimesel kohal kõikides küsimustes. Meil oli kõige madalam laste surevus. Me olime pioneerid. Praegu on uusi ehitusi käima pandud, väga toredat lasteosakonnad on meil paljudes rajoonides, linnades. See kõik parandas Kendamist ja peale selle võimaldas lajatas, et arendada laste spetsialiseeritud abi. Põhilised materiaalne baas on loodud. Tuleb kõvasti tööd teha, edasi. Meditsiinikaadrinappusest sõjajärgsetel aastatel oleme täna juba kuulnud. Ja arstiks ei saada üleöö. Selleks peab palju õppima. Seepärast suunati pärast sõda meile tööle arste, vennasvabariikidest tunduvat kaadri lisa saadi ka eesti korpusest tee mobiliseeritud meditsiinitöötajate näol. Ka teistest väeosadest jäi arst Eestimaale. Üks neist on Ivan Sahharov, kirurg, kes sõja ajal metsan patist teenides oli teinud umbes poolteist 1000 operatsiooni. 1946. aastal oli ta juba eraisik ja suunati tööle Hiiumaale. Kui ma naisega koos sinna jõudsin, tema läks maakonna tervishoiuosakonna juhatajaks, kuna valdas eesti keelt, mina läksin haigla peaarstiks. Ei olnud seal ühtki arsti, ainult õed olid, oli ka vanem õde. 25 voodikohaga haigla tuli alles organiseerida. Siis Me organiseerisime jaoskonna haiglat kõrgessaares Käinas, Emmastes ja kihlepal. Nii et igasse valda sai haigla esialgselt 25 voodikohaga haiglat. Me laiendasime veidi kuni 30 kohani. Kui ma 52. aastal saarelt lahkusin, alustati seal uue haigla ehitamist. Kahe aasta pärast oli see valmis. Seal olid kõik vajalikud osakonnad kokku 50 voodikohta. Ehitatud tuli niisuguse arvestusega, et haiglat sai laiendada kuni 100 kohani. Elektrit linnas ei olnud, olid vaid bensiinimootoriga generaatorid, mis üksnes õhtuti voolu andsid. Opereerisime petrooleumilambi valgusel olid niisugused petrooleumigaasilambid, mis valgustasid hästi, aga olid ohtlikud. Opereeritavale tuli anda narkoosi eetri näol, ent eeter plahvatab kergesti. Gaasilamp oli meil operatsiooniruumis tegelikult lahtine tuli. Ka röntgen töötas selle pisi jõuallika abil kui tarvis pandise käima. Transport. Alguses kasutasime ainult hobuseid. Haiglal oli hobune, tall, vankri ja saanikuur oli ka tallimees aaslepp nimi. Tema tütar Aliis Aasleb, töötas meil meditsiiniõena. Tallimees oskas kõike, pani käed külge igasugustes majandustöödes. Auto, me saime alles 47. aastal sanitaarauto. Siis oli juba kergem, aga talvel tuli ikkagi hobust kasutada, kuna autoga sügava lume tõttu igale poole ei pääsenud. Igaüks, kes teab maa olusid, teab ka seda, et kui Kustki külas tuleb väljakutse, tuleb viivitamatult teele asuda. Eriti kiire on siis, kui tegemist on sünnitusabiga. Tuli minulgi siis tõtata, et anda sünnitusabi kodus, aga juhtus sedagi, et seda abi tuli anda saanis teel haiglasse. Siiski kõik läks korda. Üle 30 aasta on Ivan Sahharov juba Hiiumaalt ära kuid sealsed vanemad inimesed mäletavad tänasenegi hästi toredat lahket tohtrit, Ivan Ivanovitš. Tal oli saarerahva seas suur autoriteet. Eks see autoriteet tuli sellest, et ma millalgi ei öelnud abi andmisest ära, oli see siis päeval või öösel oli mistahes ilm väljas. Ma teadsin, et mind vajavad head inimesed. Kõik saare elanikud on väga ausad, väga heatahtlikud. Nad teadsid alati, kus ma parasjagu viibin, millega tegelen ja sedagi, et mul tuleb tihti öösiti tööd teha. Paljud ei tahtnud seepärast hommikul arsti juurde tulla, et ma saaksin kasvõi vähekegi puhata. Kui palju tuli mul tõreleda nendega, kes ilmtingimata pidanuks hommikul vastuvõtule tulema? Neil polnud ju kellegi teise juurde minna. Saare ainuke kirurg olin mina. Mul tuli kõik üksinda ära teha. Kaugemale on hiidlastel raske pääseda, eriti pärast sõda oli see raske? Aastas on perioode, kus mandriga on ainult lennuühendus. Kui ilm kehv, pole sedagi. Sõida siis Tallinna või Haapsallu arsti juurde. Sellepärast nad mulle tänulikud olidki. Õppisin üsna kiiresti ka haigetega suhtlema, oli ju tarvis küsida, mis viga, kus valutab ja nõnda edasi. Kasutasime läbisegi eesti ja vene sõnu ent ühise keele leidsime kohe ja mõistsime 11. Hästi. Lõpuks veel pisut tagasivaadet ja võrdlusi Andrei Sarapilt. Vot seal 40 aasta jooksul on meil väga muutunud haigusta struktuur. Mõned haigused laste haiks, mäleta sarlakit? Jah, nad kulges tol ajal väga raskesti kuni 40 päeva haiglas olema ja difteeria väga raskeks hulgas nüüd peaaegu neid haigusi eesinfitseeriv Sultsi tuberkuloos olid tõsiseks probleemiks. Mõnikord oleks siis oli üks nii lääneriikidest kõrgem vaiksemat tuberkuloosi. Ja. Rai korraldamine, vaat siin oli meil palju entusiast kadunud Ennolo siirup, kama, paljud teised, kes tegid väga suure töö tuberkuloosi vastu, võtavad ära. Ja nüüd. Meie vabariik on baasiks Liidus, kus ta haigestumus tuberkuloosi on madalam. Nii et see tohutu suur saavutus. Aga üheks probleemiks siiski on teel Need asotsiaalsed elemente. Just alkohoolikut, kes tuberkuloosi ja levitavad. Vaat see probleem veel on ja ta jääb veel tükiks ajaks. Aga samal ajal kiruda teisi haigusi, nendega oli olukord praegu isegi võtaks ma võib-olla ka tulla, ainult avastamine oli puudulik. Südamehaiguste osas ma ütlen sulle, et ma ei kuulnud, nagu seda eriti nii palju seal infarkti ajuinfarkti südame siis ka vähja haiguste osas. Kaks statistiline arvestus ei olnud nii korras. Alkoholitaimelt palju kergelt siis sellist me ei näinud pilti, nagunii olid oma probleemid. Ja näete, kõik muutub aja jooksul. Kõik muutub ja muutume ka meie arstide abiga tervemaks ja tahaks loota, et omaenese mõistuse abiga teadlikumaks.