Kui kellegi kohta öeldakse, et ta on väheke metsa poole siis teadagi, mida see tähendab. Kui on juba päris metsapoole, siis on asi õige pahu. Aga praegu niisugune aastaaeg, et kõiki sõna otseses mõttes kisub metsa poole ja see pole üldse paha, vaid vastupidi, väga tore. Sellepärast hoiame oma saatega kaadena metsa poole. Meie maal on litsialist parasjagu ei liiga palju ega liiga vähe. Oleme oma metsadega harjunud vaheli jänese isatama ja imetleme, millised uhked puud, kui hea pehme sammal, kui kõrged sõnajalad, mis hea õhk ja magusvaikus. Teinekord aga kõnnime asjalikult ja muid mõtteid, mõeldes läbi metsa ega märkagi õieti, mis meid ümbritseb. Kunagi oli meil külas kolleeg torkmeeniast. Püüdsime talle näidata kõike, mida kodulinnas näitamisväärseks pidasime. Külaline vaatas vanalinna käänulisi tänavaid ja kirikuid. Panoraam siit ja sealtpoolt, Toompea nõlvalt, imetles merd lähedalt ja kaugelt ja kiitis kõike. Aga panime tähele. Eriti meeldisid talle pargid ja puud. Kui ta libistas käega üle peetud põõsastest hekki oli see nagu helbaitus. Ta rääkis uhkusega oma kõrge piiril asuva kodulinna parkidest mis nõuavad määratud poolt, kuid seest haljendavad samuti kui meil. Ja siis tuli meil mõte viia külaline päris metsa kus pole tõetud muru ega sellel käimist keelavaid silte. Imelik mõte, sest seda retke meenutas kõrbetütar veel viimastel ärasõidueelsetel hetkedel kõige ilusamat elamust oma reisil. Nii palju puid, nii roheline, nii lõhnab kõvasti. Keskealine naine muutus nagu lapseks, kes avastasid enda jaoks maailma. Tema käed kompasid ja sülitasid iga taime eraldi. Ja mustad silmad otsekui kallistasid kogu metsakorraga. Hakkasime isegi kõike nagu teritatud pilguga nägema. Kuulsime metsas seni hoopis märkamatuks jäänud helisid. Sõnavara jäi kasinaks, et vastata kõigile küsimustele, mis see on ja mis alata. Või oli neid taimi, millest aga kuus leidsime seninägemata jäänud ilu ja vormi. Kuid millele meie linnalapsed eesti keelestki ei osanud muud nime anda, kui lihtsalt rohi. Üks vana külamemm ütles kord muu jutu sekka. Kaegu ilusas helmed sul kaelas on nagu palukad nööri otsa aetud. Kee oli plastmassist ja ma polnud tast kunagi suurt pidanud. Aga sellest ütlemisest hakkas ta mulle endalegi meeldima. Neeme kodu asus Suuremetsa serval ja ta ise oli tark ja mõnus nagu metsa ema muinasjutust. Mets oli tema jaoks hea naaber, keda ta hästi tundis ja kellest ta lugu pidas. Mulle meeldis, et just see memm võrdles kee pohlamarjadega. Tema puhul oli niisugune võrdlus loomulik. Kahju, et meie linnalastel on paljudel loomulik hoopis teistpidi võrdlus. Näiteks päikesest särav pohlakobar metel on justkui tädi plastmassist mummu pross rohelise kleidi peal. Aga mis parata, igaüks võrdleb sellega, mis talle tuttavana. Sellest on mitu aastat möödas, sellepärast ei mäleta enam kuupäeva. Aga ju see kuskil 20. ja 25. juuli vahel oli. Suvitusasula kaupluses oli üsna palju ostjaid. Jeminaadi seisin järjekorda. Varsti astus poodi sisse üks tuttav, kõhukas soliidsetes aastates onu. Tali kuidagi elevil, kortsurägus, silmad, poisike, seelikust, kavalad, astus muhedalt juurde jäitles. Aga te ei oska aimatagi, mis mul teos on. Muidugi ei osanud. Ja küll ta krutis mõnuga seda uudishimu. Lõpuks avas peo. Seal oli pisike ilus männi riisikas kübaraservast kombekalt allapoole rullis ja teravnipp pealael. Just nüüdsama leidsin ja täitsa puhas, kiitis ta õhinal. Nüüd lõi poetäis rahvast liikvele. Väikest Keenia poissi imetleti nagu tõelist imelast. Ikkagi nii varasügisese, seene jaoks ja ümberringi puha männimets. Tähendab, on lootust. Ja üsna varsti nägin üht kui teist poes olnutest pika sammuga metsateele suunduvat. Ise läksin muidugi ka. Esimene pääsuke ei too kevadet ega tähenda esimene seen veel korvitäit metsamehikesi. Mis sellest. Kõik tuttavad. Samblalapid, mis eelmistel aastatel olid riisikaridasid täis tipitud, said üksipulgi läbi vaadatud. Koju viia ei õnnestunud midagi. Aga jahimehed kinnitavad ju ka etega. Saak polegi nii tähtis. Peamine on metsaskäik ise. Et seal ja ta rohked päevad maha ja uudis kätte See ene karri. Jäi selja taha, pilgud pöörati, nüüd ma jõutud oli see neeemmets suurde epaks uppu, see mets. See neenetsi jäisel ja ta päike heitis vari jõudma. Seenekorvid see, need. Sagi. Asi pole nõnda hull. Koju jõudes värske kartul, seenepraad, hapukurgid ja veel marinaadis riisikad. Kupatatud kukeseen vähe, ennegeen hapukoorega, Kiievi puravik küünla, sibulat ja pipart peale. Valge on. Sime vägi, see küll on, mis ajab seeni korjama. Kas mingi ürgne korilaste päevist pärit instinkt? Vaevalt küll, sest kasulikku korjata oleks palju muudki. Tean paljusid inimesi, armasta marju korjata, kükita ühe paiga peal ja nopi neid terakesi ükshaaval. Aga seened, oja, Dianhasardseid, seenekorjajaid, kes ise üldse seeni ei söögi. Juuned sambla sisse peitunud, pikali varju pugenud või vahel jälle otseteeraja peal Tratslikult kohad sisse võtnud. Väikesed kübarakandjad ikka ise on nii võluvad, et kutsuvad ja meelitavad metsa kõiki mudilastega tudikesteni. Eriti tore on laste india vaimustus. Aina kostab põõsa alt seen, mõtlesin puravik kase rintsikas. Lapsed võtsid eriti ilusad ja haruldasemad seened lausa nimeliselt arvele. Koduteele asudes sätiti need lemmikud korvi peale ja siis algas tutvustamine. See väike karvane kaseriisika, son karlutt. Aga see punapuravik on Peeter. Ja see hästi Lopergune männiriisika mammi on Lisette. Tal on kaks poega ka. Ja seeneraamat on ju peaaegu nagu aabits. Pilte rohkem kui kirja. Et jutt juba seinte peale läks, siis lõpetame selle ära. Lilli Prometi looga, mille nimi on ka see Metsad põlesid, seda oli hirmus vaadata. Kevadest peale 100. kõigest paar vihmas auku ja taeva tuli sähmis, ilma et oleks kõrbenud maale piiskagi pillanud. Sel aastal hukkus palju ilusaid pihlakaid. Närgus kolletus ja suri janusse. Et järgmisel kevadel seista teeveerel hallist raagus. Inimesed ütlesid küll ei vihm taevasse jää. Kuid selles unelises põua vaikuses, mis üle põldude oli ja üle metsa ja lepase oru ei liikunud ühtegi pilve. Ainult põdrakanep lõõskas. Kui meeletus ning kanarbikuaeg oli õitseda. Siis tuli Jukk teatega, et orus kasvab seed. Sa mõtlesid selle välja, Jukk, eks ole? Mõtelnud, solvus poiss vaatama, kui sa muidu ei usu. See oli niigutavalt Neps seenehakatis ja siin orus oli ta lausa ime. Me kükitasime mõlemat, tema, ta on nii armas, ütlesin ma. Ja nii väike, lausus Jukk. Mina leidsin ta, see on minu muidugi, kelle siis, aga ta peab veel kasvama. See mõte meeldis Yukile ja ta peab suureks kasvama. Poiss torkas lepaoksa maasse ja veel ühe sinnasamasse. Siis leiab koha üles ning ta kraapis ka rohtu peale, et päike seente närvutaks. Hauduv kuumad ilmad kestsid. Juke ei püsinud toa mail, tal olid suured kasvataja mured. Mitu korda päevas kasusta orgu, teele, käes veega kruus. Vaatasin talle järele, kuni ta silmist kadus. Metsa ei veeta puid ja kaevu ei kallata vett. Kordagi ei unustanud Jukkuma seent kasta, kordagi ei jätnud seda üle käe. Ning siin kasvas jänes. Nüüd on ta suur, ütles Jukk ühel hommikul ja asutas enda orgu minema. Ta läks kruusita ühe teraga nuga, käes. Sa ei tule. Oli pidulik hetk, sain ma siis minemata jätta. Läksime kõige otsemat rada, mis oli üle karja aru. Okas radis rippus valge ja musta jõhvi koon leid. Ei, Emaiaid ja kavalaid hobuseid pidanud nad kraapisid, maad langesid põlvili, lükkasid koonuga okastraadi üles, neidki seal, kus tahtsid. Neil tuli kõvasti silm peal hoida ja ühtelugu kartulist välja ajada. Jukk ei näinud ega kuulnud. Tal oli suur kiire orgu jõuda. Aga näis, nagu oleksime siiski hiljaks jäänud. Seal kahe maasse torgatud ja nüüd puru kuivanud lepaoksa vahel seisis suur leevendav lambatatikas ja usse täis. Jukk virutas talle jalaga tõmbasime lepaoksad maast välja ja hakkasime tagasi minema. Oli väiksena nii ilus, lausus viimaks Jukk, Haabunult. Oli, ütlesin. Ja kuidas ma tema eest hoolitsesin? Tean, miks ta siis läks sääraseks. Kehitasin õlgu. Nii ilus oli ta väikesest peast ja vaatamistast sai korda siukk. Miks siis? Kust mina teadsin?