Ma kirjutasin peatselt kaduva sugupõlve kurbmängu. Ma ei püüdnud midagi varjata sele pahedest ja voorustest selle raskest kurbusest, selle kaootilise uhkusest, sangerlikest jõupingutustest ja roidumusest, inimese võimeid ületava töö masendava koorma all. Terve maailm, kõlblus, esteetika, usk, inimkond ümber luua. Sellised, me olime. Tänapäeva inimesed noored inimesed, Gordon, teie käes, tehke meie kehadest hüppelaud ja minge edasi. Olge suuremad ja õnnelikumad kui meie. Mina ise ütlen jumalaga oma minevikku hingele. Ma heidan selle selja taha nagu tühja kesta. Elu on rida surmasid ja ülestõusmise surgem Christoph. Et uuesti sündida. Romenrolaani Jean-Christoph on üle poolsajandi vaimustanud lugejaid ammu kadunud. JeanCristophe'i põlvkond tema looja ja kaaslasedki on andnud aset noorematele. Igast põlvkonnast jääb aga järele midagi väärtuslikku, mis on hüppelauaks järgnevatele. Valisime tänasesse saatesse lõigukesi Sangristofist, mida loed Einar Kraut ja muusikat Bachi, Beethoveni ja Händeli loomingust. Kui miski ei takista tegevust siis on hingel palju vähem põhjuste otsimiseks. Mida kitsamaks tõmbus Christophe ümber murede ja keskpäraste ülesannete vangla, seda enam tundis ta mässuline süda oma iseseisvust. Raskusteta elus oleksite kahtlemata kasutanud Maega plaanitult juhuslikult. Nüüd, kus ta sai olla vaba ainult üks või kaks tundi päevas sööstis ta jõud sellesse aega nagu tormitsev jõgi kaljude vahele. See arendab kunsti jaoks väga soodsat distsipliini, kui ollakse sunnitud sulgema oma jõupingutused kindlatesse raamidesse. Selles mõttes võib öelda, et viletsus on mitte ainult mõte, vaid ka stiiliõpetaja. Ta õpetab mõõdukust vaimule. Niisama nagu kehalegi. Aeg on piiratud ja sõnade mõõdetud, siis ei öelda midagi ülearust ja harjutakse mõtlema ainult olulist. Niiviisi, kui on vähem aega elamiseks, elatakse kahekordselt. See kole hirm peatada poolel teel surra enneaegu, piinas teda alati rõhustada ja samaaegselt kannustas teda. Kui pidi surema, siis vähemalt mitte praegu, mitte enne, kui ta oli pärinud võidu. Või kinnisidee, mis lakkamatult põletab teda ilma jätta, sellest ise õieti aru saaks, mis hoiab teda ülal kõigis elu vastumeelsustesse väsimustes kogu selles elu mädasoos, tumejõuline teadmine sellest, mis temast hiljem saab. Mis ta juba praegu on. Mis ta on haiglane ja närviline laps, kes mängib orkestris viiulit ja kirjutad keskpäraseid Concertusid? Ei palju rohkem kui see laps. See on ainult väline kest. Ühe päeva kuju, see pole tema olemus, pole mingit seost tema sügavama olemuse ja ta näo ning mõtte praeguse kuju vahel. Ta ise teab seda väga hästi. Kui sa vaatad peeglisse, ei tunne ta ennast ära. Ka oma teostes ei tunne ta ennast rohkem ära. Ta arvustab ennast, ta teab, kui väärtusetu on see, mis ta praegusel hetkel teeb ja on. Ja ometi on ta kindel selles, milleks ta hiljem saab ja mis ta tulevikus teeb. Ta heidab endale vahel seda kindel olekut ette, nagu uhkusest tingitud valet leiab lõbu selles, et ennast alandada, ennast valusasti haavata selleks, et end karistada. Ent veendumus püsib ja miski ei suuda seda kõigutada. Mida ta ka tee, mida ta mõtleb ükski tema mõtetes, tema tegudes, tema teostest ei sisalda teda ega väljenda teda. Ta teab seda. Tal on kummaline tunne. Tähtsaim temas pole mitte see, mis ta praegu on, vaid see Ta põleb selles usus joobuks sellest valgusest. Ah, kui ainult täna teda teel ei peata, kui ainult ta ei kukuks ühte neist salakavalaid püünistest, mida täna väsimatult seab ta sammude. Nii laskis ta ujuda oma paati läbi päevade voolu, seistes liikumatult tüüripuu juures ilma paremale või vasakule vaatamata pilk ainiti suunatud eesmärk pelgupaigale sihile, mida ta ähmaselt näe. Juhtub sageli, et tublid inimesed ei suuda armastada uut teost kuid armastavad seda siiralt, kui see on 20 aastat vana. Uuele elule on liiga tugev lõhn nende jõuetu pea jaoks. Lõhn peab aja hinguse mõjul haihtuma. Kunstiteos hakkab meile mõistetavaks saama alles siis, kui see on kaetud aastate saastaga. Ei saa kirjutada midagi suurt ilma, et see riivaks naeruväärsust. Et asjade sügavusse tungida, peab julgelt põlgama inimeste lugupidamist, viisakust, häbelikust, ühiskondlikke valesid, millede all puhkab lämbunud sõda. Kes ei taha kedagi pahandada. See peab leppima sellega, et eluaeg annab keskpärastele inimestele vaid keskpärast tõtt. Mida need inimesed võimelised on omandama peab jääma väljapoole elu. Suur on ainult see, kes oma hellatundeliseks on jalgade alla tallanud. Kristoff sammus sellest üle. Teda võidi küll välja vilistada, kuid ta oli kindel, et ta kuulajad ükskõikseks ei jäta. Ta mõtles lõbuga, missuguse näo teevad tema tuttavad, kui nad kuulevad seda või teist kaunikesti julget lehekülge. Ta oli kindel, et teda kibedalt arvustatakse. Ta naeratas juba ette nende arvustuste üle. Igatahes pidid kuulajad kurdid olema, et eitada temas peituvat jõudu. Kas see jõud meeldiv oli või mitte, mis sellest meeldiv meeldiv jõud. Sellest jätkub. Lüüasaamine sepistab eliite toimetab hingedevalikut, eraldab selle, mis on puhas ja tugev. Teeb selle veelgi puhtamaks ja tugevamaks. Enta kiirustab teiste langust või murrab nende hoo, lahutab rahva suurema osa, mis langeb eliidist, mis jätkab oma kulgu. Eliit teab seda ja kannatab selle all. Isegi vapraimaid valdab salanukruse teadmine oma võimetusest ning üksiolekust. Ja mis kõige halvem, eraldatud oma kehast. Rahvast on nad eraldatud ka üksteisest. Iga mees võitleb omaette. Tugevamad mõtlevad vaid enda päästmisele. Inimene, aita end ise. Nad ei mõista, et see mehinemaksiin tahab öelda. Oo inimesed, aidake 11. Nad on inimesed nagu minagi. Miks ei peaks nad mind bonstma? Ja kui nad mind ei mõista, kas hakkan sellepärast ahastama? Nende tuhandete inimeste hulgas leidub ikka üks või teine, kes minuga kaasa läheb, sellest piisab, mulle piisab väikesest luugist, et hingate välisõhku. Mõtle neile naiivseile pealt vaadata Ühele neile noorukitele, neile puhtsüdamliku televanadele, keda sinu esinemine, sinu hääl, traagiline ilu, mis sinus ilmsiks tuleb tõstavad kõrgemale nende armetust igapäevast. Tuleta meelde iseennast, kui sa olid laps. Kas pole hea anda teistele? Olgu kasvõi ühele ainsale seda õnne ja head, mida mõni teine kunagi andis sulle. Kas sa usud, et tõesti leidub ükski mina olen selles lõpuks kahtlema hakanud. Ja siis kuidas armastavad meid parimad nende seast, kes meid armastavad? Kuidas näevad nad meid? Nad näevad meid nii halvasti. Kõik, kellel on menu, on nende silmis võrdsed. Ja ometi jäävad suurimat kõigist ka järelmaailma silmis suurimaiks. See on distantsi mõju, mäed kerkivad kõrgemaks, mida kaugemale neist eemaldad. Sa näed paremini nende kõrgust, kui oled neist kaugemal. Ja muide, kes ütleb meile, et need ongi kõige suuremad, tunned sa siis teisi neid, kes on kadunud? Kuradile, ütles Christoph, isegi kui keegi ei mõistaks seda, mis ma mõtlen, mis ma olen. Ma siiski mõtlen, olen seda. Mul on minu muusika, ma armastan seda. Usun sellesse. See on tõelisem, kui kõik muu. Andekamad inimesed tungivad üksteisele kallale. Igaüks neist püüab end oma ametivendadele talumatuks teha. Ja ometi, nagu öeldakse, on maailm küllalt suur selleks, et igaüks võiks rahus töötada. Ja igaühele on juba tema anne vaenlaseks, kes talle küllalt muret teeb. Inimene ei loo mõistuse käsul. Ta loob hädavajalikkusest. Pealegi ei piisa sellest, et oled märganud enamiku tunnet, ideega lahutamatult seotud olevat valet ja üles puhutust. See ideelasin taas neisse tagasi langemas, et nende eest hoidudes ekson vajab pikaajalisi ja vaevarikkaid jõupingu. Tõsi, pole midagi raskemat kui olla täiesti võltsimatu moodsas ühiskonnas mille rängaks pärandiks on sugupõlvedel kaasa saadud laiskade harjumuste hulk. Eriti raske on see inimestele või rahvastele, kel on pealetükkiv kalduvus oma südamel lakkamatult rääkida lasta. Kuigi seal enamasti kõige parem oleks vait olla. Rõõmu rõõmu pöörasus, kõik olevat ja tulevat valgustav päike, jumalik loomisrõõm. Pole olemas rõõmu peale loomisrõõmu pole muid olendeid peale nende, kes loovad kõik teised on varjud, mis hõljuvad maa kohal eluvõõrastele. Kõik elu rõõmud, loomisrõõmud, armastus, geenius, tegu, ainsast tulest väljunud jõu leegid. Isegi need, kellele ei leidu kohta suure kolde ümber. Auahned isekad ja viljatud Brassijad püüavad n soojendada selle kahvatu kuma paistel. Luua kas lihalikult või vaimselt. See tähendab väljuda ihu, vanglast, söösta elu tormikeerisesse, olla see, kes on luua, see tähendab Surma tappa. Häda viljatule, olendile, kes maa peal jääb üksikuks kadunuks kaedes oma kuivanud ihu ja endas olevat ööd millest iialgi tõuse, ühtki eluleeki. Hädahingele, mis ei tunne sigitavana elust ja armastusest raskena, nagu õilmitseb puu kevadel.