Eestlase tavateadvus ütleb, et meie kõige suurem kunstnik on Eduard Wiiralt kuid samas peame tunnistama, et Eduard Wiiralt väljaspool Eestit ei ole olnud tuntud, ei ole seda praegu ega ei saa selleks ka tulevikus. Ja nii ongi, et me peame ütlema, et meie rahvusvaheliselt kõige tuntum kunstnik on Ülo Sooster ja tänases maailmapildi saates räägimegi Ülo Soosteri loomingust. Ajendiks sellele on muidugi praegu näha olev näitus Tallinnas Toompeal. Tänases saates esinevad kunstiteadlane Eha Komissarov, kunstnik Valve Yanofia, Ülo Soosteri poeg, Tenno Sooster. Kõigepealt aga see materjal, mille põhjal see näitus on Tallinnas koostatud, räägib Eha Komissarov. Lõviosa pärineb Tartu kunstimuuseumi Soosterit, perekonna deposiit-ist. Ja väga üksikud on siis erakogudest ja mõned Eesti kunstimuuseumi valduses olevad tööd ka kahtlemata maalid. Kuidas sattusid töötartus, mida mulle sellest loost rääkis? Perekond kunstnike perekonnale, võmmid, kes olid Soosteri laadsed sõbrad, elavad praegu New Yorgis. See küsimus oli teravalt umbes aasta otsa Moskvas üleval ja siis Lidia Soosteri otsust esimese suurema niisugusse kandva maaliosa ja noh, ühesõnaga ülahakata andma Soosteri loomingut Eestile. Seda otsust aitas Liidia soosteril kujundada eeskätt siis Soosteri tollane tähtsaim õpilane ja lähedasem sõber Ilja kopakov kes leidis, et Sooster on ikkagi teisest kultuurist pärinev ja, ja, ja, ja ei ole mõtet neid Moskvas siin lihtsalt maha müüa ja, ja seal neid hoitakse ja nii nad siis tulid töödega. Kas Sooster oma eluajal? Oli minev kaup, minge nüüd Nõukogude liidus soosterist, ei teatud suurt midagi, isegi Eestis suurt ei tea. Teatud ringkondades ta kuulus niisugune. Teatud niisugune Insaid rühma Insaid informatsioon, tema sõbrad, siis need, kes huvitasid niuksed uuemast kunstist, mitteametlikust, kunstist, sellega suhtles väga piiratud isikute ring. Ja kui te võtate mõne vene kunstiajakirja lahti, Soosteri nimi on seal ainult seoses selle maneeži skandaaliga, mille Hrurštšov korraldas ja ja ta oli raudselt väga niisuguse persona non kraatade nimekirja asjade mast avalikult ei räägitud, temaga ei tegeletud, kuid 60.-te keskpaigas siis kui hakkas vormuma jumet võtma sõna dissident, siis muidugi pääs otsustas toetada seda mitteformaalselt nõukogude kunsti ja ja siis lihtsalt läänest ja New Yorgis näiteks ei leia ohe jumalaid kui sellest ja ongi nüüd väga tore situatsioon, et teise maailmasõjajärgse Vene modernismi üks niisugusema ikkagi kogu loomingu niuke pärandi tervik istub praegusel hetkel Eestis Tartus ja selle kogus on üle 3000, et siin näitusel on väljas 340 kümnendik laias laastus ja selle valiku tegemiseks kujunes mul aastaid ja see kujutas endas meeletut kaost. Ja, ja see valik sedamoodi siis küpses, kuidas Tartu neid näitus silmas pidades meie näitas silmas pidades siis neid nagu arvele võttis, neid kohendas? Jaa, jaa, jaa. See on mul jah, olnute aastate pikkune töö, mida ma iseloomustaks siin pisut ebatsensuurselt, aga minu meelest väga asjakohase väljendusega. Sosteriana, tema näituse kokkupanek, arvestades seda kogust ja selle kogus seisukorda, kus ei ole daatumeid, kus ei ole korrastatud seal pealkirju kõik on nii-öelda segamini, pead-jalad laiali, see on nagu läbi halli kivin. Tõmmata mingisuguse näitusega meie pindade juures kogu võimalik ei ole ja täielikult seda Soosteri aktiviteet katta ka ei ole. Me püüdsime kõige olulisema siia koondada. Kui nüüd tema loomingu põhiosa on Tartus, see ei kuulu mitte Tartu muuseumile, ta on sinna deponeeritud. Teisest küljest need läbirääkimised asja omaniku küsimuste üle on ees. Kas on olemas ka niisugune variant, et need tööd reisivad? Tartust ära kuhugi ida või lääne poole. Ma ei tea, ma ei oska seda öelda, meie neid kindlasti endale ei taha. Nendest läbirääkimistest ei taha rääkida ja ma ei kujuta ette, mis sellest asjast saama hakkab. Teisest küljest, kui nad kuuluvad vene modernismi, noh, niisugusesse algvõi väga jõulisse. No ütleme siis etappi, kas siis ei oleks nende õige koht Venemaal Moskvas? No vaadake nüüd identiteediküsimused, saaster identifitseeris ennast siiski eestlasena Moskvas Dali seal võõras, eks ole, ja identifitseeris ennast kogu aeg alati eestlasena ta kogu aeg esitas siia soove näit esineda näitusega, eks ole, kahjuks neid ei rahuldatud väga erinevatel põhjustel ja tal oli vaja arengut. Kas Moskva kultuuri kahtlemata, sest võimalused olid tollal ikkagi Moskvast? Liiduvabariikide pealinnad olid ikkagi pisikesed kultuuriprovintsid Mongoolia käsitöönäitust saadeti kõik välisnäitas, et toimus, kus isegi Leningrad sai väga vähe nendest osa. Moskvas oli siis kogu see suhtlus maailmaga, kunstiga ja kunstnikega nagu koondatud ja ja Moskvas olid raamatukogude, Moskvas olid ikkagi intellektuaalset pagasit suhtluseks soosteriga väga vajalikud, aga tema identifitseeris ennast eestlasena eesti kunstnikuna ja vaadake, kui nüüd tema lähimad sektsiooni kohta on Eestis, eks ole. Siis miks me ei võiks sellest lähtuda, kui me nüüd Moskva suurtest muuseumitest räägime, siis minu teada ei ole neil raha. Nad ei, nad ei saa Soosterit osta, noh, neil ei ole raha. Esiteks, see on kõik siin meil ja teiseks, nende ressursid on äärmiselt piiratud ka suurtel Moskva muuseumidel, nüüd kahjuks ja kõigil kõigil kõigil mingis paremas olukorras võib-olla on Hermitas, kellele siis Jeltsin on näiteks paar miljonit Neid kogude täiendamiseks, dollarit ja ja niimoodi, aga põhimõtteliselt need instantsid tegelevad vene nõukogude kunsti kogumisega on väga piiratud. Aga teete seda näitust tehes? Muidugi oli minu tõsine soov ja eesmärk Soosteri tissidentluse faili kõrvale ikkagi teadvustada ja luua tema loomingus roll. See on niivõrd huvitav, see on niivõrd erakordne ja, ja kahtlemata dissident plus moskva kogu Soosteri traagiline osa saatus on üks väga võimas osa tema müüdist. Vaatame siis kuskil on seal elulugu ja klassikuid, prantslasi näiteks kurbee ja meil on nüüd Soosteri retseptsioon, tiirleb tema elu, tema, tema saatus ja vot seal Moskvas situatsiooni üle ja, ja see on väga hea, sest ta teeb selle inimese päevaks, aga muuseumi ülesanne on nüüd siia kõrvale tuua ka Soosteri loomingu fail. Ja ma loodan, et kuigi meil on nüüd tema kolmetuhandesest deposiidis väljas 300 millegiga. Ma loodan ikkagi, et annab pildi sellest Soosteri loojanatuurist ja ma isegi siinkohal hakkaks rääkima nendest stiilidest, mis ta kõik töötas, eks ole ju. Aga no ei tohiks kahtlus teada. Sooster on esimene Eesti kunstnik, kes kunstis valdab irratsionaal. See on tohutu pööre, sest ikkagi eesti kunstis kuni ütleme kuuendate algus sõnniku ja hakkas siis sulamõjudega see modernistlik etapp pihta jätkus ju ikkagi väikesed etapid, välja arvatud seal 20.-te, jätkus ju ikkagi see 19. sajandi Impresson Nis vormides. Aga 20-l sajandil oli ju kunstist tohutult palju muutunud ja nüüd Eestis tuleb viiendate lõpul sisse täiesti uue tahuna vorm, uus abstraktne iseseisev vorm, mis hakkab siis nende puljaid, looduse vaateid, vot kõiki niukseid asju välja tõrjuma Soosteri loomingusse me näeme, on see tahk väga võimsalt olemas tema vormieksperimendid ja teiseks Sooster toob esimesena ikkagi väga sihiteadlik, mitmed teised ka ütleme, liiguvad samas suunas. Aga lihtsalt soosteril tuleb ta nii võimsalt, nii tohutult tööda, rohkelt esile. See täiesti uudne, irratsionaalne külg, noh, me võime öelda, et sürrealism, eks ole, mida tahes. Ma tahtsingi küsida just et malli neile liiga ei tee, valin oli ju ka. Ei, loomulikult me ei tee, aga Malina hakkab viiendate lõpul tegema üksikuid katsetusi. Soosterit on juba viiendate lõpp, pul sürrealistlik programm välja töötatud ja sadu töid hakkab tulema selles töökojas, sellest programmist paralleelselt on abstraktne programm, eks ole. Ja nüüd ma tahangi öelda, et selleks, et omandased ratsanik külgemalex Soosteri isiku juurde. Selleks on vaja väga viljakat seismist maailma ja, ja otse Soosteri seesmine mänguväli, mis tema sees oli. Kahtlemata sai ta väga palju uhkeid impulsse Moskvas juurde, selles Moskva äärmiselt põnevas ja keerulises ja tihedast kunstielust ja, aga isiksustekesksest kunstimaailmast. Aga see mänguväli oli temas olemas ja, ja, ja see mänguväli on ka vot üheks selleks pinnaseks kust võrsub see Soosteri meeletu loovus ja loomistahe kuni surmani, ta teeb ikka päevas oma 10 joonistust, peaaegu kui mõelda, sureb seitse, 10 ja meil on 3000 Toiul joonistused, maalid, no mida kõike. Nii erinevalt. Et loometahe ja mingisugune teistel kunstnikel mitteeksisteeriv fantastiline, niisugune sisemine maailm on loonud Soosteri fenomeni ja emotsioonid Yanov tuum ja vene kunstiteadlased on selle ümber väga ilusasti liikunud ja seda defineerinud ja kunstistiil kui selline ei ole tema jaoks võti vaid just seesmine mänguväli, mis haakub kõikjale, mida aeg hetkel pakub. Ja kui me vaatame tema vanglalaagriaega, juba seal mängivad kunstnikku, kellel on visioonid kes unistab naistest, teeb sürrealistlikke kujunditega fantaasiapildid, kuidas ta on Egiptuses püramiidide juures ja ja savannis kaelkirjakut juures ja ja, ja, ja kuidas temas elab kogu aeg niisugune mängi, püüdlev, unistav, kuhugile suunduv niisugune alge ja, ja võime ja sinna rajab ta siis juba oma need hilisemad eksperiment. Tal õnnestus oma tööd välja tuua takistusteta. On teada, et ta siin on osa vanglalaagriaegseid töid viiendate algusest just põlenud servadega ja et noh, on teada, et ta joonistas, oli keelatud ja siis vangivalvurid viskasid joonistuste pataka, kui nad seal Vanga otsiti regulaarselt läbi neid leide ahju, aga siis ta koukis sealt ahjust välja ja noh, seal lülitas, aga ma kujutan ette, et vangilaager Stalini eluajal oli hoopis midagi muud kui peale Stalini surma, eks ole, 53 hakkasid juba nagu Me igalt poolt teame olud natuke pehmemaks minema ja 54 juba hakati kirjutama neid armuandmispalveid, rehabiliteerimistaotlusi, jutujärjekord ja ta vabanes 56. Ja 55 ta juba oli, on niisugune no mitte päris vabakäigu vang, aga tal juba laagrikunstnik ja tal olid teatud vabadused, oma etteelamised ja ta võis kohtuda oma tulevase abikaasa Liidia ka. Mul oli kohutavalt suur armunisugune staari laavstori, mida kõik on ilusasti töödega dokumenteeritud. Nii et noh, Sooster vaieldamatult esimene kunstnikest autobiograafiat käsitleb kunsti võtmes ja kes on sellega niukse erootilise diskursuse Eesti kunsti. Nagu toonud uuemasse kunst. Te nimetasite seda tema nihukeses tööde voolu tuši joonis oli vist üks tema niisuguseid võimalusi ennast kohe. See on väga, omab parane väga spetsiifiline eesti kunstile üldse. No kõigepealt pärand jõuab juba väga paljude joonistustega siia 71 ja koos asjadega siis anti esimene sats üle suure osa tema pärandist, hiljem täiendatakse, tuuakse veel töid juurde, kuni 92 tuleb siis vast ja eesti kunst võtab sealt vastu maali sest tollal oli Nõukogude Eestis absoluutselt maalikeskne nägemus ja trükigraafikakeskne nägemus. Ja, ja selle koha pealt oldi maailmatasemest kõvasti maas, aga noh, samas see võib ka meie lähevad ka meie eripärane käsitleda, sest näiteks New Yorgis moodsa kunsti muuseumis hammas on aga väga suur, väga võimas, väärtuslike, äärmiselt väärtustatud joonistus tasakesi. Miks see nii on? Sellepärast et joonistus on autentne, ainukordne originaal asi. Trükiasi on tehtud nii et kunstis üldiselt loetakse joonistust kohutavalt oluliseks ja seal on neid joonistusi tohutult väljas, meil on täiesti teine suhe ja meie väga maalikeskses tole kunstimaailmas muidugi huvitan Soosteri joonistused kõige kuulsamad nopiti välja, aga kogusam suuvärk on, on hoopis ta on, eks ole, Lasosterit just maali pilguga nõukogude ajal vaadanud. Ja alles hiljem, kui need perspektiivid on laienenud ja mul on olnud näha nende kollektsioneerimisele eksponeerimise printsiipe, siis on noh mind on alati väga vaimustantse, kuidas nad joonistusi välja toovad ja kui tähtsad need on ja kui toredad nad on. Minule joonistus aga meeldib, sest joonistuses elab koguse loomishetkest spontaanne atmosfäär sees ja, ja selle tõttu ja ka terve rida Soosteri maale ma olen jälginud, kuidas siin tehti, näitasid ka meie kunstimuuseumis ja nad olid olemas, aed jäeti kõrvale, siis nad ei sobinud selle Eesti kunstiajalookontekstiga, sinna sobisid ainult munad, kadakad ja siis need tema, need niisugused kõrgmaalid pastakaga ja kalad, munad, kadakad, vot see. Aga, aga kui juba olid mingid muud veidrad asjad, sest meie omaenda kunstis nagu ei olnud seda konteksti, kuhu neid panna ja kui oli, siis ta oli nii nõrgukene ja, ja nii marginaalne, et see kõik tundus nii tähtsusetu marginaalsusena, et jumal, kui ta tegi igast imelikke asju. Ja selle näituse eesmärk oligi kõik see välja tuua ja näidata, et see ole imelik. Ülo Soosteri näituse avamise melus siin üleval Tallinnas Toompeal. Proua Janson, lühike intervjuuga teilt, te olete olnud Ülo õpingukaaslane neljakümnendatel aastatel Tartus tema diplomitöö kunstiinstituudis tolleaegses selle saatus oli eriline. Kõigepealt see töö ei olnud üldse Ülo Soosteri laadis, kes ei ole seda pildid fotod näinud, mis laadise töö oli, mis seal oli kujutatud. Mis te mõtlete selle all, et ta ei olnud Ülo Soosteri laad laadis ta oli jussi Ülo Soosteri laadis sel taliõppe õppetöö, eks ole, ta ei olnud ju siis valmis, kunstnik võid ta pidi tegema nii nagu üks õpilane peab tegema realistlikku pilti ja ta oligi realistlik pilt. Aga siiski, mis oli selle pildi saatus umbes 51. või nii, umbes? Oli nii sedasi, et ta oli, oli siis seal all laos, kus olid kõik need diplomitööd ja siis seal Need pildid ja Johannes Uiga oli siis siis selles laborant ja ühel heal päeval tema siis tuli meie nagu Ülo sõprade juurde, et mis saab, et temal kästi see pilt katki lõigata ja siis lõuend jagada, et teised saaksid peale maalida. Niimoodi ja tema oli kangesti hädas, ei tahtnud seda pilti lõikuda, siis elu oli juba siis Siberis 49. ta viisi, Ülo Sooster oli Siberis, siis juba siiski tundub, et see pilt lõigati katki. Jah, vat ei tea, ma ei oska seda. Aga mulle tundub, et, et see Julius Õiga teda ei lõikan katkisest temale käis see nii vastu närvi, et tema teda katki lõikan. Aga ta jättis ta sinna lattu, kus ta sealt kadus, seda ei tea siis kas ta lõppeks ikkagi lõigati katki ikkagi maaliti sinna pääle ega keegi teda varastama ei läinud või kui keegi oleks olnud niisugune, kes oleks. Aga too aeg oli juba niisugune tiga, seal oli neid muresid nii palju ja hirm oli nii suur inimestel, et oleks võib-olla võtnud selle lõuendi rulli, keeranud sealt raami pealt maha ja ta kuskile ära viinud. See võimalus on ka seal, oli vist pärast tagasitulekut Garagandaastuli vist Tartus lühikest aega ja et ta oli, kavatses ikka seal endal noh, ikka sisse saada, aga, aga noh, ikkagi ta oli Siberist tulnud, igaüks võis teda tõugata ja tõmmata. Ega ta seal asu ei olnud, siis ta üritas ikka Tallinnas sisse saada seda elu, aga sellest ei tulnud ka midagi välja. Kas teile tundub, et ka teised kunstnikud ei suhtunud hästi need, kes ikka ta pääle nagu kadedad, sest Ta oli ilmselt väga, väga andekas juba algusest peale nähe ja võib-olla igatahes nad tõrjusid teda küll hästi. Läheme nüüd, astudes veel poole, tähendab tema õpinguaegadesse te õppisite koos missugune on ta teil meeles õpinguaastatest kõige tavalisem poiss? Ei oska mitte midagi, väga sõbralik, geeniuse aura ei lehvinud, okei, kõik olime geeniused või no kui nii, siis võta, tähendab, ei veel niisuguseid asju arutanud, üldse ei arutanud see, kui mõni kibestunud koolivend võib-olla ütles, et näed, see on geenius, kes tead, sa võib-olla ise oli, ei küündinud siis see oli niisugune nisuke ütlemine, aga muidu ei olnud mingisuguseid geeniusi, aga kõik oli. Seoses Ülo Soosteri suure ülevaatenäitusega praegu Tallinnas üleval Toompeal viibib Eestis ka tema poeg Tenno Pent taandunud siia Iisraelis, kus ta pidevalt elab. Aga ma küsin nüüd kõigepealt, kui palju te mäletate? Ülo Soosterit inimesena te olite kolmeteistaastane, kui Ülo Sooster suri, missuguse inimesena ta teil silma ees praegu on? Ma olin päris äike ja siiamaani on niisugune tunne, et ma olen niisuguse suure ja väga kõva müüri linnamüüri taga, sest isa oli suur kõva mees ja täitsa oli tunne, et see on kivistunud, selline väga väga. Kõva müür, aga kuidas ta suhtles lapsega oma pojaga, kui kontakt nende oli või oli ta omaette maailmas? Noh, ta ikka oli omaette maailmas suurem osa, aga kui ta tuli koju ja istus, sõi laua juures ja me hakkasime vestlema, siis ta noh, nii läks lahti ja oli täitsa mähki. Liuglev Vilnius. Niisugune sõbralikke, pehme ja, ja me teame, et tal oli ateljee sel ajal ta töötas selles, mis maja see oli ja kuidas üldse ateljee tekkis. Neid on nõndanimetatud pärast siia majad, enne revolutsiooni oli terve Venemaa peale, siis kes võitis, selles lootuses sõitis lotos ja sõitis rassiia majadesse elama. Sai endale preemiaks võidupreemiaks, sai sinna korteri, jah, täpselt nii. Ja siis seal oli lubatud pööningul teha ateljeed, oli esitatud umbes 10 ateljee, kus olid nõndanimetatud põrandaalused kunstnikutega siis ateljeed oli pööningu. Tema juures oli ka ateljee hiljaka Pakovia, kellega nad olid suured sõbrad ja ikka väga palju aega viibisid koos, mis elateljeerjutus pärast isa surma, siis ta seisis üks aega tükk aega tühjalt ja pärast siis me müüsime maha selle ateljee. Aga huvitav asi on niimoodi, et kunstnik, mis ostis selle ateljee ei saanud seal töötut teha. Ta tundis kogu aeg, et selle koha peal on mingine vägev, suur hing, kes ei lase kedagi teist seal midagi teha, mingi jõu. Jah, kas sa pöörat tegema, mis tema tahab, või tee oma asja niimoodi ja ta ei saa seal tööd teha ja töötas kusagil teises kohas ja ei tea, miks oli pärast põles maha ateljee põles maha. Keegi üldiselt ei tea täpselt, miks see juhtus, kas olid. Elektrijuhed läksid või, või soli võimu Poolast poolt tehtud organiseeritud ja, ja kõik need põrandaalused kunstnikud jäid ilma maatileedest, noh, suurem osa jah, seal põles kolm või nelja ateljee kabakaatili oli natuke eemale, siis ei põlenud maha, aga jah, olid seal päris palju ateljeed saanud pihta, kui tihti ja kui palju käisid kunstnikud teil kodus? Meil oli niimoodi, oli teada, on Moskva peale, et olid siuksed saavadki, kus nad sa koguneda siis oli üks päev oli kolmapäev oli meie meie juures meie majas ja iga kolmapäev kunstnikud kogunes meie juurde siis neljapäev oli vist neis Vesmi juures ja veel veel mitu kohta oli. Aga jah, kolmapäev oli soostride õhtu Moskva peale. Kui palju seal inimesi käis, kas seal oli ka muid inimesi või ainult kunstirahvas? Seal oli muid inimesi, seal oli, seal oli päris haigetuba ja köök. Aga sind selle tuppa oli kümneid 100, ma arvan, isegi inimesed on sisse käinud, siis käisid näitlejad, käisid kirjanikud ja režissöörid ja komposiit olid kõik, kõik Moskva intelligents ikka käis selle kolmapäeviti meie juures. Kas teile tundus, et seal oli ka mingi ärev õhkkond, oli see niisuguste pool illegaalsete kunstiinimeste kogunemine või oli see õhkkond sundimatu? Oli see, sest noh, pole saanud midagi selle peale öelda, aga, aga ikka oli niuksed jutud, mis võim ei oleks, ei oleks tahtnud, et NATO oleks olnud sihuksed jutud ikka olid vabaduses ja kunsti vabadus siis läks ikka poliitika peale, nagu ikka Venemaal käib, siis läks juba poliitika vabaduses ühest ja teisest ja, ja siis oli väga palju välismaalasi. Ülo Sooster oli, ei õnnestunud oma personaalnäitust Moskvast teha. Kas sellest. Polnud üldsegi näitused seoks, põrandaaluste kunstnikud näitasid peale seda, kui Hruštšov tegi suure skandaali, pole antud teha näitused ja siuksed, põrandaalused näitasid, hakkasid alles 75. aastal, neljanda minu jaoks 70 aasta alguses oli siis, kui Oskar Robin lõi läbi esimese näituse juurde, mis oleks nüüd hüütakse traktor. Buldooserid laiali, lükkasin teavet ja buldooseri näituse laiali lükatud, oli. Me teame, et Ülo Soosteri hooajal ei toimunud ühtegi tema loomingu isiknäitust. Esimene isiknäitus Tallinnas oli 71.-na sel aastal ja Moskvas 79. aastal. Ja nii me peamegi tunnistama, et tema niisuguse kunstnikubiograafia kõige eredam lehekülg pärineb aastast 62. Kui maneeži soli suur vaata näitus, mida tuli vaatama Nikita Hruštšov, kes oli juba enne näitusele tulekut konservatiivide poolt üles ärritatud ja kelle hammaste vahele ka Ülo Sooster sattus. Ja Nikita Sergejevitš olevat öelnud Ülosoosterile. Et ma sadam sur läände. Ei, ma saadan su laagrisse. Ja Ülo Sooster vastas, seal olen ma juba olnud. See oli saada Ülo Sooster ist tänases saates kõnelesid Eha Komissarov, Valve jaamafiaat, Tenno Sooster. Saate pani kokku Martin Viirand.