Tere päevast algab saade metamorfoos mis juba kaheteistkümnendat korda keskendub tiibeti kultuuriloole. Ja niimoodi samm-sammult lähenemine kaasajale eelmisel korral jäime 18. 19. sajandivahetusse ja selja taha on jäänud üsna põnevad arengud, aga ega ajalugu vähem huvitav ei ole ka sel perioodil Tiibetis, eks ole, divetel Admartigalda. Jah, ta ei ole sugugi vähem huvitav. Võib-olla ta on palju rohkem seotud välismaailmaga kui Tiibeti enda sisemiste arengutega. Et need protsessid, mis üldse baasiat 18.-st sajandist kuni 20. sajandini mõjutasid, need on siis saanud mõjutama Acadiibetid. Esimene, võib-olla kõige olulisem protsess, millest rääkida tuleb, on see, kuidas Tiibet kaotab oma kaks väga pikaajalist partnerit või mõnede arvates isegi lausa lausa neli partnerit. Need on siis Ladaki kuningriik, Nepali kuningriik mingil määral. Ja kaks Väigi riiki Ida-Himaalajas Sikkimi ja, ja Butaani, kuidas ta kaotab nendega sideme satub isolatsiooni, kui nüüd alustada kõige läänepoolsemas neist Ladaki kuningriigist. Slovaki kuningriigi saatus on 19. sajandil 19. sajandi keskel päris kurb nimetatud AK satusse. Inglaste, kes sisse Indias oma mina olin impeeriumit rajasid ja Kashmiri ja Panjovi territooriumil tegutsevate Sikkide vahelise võitluse ohvriks. Nimelt tšikid olid siis inglastega kokku leppinud, üks induse lisajõgi subt lei saab siis piiriks nende kahe võimu vahel kumbki ei takista, teise vallutasid ühel ja teisel pool seda jõge, nõnda said siis inglased vabalt tegutseda India poole peal ja Sikid täpsemalt sellel hetkel kõige tugevam hõim, tograd oma valitseja Kulabsingi juhtimisel tegutseda siis teisel pool seda jõge. See ühtlasi tähendas, et Tiibeti pikaajaline vasallatakk oli langenud Sikkide mõjusfääri. Nüüd Sikse huvi ei olnud puhtalt maade vallutamine, tograde ja, ja sekid on siis nende religioon. Sikkide huvi oli saavutada kontroll Lääne-Tiibeti afganistani Kashmiri villakaubanduse üle. Need kuulsad Kashmiri sallid, mis sellest villast siis tehakse kõikide nende lambakarjamaade mägiste, lambakarjamaade ja sellest saadava tulu ja ka Kesk-Aasia kaubateede üle. Sellega seoses võitlesid sisse tograd sekkimisse ja ka Lääne-Tiibetisse. Siis kuulus nii-öelda päris tiibeti alla dalai-laama võimu alla ja kaudsemalt siis ka Hiina Ching dünastia võim olla kaks sõjaretke 19. sajandi keskpaiku 1834 35 ja 1841 42. Neid mõlemaid rünnakuid juhtis sorav arr Synchi nimeline väepealik. Lääne Tiibetist löödi ta 1841. aasta talvel tagasi ja ta isegi hukkus selles lahingus. Aga Ladaki kuningriik sattus tograde võimu alla ja tegelikult Ladaki kuningas kõrvaldati tema perekond ja ta ise jäeti küll ellu. Rakendati taas sellist huvitavat siseeksiili versiooni. Ta saadeti ära oma pealinnast lehist selle lähedal asuvasse väikesesse paleesse. Stocki seal muuseas elab seal kuningaperekond tänaseni ka India vabariigi need nii-öelda demokraatlikult valitud parlamentide ja peaministrit süsteemi all ja inimesed austavad teda teda endiselt. Aga juba 19. sajandi keskpaigast 1842.-st aastast ei ole ta siis enam Ladaki kuningas ja tal ei ole mitte mingisugust reaalset võimu sellega selle võitlusega Lääne-Tiibeti alavaki vahelisel territooriumil, millest siis ka Tiibet osales ise oma oma vägedega ja komandode abiga nende seltside vastu. Sellega kaotas siis Tiibet ühe oma kõige tugevama kõige-kõige parema, kõige huvitavam vasalli loomulikult lõpetajate igasugune maksu maksmine, Tiibeti Lewisele Selle kingituste tegemine, nii et üks selline tugipunkt, traditsiooniline tiibeti kultuuriala oli, oli Tiibetist ära lõigatud lääne poolt satustes Tiibet, nii-öelda tiibeti piir, isoleeriti, veel kindlam isolatsioon tegelikult hobusega, tänapäevase Nepaali kuningriigi tekkimisega seoses. Ja siin tuleb ajas vaadata pisut kaugemale tagasi. Nimelt tänane Nepaali territoorium ja üldse Himaalaja eelmäestik oli täis väikeseid vürstiriike. Me rääkisime, et kõige olulisemad neist olid katmando orus asuvad kolm malla dünastiat aga neid vürstiriik oli mitmeid erinevatel hinnangutel 20 kuni 40 tükki. Need 18. sajandi lõpul tugevnes üks nendest vürstiriikidest, tänapäevase katmandooru praktiliselt naaberorg või kõrvalorg, kurghovi korka org. Sina olid siis kunagi moslemite eest Indiast põgenenud, hindu vürstid toonud kaasa tulirelvad uuema sõjatehnika ja sellest orust lähtuvalt hakkasid siis 18. sajandil vallutama koguneb paali territooriumit, liikusid ka Tiibeti poole, liikusid alla lõunasse, India poole peale liikusid itta ja läände ja tegelikult oma vallutuste käigus saavutasid hoopis suurema territooriumi kui tänapäeva Nepaal praktiliselt kaks korda kaks korda suuremat territooriumi. Ja see protsess toimus siis eelkõige ajavahemikul 1000 768769 mida peetakse kõige olulisemaks või selliseks pöördemomendiks. See on siis hetk, millal nad vallutasid kat manduva oru sealset kolm riiki ja asetasid võimule hoopis uue dünastia šahhi dünastia, mis tänaseni Nepaali valitseb ja kukutasid, vanad võimud ühendasid Nepaali. Ühelt poolt oli see verine vallutusvägivaldne, teiselt poolt tuleb öelda, et saavutati selline poliitiline ühtsus, mida, mida Balil oli ammu vaja. Sellepärast et paratamatult need vürstiriigid oleks siis kasvõi inglaste poolt, kes, kes Indias kõvasti kanda kinnitasid, vallutatud või alistatud või mõne teise võimu poolt. Nõnda siis Nepaali hakkasid valitsema hindu vürstid. Hindu püstid Mallory rästi oli samamoodi olnud hindu vürstid. Šahhid on hästi, suhtumine oli pisut pisut teiselaadne. Mallo dünastia oli alati hinduismi kõrval toetanud väga tugevasti budismi ja toetanud kaubavahetus. Tiibeti šahhi dünastia oli väga rangelt hinduismi keskne. Budism kaotas praktiliselt igasuguse koha Nepaali ühiskonnas või jäi nii-öelda väga kõige viimasele positsioonile ja samamoodi kannatas kaubavahetus tiibetiga ja mitte üksnes šahhi dünastia suhtlemise pärast vaid nii-öelda kaudselt nende tegevuse läbi. Nimelt Nad tungisid kolmel põhiliselt korral Lõuna-Tiibeti aladele, ründasid seda nii-öelda soovisid oma oma riiki laiendada ja näib, et mõned dalai-laama võimuvastased eelkõige siis kardiokoolkonna või sekti juhid toetasid seda rünnakut isegi vahest mahitasid. Põhiliselt muidugi langes nende rünnakute ohvriks Panther laama Žigat sees, mis oli piirile kõvasti lähemal ja kurgade sellised võimutaotlused Tiibetis. Need ei jäänud eriti tugevaks. Mida nad aga tegid, Nad ärritasid väga tiibeti ülemvalitsejat ehk siis Ching dünastiat ja Hiinat ja 1792. aastal marssis Manche'i armee üle terve Tiibeti platood andis kurkadele väga tugeva vastulöögi. Tegelikult tungis tänapäevase Nepaali territooriumil peatus 20 kilomeetrit tänapäevasest, katan tuust ja sundis isegi Nepaali uue vastse šahhi dünastia hakkama ka Ching dünastia salliks. Vasalli sõltuvus oli väga lõt tähendas seda, et iga kolme aasta tagant saadeti kingitusi Hiina, Hiina keisrile, tegelikult muidugi Hiinal mitte mingisugust võimalust üle Tiibeti platood Nepaali kuningriiki administreerida reaalselt juhtida ei olnud. Nad taipasid seda, seda isegi, aga nimeliselt kirjutati alla siis sellisele vasallilepingule. Mida aga singlina naiste tegi, et samasugust rünnakut kurkade poolt edaspidi ära hoida, oli Tiibeti sisuliselt isoleerimine kogu välismaailmast. Rääkisime varem seda, et nad panid keelu peale välissuhetele aga nüüd siis suleti piirid väga tihedasti, praktiliselt igasugune kaubavahetus keelati või kui see toimus, siis väga range kontrolli all, ainult kindlaid teid pidi. Nii et seesama aasta kui Ching dünastia tungis Nepaali, tähistab ka Tiibeti sisulist isoleerimist välismaailmast. Ma võiksin öelda niimoodi, et tegelikult isegi meeldis isolatsioon Neile tundus, et see säilitab ja hoiab nende kultuuri palju paremini kui miski muu. Ja nad ei soovinudki tegelikult välismaailmaga suhelda. Tuleb öelda ka seda, et see tegelikult ilmselt oli üks peamine põhjus miks ka 20. sajandil Tiibet üldse nii-öelda Hiina ebaalla langes. Hiina Tiibeti ehitanud ülesse modernset riiki ei suhelnud, välismaailmaga ei olnud tuttav praktiliselt mitte mingisuguste uute ideedega, nagu ta lõpuks nendega tuttavaks sai, siis oli juba liiga hilja puudus modern, armee puudus üldse kuulumine nii-öelda maailma rahvaste perre, tal ei olnud reaalseid toetajaid ja ladvaq oli ära lõigatud ja need pooleli samamoodi temast temast ära lõigatud. Ja nüüd satusse isolatsioonis olev Tiibet mitmete välis võimude vahelise mängu ohvriks. Kuigi tuleb öelda, et tõenäoliselt Tiibet ise üldse ei taibanud nende nende mängude ohver on eelkõige olid siis kaks peamist Aasias koloniaalimpeeriumid rajavad võimu siin mängus ühelt poolt siis Briti impeerium, Inglismaa ja teiselt poolt Vene tsaaririik. Need, kes olid huvitatud nendest aasiaaladest, mis olid Tiibeti käes, mis vahetult ümbritsetud. Kui kauaks Tiibeti isolatsiooni jäi? Isolatsioon siis 1792.-st aastast kuni selle selle isolatsiooni suhteliselt vägivaldse murdmiseni 20. sajandi alguses. Inglased sooritasid ühe retke, ennem kui me saame päris sellisest inglaste tegevusest konkreetsemalt Tiibetis rääkida, siis ilmselt peab sellest suurest mängust ka mingil määral rääkima, et inimestele jääksin, üldine pilt, millises Aasias, millises maailmasse Tiibet sellel hetkel asus. No me kõik oleme ilmselt tuttavad sellega, et tänapäevase India territooriumil hindustani poolsaarel juba 18. sajandi lõpust, aga väga kindlalt 19. sajandil kinnitasid kanda inglased nagu hästi täpne olla siis üks Inglismaal asutatud kaubanduskompanii mille nimi on siis Briti Ida-India Kompanii üks paljudest Euroopa sarnastest kompaniidest, kellel õnnestus siis võitluses näiteks prantslastega juba varem välja tõrjutud Indiast välja tõrjutud Portugali ja Hollandi võimudega kinnitada, kanda ja muutuda lihtsast kaubanduskompaniist kompaniist, kes vedas India rannikualadelt üksikutest sadamatest välja maitseaineid puuvilla oopiumi sellest kasvada tegelikult reaalseks maavõimuks Indias hakata lõpuks Indiat haldama, see muidugi pikk ja keeruline protsess, et seda praegu siin seletada, aga sellele aitasid kaasa kindlasti India ja üldse kogu aasia killustatus, erinevad vürstid ja inglaste kompanii põhiline nipp, millega nad saavutasid selle võimu, oli siduda need vürstid endaga majanduslikult vedada välja mingisugust toorainet, mida neil oli või kasvõi Indias valmistatud tekstiile ja anda siis vastu perstidele raha loomulikult ise teenida hiigelkasumeid sealt vahelt. Aga selle raha kaudu, mille, mille sissevooluga vürstid olid harjunud siis ühtlasi kontrollida nende vürstide tegevust kuni lõpuks poliitilise võimu saavutamiseni ja nende vürstide kõrvaldamiseni ja alade nii-öelda haldamisega ise kompanii ametnike kompanii poolt värvatud sõjavägede poolt. Ja see protsess sai alguse Ida-India alalt Bengaaliast 18. sajandi sajandi keskel ja niipea, kui Bengaalia oli juba langenud Ida-India Kompanii käe alla. Kuigi ülejäänud India ei olnud veel hakkas Ida-India Kompanii huvituma ka sellest, mis toimub Tiibeti kiltmaal. Tegelikult Ida-India Kompanii esimene kindralkuberner Voluline Hesniks oli see mees, kes juba üritas Tiibeti suhelda. Nimelt põrkasid inglased kokku ka sõjakate Budaani hõimudega, kes üritasid siis Bengaaliasse tungida. Ja mitmed Bengaalia Väigi vürstid nii-öelda pöördusid oma uue isanda inglaste poole jaksid paluma nii-öelda kaitset. Nende võitlustega seoses saatis siis Huttani toetuseks oma kirja inglastele kolmas Panther, lama dalai-laamade nõrkuse ajal. Väga-väga tugev mees, võib öelda, et kui dalai-laamad olid sellised alaealised, siis sellel hetkel oli kolmas bandžen, laama järgmine mees riigis, kellel oli see rahva seas just eelkõige selle sümbol võim. Tuletame meelde, et tema oli mees, kellele Katariina teine Irja saatis sellise Ja üldse Katariina teine saatis kirju ja kingitusi mitmetele Tiibeti usujuhtidele ja Mongoolia usujuhtidele. Nagu me hästi teame Dahli sellisest propaganda või imidži loomise vallas väga-väga tugev ja tugev oli, oli ka poliitika ja ideoloogia vallasse sama kolmas Panther laama Lozang Walden Jeshi ja tema samamoodi armastuskirju saata ühe kirja, ta saatis siis sellele inglaste kindralkubernerile, paludes jätta Butaan rahule, selles nägid inglased suurepärast võimalust, nüüd on võimalik luua side, need on võimalik luua diplomaatiline kontakt ja kirja teel suhtlemine toimuski siis paar aastat, kuni olen Holsting saatis lõpuks kirja reaalselt kohale viima ühe inglase. See ei ole küll esimene inglane Tiibetis, aga see on kindlasti esimene inglane, kes on sinna mingi konkreetse eesmärgiga saadetud. George põugl on selle mehe nimi. Ta elas bandžol laama õukonnas Žigatsees päris kaua aega, kuus-seitse aastat. Ta oli muuseas abielus Tiibet lannaga ja hiljem viis Tiibet Lanno isegi oma oma kodumaale Šotimaale tagasi ja, ja tema järglased on, on täiesti olemas ja tema tema missioonist on, on palju kirjutatud missioon ise mingisuguseid reaalseid tulemeid ei tootnud, aga aga kui sellise reaalse esimese diplomaatilise kontaktina on ta siis märkimisväärne. Ja see kontakt katkes ka osalt sellepärast, et täiesti õnnetu juhuse tõttu mõlemad nii pansioni laama, kui George surid ühel ja samal aastal bandžerlama külaskäigul Hiinasse Pekingis ja George Gogol siis oma oma kodusel Šotimaal, aga seetõttu selline isikutel põhinev kontakt katkes, aga see oli, see oli loodud rütmis. Järgneva 19. sajandi alguses toimus Indias mõjutas siis tugevasti seda inglaste suhtumist Tiibetisse. Nimelt Ida-India Kompanii hakkas oma vallutuste oma vürstiriikide sidumise kontrollimise teel kogu aeg lähenema sellele loomulikule Himaalaja piirile. No loomulikult põrkasid nad kokku nende samadega, kes Nepaali kuningriigi loonud, ehk siis kurghadega pidasid nendega maha ühe väga raevuka sõja. Tegelikult surusid kurkad siis tänapäevase Nepaali territooriumile, kurkad olid enne väga laiu alasid vallutanud muuseas ka näiteks väikenegi Sikini jõudnud praktiliselt laki piirideni ja nendesamade Sikkide abiga osaliselt suruti siis kurkad tagasi tänapäevastesse piirdesse ja ühtlasi need ümbritsevad alad siis kurkal käest ära võeti, langesid inglaste kätte nende nende kontrolli alla. Samamoodi Ladaki kontrollivate Sikid hoolimata nende lepingust inglastega. 20 aastat hiljem inglased otsustasid seda lepingut rikkuda ja pidasid trikkidega väga sõjaka sõjaka rahvaga maha. Kaks pikka sõda aga saavutasid kontrolli vaimse abi üle ja kaudselt siis ka kontrolli Ladakile. Tõsi küll, takja ja kašmiir jäid iseseisvaks oma oma vürsti all oma vürsti käe all, aga ülejäänud Himaalaja jalad langesid siis sisuliselt Briti Ida-India Kompanii käe alla ja eelmäestiku rajati mitmeid eelmäestiku linnu, väga huvitavaid, kahte nimetaksin. Üks on siis Briti India kindralkuberneri, hiljem asekuninga suveresidentsis suvelon, tasandikul palav, sest ta kolib mägedesse ja see on Lääne-Himaalajas Užimbla. Ja teine on loomulikult Ida-Indias ja see on Sikkimi kuninga käest ära ostetud küla ja seda me tunneme tõenäoliselt köik kuulsa tee järgi, Santalziik Niiet, simlaiad, Arsiiling ja teised sarnased linnad, mida Himaalaja eelmäestik on paksult täis. Said siis inglaste tugipunktideks sellel sellel alal ühtlasi ka sealt oli, oli kerge paisata sõjaväge piirile ja lisaks alade reaalsele äravõtmisele langesid siis Ida-India kaks väikest kuningriiki, mis olid ikka olnud tiibeti kultuuriruumis ja Tiibeti ka seotud, need on siis sekkima botaal. Langesid samamoodi 19. sajandi keskel mõlemad Ida-India Kompanii protectraatideks. Ehk siis Ida-India kompanii tegi sedasama, mida kingiti naiste oli teinud tiibetiga hakkas kontrollima nende välissuhteid, hakkas kontrollima nende rahandust ja saatis kohale oma nii-öelda poliitilise ohvitseri, seesama mees hiinlastele sambal, kes kontrollis poliitikat, määrati kohale siis sõjaväeohvitser, kes ütles sisuliselt kuningale, mida ta tohib ja mida ei tohi teha ja tegelikult selle Sikkimi ja, ja putani haaramisega muidugi liikus. Tubli sammu, võiks öelda, et kõige, kõige suurema sammu lähemale kesktiibetile sest tõenäoliselt kõige otsesem tee Indiast šassasse, Tiibeti pealinna kulgeb just läbi läbi tikkimine sekki või piirist on on lausa 250 kilomeetri kaugusel, mis mägedes on küll suur teekond, aga kindlasti kiirem juurdepääs kui näiteks Lääne-Tiibeti kaudu labacki kaudu, nii et inglased paratamatult jõudsid Tiibeti lähemale. Ja ennem kui me saame rääkida sellest reaalsest kontrollist või sellest katsest DVD isolatsiooni murda, tuleb öelda, et selles mängus lisaks nüüd Hiinale, kes tegelikult oli, oli nõrk ja lisaks inglastele, kes hoogsalt lähenesid Tiibeti piiridele või olid jõudnud juba Tiibeti piiridele oli selles mängus ka nii-öelda kolmas mängija. Ja see oli loomulikult Vene tsaaririik, kes oli ka kaudselt huvitatud Tiibetist. Me teame väga hästi, et 19. sajandil samamoodi nagu inglased laienesid India territooriumil Aasias samamoodi Venemaa liikus edasi Kesk-Aasia suunal, vallutused Kesk-Aasias olid, olid väga hoogsad ja lõpuks juhtuski nõnda, et Vene tsaaririik puutus praktiliselt kokku Indiaga. Vahel oli ainult üks selline probleemne ala ja see oli Afganistan, Afganistan, mis, mis oli ka pikka aega vene ja briti impeeriumi vahelise nagu huviobjekt, mida kumbki ei suutnud küll vallutada hoolimata sellest, et sellega tehti katseid ja selles samas nurgas asub ju ju Lääne-Tiibet. Nii et Tiibeti vastu oli samamoodi huvi. Seda me ütlesime, et Katariina, teine saatis oma saatkondi. Hilisemate Saaride puhul ei ole konkreetseid saatkondi teada. Aga kindlasti oli Saaridel ülevaade sellest, mis toimub Hiina territooriumil, kuivõrd kogu sellel Mongoolia ja Hiina piiril nad lähenesid, võtsid ära alasid tänapäeva Kasahstani juurest, Hiina küljest Amuuri äärest, Hiina küljest samamoodi Mongoolia oli, oli mingil määral langemas nende huviorbiiti ja Vene tsaariimpeeriumi territooriumil elasid ju paljud rahvad, kelle usuks oli tiibeti budism Burjaatias tuvas Kalmakidel ja need rahvad kõik ja nende juhtfiguurid, nende hõimujuhid, korraldasid palverännakud Tiibetisse lasse oma oma usujuhi juurde, dalai-laama juurde, erinevate Mongoolia laamade juurde, keda siis oluliseks peeti. Ja muidugi see kolmas mängija, kellest me siin vahepeal üle hüppasime. Hiina Ching dünastia, selle kohta tuleb öelda, et tal oli pidev huvi Tiibeti vastu olemas. Aga reaalselt, 19. sajandil ei olnud tal enam praktiliselt mitte mingisuguseid võimalusi oma huvi sellisel sõjalisel või jõulisel moel täide saata. Sellepärast et sümptonaste ise oli, oli saamas jagamise ohvriks. Väga mitmed välisriigid, noh, Inglismaa Venemaad me siin nimetasime. Aga näiteks ka Prantsusmaa, kes tegutses Indo-Hiinas, Saksamaa, Jaapan, USA olitses Hiinat ennast jagamas mõjusfäärideks tegutsesid hiina rannikutel, nii et Hiina keisririik, kuigi ta nimeliselt eksisteeris, ei olnud enam näiteks majanduslik kontroll, kontroll majanduse üle, kontroll üldse igasuguse kaubavahetuse üle oli sisuliselt langenud juba eurooplaste või ütleme, lääneliku kultuuri esindajate kätte ja Hiinat sisemiselt õõnestasid ka mitmed-mitmed, ülestõusud, mis on, mis on tüüpilised ühe ühe dünastia lõpuaegade eelkõige Sist Paypingide ülestõus 19. sajandi keskel, mis praktiliselt ohustas selle selle impeeriumi üldse hävitada. Aga impeerium pidas küll, pidas küll vastu, aga aga see eksistents ei olnud ei olnud kuigi rõõmus. Nii et nüüd võib-olla siis mõistame seda, seda olukorda, mis seda, mis seda tiibetit sellel hetkel juba 18. sajandi lõpust, aga kindlasti 19. sajandil ümbritses, sel ajal, kui Tiibeti ise oli isoleeritud Palailamad nõrgad võim ametnikes. Kas 13-st dalai-laama oli siis esimene tugevam persoon nende niinimetatud nõrgemate järele või? Jah? 13. dalai-laamat peetakse Tiibeti ajaloos, tiibetlased ise peavad ja küllap on selleks ka ka põhjust peavad selliseks isikuks, kes on praktiliselt võrreldav Tiibeti kuulsamalt dalai-laamaga. Viienda dalai-laamaga põhjuseid on mitu. Ühelt poolt õnnestus tal vältida oma eelkäijate kurba saatust, saada saada mürgitatud või, või surra salapärasel moel enne reaalselt võimuletulekut. Teiselt poolt jõudis ta avaldada oma mõtteid ja Tal on ka mitmeid kirjutisi ka muuseas tiibeti asukohast oma geopoliitilise asendi kohta. Et tal oli, tal oli palju öelda ja ta oli ka suur uuendaja, tema nimi oli tupenn, diad, soov või see uhke trooninimi. Ja ta elas siis ajavahemikul 1876.-st kuni 1933. aastani sai võimule 20 aastaselt, 19. sajandi lõpul 1895. Tema kõrval oli tegelikult veel teinegi oluline mees, oli kuues bandžen, laama, kes samuti oli päris tugev isik. Nii, Tiibet oli saanud kaks noort kindlakäelist juhti. Nüüd, kui 13. dalai-laamat välimuse poolest iseloomustada kuivõrd kontaktid inglastega temal olid, olid tema elu hilisemas faasis päris päris tugevad, siis on korduvalt tema välimust ja tema omadusi tema käitumisviisiga kirjeldatud. Olevat olnud siis tavaliselt tiibetlastest väiksem eriti tõmmu nahaga ja erinevalt teistest dalai Laamadest, kes harilikult olid pärit Tiibeti kultuuri äärealadelt oli ta tegelikult pärit suhteliselt Laasa lähedalt. Tõsi küll, nagu teisedki dalai-laamad, enamasti madalast soost. Tema vanemad olid täiesti tavalised talupojad. Nüüd oma elu algusjärgus, me ütlesime, et tal õnnestus vältida oma eellaste saatust Ado surma salapärasel moel. Ometigi on teada, et oli mitmeid kõrvaldamis katseid. Kõige naljakam tõenäoliselt on niinimetatud nõiutud kingade lugu. Dalai Lama oli just saanud võimule kahekümneaastane, 21 aastane, kui ühe tema lähedase teenri kingade seest kingataldade seest leiti sisse nii-öelda selle osa peal Mil, mille peal kõnniti selle osa Aldsel vahele vahele peidetuna. Leiti siis maagiline loits, milles oli mainitud sellesama dalai lama nime. Ja väidetavasti oli siis selle eesmärk nii-öelda kui teener selle peal tallus tehasest dalai-laama-le. Kahju, nii et selline nõidus väidetavasti iga kord, kui ka, kui seesama teeneline kingad jalga pani, hakkasid sellel teenil tohutult ninaverejooksud ja ainult selle sellepärast tulevadki siis seda, seda loitsu märgatud. Selline loits võib meile tänapäeval tunduda tühisena. Muidugi see on märk sellest, et oli kindlasti ka teisi katseid. Võib-olla oli katseid mürgitada. Aga dalai-laama kokad olid näiteks isiklikult nii sõbralikud tema vastu ja, ja tema toidu maitset ei lasknud sellel juhtuda või midagi muud olid äraostmatud või nõnda igatahes Regendid ametnikud tegid katsetada, kõrvaldada ja nüüd see nõiutud kingade juhtum on, on üks selline, mis tuli ka reaalselt välja, millel oli ka tõestusmaterjal siis see, see loitsimisele kingade sisse pandud ja selle eest sai kedagi karistada. Dalai-laama vahetas välja oma oma legendi ja ka mitmed Penn, religiooni preestrid, kes siis olevat need loitsud välja mõelnud olevat saanud karistada. Tõsi küll, karistus oli selle aja kohta haruldaselt haruldaselt leebe. Regendil keelati kunagi enam tegutseda riigiametis ja asjaosalised said ihunuhtluse osaliseks. Kui ma siin varem rääkisime suurtest hukkamistestes, midagi sellist sellist ei toimunud. Nüüd suurest mängust Tiibeti ümber me me rääkisime, see mõjutas ka dalai-laamat loomulikult. Eelkõige tuleksin mainida kahte kahte isikut, kahte huvi, ühelt poolt Venemaa huvi ja teiselt poolt inglaste huvi nimelt 13. dalai lama, väga lähedane, tuttav ja mõnede arvates isegi tema õpetaja oli Burjaat nimega Dorjev. Tegelikult oli tõenäoliselt tsaarivõimuagent, kuivõrd ta vahendas kõiki, peamiselt siis Nikolai teise kingitusi dalai Laamadele erinevatele üldse Tiibeti usujuhtidele. Tõsi küll, ta oli ka päris tõsiselt tegelenud Tiibeti budismiga, ta oli algselt tulnud Laaslasse õppima tantristlikus ülikoolis ja oli seal sealt ka edu saavutanud ja selle läbi dalai-laama kaaskonda tõusnud, aga tema pidevalt ärakäimised Peterburis vähemalt kolmel korral on ta siis edasi-tagasi käinud ja tema lõputud kinkide vahetamised, Nikolai teine saatis. Võib-olla ta oli veider selles suhtes ja ei taibanud, kellega Tiibetis on tegu, aga ta olevat saatnud õigeusu kiriku preestrite rituaal, rüüsid dalai-laama-le. Usujuhid mõlemad, noh, suhteliselt sarnased Tseedis brokaadis. Miks ka mitte? Ja, ja võib-olla tõesti see oli üks selline sidemisse inglasi Indias tegi, tegi väga närviliseks kuivõrd venelased kirjutasid sellest suurelt oma ajalehtedes, kuidas Dorjev käis ja kuidas dalai-laama positiivselt meelestatud vene tsaaririigi suhtes ja muidugi oli inglastel endal ka selliseid selliseid katseid imbuda. Võib-olla mitte dalai-laama lähikonda, aga igatahes Tiibetisse. Ja muidugi oli neil suurepärane võimalus, kasutasid vahendajatena indiaanlasi, kes loomulikult olid tiibetlased olid harjunud, et vahest ikka mõni indialane käib kas kauba karavanniga või lihtsalt palverännakul Tiibetisse. Ja üks konkreetne juhtum siis 13. dalai-laama ajast on teada, kuidas päris kuulus intoloogi Tibetoloog. Sarat Chandra Das nimeline mees käis salaja Tiibetis, sai muuseas Tiibeti mitmetelt inglasi, pooldavatelt, tiibetlaste abi kõrgematelt ametimeestelt ja kaardistas Tiibeti alasid eesmärgiga anda siis kaardid üle inglastele ja inglased saaksid noh, sisuliselt valmistada ette sõjalist ekspeditsiooni juhul kui vajalik on. Ja sarved Chandra tassile peeti Tiibetis isegi suurt jahti kui tema, tema missiooni tema tegevus välja tuli. Tõsi küll, tal endal õnnestus, õnnestus põgeneda Tartšeelingusse, mis siis teisel pool piiri oli, aga tema käsitöölisi tema abilisi karistati karmilt. Nii et 13-st dalai-laama juba varasest noorusest oli nii siseintriigide oma ametnike, loomulikult oli seal ka ka hiina hambanite huvi, kes maksid Dalai Lama administratsiooni liikmetele tegid suuri kingitusi. See oli muidugi muidugi tavapärane altkäemaksude andmine. Oli, oli inglaste huvi. Sellest on mitmetes-mitmetes raamatutes kirjutatud. Kuidas, kuidas inglased nuhkisid Tiibetis ja oli ka, oli ka Venemaa Venemaa huvi. Aga 13-st dalai-laama oli tõeline diplomaat, kui ta nii kaua võimul püsis. Ta oli tõeline Tallinna diplomaat, tõesti? No on teada üks selline juhtum inglasi ja hiinlasi ja venelasi tal väga, väga lihtne paika panna muidugi ei olnud, aga ta, aga ta liikus nende nende kõigi kõigi vahel suhteliselt osavalt. Aga on teada üks juhtum, kui ta omaenda Regendi paika pani. Nimelt et ükskord olevat regent tema peale väga pahaseks saanud ja öelnud, et Viies dalai-laama küll nõnda teinud ei oleks. Mille peale kolmandat 13-st dalai-laama küsis Regendilt väga rahulikult ja, ja diplomaatiliselt. Aga kes viies dalai-laama on? See olen ju mina. Ja edasisi edasisi probleeme loomulikult ei olnud. Nii et ta oskas ka oskaks ka väga kavalalt selle selle asja paika panna. Tegelikult see isolatsiooni murdmine ja Tiibeti nii-öelda avamine, mida tihti ka teiste riikide puhul Aasias. Noh, eelkõige tuleb siin meelde meelde jaapan, toimub Moody Tiibeti Tiibeti puhul toimus 19. sajandi lõpus ja toimus pes julmalt ja päris päris karmilt käel. Kõigepealt inglased, kellel, kel Hiinas oli juba ammu käsi sees, kes olid ammu Hiina keisririigi sisuliselt põlvili surunud eelkõige siis kolme oopiumi sõjaga, ka teiste teiste lääneriikide abiga saavutasid siis kokkulepe, et kui on vaja võivad Briti India võimude esindajad selleks, et liikuda Hiina Pekingisse diplomaatilise missiooniga ületada ka Tiibeti kiltmaa ja minna kasutada siis seda teed. Loomulikult oli seal eesmärk õppida tundma reaalselt seda teed, mis läheb üle ühe Tiibeti kiltmaa. Ja inglased tegid siis ka kohe-kohe proovisid, et kas, kas see leping hiinlastega peab, tuleb öelda, et leping hiinlastega ei pidanud. Mis on üks märk muidugi sellest, et Ching dünastia Hiinas oli sisuliselt kaotanud igasuguse võimu Tiibeti üle, et Tiibet oli nii-öelda de facto iseseisev, kuigi nii-öelda juriidiliselt ta seda seda ei olnud ja see saatkond tegi siis katse läbi murda 1000 885886 kolmandas kooli on siis selle saatkonna juht ja eelkõige kooli saatkonnaga, seda tuntakse. Tiibeti ei lasknud saatkonda üldse isegi üle sitlemi piiri. Tiibetisse saatis oma väe vastu toimus isegi väikene intsident piiril, nimelt tiibetlased tungisid üle, tikime piiri, tähendab vastulööki inglastele. Inglased muidugi tõrjusid nad väga efektiivselt tagasi, aga esimene konflikt oli juba toimunud. Nüüd reaalne Tiibeti avamine toimus sellesama 13. dalai-laama ajal siis oli Indias võimul asekuningas või kindralkuberner kurson, kes üldse väga kergekäeliselt igasuguseid vürsti kõrvaldas ja, ja vallutusretki ette võttis. Ja nimelt sellise Hiina pareerimis taktika ka Tiibeti üritas siis kogu aeg oma isolatsiooni säilitada ja mure sellepärast, et orjev tegutseb kolmandat, 13. dalai-laama juures. Panin siis lord kursonit saatma, nagu ta nimetas küll diplomaatilise missiooni ka diplomaate, jutumärkides oli päris palju, 200 tükki, aga nende diplomaatidega koos neid toetava sõjaväeeskordi. Ja muidugi nali on see sõjaväes kvartali 10000 meest 200 mehe kohta. Muidugi, kui oleks tegu olnud tõelise diplomaatilise missiooniga, siis ei oleks sellist sellist hulka mehi vaja olnud. Seda retke või seda käiku Tiibetisse isolatsiooni murdmist on eelkõige, seda tuntakse kui Francis Janchaspandi retk. Seda siis juhtis selline mees nagu Francis Janchospond. Ja see toimus 1904. 1905. aastal. Tungiti siis sisuliselt sekkimi kaudu üle Tiibeti piiri. Tiibeti armee üritas muuseas vastu astuda taastumisest te olete olnud mitte mingisugust kasu, sellepärast et kõigil kolmel korral, kui Tiibeti armee seisis inglaste ette, siis inglased võitsid selle lahingu, nagu öeldakse, kolme kogupauguga. Sellepärast et ühelt poolt kerge tulirelvad välja treenitud armee, päris suur armee üksus, teiselt poolt Tiibeti armee vibud mõõgad ei saanud nagu selle vastu. Jaa. Yangas tungis siis Tiibetisse, tungis lasse välja ja see oli nüüd esimene kord, kus 13. dalai-laama pidi põgenema. Ta põgenes Mongooliasse ja Hiina ja Francis Jiang aspanud surus siis võimule jäetud ametnikele Hassas sisuliselt peale lepingu kaubandussuhete kohta, ehk siis inglastel lubati arendada kaubandust Tiibetis sellel teel sigimist lasse muidugi oli selle taga selline kolonialistlik huvi, aga esialgu nimetati seda veel siis kaubanduskokkuleppega lubati sinna tee peale rajada kolm kaubanduse esindust nii-öelda igapäevateekonna kaugusele. Sellega ühelt poolt pandi sellistele vägi Valsetele Aingutele muidugi muidugi alus, et kui muidu ei saa, siis saab relva jõul, teiselt poolt. Seesama 13-st dalai-laama pani aluse traditsioonile, et kui on mingi probleem, mingisugused välis, välisjõud tulevad siis, kui varem dalai-laamad olid jäänud alati oma rahva juurde siis tema pani aluse sellele, et Dalai Lama võib ka põgeneda. Et dalai-laama isik on just nagu olulisem kui Tiibeti enda saatus ka nõnda võiks öelda, ütleme niimoodi, et selles selles isikus endas on koos kogu Tiibet nii-öelda dalai, lama võrdub Tiibet. Ja loomulikult langes 13. dalai-laama selle käiguga Mongooliasse Hiina selleks ajaks sellel ajahetkel noh, teise poole embusesse ehk siis ehk siis Hiina embusesse ja, ja oli selgelt nii-öelda inglaste võimu vastu ja tuleb, öeldakse retke retke tulemused nulliti sisuliselt aasta pärast. Kõigepealt Inglismaa parlament ei kinnitanud asekuningas kursani Francis yangaspandi poolt peale surutud lepingut, teiselt poolt lepingul puudus üks oluline allkiri oli Hiina võimude allkiri ja Inglismaa on alati säilitanud sellist väga rangelt juriidiliselt korrektsed positsiooni mis tähendab seda, et Tiibet on ja jääb Hiina vasallriigiks, kogu suhtlus peab käima Hiina kaudu, nii et jalga sprindiretke, ainus tulem oli dalai-laama tõukamine vastaspoole sülle ja tekitamine k-ga tiibetlastest negatiivse negatiivse nägemuse. Ja samamoodi noh, pigem pigem ärritas näiteks ka Venemaad. Nii et Inglismaa pidi hiljem Saariga sõlmima sõlmima lepingu, et mõlemad pooled nii Venemaa kui Inglismaa toetavad Tiibetis siiski siiski Hiina võim. Vaatame siis, mis Tiibeti saates kaasa toob, järgmisel korral, nii et aitäh, Martti Kalda nimetoloog. Ja me kohtume teiega, lugupeetud kuulajad. Kahe nädala pärast.